Tallinn vikerraadio kell on 11. Mikrofonide ees on Eesti vabariigi valitsuse esimees Edgar Savisaar. Head sõbrad on laupäeva hommik. Äsja jõudis Nord Estonia Tallinna sadamasse. Ja ka meie Lennart Meriga ning teiste kaaslastega. Oleme Islandilt tagasi. Jõudsime tagasi kodumaale päev enne meie kõige suuremat tähtpäeva vabariigi aastapäeva. Oma vaimusilmas juba näen seda päeva ja kui peaksin otsima sõnu, et teda iseloomustada siis kõige paremini sobiksid vist sellised tunnusjooned nagu väärikus, puhtus, rangus, jah, ka kargus. Homne päev, see on vabaduse päev. Vabadusest kõnelda on aga üha raskem, sest lausa füüsiliselt tajun ma ümbritsevate kannatamatust. Kui kaua veel küsitakse? Millal siis lõpuks jõuab kätte see ihaldatud vabadus? Püsitakse? Üks asi on vabadus, kui aade. Ta on sarnane aususega truudusega või vanemate armastusega. Aga niipea, kui püüame neid puhtaid ja pühasid mõisteid rakendada igapäevases elus ettetulevate situatsioonide suhtes siis tekib tõrge. Sest me ei ole veel suutnud ära teha kogu seda tööd, mida vabadus meilt nõuab. Vabadus eeldab, et Eesti tugeva sammuga tuleks tagasi rahvusvahelisse ellu, kus tal oli oma väärikas koht enne sõda. Sellest jääb natuke väheks, kui me Vabaduse platsil või ka lauluväljakul ise endale ütleme, et tahame vabaks saada. Peame suutma seda öelda paljudele riikidele ja paljudele inimestele ning nii, et nad meie tahte omaks tunnistaksid. Meil peab tekkima pidev side rahvaste ja riikidega, et äratada neis ellu soov meiega dialoogi pidada. Ma ei räägi dialoogist maailmaga, sest maailm on omamoodi samasugune abstraktsioon nagu ausus või truudus või vabadus. Ma pean silmas dialoogi konkreetsete riikide ja konkreetsete poliitikategelastega. Veel aasta tagasi kujutasid paljud meie hulgast ette, et tarvitseb ainult paar korda kõva häälega hüüda, et meile on liiga tehtud ning kõik jooksevad Eestile, Lätile ja Leedule appi. Kunagist riiki taastama või uut looma. Ei ole nii. Ma usun, et nüüd lõpuks oleme kõik vabanenud illusioonide kütkes. Teised riigid ei ehita meie eest Eestit üles. Me peame ta ise oma oskuse oma higi ja vaevaga üles ehitama. Teised riigid ja teised rahvad on aga nõus meile appi tulema. Kui me suudame neile tõestada, et vaba Eesti tähendab ka nendele senisest suuremat turvatunnet on senisest kasulikum. Me peame märksa rohkem mõtlema oma konstruktiivsele osale maailma riikide peres. Teeme kõigepealt iseendale selgeks ning seejärel teeme selgeks oma naabritele oma sõpradele, aga ka oma vaenlastele lähedal ja kaugel. Teeme selgeks, mida Eesti ainult Eesti saab lisada maailma mitmekesisusele. Mille poolest see hea on? Ja kuidas see vastab meie naabrite huvidele? Meie õnnetus on selles, et me aina nõuame ja võime sellega ühel momendil tekitada lülimuse baltlaste suhtes liiga vähe ja liiga arglikult oskame me ennast pakkuda. Liiga harva. Me küsime endalt, mida me oskame paremini kui keegi teine maailmas mis on meie kapital. Kahtlemata on see meie. Venemaa tundmine ei ole terves maailmas mitte kedagi. Kes, olles ise eurooplane tunneks nii hästi seestpoolt, Nõukogude Liit. See on teadmine, mis puudub ülejäänud maailmal. See on meie kapital. Osa meie poliitikuid aga ainult nõuab nõuab oma õigust ja õiglust. Kuna me kõik tõepoolest teame, et meile on ülekohut tehtud. Aga see on nõrk argument. Ta äratab paremal juhul ainult kaastunnet. Ta ei ärata huvi ega kutsu kedagi tegutsema. Dialoog teiste riikidega ja poliitikutega tekib mitte kaastunde ja abstraktse õigluse vaid eeskätt huvi baasil. Selline dialoog on suurel määral loodud ja veel suuremal määral loomisel. Püüame end hetkeks mõelda Rootsi või Kanada või mõne muu riigi valitsuse rolli. Siis suudame ka objektiivselt hinnata muutusi suhtumises Eestisse. Aasta tagasi me olime parimal juhul mälestus ja võib-olla ka halb südametunnistus mõnedele poliitikutele. Praegu oleme üks neid rahvusvahelisi poliitilisi probleeme, mida reaalselt tuleb lahendada. Eestit juba tuntakse, tuntakse häältest, tuntakse näojoontest. Seda, mida me selle aastaga teinud oleme, võib rahulikult võrrelda meie esimese välisdelegatsiooni tegevusega sajandi algupoolel. Oleme toiminud vähemalt sama edukalt ja päris kindlasti natuke kiiremini kui suudeti. Tookord. Ei maksa unustada, et Eesti vabariigi sünniaegadel kulus kolm aastat kuni demokraatlik avalikus aktsepteeris meid võrdõigusliku liikmena. Ometigi kontrollisime tookord suveräänselt oma territooriumi ning olime juba näidanud maailmale ka oma suutlikkust seda relvaga käes kaitsta. Mõtlen täna referendumile, milleni on jäänud loetud päevad. Olen natuke mures, kas me ikka oleme igas Eesti linnas ja igas külas suutnud selgeks teha, et see on täna kõige olulisem. Me peame referendumit väga tõsiselt võtma. Ma ei ole nõus nendega, kes väidavad, et referendumil justkui puuduvad riigiõiguslikud tagajärjed. Et see on vaid järjekordne Mainori Källub. Nõnda püütakse pisendada referendumi tähendust. Referendumil saavad olema väga olulised moraalsed ning poliitilised tagajärjed. Esiteks nende demokraatlike riikide jaoks, kellelt me võime oodata toetust ja teiseks, tal on tagajärjed ka Eesti iseseisvuse vastastele kellelt ta võtab ära nende argumentide kaalukuse. Üks on selge, kes referendumile ei lähe, see kahtlemata hääletab sellega kommunistliku režiimi taastamise poolt Eestis. On ka neid, kes sõnades küll toetavad referendumit aga hirmutavad rahvast udujuttudega kolmandast vabariigist ja musttaolisest, mis pärast rahvahääletust sündivat. Muidugi ma mõistan nende inimeste siirast ausust, kes muretsevad järjepidevuse pärast. Meil kõigil on vaid üks vabaduse kogemus mis on ammutatud 1918.-st 20.-st aastast ja neile järgnevatest aastatest. Ning ei ole midagi loomulikumat kui praegusel vabaduse teostamisel. Loodetakse ära tunda tookordseid, näojooni ja samu sündmusi. Ometigi on see aga lootusetu. Maailm on selle sajandiga muutunud rohkem kui kõigi eelmiste sajandite kokku ning ei saa Eestigi kuidagi endiseks jääda. Järjepidevusega on aga sedasi, et kuigi Prantsusmaa on riigina olnud järjepidev juba Karl Suure aegadest peale ning seda järjepidevust ei suutnud läbi raiuda isegi mitte saksa okupatsioon. Ometigi kõneleb president mitteraan enesest mitte kui esimese, vaid kui viienda vabariigi presidendist. Perioodiseerinud kujule puudub sisu ja puudub tähendus iseseisva Eesti vabariigi taastamisel. Igal põlvkonnal on mitte ainult õigus vaid on lausa kohustus taasluua oma riiki teha seda oma näo järgi. Teha seda oma ajastu väärtushinnangute kohaselt. See oma riigi järjekestev loomine mis Eesti vabariigis sündis pidevalt parlamentaarsete valimistele kaudu. See on meile väga õpetlik ja väärtuslik eeskuju. Sellest peame lähtuma. Olen viimasel ajal saanud ahastama panevaid kirju, kus küsitakse, kuhu on jäänud meie ühtsus. Kust on alguse saanud praegune laimu ja valede kampaania. Miks osa inimesi ajab taga vaid omakasu mõtlemata üldistele huvidele? Aga tuletame meelde aega pärast vabadussõda. Suured murrangut pööravad alati ühiskonna segi ja toovad põhjamudast esile avantürist kes loodavad isa maalide fraaside varjus endale teiste arvel heaolu ning varandust kokku. Wanda. See on nagu torm, mis peksab vee sogaseks. Aga tormi möödudes on vesi jälle klaar. Täpselt nii oli seepärast vabadussõda. Tuletage meelde, kui palju loodi tookord ettevõtteid, aktsiaselts pankasid mille eluiga oli üpris lühike. Sest nad ei teeninud mitte tolleaegse Eesti vabariigi majandusstruktuuride ülesehitamist vaid olid rajatud üksikute inimeste egoistlik ele. Huvitav. Mõõdutundetult kritiseeriti ka tookord valitsust. Oli majanduskriis, mille juured aga hoopis sügavamal ega sõltunud valitsuse tahtest. Samad tendentsid on näha ka praegu. Kui aga 1924. aastal üks teatav välisriik oli Baltikumis hoolega ettevalmistanud sõjalist riigipööret salaja relvi Eestisse sisse vedanud oma põrandaaluse tugiorganisatsiooni loonud ja tõstis käevabariigi vastu siis koondus kogu rahvas selle tõrjumiseks ja näitas, et vaikiv enamus igapäevast tööd tegev enamus oli ühtne, jaga poliitiliselt küps. Ma ei kahtle hetkegi, et nii on see ka praegu. Muidugi käib psühholoogiline sõda see on äratuntav. Muidugi laimatakse ja mõnitatakse. Ühed teevad seda omaenda rumalusest, teised parteilisest ambitsioonidest lähtudes kolmandat sellepärast, et neil on selline ülesanne. Ma olen siiski püüdnud inimesi kutsuda üles mõistvalt suhtuma nii oponentidesse kui ka ajakirjandusse. Et esimest korda pärast 1940 viiendat aastat võivad ajakirjanikud kirjutada kõigest Las nad siis kirjutavad enda tühjaks reageerivad välja kõik need korgi all hoitud vihad ja põlguse, mida 45 aasta jooksul mitte keegi ei suutnud ajakirjanduses välja reageerida. Seda tuleb mõista, sest ainult nii käib ajakirjanduse enese puhastamine, jänese leidmine. See periood tuleb üle elada. Ütleme nii, on raske. Aga me ei tohi lasta end omavahel tülli ajada. Sest püüdkem ennast kujutada oma kremli-vastaste rolli ja küsigem. Mis oleks nende seisukohalt kõige otstarbekam sõltumatu Eesti hävitamiseks? See oleks loomulikult Eesti ühiskonna jagamine vaenulikesselleeridesse ükskõik kus iganes, ka ei kulgeks selle rindejoone veelahe. Me oleme parlamentaarne valitsus ja meil peab olema opositsioon. Kuid samas peaksime ennast praegu võrdlema ka briti valitsusega teise maailmasõja ajal. Võitlus riigi edasikestmise eest oli niivõrd palju suurem eesmärk et ta lõi enesestmõistetava kohustuse tema majesteedi opositsioonile konstruktiivseks koostööks valitsusega. Meie praegune võitlus on täpselt samasugune. Me peame õppima ajaloolisest kogemusest sellest Euroopa kõige vanemast parlamentaarses traditsioonist. Täna seisab mul ees põhjalikult uurida ülemnõukogus nädala jooksul toimunud diskussioonide materjale ning läbi vaadata ka seitsmel päeva Eesti ajakirjanduse toodang. Praegu on eriti tähtis. Kui palju me pühendame trükiruumi Nõukogude Liidus toimuvatele protsessidele? Osa meist on loonud ohtlikku illusiooni nagu nõukogude liitu tema probleemidega ja ohtudega enam ei eksisteerigi. Vahel mulle näib, et Inglise lehed kirjutavad Nõukogude Liidust rohkem kui eesti lehed. Peame mõistma, et see on väga ohtlik. Efektiivset poliitikat saame teha vaid siis, kui rahvas on kõigest informeeritud ja otsused toetuvad võimalikult mitmekesisusele teadmisele. Kui saadakse aru, miks me teeme ühe või teise käigu? Ei miks midagi jätame tegemata? Homme on pidupäev. Homme on püha. Paljudele võib näida, et kui me möödunud aastal kogunesime tähistama vabariigi aastapäeva siis oli meil rohkem rõõmu, rohkem lootusi, rohkem säravat, pidulikkust. Kas see tähendab, et me oleme vahepeal astunud sammu tagasi? Ei, ei tähenda. Aga nüüd on meis vähem illusioone, rohkem kainust ja karmust. Me mõistame paremini meid ümbritsevat maailma ja selle suhet meiega. Ning teame selgemini, et teist teed, kui on tee vabadusele ei ole meile antud. Kõneles Eesti vabariigi valitsuse esimees Edgar Savisaar.