Tervist head kuulajad, algab saade quo vadis, mina olen Markus Järvi. Eesti poliitik on lahkunud ideaalide maailmast ning muutunud üheks lühikese vinnaga kiire tuluga arvestavad äritehingute liigiks. See on metamorfoos, mis on ohtlik riigi ja rahvuse elujõule. Nii ütles minu tänane saatekülaline 2007. aastal ja oma 70. juubelisünnipäeval Tallinna Ülikoolis. Kovaadise mikrofoni ees on keeleteadlane ja ühiskonnategelane, aatemees Mati Hint. Tervist. Tervist. Aastal 2007 oli Eesti majandustõusuteel ning paljudele tundused. Paar soodsat äritehingut veel ja olemegi vupsti Euroopa viie kõige rikkam kama riigi seas. Toonased sõnad, et juba on liikvele lükatud metamorfoos, mis on ohtlik riigi ja rahvuse elujõule olid ilmselt isegi nii vähe aega kui seitse-kaheksa aastat tagasi umbes sama arusaamatut, kuid nad, kui nad täna tunduvad prohvetlik. Ena. Mulle endale tundub, et Eestis toimuvad muudatused, mis teostuvadki ülilühikeste perioodide jooksul ja juba annavad nad endast tunda. Kui üritaksid tematiseerida neid muudatusi, siis mis need peamised muudatused oleksid? Kõigepealt ma õiendan selle aatemehe puhul. Mulle ei meeldi, kui mind nimetatakse aatemeheks, sest et mingisuguseid pühaku kalduvusi ei ole minus üldse ja ma ei taha kuuluda sellesse seltskonda, kes ennast ise nimetavad aatemeesteks ja on siis aatemeestena korda saatnud niisuguseid asju nagu nagu eestivene Setumaa piirimõistlikuks õiend õiendamisest loobumine. 94. aastal üritasid Eestist teha Põhjamaade prostitutsiooni paradiisi. Ja on sisse viinud sellise poliitilise valetamise, jutumärkides tuuri. Mis on minu arvates meie õnnetu küllalt õnnetu olukorra üks peamisi põhjuseid. Ja silmakirjalikkus ja poliitiline valetamine. Külmavereliselt valetatakse ja valetavad kõik. Ainult et karistada saab. Võib-olla see erakond, kes on nii teravalt luubi all, et et nemad ei saagi kuigi palju valetada, nendel on, on iga pisieksimuse eest, kohe on pataljon uurijaid ja mundrimehi kaelas, aga teised võivad karistada karistamatult valetada enne valimisi pärast valimisi lubadusi anda, täiesti mõttetuid Nikita Hruštšovi laadis lubadusi anda ja midagi ei juhtu. Muide, seal lugesid ette ühe minu lause, mida ma muidugi ise ei mäleta, aga ma mäletan seda, et ammu enne seda olen ma kirjutanud Õpetajate lehes. Pikarty oli sellest, kuidas Eesti vaimuelu õieti poliitika juhtimise ja avaliku sfääri on üle võtnud. Ma nimetasin moraalseks lumpeniks tollal pärast sõda, pärast sõda on kasutatud küll võimsamaid ja võib-olla natuke vähem korrektseid väljendusi, aga küllap seganud põhjendatud ikkagi see, et ei ole, ei ole võimalik saada head tulemust silmakirjalikkuse ja valetamisega. Tulemused prognoositakse lühikeseks ajaks. Efekt efekti taotletakse lühikese vinnaga, pärast seda võtame kasutusele uued valed või uued ulmeprojektid. See on üks üks asi, ainult et kurb nähtus on see, et. Et suur osa eesti rahvast neelab selle alla ja lasebki endale valetada? Tuletan korduvalt meelde, olen, olen tuletanud Eesti juristi Peeter tarvelit, keda jälitasid kommunistid, natsid siis uuesti kommunistid. Tema kirjutas juba kolmekümnendatel aastatel, kui Eesti demokraatiat hakkasid ähvardama tolleaegsed ohud kirjutas ta, et demokraatia toimib ainult valgustatud huvitatud valijate puhul. Ühiskond peab olema valgustatud ja huvitatud oma probleemidest. Ma kardan, et Eestis ei ole praegu väga suur see ühiskonna osa kes on poliitiliselt valgustatud ja Eesti käekäigust hirmus südamest huvitatud. Sa nimetasid siin suurepärast mõistet nimega valetamise kultuur, ehk siis meil ei ole tegu enam üksikute tuledega, vaid meil on terve struktuur, mis toodab valesid, terve poliitiline struktuur. See on päris karm süüdistus. Aga kui lahti mõtestada natukene valetamise kultuuri olemust, sest mulle tundub, et, et seal on kaks komponenti, üks on reaalsus ja teine on ideoloogia, mis ei käi selle reaalsusega kokku või üritab siis reaalsust kuidagi teistmoodi endale sobival viisil kaela määrida, peale määrida ühiskonnale. Ja sellest lõhest tekib see valetamise kultuur. Ideoloogia ise ei pruugi ka sugugi nii väga hinnatav ja hea nähtus olla. See oli seitsmes märts on see kuupäev hästi meeles, kui mul oli suur au? Ta on Tartu Ülikooli aulas. Üsna ikkagi, mitte üsna, vaid väga tähelepanuväärse väärsele seltskonnale. Ja minu lõpusõna seal oli see, ärge usaldage ühtki ideoloogiat, ideoloogiat toovad ikkagi lõpuks ohvriks neid kes milleski süüdi ei ole ja kui ideoloogia seatakse ühiskonnast kõrgemale mingiks omaette eesmärgiks, siis juhtub. Absoluutse järjekindlusega juhtub see, et need, kes ennast, ideoloogia, preestrit, eks kuulutavad, need nopivad ühiskonnalt kõik hüved ja teised muutuvad sundkorras vastu tahtmist sunniviisil vabatahtlikult, muutuvad selle ideoloogia orjadeks ja nii läheb ka selle või on juba ammu läinud ka selle liberaalse maailmavaatega mis võib ju võis alguses olla idea maalides midagi edasiviivat ja vabastavad. Ka on ammu muutunud vastupidiseks Hoyastavaks. Tõepoolest sa ise kirjutad ühes artiklis 2013. aastal välja antud artiklis nõukogude aeg ja väärtused Postimehe arvamuskülgedel ilmutatud ja kui sa lubad, siis ma tsiteerin sind. Väärtused on Eesti poliitilises ja muuski sõnapruukimise sageli korratav ja otseargumendina esitatav sõna vahel täienditega varustatult ka läänelikud või demokraatlikud väärtused. Ammu ei nimetata neid väärtusi nimepidi, on väärtused, mis justkui kuulu vaidlustamisele sest need on läänelikud ja nendele põhineb Lääne demokraatia. Aga mis need väärtused on, seda me ei tea, või siis peab see olema enesestmõistetavalt niigi selge, ilma nimeta vaatamata. No see on üks ideoloogilise manipulatsioonivahendeid kindlasti, et meil on mingisugune selline diskursus, mingisugused mõisted ja seal selle diskursuse mõistestiku absoluutselt keegi pole kuskil tegelikult erinud. Toome nüüd välja siis need Democrats, paatia, sallivus ja nii edasi, nii edasi. Võtame kas või lihtlabaselt mõista, et ma ei tea, armastus ja nii edasi, et, et meil on terve plejaad mõisteid, mida iga päev tavaliselt söödetakse meile ette, mille kasutatakse adjektiivina omadussõnana sõna demokraatia söögi alla ja söögi peale. Aga mida sa sellises kontekstis näiteks peaks üldse tähendama, et see on oluline küsimus? Jah, kõigepealt jälle väike faktiline täpsustus, et see artikkel ilmus sirbis ja tema pealkirjaks pidi olema jalutuskäik väärtuste surnuaias, aga mingi tehnilise apsu tõttu see pealkiri kustus sirbi toimetuses. Aga. Elektrooniline väljaanne vist paljundas seda, levitas seda ja sul on nähtavasti sealse võetud. Mina tahtsingi kirjutada õieti kõige rohkem armastusest, sest seda sõna kuuleb veel harva ainult kirikukantslist, kui räägitakse või tuletatakse meelde ligimesearmastust, aga selles mõistes või selles mõttes millest vähemalt minu põlvkond ja mõningad isendid ka järgmisest põlvkonnast, ma tean kindlasti. Mida nad mõtlevad mõistvad armastuse all, vaat sellest meil ju enam üldse ei räägita, on suhe ja suhteid ja siin tuleb mängu. Keeleline peaaegu keeleteaduslik teema et suhted võivad olla igasugused, kõige tähtsamad on ärisuhted, rahasuhted ja neid korraldavad meil suhted, korraldajad aga siis on, kui see sõna on ainsuses suhe, vaat siis see tähendab vot see on siis see nähtus mis on väga primitiivse mõistmise, mõistev mõistena, mõistmisena, pärna, primitiivselt, mõistetuna on täiesti kõrvaldanud eesti keelest sõna armastus, nii et see, mis me loeme geneesises ja meheks ja naiseks, lõida nemad. Et seda sellest enam eesti keeles tänapäevale ei sobi rääkida, sest on suhe. Ja sellega on jutul lõpp ja sellega tegelevad kõigi paberväljaannete ja teiste väljaannete suhtekorraldajad, psühholoogid, nõustajad, Seksoloogid. Kõik viiakse sellele tasandile, kui see tasand, mis ta on, kas ta ongi? Et kui seda artiklit kirjutasin, ma üldse ei lootnud, et see avaldatakse? Täiesti üllatavalt sai see palju tähelepanu. Aga mu mõte oligi see, et kui sõnad kaotavad tähenduse, demokraatia on kaotanud tähenduse, ausus on kaotanud tähenduse. Valetamist ei nimetata, valetamiseks, manipuleerimist ei nimetata manipuleerimiseks. Armastust ei ole üldse enam. Et see oli see, miks ma hakkasin seda päris keeleteaduslikust seisukohast lähtudes, hakkasin seda, seda neid mõtteid kokku panema artikliks. Sa kirjutad veel siin artiklis ja ma tsiteerin veel. Pealekasvava põlvkonna jaoks võib ka mehe ja naise vaheline armastus eriti armastuse kaasanded, truudus, lubadused, tõotused, oota, mine ja lootus varasemas tähenduses näida kirjalikke, kunstnike ja heliloojate ning religioossete moraalijüngrite loodud fiktsioonina. Tänases liberaalses maailma ei sobi ja mille usutavus varasematelgi aegadel tundub kahtlane. Noore verteri kannatused või Nataša Rostava unelemine võivad meelelahutustööstuse mõjuväljas internetielu elavale tänapäeva noorele näida täieliku jaburusena. Üks matsu jagav, samade nähtuste pärast natuke mures keskealine kultuurihuviline sõnastas interneti nooruse tõenäolise reageeringu nende tegelaste piinlemisele väga tabavalt. Mis neil verterilina Marshall viga oli, kas neil polnud mobiiltelefoni või? Väga tabav selline mõiste geneesi ja kultuurilise geneesi kirjeldus tegelikult meil oli alguses mõiste, mis tähendas midagi see mõiste telgile läbi mingisuguse muundumise ja nüüd me ei saa sellest algsest mõistest enam aru. Ma arvan, et kas siin ei ole tegu mitte sellega, mida me võiksime nimetada Vernse barbaarsuse tekkeks inimesed, kes on kõrval tunud ise või kõrvaldatud kultuuri süvahoovustest, nii et nad ei saa aru, millest eelneb kultuur neil enam rääkis. See kultuurikatkestus on muidugi äärmiselt ähvardav nähtus. Kultuurikatkestus globaalses mõttes, väikeses eesti kultuuris toimub nüüd katkestus väga mitmes liinis korraga väga mitmes mõõtmes. Esiteks tuleb peale see, see massikultuur rah, globaliseerunud massikultuur, mis mis on meelelahutusüldiselt jaa, inimest sügavamalt ei, ei peagi puudutama. Ja teiseks kaotab uus põlvkond sideme eesti kultuuriga, vene ajal oli küll niisugune asi, et me uskusime. Me ei uskunud. Me tundsime, see oligi ainus eluvorm. Me uskusime, tundsime ja elasime Eesti Eesti elu eesti kultuuris seri täisväärtuslik. Ja kattis välja äärest ääreni midagi puudunud selles. Ja nüüd äkki, kui me saime vabaks. No mis see sõna tähendab, vot see, see on ka veel üks küsimus. Muutus Eesti kultuur justkui selliseks, mis, millest on meile nii vähe, et see võiks kasvõi kõrvale jätta. See on väga ohtlik tendents, aga enda usu kinnituseks küll pärast selle artikli kirjutamist, mida sa siin tsiteerid vaatasime me abikaasaga Vanemuisesse üle verteri ja teist korda met ooperis, et ja pean ütlema, et Vanemuine jättis mul mulle või meile sügavama mulje, oli leitikum. Samas intiimsem. Aga ikkagi see. On inimesi, kellele see on vajalik ja, ja see toimib. No seesama olukord, kus meil mõisted ei tähenda enam mitte midagi või neid pruugitakse täiesti vastutustundliku tundmatult tundetult siis see, see olukord ju annab meile kätte sellise võrdlusmomendi, kui sa rääkisid siin valetamise kultuurist ja lõhest tegelikkuse ja ideoloogia vahel siis seesama nõukogude aeg, On ju meile väga lähedal ja minule tundub, et midagi sarnast võis toimuda nõukogude ajal. Ja struktuur kuigi poliitiline elu on muutunud, siis struktuur, kuidas ideoloogia, inimest manipuleerib, kuidas poliitikud käituvad ja kuidas mõtlemise kultuur õitseb, ilmselt ei ole väga palju muud. Tulnud või on? Oli üks aeg, kus see muutus oli väga terav ja see oli need Niinimetatud üleminekuaastad, Eesti ajakirjandus pole vähemalt minu jaoks pole olnud kunagi nii vaba kui aastatel 88 kuni, ütleme 93 94, et siis hakkas ajakirjandus tasapisi muutuma võimu teenriks võimu suuvoodriks, samamoodi nagu see oli nõukogude ajal. Pilt on muidugi teistsugune, sest et et igava, igavate ja tuhmide ja noorte hääle või Rahva häälelehekülgede asemel on nüüd värviline ajakirjandus suured pealkirjad, pealkirjad, mis üsna tihti on vastupidise tähendusega kui päris korraliku artikli sisu. Vot see on ka üks mõte, et et kui räägitakse ja seda siiski õnneks veel tehakse, kui räägitakse Eesti ühiskonna valupunktidest. Ja siis Pealkiri püütakse panna optimistlik niimoodi, et et justkui oleks väga tore. Hiljuti jäi meelde mulle niisugune näide, et kui räägiti eestlaste massilisest väljarändest, siis pealkiri oli selline, et et võis välja lugeda, et küll on tore, et eestlased välismaale lähevad tööle ja sinna jäävadki, sest et nad saadavad mingil määral raha Eestisse tagasi. Et pealkiri rääkis seda, et see on üks väga tore nähtus, kuidas Eesti riik Eesti rahvas saab raha, aga sisu õnneks oli teistsugune, aga need, kes loevad üksnes pealkirju, vot nendele jääb see see pidama, see et oh kui tore, et et Eesti noorem põlvkond jätab oma kodumaa maha. Aga kui me selle teema juures oleksin, oleme, siis ma tahaksin kohe ütelda ära üks ühe ühe väga raske võrdluse 44. aasta ja sõja-aastate emigreerunud põgenikke sõjapõgenike põlvkonna ja nende järglaste võrdluse Tänapäevaste põgenikega või koduma hülgajatega. Sõjaaja põgenike järglased säilitasid päris hea või mõnel juhul väga hea eesti keele ja eesti kultuuri tundmisel kolmanda põlvkonna nii välja. Praegu on valdav tendents see, et et juba seesama põlvkond, kes lahkub, see 100000 inimest endast väga suur osa üritab purssida võõrast keelt ja oma lapsed kasvatada täielikult võõrkeelseteks. Mul on isegi kolleege ülikoolist, kes peavad seda täiesti normaalseks. Et nemad vanavanematena hakkavad õppima seda keelt, kus nende lapselapsed nüüd koolis käivad seal selle maa keelt. Et seda peetakse normaalseks sel ajal, kui väga rasketes hingepiinades ja vähimagi materiaalse kindlustuseta lahkunud või põgenenud ütleme ikkagi põgenenud põlvkond säilitas Eesti Eesti usu, eesti keele ja eesti kultuuri tundmise. Kui tematiseerida natukene seda asja rohkem, siis minul on ka täiesti arusaamatuks jäänud alati, et millest see tuleneb, see fakt, et tänapäeval ära läinud eestlased hakkavad juba peale kahte aastat kuskil Prantsusmaal või Inglismaal olles enam-vähem rääkima eesti keelt prantsuse või inglise aktsendiga või siis Soomes kaks-kolm aastat olnuna kasutavad hulganisti soomekeelseid sõnu ja nii edasi, et puudub mingisugune teatav juure status eesti kultuuri. Puudub mingisugune side eesti keele emakeelega, et ma, ma ütleks, et puudub mingisugune teatav ontoloogiline side. See on väga-väga huvitav fenomen. Minu jaoks see on ikkagi identiteedikindluse küsimus. Ja mina vaatan oma üliõpilaste nimekiri ja Tallinna Ülikoolis siis vene rahvusest üliõpilastel on kõigil kõigil eranditult ütleksin, normaalsed venelase jaoks normaalsed eesnimed. Üliõpilastel on nii mõnigi kord sellised eesnimed, mis sobiksid ehk kosmilistele, udukogudele või lemmikloomadele. Ja nemad ei ole selles süüdi. See on nende vanemate valik, kes püüavad leiutada midagi hästi veidrat, olematut. Kui midagi muud, siis siis. Et oleks vähemalt, et niinimetatud lääneliku tähed sees. Mul on teada üks mulle lähedane juhus, kus lapsele pandi väga ilus nimi Etti ja koolis, et noh, et seal ei saa küsimust tekkida. E t i koolis tekkis kohe küsimusi, kui ta seda nime ütles. Kas Haaga või veega, kas üks või kaks teed kas i või y küsimusi, kui palju, et ollakse juba võõrdunud sellest, et inimestel on normaalne nimi. Ja see on, see on identiteedi nõrkus. Minu jaoks üks seletus on see, et vene ajal oli meie enesekinnituse üks pidepunkt oli venevastasus. Ja igal juhul selle rõhutamine, et me oleme eestlased. Kellelgi tulnud eestlastele ei tulnud üldiselt pähe seda panna, laps vene koolil Lätis, muide see nähtus hakkas juba natukene hoogu võtma. Aga Eestis mitte, pigem oli vastupidi, vene haritlased panid oma lapsed eesti kooli. Ja vaat see identiteedi ülesehitamine ühele negatiivsele tundele Fosofoobiale vene vene vihale. Minul on küll täiesti arusaamatu, et see kanti üle ka vabanenud rahvale ja seda juurutatakse hästi jõuliselt tänapäevani. Kusjuures identiteedi positiivsed tunnused eelkõige oma keelest, lugupidamine, oma kultuuri austamine ja oma juurte ja suguvõsa ajalugude tundmine. See kõik on jäänud nii kõrvaliseks või, või kuulub koguni halvustamise alla. Kusjuures ju Eesti kultuur on ainus, mis selle Eesti komponentidest ainus, mis rokib maailma ulatuses. Arvo Pärdi nähtus praegu Ameerikas. Ja ega muidu ka pole häbeneda midagi selles eesti kultuuris, kui praegu ikka järjest tulevad eesti maalikunsti ülevaatenäitused või personaalnäitused, nüüd väga uhke tunne tuleb, et nii on olnud ja võiks ikkagi olla ka väga pikka aega edasi, aga see kõik on lükatud perifeeriasse. Selle asemele on, on õhutatakse ikka seda ainsat ainsat vene ajal vajaliku komponent identiteedikomponenti ja siis imestatakse, et integratsioon ei edene. No kuidas, kuidas saab edeneda seal naerukoht täiesti. Kas ma vastasin midagi? Ma arvan, et sa vastasid väga hästi, tegelikult me oleme jõudnud probleemi juurde millelt, mille üle võib-olla just nimelt sinult tasub küsida, kindlasti nõu ja seletada. Ja sa mainisid ja seletasid väga hästi ära selle, et me oleme oma identiteedi Kesemeks pannud vastandumise. No ma võiksin öelda seda, et minule tundub, et see vastandumise idee pärineb juba kaugemalt ka esimese Eesti vabariigi ajal ajalugu tuuakse välja sellise vastandumisena mingisugustele teistele jõududele, noh, ma ei tea, ristirüütlid tele ja sakslastele ja siis hiljem Landes veerile ja siis hiljem venelastele ja kommunismile ja, ja, ja, ja kogu see vastandumist tsükkel nii öelda kogub jõudu Nõukogude ajal loomulikult nagu sa mainisid ja kestab edasi inertsist ja võtab tuure veel üles ka tänapäeval. Et kui me nüüd tahaksime küsida ja, ja mõelda seda, et kas see on ainult nagu fenomenoloogiline, ütleme siis selline parata või, või noh, selline reaalsus, et meil kultuur ja poliitika kultuuripoliitika ei väärtusta eesti rahvust, ei ehita üles eesti rahvuse nii-öelda, kes keset või on see tühimik kuskil mujal. Või on see tühimik kuskil eesti rahva Kesemes endas. Ja minule tundub see hirmus mõte olevat tõenäolisem. Vot eesti rahva sees on minu arusaamist mööda on kaks vastandlikku tendentsi. Üks on vähemalt oli hariduse jumaldamine, hariduseusk, täiesti hariduse religioon, see, mis hakkas maad võtma, ütleme 1880.-test alates et see oli vabanemise D. Ja, ja väga tõhus ja teiselt poolt on samal ajal sellega koos on ka haritas viha. Ega ikkagi, väga hea meelega ei nähta, et et keegi Et kellelgi läheb oma erialal teaduses või kunstis või muusikas läheb hästi. Miks siis Pärt peab elama välismaale? Nüüd tehakse lohusallu tema keskus, väga head tehakse. Ja see, see nähtus on, on olemas, et et ükski prohvet ei ole kuulus omal maal ja Eestis mitte eriti mitte. Et. Kus me jäime? Ja meesterahva võimalikku tühimikku ju mitte ainult fenomenoloogiline, vaid võib-olla isegi ontoloogiline. See on, see on seal, seal sees on see olemas välismaise ihalemine ja kõik, mis maine kuidagi selle põlastaminema. Ma olen siin klassikaraadio stuudios, olen seda korduvalt ütelnud, et mulle on väga sügavalt arusaamatu, miks vikerraadio iga Eesti ühiskonnale olulise jutu katkestab tüki aadakalt laulda, mingi on täiesti või enam-vähem, enam-vähem alati mõttetu inglisekeelne lauluke. Et, et miks see peab nii olema ja kust seda juhitaks, sest mul hakkab peas võtma juba paranoiline vandenõude teooria. Panen sellise pusle kokku, et kuskilt ikkagi antakse need juhtnöörid, et miks nii peab olema, miks on kultuuripoliitika nii ja niisugune, miks Eesti kooliga on 20 aastat eksperiment teeritud. Ja ma pean küll ütlema, et veneaegne Haridus kui jätta see punane osa ideoloogia kõrvale ja ajaloo võltsimine kõrvale siis haridus oli väga hea ja kui seda mõelda, et et okupantide valitsus saavutas kohustusliku keskhariduse ja saavutas selle sellele veel hea taseme igas suuremas alevis oli keskkool. Ja nüüd äkki leitakse, et seda pole vajagi nii moni, nii niimoodi, et samas töö tööjõuturg nutab, et nii palju noori inimesi on ainult põhiharidusega ja kui paljud neist on veel lõpetamata põhiharidusega. Et midagi on ikkagi selle eksperimenteerimise ja enesekehtestamisega on ikkagi läinud väga valesti. Ja üks põhjus on see ühiskonna ülepolitiseerimine. Ei ole ju? Noh, see on maailmas ka niimoodi, aga Eestis on see, see meie asi, see meie mure, ma räägin sellepärast, et Eestis on niimoodi, et üks minister võib-olla olla paar kuud kaitseminister, siis haridusminister, siis soovib saada võib-olla peaministriks siis regionaalministriks ja, ja kohe on tal ka siis jumalast antud mõistus selle kõige selle valdkonna juhtimiseks, et mingisugust erialast kompetentsust polegi vaja. Kohtunikud valitakse ka parteiliste eelistuste, mitte kompetentsuse põhjal asjatundmise põhjal kui eesti keeles ütelda. Et see noh, need on kurvad asjad ja selle tulemuseks ongi see, et, et majandus on meil selline veider, et me justkui sõltume suurel määral transiidist, siis ütleme, et oh, see transiit pole vajalik meile, me saame ilma selleta veel paremini hakkama, kui seda polekski. Ja siis ehitame, ehitame Saaremaale ikka selle süvasadam, kus aastas käib kolm laeva enne teemia vägevaid uuringuid, pidevalt käib Saaremaa silla uurimine, selle projektide uurimine tahaks, et keegi kunagi kokku lööks need summad, mis seal kulunud juba algusest ette näha, kaugele ette näha mõttetute teostamatute projektide alusuuringuteks ja, ja, ja uuringuteks. Kui suur see, see, see raha hulk on, mida on mingitele seltskondadele välja jagatud, et teha seda, mis millel silmanähtavalt ei ole mingit tulemust. Teiste sõnadega, Eesti riigi kodanike seas on väga valdav selline tunne, et Eesti riik ei kaitse mitte enda kodanik, kevaid kaitseb mingisuguseid kas välismaa korporatsioonide ärihuve või, või jumal teab mida. Aga vähemalt ei ole prioriteediks. Või vähemalt väärtuste hierarhia esimesel pulgal ei ole kodanik ja heaolu muidu muidu ei oleks sellist olukorda võimalik tekkima, et meil on väga suur osa tööealisest elanikkonnast, lihtsalt põgeneb Eestist ja Tartu Ülikoolis 95 protsenti arstitudengitest õpivad juba õpingu käigus soome keelt, ehk siis Eesti vabariik koolitab oma nappide maksuvahenditega Soome Vabariigile arste ja Soome vabariik loomulikult võtab tänulikult vastu. See on elementaarne. Nad on ju terved firmad kes töötavad kasumlikult loomulikult meditsiiniharidusega inimeste vahendamisel Soome. Nii et üliõpilased, kes õpivad arstiks või mõnes teises õppeasutuses õeks neil on juba aegsasti on agendid sabas, kes valmistavad neile töökoha ette. Firma saab muidugi teenustasu selle patriootliku tegevuse eest. Ja nii see läheb. Mati tuleme ühe väga konkreetse kaasuse juurde, me oleme rääkinud siin sellisest asjast nagu valetamise kultuurist ja hiljuti sõlmiti. Sõlmiti piirileping Eesti vabariigi ja Venemaa vahel. Ma lugesin riigikogu jätistest 12-st number assas 2005 kuidas sa kirjeldad ühte reisi, nimelt et see on Euroopa nõukogu, parlament, taarse assamblee mitte liikmesriikide komitee välja. Sõiduistung. Selle marsruut on Peterburi Pihkva, Irboska, Venemaa, Eesti piiri ja Petseri ja see leiab aset 23.-st 27. oktoobrini aastal 1994. Ja siin on väga kaunist, kirjanduslikku toredat sellist faktoloogiat ka, aga mis selle reisi jooksul sündis ja mida sa said teada eelkõige Eesti piirilepingu võimaliku lahenduse kohta? See kirjeldus on minul, riigikogu aeg, see päevaraamatu ümberkirjutus, tolleaegne tolleaegne tekst. Ma olen kõik, mis ma lähen hiljem tagantjärele tarkusega juurde kirjutanud, olen ära märkinud, et see on hiljem kirjutatud. ReisiPeterburis Petseris pean ma oma riigikoguaegse tegevuse üheks kõige suuremaks saavutuseks, mille Eesti poliitika täielikult nullis. See oli olukord, kus Venemaal oli äärmiselt vaja saada Euroopa nõukogu liikmeks ja näidata ennast kompromissi valmina. Ja teiselt poolt oli see olukord, kus Euroopa nõukogu oli väga mures nende Euroopa nõukogu mitte Euroopa Liidu tollal veel mitte, aga Euroopa nõukogu liikmesriikide pärast, kellel ei olnud väga kindlat ja selget piiri, nii et Euroopa nõukogu koolile väga huvitatud, et Eesti ja Vene piiriküsimus lahendatakse Euroopa nõukogu mitteliikmesriikide komitee ja selle tolleaegne esimees või juhataja, selle komitee juhataja, et Briti parlamendisaadik David Atkinson ammune, väga ammune Eesti ja Baltimaade sõber oli valmis viima, no küsimuse Euroopa nõukogu ette, et Euroopa nõukogu vahendaks kompromiss piiriläbirääkimisi. Omal ajal oli pol korduvad kontaktid. Sotsioloogi Kalinast Arovoitav aga kes oli president Jeltsini erinõuandja piiriküsimustest ja rahvusküsimustes ka linast äravõetava seisukohta oli, mida ta mulle korduvalt väga korduvalt on ütelnud mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel ja ja kus me kohtusime. Kuid ei nõua Hirboskat, saate te kõik. Kui te nõuate võimatut, see tähendab Irboska siis ei saa te midagi. Eesti poliitika valis selle viimase, kuigi valmisolek, Venemaa-poolne valmisolek, mitte väga pikka aega, mitte väga pikka aega, aga see aeg oli, ütleme, 92 kuni 95, algus. Oleks olnud võimalik saavutada see, et et setu külad, kes mis, On setu külad, Petseri raudteejaam ja kui väga oleksime tahtnud, siis ka Petseri linn oleksid jäänud Eestile Petseri raudtee ja päris kindlasti poleks seda Koidula ehitamist vaja olnud. Läks teisiti, aga see saavutus oli see, et et Peterburis toimunud mitteliikmesriikide komitee eriistung eriistungile sellele komiteele anti erilennuk elluks Pihkvasse, sealt seal vastuvõtud. Härrattomaanov oli see, kes oli föderatsiooninõukogu kas esimees või aseesimees. Tol ajal öeldi, et Vene riigis umbes kolmas mees. Ta suhtus väga suure respektiga sellesse ettepanekusse, et Euroopa nõukogu hakkab seda ma Eesti-Vene piiriläbirääkimisi. Ja siis järgnes meil külaskäik Petseri kloostrisse. Setud olid kogunud suure suure paki allkirju petitsioone, mis kõik võeti Euroopa Euroopa nõukogu dokumentatsiooni, võeti vastu kui ametlikud pöördumised Euroopa nõukogu poole. Käisime siis ka Venemaa poolelt. Vene-Eesti piiril selles Koidula piiripunktis. Ja kui ma olin viimaseid kordi olin Strasbourg'is Pariisis, siis David Atkinson, selle komitee juhataja kinnitas mulle, et tema isiklikult on äärmiselt huvitatud, et ta saaks selle küsimusega tegeleda. See, kes seda küsimust lahendada. Eestis otsustati teisiti. Mina elan, Riigikogus ei kandideerinud. Ja järgmised riigikogu delegatsioonid unustasid selle asja täielikult. Kui ma sellest sõidust ette kandsin president Merile ja peaminister Tarandile siis kommentaare peaaegu polnud. Mul jäi hiljem tunne, et kõik oli juba enne kuskil kokku lepitud. Et ma tegin niisuguse algatuse, mida polnud ette nähtud. Ja see unustati täielik täielikult. Kristiina Ojuland veel püüdis seletada, et paberid ringlevad Euroopa nõukogu saatja masinavärgis. Pehmelt öeldes, see ei vastanud tõele. Ja on püütud seda võimalust ka tagantjärele nii põhjalikult unustada et minu mulje ainult Henn Põlluaas ja, ja Toomas Alatalu on Eesti poliitikud, kes tuletavad meelde, et niisugune võimalus võib-olla oli ja sellest ei haaratud kinni. Igal juhul minu seisukoht on. Me ei saa ütelda, et meie tegime kõik, mis võimalik setu külade päästmiseks. Vastupidi, me jätsime kasutamata. Lamite garanteeritult. Kompromiss piir. Jätsime selle kasutamata, miks me jätsime selle kasutamata, võib-olla me saame sellele siis vastuse, kui kunagi meie järglaste ajal. Kui need, siis on veel siin, avanevad Venemaa arhiivid. Selle komitee esimees, Briti parlamendisaadik Davy David Atkinson oli täiesti teadlik Venemaa poolsest vastutulekust Eesti Vabariigile. Me olime ju ühes saalis koos, kus kus kõnelesid föderatsiooninõukogu nõukogust Vladislav tomaanov, David Atkinson, Eesti poolt, mina. Ja see oli peaaegu konsensuslik, selline arusaamine, et Venemaa nõustub Euroopa nõukogu vaheldamisega Euroopa nõukogu vaheldaks läbirääkimisi ja see oleks olnud noh, tagantjärele on või? Võib ka öelda, et see oleks olnud. Kui see oleks nurja läinud, oleks vähemalt süda rahulikku, me oleks, me tegime kõik, mis võimalik. Me jätsime selle tegemata ja, ja see oli tollel hetkel kõige kõige võimsam, kõige sümpaatsem, kõige respektaablim võimalus seda asja arutada. Siin annab ainult loota, et David Atkinson on veel elus ja, ja suudab anda tunnistusi. Tunnistusi selles küsimuses, näiteks Eesti uurivale meediale võiks esitada väljakutse ja ka teised teised komitee ja, ja kogu selle. Jah, komitee liikmed on ilusti siin, riigikogu toimetistes olemas, ka nendega võib ilmselt ühendust võtta. Ja loomulikult professor Mati Hindi tunnistus, samuti on oluline kas Eesti vabariigi juhtkond oli sellest ettepanekust täiesti teadlik, absoluutselt teadlik. Ma tsiteerin ühte ühte teie Imo viimast viimast peatükki, mis on ka kirjanduslikult väga selline tore ja huvitav. Presidendi juures Kadriorus kolm tundi ka Andres Tarand peaminister ja üks välisministeeriumi Venemaaga tegelev kõrgdiplomaat. Üldiselt oli see minu monoloog, sest olin väga veendunud oma informatsioon olulisuses. Meri suitsetas kolm tundi vahetpidamata, ütles ainult mõne mittemidagiütleva sügav mõttelisuseks. Teisigi repliike oli vähe. Hiljem sain ma muidugi aru, et Andres Tarand ja Lennart Meri olid Petserist ja idapoolsetest setomaa küladest juba loobunud. Mida kinnitas välisminister Siim Kallase avaldus Petroskoisse 1995. aasta lõpus. Nii kirjutab siis Mati Hint Guawadise tänane saatekülaline riigikogu toimetistes number 12 aasta 2005 ja need on internetis täiesti kätte saadavad head, kuuled. Aga, ja miks siis Eesti valis ise endale kahjuliku tee? Kristjan ise endale kahjulikke otsuseid teinud. Teisigi, see pole ainus, aga Mikk, kelle huvides miks ja seda langeksid kohe valda, nõu teoreetikute ja paranoikute klassi saaksin kohe sildi külge, kui seda juba pole pandud, et seda, seda mina ei tea. Mul on oma oletused, aga aga need on. Need ei ole tõestatavad enne, kui arhiivida vanemad. Moti. Ma pean tunnistama, et vähemalt minu tutvusringkonnas oled sa mees, kes võib-olla armastab Eestit kõige rohkem. Ma arvan, et ma võin sulle sellise epiteedi külge panna. Kui sa nüüd vaatad seda elu olukes siin, siis mida peaks tegema? Mida peaks tegema, et asi hakkaks paremaks minema? Kõigepealt ma ütleksin, et armastan armastamast. Mulle ülitähtsad on. Kõige tähtsamad suhted inimeste vahel ülitähtsad ja armastus Eesti vastu täiesti kuulub sinna hulka. Ma ei kujuta ette, kuidas ma saaksin armastada inimest, kes kes ei armasta Eestit. Aga mida peaks tegema? No ma ei tea seda ütelnud. Poliitilisest valetamisest tuleb loobuda, aga see, kui see on muutunud meie käitumisnormiks et sellest enam välja ei, sellest numbrit ei tehta. Ja muide, viimasel ajal ei tehta suurt numbrit ju ka varastamisest, kui keegi varastab riigilt ütleme paar miljonit eurot või paarkümmend miljonit eurot, siis karistatakse teda kahekuulise šokivangistusega, hakkab siis seda tagasi maksma, ütleme viis eurot kuus või 50 senti kuus hakkab siis seda varastatud raha tagasi maksma. Sellega enamasti asi piirdubki, üksikutel juhtudel tuleb ehk võetakse midagi tõsisemalt, et aga miks mitte alati, minul on see sügavalt arusaamatu ja ja kuna niisuguseid nähtusi on igal pool, siis see õnnestubki usku sellesse demokraatiasse ja ja kahjuks usku ka Eesti riigis ja Eesti rahvasse. Presidendist hoopis teisel arvamus. Ja meie poliitikud on täiesti teisel arvamusel nad iga iga püha. Kui presidendi kõne on, tuleb jälle välja see, kui hea meil on Eestis elada, et me viriseme liiga palju siin. No ja Mati Hint nende juttude järgi on ju see ka suurepärane, 100000 inimest on Eestist läinud ja vool jätkub. Et ma saan ainult öelda, et kuna meil on vaba demokraat kartlik liberaalne riik, siis seni on mul õigus eriarvamusele ja ma olen teistsugusel arvamusel. Seni selle eest ei ole mind karistatud. Vabas Eestis vabas Eestis. No hea seegi, aga kuhu Eesti on minemas, kui me niimoodi jätkame? Sina teed saadet Voovadis, see on jah, seal sa pead siis leidma selle selle vastuse või kutsuma siia inimesed, kes oskavad sellele vastata. Mina kuulun sellesse põlvkonda, kes ei suuda mõelda niisugustes kategooriates, et et tuleb valida kestlik hääbumine. See on üks meie presidendi keelelisi leiutisi. Aga õieti öelda ei suuda semantiliselt analüüsida, mida tähendab kestlik hääbumine, hääbume hääbuma, kestvam ja samas ka edasi. Minu jaoks on ainus mõte on olnud see, et nii ei tohi minna. Nii ei tohi minna. See on hea mõte, ma arvan, et meie tänast saadet võiks nimetada ka Kovaadis. Eesti Meil oli külas professor Mati Hint. Sinuga on alati väga tore tekkida ja kuigi teemad on karmid, ütleme nii siis karmidest teemadest võib ka rääkida ja, ja tore on tõde kuulda. Parem on kuulata tõde, kui, kui lihtsalt mingisugust sellist ideolooge loogilist mull ja valet. Mati ma soovin sulle jõudu, ma soovin eesti rahvale jõudu. Ja ma tänan sind, et sa said tulla siia. Tervitan kõiki kuulajaid ja ma armastan teid väga.