Helgaja tere, head klassikat, raadiokuulajad. Mina olen toimetaja nelevasteinfeld ja nädalaheliga saates on järgmised teemad. Kõigepealt räägime laulupeost. Neljandast kuuenda juulini toimub 26. laulupidu ja Üheksateistkümnes tantsupidu Aja puudutus. Puudutuse arutame, kuidas kooridel on läinud, millised on kontserdikavad ja milline on üldse laulupeo tähendus ja tähtsus tänases ühiskonnas. Arutlema son meeskooride liigijuht Mikk Oja Eesti laulu ja tantsupeo sihtasutuse nõukogu esimees Raul Talmar ja laulupeo kava konsultant Riina Roose. Seejärel muusikauudiseid maailmast ja saate lõpetuseks räägime Eesti interpreetide liidu hooaja lõppkontserdist, kus esinesid viiuldaja Kaija Lukas ja pianist Lea Leiten ja sellest kontserdist räägib Tõnu Reimann, head kuulajad. Sülgaja. Neljandast kuuenda juulini toimub 26. laulupidu ja 19-st tantsupidu Aja puudutus. Puudutuse aeg ja tänaseks on jäänud peo toimumise nädalani täpselt kuu aega. Meil on helikajas saates laulupeo üle arutamas meeskooride liigijuht dirigent Mikk Üleoja, Eesti laulu tantsupeo sihtasutuse nõukogu esimees Raul Talmar ja laulupeo kava konsultant Riina Roose. Tere. Tere. Alustame siis vast kõige üldisemast pidu on tulekul ja ettevalmistustööle ja on käinud väga tihedalt. Kuidas on siis välja näinud, mida olete seni kohanud ja kuulnud ja kuidas ette valmistas, läheb? No seni on, põhiosas ajastul on saanud kuulda korraliku koorimuusikat, proovide arvu, ma ei julge praegu öelda, mida ma ise olen külastanud, aga see tuleb täitsa tore number. Niiet enamalt jaolt ongi kõik korras, selles mõttes etendustes vägev, tohutult koorid, tõesti tööd ja vaeva näinud. Võib-olla, et siis veel see viimane saba, ütleme, valikkooride repertuaariga ei ole jõutud piisavalt võib-olla põhjalikult tegeleda, et ma loodan väga, et koorid, kes on võtnud omale selle valikkooride kava õppida, saavad siin veel viimast lihvi anda oma oma asjadele. Ja laulupeo sihtasutuses on lihtsalt nii kiired päevad, et ma ei julge sinna öelda midagi. Õigemini julgen öelda, et kõigega saadaks hakkama, aga praegu see katel keeb erakordse kiirusega, nii et kogu aeg midagi Esimene Eesti üldlaulupidu aasta 1869, osavõtjaid 878 ja kaks päeva kontserti. Kuidas on praegu numbritega seis, nii üldises plaanis täpsemaid arve vist veel tänaseks teada ei ole. Täpsed arvud, laulu ja tantsupeo sihtasutus tus avalikuks teisel juunil, siis saab rääkida täpsetest arvudest. Aga siin remargi korras küll, hüpates natuke teemast välja, ma tahaksin korra tulla selle esimese laulupeonumbri juurde ja käsitleda selles valguses nii-öelda seda meeskooride arvu tänases päevas. Ajakirjandusest on läbi käinud sellised huvitavad mõtteavaldused. Kuidas täna suudame palju meeskoori välja panna kui esimesel ja teisel laulupeol. Et see on selles mõttes niukene, oskuslik manipuleerimine arvudega, et esimesel laulupeol Me nägime segakooride mees rismi mitte meeskoore. Et see ei ole võrreldav tänaste meeskooridega, et selles mõttes oleks kena, kui nägu jääksime faktitäpseks teatud asjades. Räägime natukene nüüd tänavuse laulupeo esimese päevakavast, seal on 25 laulu ja läbilõige 25-st seni toimunud peost. Kuidas selline kava kokku sai? Kõigepealt täpsustuseks, et need ei ole ainult laulud, seal on ka instrumentaalpalu vahepeal näiteks kohe juba teisest laulupeost on võta üks puhkpillipala. Aga printsiip oli selline, kui Hirvo Surva selle mõttega lagedale tuli ja kutsus mind sinna punti arutama, kuidas seda kava kokku panna, noh, rõhudes sellele ilmselt, et et võib-olla mul on natuke suurem huvi ajaloo vastu siis see mõte, et igast peost üks lugu, see mind väga köitis. Ja natuke me siis istusime teatri muusikamuuseumis, sobrasime seal nendes laulikutes mõnedest pidudest, oli kohe selge, et sealt on see lugu ja ainult see mõne peo puhul oli kaalumiste vaagimist palju. Ja, ja seda ei otsustanud ei üks ega kaks inimest, vaid see kondikava, mis võiks siis nii-öelda Hirvo ja mina ka ette. Valmistasime seda vaagida ja kaaluti väga mitmel ringil uuesti ja uuesti, et ta täidaks väga mitmeid funktsioone, mitte ainult lihtsalt ei ajaks näpuga ajaloojärge, vaid ka vahelduksid liigid vastavalt ja oleks seda teist ja kolmandat. Nii et, et see kava oleks ehk siis ka ilma selle ajaloojoone ajamata ka niisama muidu huvitav kuulata. Me loodame, et see nii lõpuks välja kukub, eks siis paistab, kui see laulupidu käes on. Käime selle kava joone lihtsalt läbi, et villa meie kuulajate seas on ka neid inimesi, kes ise ei osale, kes pole seda laulikud käes hoidnud, et võib-olla ette lugema ei hakkaks, aga, aga ma teeks võib-olla mingisuguse periootiseerimise. Ja see periootiseeriminemiseni ajastustesse jaotamine on puht meie ajaloost sõltuv noh, ligi juba 150 aasta pikkune traditsioon. See, kui me vaatame seda meie Eesti ajalugu, siis võiks seda viieks etapiks jagada. Alguses on 19 sajand ehk see ärkamisaegne, kuhu mahub kuus pidukuma, pidude järgi jagan siis on 1869 too esimene ja 1896 selle 19. sajandi viimane pidu. Ja seal on mingi üks stiil, ta loomulikult liigub rohkem järjest eesti autorite poole ja tuleb järjest neid õppinud heliloojaid sinna juurde. Ja siis tuleb üks suurem vahe ja on üks eraldiseisev laulupidu. Kummaline küll, ise üksinda moodustab omaetteperioodi ja see on 1910. aasta seitsmes laulupidu ja selle puhul on huvitav see, et hästi, et enne seda on viimane olnud 14 aastat tagasi ja pärast seda tuleb ka alles 13 aasta pärast järgmine pidu. Ja ta seisab lihtsalt ajalooliselt niivõrd murrangulisel. Momendil on olnud just vene pani sõda, on olnud 1900 viienda kuni seitsmenda aasta revolutsioon, see kõik on väga palju mõjutanud. Kas juba sel moel, et suur hulk mehi on kogu aeg värvatud ja, ja neid on sinna väga palju jäänud. Või siis niimoodi sandistunud tagasi tulnud, et kui neid arve vaatad, see on päris hirmuäratav, mõtled, et kuidas me jälle ikka oleme tuhast tõusnud, see paneb mõtlema. Ja muidugi on see pidu läinud ajalukku sed 1910, sellega et me võiks öelda, et siin Estonia teatrinurgakivi paneku pidu ja võib-olla sümboolselt võib nii öelda, et selle nurgakiviga pandi peaaegu et ka meie Eesti iseseisvuse nurgakivi, sest selles samas rahva rahaga valmis ehitatud majas lõpuks iseseisvuse mõte sündis ja sealt ta ellu viidi. Noh, et selle tõttu võib seda pidu ja seda ajaloolist tausta kokku panna, nii mõelda. Niisiis tuleb kolmas periood, Eesti vabariik, sinna mahub neli pidu, siis on see rütm välja kujunenud viie aasta kaupa 1009 23 28 33 38. Siis tuleb neljas periood, nõukogude aeg, see on seni kõige pikem, sest see lihtsalt ajalooliselt on olnud meil kõige pikem aeg. Ja sinna mahub üheksa pidu. Ja need on muidugi ka kõik väga erinevad, seda ei saa kõike. Et noh, ühesugune nõukogude aeg, seal on seinast seina ja paremaid ja halvemaid päevi ja seda kõike ei jõua siin ära lahata. Võib-olla tooks välja 69. aasta ehk siis juubelilaulupeo, mis oli 100 aastat esimesest laulupeost, et kui vaadata seda kava, võid, loed mälestusi, sellest võib kuulata inimeste mälestusi, sest neid on väga palju ikkagi olemas, kes seal viibisid, siis see kõrgub kuidagi erilisena välja kõige muu taustal, et mingisugune ekstra meeleolu ja, ja midagi väga erilist oli seal. Ja siis tuleb, viies periood, algab uuesti Eesti iseseisvusaeg ja loodame, et see jääb kestma. See on see, kus me praegu viibime. Kuivõrd nende laulude tähendus on tänastele lauljatele muutunud või, või kuidas noori see repertuaar näiteks paelub? Ma võin küll niipalju öelda, et mina oma noorte üliõpilastega seda valik avab, ei valinud, ühesõnaga. Aga me oleme lihtsalt mõningaid lugusid pinud just nimelt tutvumaks repertuaariga. Ja siis, kui meil olid siin kibekiired, päevad ja muidugi lavakunstiüliõpilased on üldse ka väga suure koormusega peavad töötama ja õppima ja ühtegi vaba päeva neil ei ole. Kõigele sellele vaatamata oli nende endi tahtmine õpiks ära põhjavaimu, mis sest, et meil seda ei esita, et see noh, peaaegu et käib üle jõu, kamp on väike. Aga noh, lavakunstiüliõpilased muidugi on ka Eesti pealt kokku korjatud. Aga ma siiski loodan, et kui õige nurga alt läheneda asjadele ja, ja kuidagi teda õigesti serveerida ja ma küll tahaks uskuda, muidu ei ole ju mõtet teha, kui ei usu sellesse, et pakub neile huvi oma isegi. Täiesti siiralt loodan, et Me ei peagi isegi nagu müügitööga tegelema ehk siis nagu maha müüma, head repertuaaris on nii palju hea, tähendab nende aastate jooksul on ikkagi välja sellekteerunud laulupidude ajaloost, Need, need märgilised ja, ja muusikaliselt nagu võimsad tükid, mis minu meelest kõnetavad kõiki aegu kõigi igasid. Laulupeo puhul on üks fenomen see, et on teatud lood ja laulud, mis toimivadki täies aus ja uhkuses ainult lauluväljakul. Ja kusjuures sellised asjad on prognoosimatud, et, et sa ei saa seda enne teada, kui see lugu ei ole seal platsi peal tööle läinud. Ja mõni nendest lugudest, mis nii geniaalselt Ta toimetab nii lauljate kui kuulajate peal ei pruugi väljaspool seda keskkonda olla väga seeditav, üldsegi mitte ühe või teise parameetri poolt. Aga see on üks lõputu katse-eksituse meetod, kuidas laulupidu tehakse. Ja selles mõttes just need vanad lood, mis on jäänud, need on juba läbi katsetatud, see on teada, et vot see töötab siin platsi peal. Võtame nüüd selle küsimuse teist poolt, et noh, osaliselt sai sellele vastatud ka, et kuidas siis uute teoste uue loomingu kaasamine laulupeokavadesse sujub, et kuidas võtavad esitajad uusi teoseid omaks, et tänavu me ilmselt kõik teame, et Erkki-Sven Tüüri taandujatega oli natukene küsimusi, et kas jätta kavasse Aitäh uute koorilaulude hulk sellel peol on ka ausalt öeldes märkimisväärselt suurem, kui võib-olla Riina parandab mind, kui ma eksin, aga nii palju, kui ma tean, vähemasti habe sopi jutu järgi, et selleks peoks on olnud ju isegi taotluslikult. Kõikidesse kooriliikides on tellitud uued lood et rikastada. Laulupidu ei ole iseenesest ainult laulupeo repertuaar. Laulupeod, kogumikud, laulikud on olnud kogu laulupidude toimimise aja jooksul kakooridele sellised repertuaari kogumikud, seal on hea repertuaar, koorid valivad ja nii nagu Mikk ütles, mõned lood, mõned laulud kasvavad ajapikku Nendeks põhi või, või jäävateks lugudeks, sinna laulupittu. Paljud neist ei olegi, võib-olla uudisteosed on sellel laulupeol ära, täidavad seal oma repertuaari tähtsa punkti või koha ja siis järgmisel peol nad ei ole. Nii et ma arvan, et ka seda uut loomingut praegu on, tuleb käsitleda selles samas võtmes. Kuid mis on äärmiselt positiivne, on see, et meil on olemas põlvkond tohutult toredaid noori heliloojaid. Ok Erkki-Sven Tüüri enam polegi selle nagu noore põlvkonna heliloojaga ta meie üks üks tähtsamaid heliloojaid, aga ka teised heliloojad kirjutavad, mõeldes kui sa kirjutad, sa, sa mõtled, kellele või mis puhuks, et nad nagu aduvad selles laulupeo protsessi kirjutamise fenomeni, kellel õnnestub paremini, kellel halvemini. Antud hetkel jah, ei ole nagu kõige tähtsama, kõige tähtsam on see, et me oleme nagu koos noor põlvkond, heliloojad, noored, lauljad, noored dirigendid, keda ma arvan, et üha rohkem saame me siia kaasata sealsele uue repertuaari koha pealt. Ja ma julgen küll öelda, tegelikult võetakse see väga hästi vastu. Selle teemaga haakub veel nüüd üks temaatika, mida tahaks siinkohal enne, kui meelest ära läheb, üles vedada. Kuna tüüri taandujatest oli jutt ja see väike vahukenemis siit korra üle käis selle teemaga seoses siis ma tahaksin siia pilti tuua ka ühise pingutamise ja tehtud töötundide temaatika. Me elame täna sellises kentsakavõitu ühiskonnas, kus ühelt poolt suur osa inimestest on justkui tööga ära tapetud. Teiselt poolt afišeeritakse sellist meelelahutuslikku tarbimist, mis on nagu iseenesest mõistetav ja et kui sa ei ole nagu noh, kaelast saadik meelelahutuse sees. Et elu on justkui mängija näilisus, et siis sa ei ole nagu ka päris normaalne inimene, et et selline hästi suured käärid on selle juures. Nüüd sellises vaimses olukorras on inimestel ehk raske mõista, et mispärast peab nii palju töötama selle repertuaariga nii palju harjutama ja keskenduma. Mina olen seda meelt, et vot see ime seal lauluväljakul saab sündida ainult nende tehtud töötundide arvelt. Ja sellega seoses mul on tüüri taanduvata ka seotud väga kõrged ootused, sest kuna see lugu on nii raske ja koorid on nii metsikult vaeva näinud sellega siis mina isiklikult prognoosin, et me saame näha seal nende töötundide kumuleerumist seal väljakul mõne teise palju lihtsama loo puhul neid tunde märksa vähem. Aga vot sinna loo sisse on pandud väga palju iseennast. Ja ma ootan huviga seda, seda tulemust, mis juba kuu aja pärast meile kuuldavaks saab. Minu kooris mul on linnateatri ja lavakunstiüliõpilaste segakoor. Juhtus niisugune lugu, et kui proovid olid poole peal või natuke vähemas ütleme veerandi peal, siis üks inimene tuli, üks õppejõud, meil tuli proovi kuulama, haigus, me just õppisime tüüri taandujaid. Ja me olime väga algjärgus ja teda see lugu nii köitis, vaatamata sellele, et sellest oli hetkel isegi, ma ütleks, raske aru saada sellest partii õppimisest. Mis asi see selline on, et ta tuli mu juurde, palus, et kas oleks võimalik, et ta tahaks tulla koori laulma. See lugu teda nii raputas, et tal tekkis esimest korda üle hulga aja huvi laulupeole tulla, et kui ta kogu selle asja ära õpib, nooditundeinimene, et kas ta võib seda teha. Ja mina ütlesin, et aga palun ta nii tegigi, ta tuligi. Ja nüüd on ta meil kooris ja inspireeri, eks ole. Just nimelt kordan, Erkki-Sven tüüri Taandujad, oleme täpselt Peep ilmeti ja Erkki-Sven Tüüri taandujad. Tänases saates toimub meil jutuajamine laulupeoteemadel ja stuudios on Riina Roose, Raul Talmar ja Mikk Üleoja. Kui me räägime sellest tööhulgast, mida siis üks koor peab panema, olgu see mudilaskoor, lastekoor, segakoor mees, naiskord seda kava omandada. Kui me vaatame nüüd üle Eesti, kuidas meie koorid koorile liigiti on, et missugune on tase, millises kooriliigis on võib-olla noh, natukene suuremad raskused, millised on natukene vähem ja nii edasi, et, et selline pilt. No kas sa hakkad mees kooridest peale, ausalt öeldes ma ei oska võrrelda, ma ei oska võrrelda selles mõttes, et kui sa teed ühte liiki, eks ju, siis ma näen seda liiki. Seda nüüd valiksega kooriga võrrelda ei ole nagu päris aus selles mõttes, et kuna valik segakoorile ettelaulmist. Ma ütleksin, et liik laulab paremini. Ausõna, no praegu kõikides liikides seesama, et kuna valikkooride esimene proov oli novembris, detsembris, siis vahepeal on tehtud kogu aeg oma liigiga tööd ja, ja nüüd järsku tuli see kõik tagasi ja palju ka uusi asju. Selge on see, et, et valikkooride repertuaariga veel praegu peab nüüd kuni selle järelejäänud aja peaks nagu töötama tõsisemalt need, kes on otsustanud valik koorides osaleda. Meeskoorid muidugi on need õnnetud, et mis nüüd õnnetud või õnnelikud, et nad laulavad nii valikkooride, meeskooride repertuaari. Liigiti saab võib-olla öelda siis küll niimoodi, et vähemasti jällegi, millest mina olen nagu teadlik, mis puudutab segakoor naiskoore siis siin on küll see tehtud töötundide arv täiesti aukartust äratav ja tõepoolest kõik on peaaegu kõik koorid on kunstilise tasemega jõudnud nende lugude kunstilise tasemeni, ütleme nii. Lasteaia mudilaskoolide puhul, kahjuks ei oska ma ka kaasa praegu siin rääkida. Nagu me teame, siis inimtegevus moodustab mistahes valdkonnas püramiidvorme ka ülevalpool on vähem ja kitsama allpool on laiem. Ja ma huvi pärast vaatasin ühel päeval meeskooride ettelaulmise tulemusi siis teise proovi ehk siis viimase ette loomise tulemusi. Ja tuvastasin, et pooled Eesti meeskoorilauljatest olid saanud hindeks 10 palli süsteemis seitse punkti või rohkem üle seitse punkti või siis sealt üles kuni 10-ni välja. Mis iseenesest on üsna kõva sõna, julgeksin väita, on võrreldes isegi kõigi teiste liikidega väga kõva meeskoori puhul ongi selline huvitav fenomen, et meeskoorid esinesid ettelaulmisel oluliselt paremini kui tund aega varem ühisproovis. Eks siis on näha, et meeste mentaliteet on see, et kui läheb nagu enda nimel võitluseks, siis vennad panevad, nii et uhke on peale vaadata, aga kui on ühisproov, siis väga ei viitsi. Teistes liikides minu arvates sellist tendentsi ei ole. Ma olen sellega väga nõus, et tõesti meeldivalt üllatav praegu, et jah, et seda proovi teha, kui nad parasjagu väga ei viitsi, aga nad näitavad oma potentsiaali, aga eks ka vaja. Ma loodan, et laulupeol on see nagu näitavad seda potentsiaali. Jah, laste kooridest ja noorte kooridest täna kahjuks esindajaid ei ole, kõik on kas konkursil välismaal või on koolide lõpp ja tegeletakse kooride ja õpilaste mudilaste esinemistega kõikvõimalikel aktustel ja muudel säärastel ettevõtmistel. Et täna on sedasi. Aga kui palju on seal laulupeol ettelaulmise käigus näiteks peale tulnud uusi koore, kelle jaoks on see pidu esimene laulupidu üldse ja kuidas on see uute kooride pealetulek tasakaalus siis vanade kooride jäämisega ja milline on nende tase, et on ka selliseid, kes tulevad ja saavad seal tõesti ma tea 10-st punktist kaheksa või üheksa või kuidas hindamise süsteem täpselt käib? Kuna on teada, et sellesuvine laulupidu on aegade suurima osavõtjate kala on siis kuskilt peavad nad ju tulema ja selge on see, et uusi koore on täitsa hulgaliselt sündinud. Ja loomulikult ka kõik traditsioonidega või vanemad koorid ikkagi laulupeole ju. Kui ka siis ütleme, et äkki on juba jõutud koos aukartust äratava vanuseni, siis laulupeoks ikkagi aetakse ennast nii heasse vormi kui võimalik. Et uute kooride tulek on selgelt näha. Aga siin on nagu kaks tendentsi. Üks on see, et, et uus koor sünnib küll võib-olla tänu sellele, ta tahab laulupeole tulla. Kuid ta ikkagi teadvustab oma tegevuse koorina ehk ta tahab sündida koorina, ta tahab jätkata koori tegevust. Ja laulupidu on selles suhtes noh, minu meelest hea võimalus, nagu selle kaudu tulla, on olemas ka teine tendents. Jah, aga see on niuke meeldimise küsimus, tullakse ainult laulupeoks kokku. Et saada seda laulukaare all olemise tunnet kätte. Noh, see minule ütleme siis teise koha pealt kooriühingu esimehena nagu võib-olla väga ei meeldi, tähendab ma arvan, et laulupidu peaks olema ikkagi kooride pärast, et sinna tulevad terviklikud, kunstilised kollektiivid, kes tulevad laulupeole mitte laulupeo pärast, sünnitatakse üks kooslused saaks seal ära käia. Igal juhul uute kooride tulek on märkimisväärne ja ma loodan, et suur osa neist peale laulupidu jätkab koorina tegevust. Ehk siis kokkuvõtteks, et kui laulupidu on see inspiratsiooniallikas, mille tõttu sünnib uusi koorem, millest suur hulk jääb pärast ka pidama No siis see on parim, mis võib juhtuda. Ma lisan vaid nii palju, et seda, et kas nad jäävad pidama, seda me tegelikult täna ei tea. Tuleb meelde kommentaar saalist sügiseselt laulupeokonverentsilt, et kui ma õigesti mäletan, oli see Ants Johanson, kes seda hõikas sealt, kui oli juttu, et kas eestlased on laulupeorahvas. Ants hõikas, et tema arvates eestlased on laulupeorahvas. Ma olen selle väljaütlemisega üsnagi nõus, tänaseks on see pilt üsnagi selles suunas liikunud. No mis just nimelt on kaasa toonud sellist laulupeoprojekt, kooride tekk. Et see on just nimelt kahe otsaga asi, et ühelt poolt, et mis sellest siis nüüd niiväga ikka halba on teiselt poolt. Meie reaalset sellist kultuuri elujõudu näitavad ikkagi need seltskonnad, kes suudavad koos käia kogu aeg. Et kogu elu ei saa projektipõhiseks kujuneda. Aga järjekordselt. Me põrkume siin oma nii-öelda ühiskonna ilmingutega, mis peegelduvad samamoodi kooriliikumises. Kuidas on meie kooride tase seotud üle Eesti siis koorijuhtide tasemega, et, et ma usun, et meie suurematesse linnadesse neid jagub, aga kuidas on sellistes väikestes kohtades, et et see on ju ka seotud ühelt poolt selle koori kokkutulekuga või püsimajäämisega, mitte ta ei oleks siis ainult aja puudutuse projektikoor? Väga hea küsimus, päriselt kuna see on selle laulupeo protsessis näidanud ennast vaata kõige olulisema teemana, mis puudutab koorijuhtide endi kui valmisolekut õpetada koore valmisolekut dirigeerida koore, et see on üsna kõikuv üle vabariigi ja see on üks kokkuvõtete tegemise ja murekoht kindlasti selle peo lõpp pedes. Et kuidas aidata neid koorijuhte saavutama paremaid tulemusi seal kohal, kus nad on. Kõige lihtsam on öelda, et aga minul ei ole siin ju lauljaid ja mina ei saa siin midagi teha. See on kõige lihtsam vastus, mingit pidi on seal ka tõde. Kuid on erakordseid näiteid sellest, et, et täpselt need, kes on ja nendega on võimalik teha väga head tööd. Needsamad, kes on, on võimalik kõik ilusti laulma panna. Ja kuidas öelda, teha koorimuusikat sõna kõige paremas mõttes. Ma kohe ei teagi, et kas me hakkame nüüd kurtma või mitte nii-öelda, sest matemaatika on selline, et tegelikult võiks rääkida mitu tundi järjest. Kui vahel mõelda selle peale, et meil on lavalauljaid täis siis noh, tahes-tahtmata tekib aeg-ajalt mõte, et kas see jääb sellisena püsima või mitte, et ühelt poolt, kui me räägime sellest lavalauljatega täitmisest, siis põhiroll on siin eesti koolil selles osas ehk ehk niikaua kuni lava on täis, siis me teame, et umbes 10 aastat tagasi oli eesti kooli muusikaga korras. Või 15 aastat tagasi või nii Lähme palju lapsi, siis me võime öelda, et viis aastat tagasi oli korras. Et tegelikult see, mida me praegusel hetkel näeme, see on juba toimunud, tähendab see, mis praegu on, seda me näeme viie kümne-viieteist aasta pärast. Ja sel hetkel, kui me näeme, siis võib mõne asjaga olla natuke hilja. Aga olgu see lauljate hulk, see on nii-öelda kooli teema ja muusikaõpetajate teema. Teine temaatika on koorijuhid praegusel hetkel koorijuht lõpetab järjest vähem. Et siin, kui räägitakse ühe või teise muusikaasutuse sisseastumiseksamitest, siis sinna peaaegu ei tulegi nagu kedagi. Täna ma veel seda tulemust ei näe, aga sel hetkel, kui me seda näeme, siis võib-olla jällegi teatud asjade jaoks hilja või läheb jälle mitukümmend aastat, enne kui on võimalik mingisugusest mõõnaperioodist ennast välja vedada. Aga ka siin on teemad iseenesest väga lihtsalt selle koorijuht, et paraku nagu teisedki inimesed ei ela õhust ja armastusest. Et kui me näeme kusagil maapiirkonnas probleemi, et koor ei leia endale dirigenti või nad ei leia endale piisavalt head dirigenti, kes suudaks seda vankrit mäkke lükata siis põhjusel, et raha. Ja see on nüüd paljuski kohalikust omavalitsuste teema, et ma tean, et koorijuhtide liit on aastaid tegelenud koorijuhtide kutsestandardiga ja nende kategooriatega ja et on välja töötatud koostöös kutsekojaga tähendab palgaastmestiku soovituslikud omavalitsustele. Üldiselt, ega keegi väga ei taha nende astmete järgi palka maksta, aga aga selliselt jätkates on ikka väga mustad stsenaariumid võimalikud. Ühel päeval nagu vabatahtlikkuse alusel ei ole võimalik selliseid asju lõputult teha. Töö kooriga on koorijuhile elatusallikas ja, ja ta ei saa seda teha lihtsalt mingisuguste muude asjade kõrvalt natukene. Et see teema on tõsine ja läheb ilmselt lähema paarikümne aasta jooksul väga tõsiseks, juhul kui tendentsid lähevad selles suunas, nagu nad praegu on. Ühelt poolt erakordselt suur soovijate arv teole, teiselt poolt järjest vähenev dirigentide hulk. Just see on teema ja samuti on teema kooli muusika küsimus loomulikult mitte ainult muusikaõpetajad, vaid eranditult kõik õpetajad vabariigis on väga raskekujuliselt alamakstud. Ma ei saa sellest riigist aru. Ma ütlen otse välja iga ratsionaalselt mõtlev inimene, jättes kõrvale igasugused emotsioonid, peaks saama aru, et õpetaja on ühiskonnaehituslik nurgakivi. Kui sa nagu pidevalt kisud nurgakivi maa seest välja, siis see ehitus kukub külili ühel hetkel. Mulle tundub, nagu riik metoodiliselt hävitaks iseenda tulevikku, ma ei mõista seda. Sest kui kaua saab loota selle peale, et õpetajad või arstid on need inimesed, kes on selleks sündinud ja teevad seda siis missioonist, et nad teeksid seda nagunii kõigele vaatamata. Jah, ilmselt on olemas kõikides ühiskondades igal pool need paar hullu, kelle poole vaadatakse, et, et see fanaatik teeb ükskõik mis puhul oma tööd. Ja, ja neid peab ju ka olema. Jah, tegelikult Mikk väljendas väga selgelt seda muret tuleviku ka nagu laulupeo liikumise pärast. Et ma saan ainult siin öelda kaasat, mida näitas ka ühe tulevikustsenaariumi na, see laulupeokonverents on see, et, et ega inimeste elavad ju edasi ja loodetavasti Eesti riik mingil moel muudkui elab edasi. Aga kuhu me oma sellises hariduses ja vaimsuses jõuame? Võib jõuda üsna eri kohtadesse ja üks koht võib olla sellise musta stsenaariumi järgi see, et kui meil ei ole haritud muusikaõpetajad ja haritud dirigente siis ta muutub sisutuks ehk laulupidu on ilma sisuta üks, üks lauleldamine. Ja sellepärast olen mina ka väga mures, et kui me ei saa aru, kui Riina ütleb, et tuleb üks üks haritud inimene tahab Peep ilmeti tekstiga Ennast samastades jõuda laulupeole, siis ma saan aru, on sisuline väärtus. Aga kui on selle vastu lihtsalt, et mul on lihtsalt jõle raske ja, ja tehke kõik kergemaks, et mul oleks nagu lihtne siis sellest ma ei saa. Ma siit teemat hüppaks korra edasi nii-öelda massiürituse teema juurde, jaa-sõnani mass üleüldse me teame kõik hästi, et mass on tegelikult vägagi asi ja mass võib teha kohutavaid asju, kui, kui massi vastavalt suunata. Me oleme seda noh ajaloos, eks ole, viimase sajandi jooksul piisavalt palju näinud. Et ma tooksin ühe võrdpildi näiteks üks jalgpallivõistluselt ja laulupeolt või tantsupeolt. Et kuidas inimhulk võib käituda sõltuvalt sellest, millega teda toidetakse. Täna see ime, mida me liiga hästi keegi sõnastadagi ei oska, baseerub tegelikult sellel materjalil, mis sellele massile ette söödetakse. Psühholoogias nimetatakse seda energia Sublimatsiooniks, tähendab et milline on selle materjali Sublimatsiooni aste mis massile ette antakse. Ja see, et meie väljakutäis inimesi tunneb seda, mida ta tunneb ja käitub sellisel viisil, nagu ta käitub on tänu selle tulemus, nende töötundide tulemus, selle repertuaari kvaliteedi tulemus, selle asja sisulise väärtuse tulemus mille vilju me seal näeme. Juhul kui me tuleme niisama kokku ja lauljaldame mingeid muid laule, siis me saame teistsuguse tulemuse, see on täiesti kindel, et ka nende asjadega tuleb nagu arvestada ette, nende asjadele peab nagu täna mõtlema. Et see fenomen, Ta on kujunenud selliseks just nimelt tänu sellele, et me oleme teinud seda, mida me oleme teinud. Kui me teeme midagi muud, siis me saame ka teistsuguse tulemuse nagu Kaie Tanner viimases sirbis, või õigemini eelviimases sirbis kirjutas, et kui asi muutub ühes ühiskarahukeks, siis ta ongi üks teine sündmus ja üritus. Ja päriselt ei tohi ära unustada, see laulupeoprotsessil on üks niisugune natukene niuke kõikuv joon, ka pidu lõpeb ära, siis on kõigil pohmell sellest. Ja me ei tohi ära unustada, et tegelikult siis peate hakkama, siis tuleb analüüsida, siis tuleb hakata tegema tegusid päriselt, et see oleks nagu kuidagi jätkusuutlik. Et tegelikult ongi tore olla praeguses etapis selle laulupeo asja juures mitu korda eelproovidelt küsinud. Irbogagi Saaremaalt läksime ja seda pidumine enam niikuinii ära jätta ei saa. Isegi kui väga tahaks, et noh, et, et selles mõttes, et see laev läheb, kõik on võimalik tõepoolest ükskõik kus sa ei käi, kõik töötavad selle nimel, et need kolm vaja oleks täiega tehtud. Vot see ongi selle asja väärtus, nagu sa ütlesid, kõik töötavad selle nimel. Eesmärgita, tunne, eesmärgistatud tegevus ühes suunas, see on pöörane jõud. Ja see on nagu pöörane jõud selle mentaliteedi vastu. Et ma saan selle asja osta ja absoluutselt. Vaadake seda asja ei saa osta, seda ei ole võimalik osta. Ma ütleks veel siia lisaksid sama mõtte haakimiseks, et, et seda ei saa osta ja seda ei saa ka lihtsalt kuskil mujal korraldada, sest igasugu laulufestival väga kõrgel tasemel ja väga häid on ju üle maailma. Ja peabki olema, aga laulupeo puhul on just see, et siin on niimoodi kaks väga olulist komponenti koos. Et kui me oleme vahel proovinud mõtestada, lahti muukida, et mis selle laulupeo fenomen on ja ikkagi lõplikult ei suuda seda teha siis ikkagi see kaks asja üks on see just nimelt see koorilaulu Tase pürgimuste töö tegemine, see harjutamine, mitte lihtsalt suvaliselt kokkutulemine ja seltskondlikke laulude laulmine vaid just ikkagi see noh, nii kõrge taseme tagaajamine kui vähegi võimalik. Aga teisest küljest siiski see sugukondlik või see niisugune suguvõsa kokkutuleku fenomen ka, et kui see rahvas kokku tuleb, siis nii need, kes on laval kui need, kes istuvad väljakul sel hetkel noh, peaaegu et kõik tunnevad kõiki samal ajal seda fenomeni ei saa tekkida mujal. Ma olen tihti mõelnud, et, et Eesti suurune riik on täiesti lihtsalt meil on vedanud, et me oleme täpselt laulupeo jaoks õige suurusega nagu rahvussuuremat, rahvust nagu enam ei saa nagu panna seda rahvuslikku koostunnet ühel platsil enam tundma, nemad tunnevad teiste vahenditega, teisel moel. Aga et meil on see just veel võimalik. Oleme täpselt Lätis ka? Meid okei, eks ju, aga see ongi mulle, Läti on võib-olla viimane piir. Mina tahaks Island lastele ettepaneku teha, et nad peaks hakkama laulupidusid korraldama. Et kui neil oleks selline plats, nagu meil on, kujutage pilti mätsaks praktiliselt pool rahvusest, tuua sinna väljakule kokku kõik. Nojah, siis ta siis peaks suurema platsi. Midagi sellist, et et kusjuures Islandis on erakordselt kõrge koorikultuur, et kui me räägime nii-öelda laulumaast vot siis Läti ja Islandi laulumaad, et Eesti on laulupeo maa, ma olen Ants Johanson ja lõbus, et Islandist tõesti. Ma annan kolmest inimesest kaks, laulab kooris. Et nad saaks jõle vägeva laulupeole, oleks ka kõik kokku tulla neile selle kuidagi sissesöötmisele. Aitäh tulemast täna heliga ja saatesse Raul Talmar, Mikk Üleoja ja Riina Roose ja loodame, et meie pidu õnnestub. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Pärast paari viimast keerulist kuud on ooper otsustanud oma uksi siiski mitte sulgeda ja tegevust jätkatakse. Ooperimaja uued juhid teatasid nädala algul, et uut hooaega alustatakse tuleva aasta jaanuarist. San Diego ooperil on raha puudu üsna mitme miljoni dollari jagu. Esialgse plaani kohaselt loodetakse leida raha juurde 6,5 miljonit ja 4,5 miljonit on tänaseks päevaks juba isegi leitud. Puuduva miljoni osas ollakse samuti suhteliselt optimistlikud. Aprillikuus tegi näiteks üks ooperimaja juhatuse liige ooperimajale miljoni dollari suuruse annetuse. Annetaja soovis, et San Diego ooper saaks uuesti jalad alla ja suudaks jätkata tulevikus tööd paremale finantsmudelile toetudes. Uus juhatus ütles, et hiljutine kriis tõi aga ootamatult kaasa ka palju positiivset. Paljud inimesed teadvustasid enda jaoks taas San Diego ooperiolemasolu ja see mõjus omamoodi reklaami kampaaniana. Uuel hooajal tähistab San Diego ooper oma viiekümnendat tegevusaastat. Ooper alustab hooaega 2015. aasta jaanuaris Giacomo Putšiini ooperiga oheem ja kaks järgnevat lavastust saavad olema Wolfgang Amadeus Mozarti Don Giovanni ja John Adamsi Nixon Hiinas. Sergei Rahmaninovi eemalt sümfoonia partituur müüdi mai lõpus oksjonil 1,2 miljoni inglise naela eest. See toimus Londonis asuvas 100 oksjonimaja vahendusel ja haruldane 320 leheküljeline teise sümfoonia käsikiri, millel on notari allkiri kui ka tema käsikirjalised märkused leidis uue omaniku ühe eraisiku näol. Ekspertide hinnangul on tegu käsikirjaga, mida Rahmaninovi kasutas 1908. aastal toimunud esiettekandele. Selle käsikirja näol võib olla ka tegu viimase dokumendiga, millel on säilinud teose algupärane orkestratsioon sest suured tõenäosusega tegi helilooja esimeste ettekannete järel sümfoonia partituuri mõned muudatused. Pikka aega arvati, et käsikiri on hävinenud, sest 1900 seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni eest põgenedes võttis Rahmaninovi Peterburist kaasa vaid väikese kohvri isiklike asjadega. Siiski selgus 2004. aastal, et käsikiri on säilinud ühe anonüümseks jääda sooviva kollektsionääri kogus. Juba 2004. aastal pidi käsikiri haamri alla minema, aga siis tekkisid juriidilised takistused, mis nüüdseks siis oma lahenduse leidsid ja Sergei Rahmaninovi teise sümfoonia partituur-il on nüüd uus eraisikust omanik. Millised kuulsad orkestrid on aga palganud aegade jooksul nooremaid orkestrantide? Hiljuti see anti teada, et Londoni sümfooniaorkester on palganud tromboonirühma abikontsertmeistriks kõigest 18 aastase muusiku kes on arvatavasti üks noorim kontsertmeister kogu Londoni sümfooniaorkestri tegevuse ajaloos. Londoni sümfooniaorkester seal mänginud ka sellest noormehest nooremaid artist nimelt näiteks dirigent Nevil märner, kes sai hiljuti 90 aastaseks, alustas oma muusikuteed viiuldajana ja mängis selles orkestris 1939. aastal, kui oli vaid 15 aastane, sest vanemad ametivennad olid parasjagu sõjatandril. Mis veel teisi orkestreid puudutab, siis näiteks tšellist linn. Harrel võeti Kleievlandi orkestrisse 19 aastaselt tööle ja dist Emmanuel Bach. Ö. Töötas faasaniraadio sümfooniaorkestris 18 aastaselt. Cincinnati orkester palkas aga omal ajal seitsmeteistkümne aastase metsasarverühma kontsertmeistrikes. Enne seda oli töötanud ka juba ooperiteatris. Ja nüüd lühiuudiseid Leipzigis anti hiljuti välja Richard Wagneri preemia ja selle pälvis rodslavi ooperiteatri direktor Eeva mõisnik. Kui dirigent, ka Salon, nende kaastööd Apple'i firma Aipäädidele rakenduste alal, siis Hiina pianist Lang Lang annab välja peagi omanimelise parfüümi, mida hakatakse müüma Euroopas ja Hiinas. Tänavu sügisel. Lang Langi lõhnad, distribuutorid xon prantsuse firma nimega firmeniš, mille alla kuuluvad praegusel hetkel ka kuulsad firmad. Armooni ja Dior. Minnesota orkester, kellest on viimastel aastatel pikka streigi ja palgaküsimuste pärast väga palju tulnud, nimetas ametisse orkestri uue direktori, kelleks on Kevin Smith. Kevin Smith on 25 aastat tegutsenud Minnesota ooperijuhina ja lõpetas selle tegevusaastal 2011. Smilt asub Minnesota orkestri juures ametisse suvel, mil ametist lahkub praegune direktor Maicel Jenson. Kevin Smess tunneb hästi kohalikke Minnesota muusikuid ja tunneb ka metseene ja kultuuri toetajaid ja suudab hoida orkestri selles olukorras heal kursil kuni uute ja paremate arenguteni. Pianist Lars Vogt saab hooajast 2015 2016 vajal Noostan sümfoonia kunstiliseks juhiks. Praeguseni on seda orkestrit juhtinud 12 aastat viiuldaja, dirigent Toomas seetmail. Set Mairi viimane kontsertorkestri peadirigendina peaks toimuma 13. juunil. Lars Vogt jaoks on see esimene ametikoht dirigendina, sest varem on ta tegutsenud peamiselt pianisti ja kammermuusikuna toomas tset Mairest saab aga Royal Northern sümfoonia audirigent. 27.-st maist kuni teise juunini toimub Ameerika Ühendriikides kontserttuur, mis on pühendatud Arvo Pärdi loomingule. Kitarrikontsertidel Washingtonis ja New Yorgis esinevat Tõnu Kaljuste juhatusel, Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester ja orkestri liikmed Harry Traksmann, Laur Eensalu, Leho Karin ja Marit Gerretz-Traksmann. Koos metsosopran Iris Ojaga. Kontserdireisist võtab osa ka Arvo Pärt. Esimene kontsert toimuski 27. mail Washingtonis Kennedy keskuse saalis, kus Tõnu Kaljuste juhatusel kõlasid Arvo Pärdi teosed fraatrias, Aadama itk kantus Benjamin Britteni mälestuseks ja Tedeum. Teine kontsert toimus 31. mail New Yorgis karnegi hoolis, kus eespool nimetatud teostele lisaks tuli ettekandele ka salve regina. Teise juuni hakkab Bella kontserdil New Yorgi Metropolitan. Nii kunstimuuseumis esineb Eesti filharmoonia kammerkoor Kaljuste juhatusel ulatusliku kooriteosega Canon location. Kontsert kantakse üle ka Q2 Music nimelisel veebikanalil Q2 Music punktorg. Pärdi autorikontsertidega paralleelselt toimuvad ka tema muusikale pühendatud seminarid. 28. mail toimus George Washingtoni ülikoolis ja Üheteistkümnendal juunil Metropolitan nii kunstimuuseumis. Viimases toimuv see on kohtu, püüab avada Arvo Pärdi muusika vaimset sisu ja seda, kuidas erinevad ruumid võivad mõjutada muusika tajumist. Seminariõhtu kuulub Metropolitan nii muuseumi loengusarja Spaa. Eesti interpreetide liit lõpetas kontserdihooaja kontserdiga, mis toimus Mustpeade majas 22. mail ja esinesid viiuldaja Kaija Lukas ja pianist Lea Leiten. Kontserdil käis Tõnu Reimann. Oli hooaja lõppkontsert, nimed äratavad huvi. Kaija Lukas on üks meie noortest Londonis resideeruvatest viiuldajatest ja tema tegemisi. Kui on võimalik, siis ikka jälgid. Et millised arengud toimuvad. Kuidas sellises muusikakeskuses vabakutselisena toimetulev viiuldaja ja areneb, sest see ei ole ju nii väga lihtne. Elu tänapäeval kõik projektipõhised asjad on nagu muutunud palju üldisemaks. Aga samas ega see ei anna ka väga suurt turvalisust, see on ikka hetke pakkumised. Hetkeolukorrad. Nagu ma aru sain, on tal püsivam koostöö inglistšemba orkestriga, aga kõik muu, see on ju tutvused, tase, nõudmistele vastavus. Me teame, et Eesti viiuldajaid on seal Londonis läbi aegade juba päris palju käinud ja pinud, kes lühemat, kes pikemat aega, et enne, kui me asume sellest kontserdist lähemalt rääkima, et mis mulje teile üldse jätab see praegusel ajal Inglismaal Londonis omandatav keelpilliharidus, et kui te mõtlete võib-olla siin Andres Kaljuste peale või Annelisades rootne peale või veel seal on ka teisi keelpillimängijad, kas või kontrabassimängija, Siretlustia. Sellest nimekirjast jäi välja Mari Poll, kes on ka paljudel konkurssidel osa võtnud ja siin-seal üht-teist saavutanud. Nende tegevus jätab selle mulje, et ettevalmistus, see, mida tehakse, selles ollakse kindlad, see on läbimõeldud ja soorituselt on ta siis vähemalt tehnilise kandi pealt viimistletud. Milline annus sellele lisandub kunstilist väljendusrikkust, emotsioone, inspiratsiooni. See on väike lisaboonus, aga sellist väga tugevat viiulimängu kvaliteeti, mis on praegu maailmas muuseas, selline viiulimängu kvaliteet tegelikult on väga kõrge. Ja see on aastatega tõusnud ja nad peavad sellele vastama, et toime tulla. Räägime nüüd Kaija Lukase esinemisest koos Lea Leiten iga kontserdi esimeseks teoseks oli Ludwig van Beethoveni sonaat viiulile, klaverile, G-duur. Kaija Lukas, seal oli selline, ühelt poolt õnn ja teiselt poolt väike mure kaelas. Ta sai kontserdiks viiuli Lorenzo quada niini kasutada. Ja nagu ta ise ütles, et kui muidu mängid tead, mis kõla sa soovid, millise kõlaga soovid alustada siis nagu ta ütles nädala jooksul, mis tal oli aega pilliga kohaneda sai ta mõnigi hetk selle tunded, oo, paned poogna peale, aga nüüd tuli hoopis selline toon. Pisut oli seda võib-olla tunda, eriti esimeses osas, aga ma samas jäi märkimata see kodaniini, ta oli väga meeldiv pill ja eriti tal olid madalamad keeled olid väga ühtlased ja sametiselt resoneerivad. Teine osa, kus oli aega väljendada selle sonaadi raskuspunkt ongi teine osa. See on üks selliseid, Beethoveni müstilisemaid teoseid. Need muutuvad teemad on ühelt poolt lähedased ja samas Nad on pidevas muutumises. See on üsna pikk osa ja seal peal jõuab väga palju teha. Nagu kogu see sonaadi esitus läkski tõusvas joones. Viimane osa oli tõeline Allegra väga täpselt kindlalt mängitud. Ja pani väga ilusa punkti sellele sõnadele. Seejärel Richard Strauss, Richard Strauss on selline huvitav sõnad, teda saab telgid seda väga mitut moodi. Tan Trauphil kirjutatud nooremas põlves ja tõlgitsus oli mõnes mõttes just sellelt pinnalt lähtuv. Ma olen kuulnud ka tõlgitsusi, kus seda sõnade mängitakse selliselt vanainimese liikuma musitseerimis viisiga, kuulates järele andes. Aga siin oli seda nooruslikku energiat. Ja muuseas toimus umbes sama, et algas mõningaste külaliste otsingute ballast musitseerimine teine osa intensiivsus suurenes ja kolmandas osas mindi juba täiskäigule. Ja partnerid olid ka ansambli liselt, just kui mõningad hetked vedas seda, Lea Leiten, intensiivne mäng, siis selline maitse ütleks, et kontsert on üks huvitav sündmus, see ei, mitte et mida mängiti, mängite seda sonaadi mängite täitsa sonaadi, kontsert on tervik. Ja just see oli see huvitav kontserdisündmuse poolest, kuidas mängijad avanesid selle tunni jooksul, mis nad olid laval pingutasid kuidas see siis kulmineerus selle Richard Straussi? Pidev pingutus tund aega mängida veel ilusama tooniga, veel lahtisemat veel mitmekesisemalt veel jõulisemalt. Ja kui siis inimene on tund aega selles suunas pingutate, teate te seal teine inimene kui see, kes kontserdi alguses lavale tuli ja seda kõike saigi kuulda. Nii et see oli väga elav sümbos. Kontsert. Sellised olid Tõnu Reimanni muljed Eesti Interpreetide Liidu tänavuse hooaja lõppkontserdist, kus esinesid viiuldaja Kaija Lukas ja pianist Lea Leiten. Sülgaja selline oligi tänane heligaja saade. Saatele tegi kaastööd Tõnu Reimann. Helimontaaži tegi Helle Paas ja mina olen saate toimetaja nelevasteinfelt ja soovin ilusat päeva.