Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Rahvalooming, mis suudab säilida ja liikuda põlvest põlve, on alati põnev ja ilmekas iseloomustama üht või teist inimgrupi. Tänases saates oleme jõudnud Austraalia põlisrahvaste loomingulise tegevuse juurde. Eriti põnev on sellega otse isiklikult kokku puutuda. Selle loo nimi oli kiilsaba kotkalaul. Kiilsaba-kotkas on kõige suurem kotkas Austraaliast, tiibade siruulatus on üle kahe meetri musta värvilind väga kuninglik lind. Nagu lennuk juba jah, igatahes meie suurimast merikotkast suurem. Ja loomulikult tasub talle laule pühenduda, aga, aga selle laulu saateks kõlas nüüd Austraalia. Ja pill see niisugune on, see on tegelikult originaalis peab see olema üks eukalüpti tüvi või oks, mille termiidid on seest tühjaks õõnestanud ja suurte ja keeruliste rituaalidega lõigatakse see siis maha puu pealt õigel päeval. Ja siis ongi pill peaaegu valmis selles mõttes ja kaunistatakse väljapoolt ära seestpoolt võib-olla vahetatakse veel mesilasevahaga ja sellele hääle sissesaamine, ma proovisin, seda ei olegi nii keeruline, põhimõtteliselt, kes on pioneeripõlves fanfaari puhunud saab Tiitseri tuulega hääle sisse, lihtsalt puristad huuli ja, ja mingi heliselt tuleb, aga, aga see ei ole küll ligilähedane sellele nüüd, mis, mis siit kõrvad kuulsid selleks, et jällegi Thatcheri tuut puhuda? Tõesti, oskuslikult kulub aastaid. Ja ma nägin seal kohapeal pillimehi, kes valdasid seda kunsti juba selle vaatamine on omaette elamus. On üks kummaline asi, nimelt seda pilli puhutakse ilma hingama. Ja selle jaoks, et seda niimoodi puhuda, on olemas niisugune eriline hingamisstiil ringhingamine, et ta samal ajal hingab ninast sisse ja, ja puhub suust välja, ta teeb seda üheaegselt, kogu aeg ikkagi hingatakse, hingatakse, aga, aga see hingemoodi teistmoodi ühesõnaga tundub peaaegu peaaegu võimatu. Toona. Ja mõned niisugused natuke rassistlikud, maailma parimad pillimehed ütlevad, et no muidugi, et, et mis laborigeenil viga puhuda, et ta nina on selline lai, et siia mahub nii palju õhku sisse, et ta saab siia nagu varukesed õhku haruda. See on ebaõiglane. Tegelikult on ka olemas näiteks maailma džässmuusikute hulgas mehi, kes puhuvad saksofoni selles stiilis et üldse ei katke hetkekski see pilliheli. Aga seda Titzeri tuut puhutakse siis tundide kaupa niimoodi ja ma kujutan ette, et see pillimängija ise satub ka ikka väga erilisse seisundisse, kui ta niimoodi hingab pool tundi ja tund aega väga erilisel ja, ja ise äralikul viisil. Ja kui ma läksin Austraaliasse, ausalt öeldes, mõtlesin isegi, et võtaks Dogsusele Titzeri tuua koju kaasa, et oleks ikka uhke küll näidata teistele, aga seal kohapeal mõtlesin selle mõtte maha. Sest üks asi, mis selgeks ainet, müüakse küll neid kitseri doosid, mis on ka poolemeetriseid. Aga üks pill, mis juba õiget häält hakkab tegema, peab olema umbes mehe pikkune. Ja, ja selle hind on muidugi väga krõbe, kui ta on ehe, kui ta ei ole mingi võltsing. Meiesugused väga raske vahet teha, kas ta on võltsing või on tehe ja ühesõnaga, et seda siis kodus pidada, lihtsalt ilu pärast ka mõtet, siis peaks õppima teda mängima. See nõuab nii palju vaeva, et ma lihtsalt lõin sellele käega, las jääb ta sinna oma kodumaale. Aga, aga see on vist jah, ta on kusagilt sealt Põhja-Austraalia hõimudelt pärit, aga ta on levinud kogu üle Austraalia ja see on niuke tunnuspill Austraalia muusika jaoks. Ja ega neil õieti neid pille palju rohkem polegi. On mitut tüüpi löökriistad, niuksed, kas mingid puupulgad või, või mingi trummimoodi löökriistad. Ja muide bumerang, et meie kujutluses on seal nagu mingisugune relv austraallaste käes tegelikult õige sageli on, ta hakkab Bill ja, ja sellega kahe bumerangi ka lüüakse samamoodi rütmi või kasutatakse rituaal tantsudes nagu rituaali vahendina ja see on vähemalt sama tähtis kui see, et teda relvana nagu kasutatakse, nii et ta on niisugune Amon, niukene, püha muusika ka ja kunstiese ja, ja need need bumerangi, mida ei kasutata jahirelvana, nad on hästi kaunilt dekoreeritud ja see on omaette kunst, mis sinna peale on veel tehtud. Tegelikult, ütleme niisuguse pillimängu ja laulu juurde käib endastmõistetavalt tants, seesama dise ridu, mees, kui ta seal puhus, niimoodi põsed, silmad punnis, niimoodi hulk aega seda pildis ma vaatasin, tal jalad hakkasid iseenesest juba liikuma, pill oli nii pikk, et selle ots ulatus maha, aga jalad juba käisid niimoodi. Ja, ja tegelikult ütleme, tants, laul ja pillimäng on lahutamatud, omavahel nad kõik käivad, kuna ta on läbi põimunud. Ja et seda nüüd kõike näha kõige ehedamal kujul tänapäeva Austraalias. Selleks peab olema nii palju õnne, et sa satud korroboorel. Krabore oli juhtumisi ka siis, kui me seal käisime, üldiselt nihukesi suuri korroboorasid, need korru pooled on siis tõlkes kogunemine, festival, tal ei ole otse vastet eesti keeles, aga ühesõnaga suur hulk hõime koguneb kokku ja nad peavad oma kunstifestivali mitu päeva järjest. Ja seda ei planeerita kätte nii nagu meie tantsu ja laulupidu ja ei ole seal mingisuguseid nõukogusid, kes otsustavad ja otsivad raha, vaid lihtsalt õige kiiresti. Kuu aja jooksul näiteks leitakse, teeme hõimudega selle asja ära ja see tuleb täiesti spontaanselt. Ja me juhtusime olema just seal põhjas, sel ajal, kui, kui see oli otsustatud, et neid 10 päeva pärast muutsime oma plaanid ümber ja läksime siis siin selliseid kaks päeva tantsumuusikat ja laulmist ja seal kohapeal, kui ma natuke seda vaatasin, siis ma ka hakkasin ka ühte asja taipama, küsisin ka ühe põlisaustraallase käest, et ette aimates juba vastust, et kumb on olulisem eneseväljenduses, kas, kas muusika tegemine või tants. Ja ta ütles, tants tähendab tantsuga väljendatakse ennast rohkem kui muusikat tehes. Muusika saadab tantsu, aga, aga kehaga oskav Põlis, austraallane väljendada peaaegu kõike, tohutu paindlik ja, ja väga ilmekalt. Ja seda oli seal ka näha. Aga sellel korv voorel oli muidugi peale sadade aborigeenide. See on tänapäeva Austraalias praegu võimatu näha mujalgi korrub voorel nii palju koos neid oli veel siis ka nii-öelda naaberrahvaid seal oli põhja poolt Austraalias Salomoni saartelt tantsutrupid ja muusikud ja siis veel uus Ginjaalt. Sead veel põhja pool Austraaliast ja muidugi üks vaatemäng, see oli, see oli vapustav. See oli noh, ütleme võiks siis katsuda kirjeldada, et mismoodi näeb siis välja nende rahvaste rahvariietes. Kui nii võib öelda, rahvariietes on see, et riided peaaegu ei olegi muidugi. Et näiteks aborigeeni nisugune pärimuslike välimus siis korroboorel ja on niisugune, et, et ta keha on maalitud valgete triipude ja rõngastega üleni. Pea on mingisuguse savitaolise valku ja niisuguse asjaga koosnet nagu niuke jäik tal siin nagu halli värvi juuksed tunduvad olevat, kuigi nad tegelikult on, on lihtsalt sellel savikihi all. Ja siis punane pael on, on juustele tõmmatud ja riietusest ei ole tõesti, muudkui kui siis ainult niukene niudevöö ja seelik lab jäänud, jah. Ja teistpidi peab tema seda ilmselt sama loomulikuks nagu meie mehed mulgi kuube, eks ole, naised pakse villaseid seelikuid müüa. Ja selja peal oli niisugune nagu labakäejälg niuke viie sõrmega valge värviga niimoodi nagu löötud. Sellised nad seal olid ja ja muidugi need naaberrahvad olid, olid veel värvikamalt, see oli selline, et saalomoni saarte mehed, neil olid käevõrud jalavõrude, jala ja käevõrude vahel, olid erinevaid eksootilisi taimede lehti igal pool ja pea ümber oli selline pärg. Kuidas seda nüüd nimetadagi valgetest merikarpidest Nevad ring, selline teadeem jah, jah, just. Ja nende muusika oli, oli vapustav niuke paaniflööti tega ja need Uus-Guinea mehed, no need olid peaaegu kirjeldamatut. Neid võiks kirjeldada nagu elavaid herbaariumeid. Need olid pealaest jalatallani ehitud igasuguste kõikvõimalike imeliste, taimede lehtedega ja, ja siis kaelas olid pärlikeesid kohe-kohe mitu-mitu ringi ja peas oli tohutu uhke suleehe, see oli noh, igasugune indiaanipealiku suleehe jääb selle kõrval täiesti kahvatuks. Ja ma isegi teadsin seal lind, kes lapsel uus geniaalse on paradiisilind, tema, tema sulgedest, hiigelkõrge peaehe ja meeste näod, need seal oli nagu kunstiteos oli nagu mask, niukene, enamasti kollane ja siin oli siis punaseid ja kollaseid ja siniseid mustreid. Habe oli ka tingimata värvitud, Abe oli kas punast värvi või sinist värvi. Noh, need olid niuksed juba peaaegu niimoodi talumatult eksootilised. Aga, aga Austraalia aborigeenid olid, olid niukene noh, tagasihoidlikumalt kaunistatud ja, ja üks tantse mulle eriti meelde nende Austraalia aborigeenid, et see oli mehed tulid oma lastega välja ja sissetants seisneski selles, et isad tantsisid nagu mingi tantsulõigu hästi keerulisi ja tempok ette. Ja siis tüdrukud ja poisid kordamööda nagu tegid selle järgi täpselt sama mooniks pisikesed jõnglased, kolme ja viie aastased. Ja see tegelikult on selles mõttes väga tunnuslik, et tegelikult aborigeeni pärimust õpitaksegi sedamoodi, nii tantsukunsti, laulmist, muusikat matkides, matkides vanemaid lapsest pisikesest peale kogu aeg aasta-aastalt ja niimoodi võetakse seda. Ja niimoodi see saadakse koos nii-öelda emapiima ja, ja lastetoaga endale endastmõistetavalt nagu sisse. Mis seal ikka, kuulame siis nüüd seda õiget korroboore muusikat, kus siis päevade kaupa tantsitakse tempokalt, hästi emotsionaalselt uskumatult kuuma päikese all. See oli siis nüüd üks niukene korroboore, tüüpiline tantsumuusika. Ja need tegelikult need need kehamaalingut, et kust need loodusest saadakse, et selleks, et endale nii-öelda rahvariided jutumärkides selga saada. Meile õpetati seda ka teises aborigeeni külas. Isenesest värvide leidmine Austraalia loodusest on on üllatavalt lihtne muidugi kui sa tead, kuhu minna. Ja see oli üks jõekallas ja jõe kaldal oli siukse, tundus nagu niukseid pisikesi kivitükke meenutasid, nagu meil liivakivitükke, umbes kes meile seda näitas, ta võttis selle tüki, hõõrus selle kahe kivi vahel pulbriks, siis võttis mingi pähklikoore alastasina vett sooni pulbri sinna sisse, lahustas ära, nagu ta sealt nüüd sõrmega tõmbas ja niimoodi käe peale tõmbas. Jutis oli erekollane, nii et rahvariided kasvasid jõe ääres just loodusest, lihtsalt kivid võtad ja värvid. Ja kummaline maksu pärast uurima, et mis asi see oli. Tegelikult tuleb, väljast on Eestis ka seda värv seal selle nimi, ooker. Arheoloogiliste leidude järgi ükski kiviajal näiteks on matusekohtades näiteks seda kaasa pandud, see on tegelikult soomaak ja seda on ka Eestis olemas ja olenevalt siis sellest täpsemast koostises tohib olla kas kollane, punane või pruun ja, ja tõesti ja lihtsalt teed pulbriks lahustunud vees ära ja, ja värvid. Ja see on üks põhivärv, millega Austraalia põliselanikud on siis kõiki oma kunstiteoseid nagu teinud, alates keha maalingutest, aga lõpetades siis ka ütleme näiteks kaljujoonistega. Ja vot need kaljujoonised, need on, need on küll niuksed asjad noh, öeldakse niimoodi, et maakeral ei ole teist nii rikkast paika kaljujooniste poolest, kui Austraalia kus on nii tihedalt, seal on, on paiku kunagised aborigeenide pühapaigad, mis näevad välja nagu euroopa uhkemad maaligaleriid sajad koopamaalingud üksteise järel seal üks Intastilisem kui teine. Ja mõnedele nendest ei, ei lubata ta valgeid inimesi ligi, need on nii pühad praegusel ajal teised jälle vastupidi, on, seal on naguniisugusteks pääsuga turistide lõksudeks, et, et sinna just kutsutakse turiste, näidatakse neile, korjatakse sellest raha. Ja need on ka tehtud, kas siis ookriga või muude niisuguste looduslike värvidega. Ja neid toona on küll ühest servast teise kõikvõimalikke, uskumatu, et kõike seda loodusest leiab, kui sa oskad leida nende koopamaalingute vanus, ulatub nende kõige vanemad koopamaalingud, mis praegusel ajal on dateeritud, on 20000 aasta vanused. Aga peale selle maalitakse näiteks ka puul lauatahvlitele või siis puukoorele või siis kivitükkidele ja seda kunsti osatakse ka tänapäeval. Ja nüüd tekib see küsimus, et mis on siis ehe kunst ja mis ei ole kunst aborigeeni maalikunstis ja selles osas me saime ikka korraliku õppetunni, mis muutis meid väga ettevaatlikuks. Excond, olime seal põhjast, Itaaliasse, ühes paigas, mille nimi on Mosman ja seal on, on kukkuja laani, hõimul on, on metsas niuksed pühalt rajad ja koopad, kuhu ka tegelikult praegu võib minna, maksad natukene raha, et seda. Ja siis me nägime seal kaljudel koopamaalingud, need olid siis niuksed, iidsed, tuhandete aastate vanused ja ja mida seal oli näha, oli näha loomade kujutusi, oli näiteks rai, see on niisugune suur kala, kes elab seal ookeanis seal lähedal, siis oli dingo kujutus kaasuaar, lind, kellest me ka siin ükskord rääkisime, hiidsuur, lind, lapsel džunglis kilpkonn ja need olid kõik tuhandete aastate vanuseid olid tehtud niukse kollase-musta-valge värviga põhiliselt ja noh, kui sa täiesti asjatundmatult seda vaatad, siis sa pead seda nagu mingiks naivistlikuks kunstiks, noh, natukene niuksed kohma, patrohmakad, niuksed, natuke lapselikult jooned. Aga aborigeenid hindavad seda väga kõrgelt ja isegi kogu maailma kunstipublik hindab seda äärmiselt kõrgelt. Nad oskavad väga täpselt nagu nagu otsustada seda, et, et see on tõesti yhe vana ja lähtub puhtalt sellest sellest vanast traditsioonist ja milleks nihukesi asju üldse tehti, näiteks neid loomade kujutisi tehti enamasti selleks, et, et, et seal kohapeal olid nendel loomadel nagu inimeste elus suur tähendus, noh, kas nad olid jahiloomad, tootemloomad ja kui neid joonistatud, ehk siis mingil kombel nagu usuti, et saadakse side nagu selle looma hingega ja võib-olla ka paremat jahiõnn, umbes niuksed seletused. Ja nüüd läksime hiljem ühte teise külasse bluuphildi külasse, aborigeeni küla jõe ääres nägime kaljudel jälle maalingud, seal olid siis näiteks joonistatud angerjas, nokkloom, sisalik, kilpkonn jälle musta-kollase-valgega. Samas stiilis nagu need eelmised. Ja siis meil oli Gazasse kohalik teejuht ütles, et maja, et need on tehtud muidugi sama eesmärgiga, mis need eelmised, mida te näinud olite, need vanad? Ainult et, et need, need on joonistanud kümneaastased poisikesed meie külas tegid sellepärast, et et nad ka lootsid siis, et kui nad siin nagu püüavad oma poisikese liku jahisaak et nad siis saavad need kergemini kätte, et ma tunnen neid poissi, nüüd on praegu 25 aastased aga aborigeeni pilgu läbi oli see laste plätserdas midagi ja ühesõnaga mingit väärtust ja, ja ütleme meiesuguse võhiku jaoks täpselt sama. Sest sama stiil, samad värvid sama koha peal, noh, põhimõtteliselt looduses. Nii et, et see on, see on tegelikult üks suur suur pähkel meie jaoks see aborigeeni kunst. Praegusel ajal on ta vaieldamatult kogu maailma kunstipubliku hulgas ikka ikka väga kõrgelt hinnatud ja on olemas aborigeenikunstiteoseid, millel, millel on ikka ikka meeletu hind ja kunstnikud, keda kogu maailmas tunnustatakse, kelle töödel on ikka hirmus hirmus hind ka taga. Ja et mille poolest see nüüd siis erineb ühest teisest ja näiteks kogu austraalia kubiseb niukestest, käsitöö müügikohtadest, kus on niukseid, kirevaid jooniseid, need on vahel tehtud täpselt samamoodi puukoorele, kivile, puutahvlitele. Turistid vaatavad enamasti hinna järgi, eks ole, et saaks nagu odavamalt mitte midagi ja ostavad midagi ära. Ja mõni on jälle kalli hinnaga, aga, aga siis ei oska nagu hinnata, et, et kas on seda hinda väärt? Ei ole saladus, et näiteks Itaalias praegu teevad aborigeenikunstiteoseid turistidele ka valged inimesed. Ja tagatipuks isegi need takk, päikerid, need on siis need noored inimesed, kes rändavad mööda maailma aastaid ja aeg-ajalt teevad juhutöid. Nemad õpivad kiiresti selle ära, et tuleb hästi kirev asi joonistada niisuguse lapse käega. Küll ta ära ostetakse. Ja see ongi mõnes mõttes niisugune küsimärgiga teema, et kuidas sa siis nüüd ehedat ja, ja mitte ehedat eristad omavahel teevad Hiinas väikesed agarad kollased käed täitsa vabalt, täitsa vabalt võidakse seda teha, ei tea kus maailma nurgas ja müüa kasvõi meil Eestis siin kusagil eripoes seal on ainus, võib-olla see minu meelest kriteerium on ikkagi see, et, et Itaalias on niimoodi, et, et neil on siis sertifikaat küljes, see on vist kogu maailma tegelikult niisuguste rahvakunsti juures läbi löönud asi, ma olen Ameerikas sedasama näinud indiaani käsitöö, seal on niisugune väike läpakas seal isegi Dow sellest tegijast ees tema allkiri ja, ja kus ta elab ja niisugune ühesõnaga, mis tõendab Leedust just ja seda müüakse ainult näiteks selles samas külas, kus ta elab või siis suurtes galeriides, kus on ainult tehe kaup. Et see vist ongi ainus kriteerium, mille järgi väärtust saab, saab hinnata. Sellega me praegu siin siis nagu lõpetame kets ja see, et mille jaoks seda loomingut kõike tehti. See lähtub väga omapärasest tugevast Austraalia põlisrahvaste usundist. Aga sellest räägime juba järgmises saates ja siia lõppu siis veel üks laul, mille nimi on kivi loitsimine, loitsu nad aga kõlab. Selline oli siis tänane saade Austraalia põlisrahvaste loomingust ja nädala pärast, nagu me aru saime, tuleb siis jutuks põlisrahvaste pärimused ja usund. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.