On laupäeva hommik ja kavas jälle tavapärased vabariigi valitsuse esimehe Edgar Savisaare eetriminutid. Aga nii nagu suurte pühade ootus puudutab iga inimese hinge. Nii nagu talvise pööripäeva ootus ja igatsus, valguse ja pikemate päevade ja kevade järele puudutab kogu loodust kõike elavat, millel on hing. Nii on neist mõtetest kantud ka tänane talvise pööripäeva kõnelus. Kui pole võimalik jõuludeks koju sõita, siis ometi kandub mõte lapsepõlve isa koju pühadesse. Mida teie neist Aetest mäletate? Ma usun, et kuulajad mäletavad veel seda aega, kui küünla tuligi, ei tohtinud jõulude ajal aknast välja paista ja kui isegi piparkooki tehti mõnel pool pooleldi nagu salamahti. See oli siis, kui kooliõpetajad käisid kirikus passimasetega. Nende õpilasi seal jõulujumalateenistusel ei ole. Ja see oli siis, kui korraldati nimelt töökollektiivi üldkoosolekuid jõululaupäeval. Ja ülikooli intress käidi kontrollimas, et ega kuuske toas ei ole. Nii et jõulusid peeti praeguse ajaga võrreldes väga kahvatult ja see kõik ei olnudki väga kaua aega tagasi. Mida seal siis veel lapsepõlvest rääkida. Aga muidugi hinges olid jõulud ikka, sealt ei saanud neid keegi ära võtta ja küllap meie vanematel olid nad ikka rohkem hinges kui meil. Mul on oma vanematest võib-olla vähem rääkida kui paljudel teistel. Vanemad on Lõuna-Eestis, Tartumaal Võnnu surnuaias, mullal. Sealsamas ka vend ja samas ka vanaema. Tema oligi see, kes kõige rohkem kasvatas ja kui vaja, siis sõnu peale luges. Kasvatamine vist ei ole tegelikult õige väljend, sest kesse ikka lapsi nii väga kasvatas tookord? Praegu on seda vaja, sellepärast et vanemate ja laste tegevused on lahus. Siis oli hoopis teine ühiskond. Lapsed elasid kohe algusest peale sama elu, mis täiskasvanudki. Aga mis puutub jõuludesse ja siis meie maja oli küla servas päris metsa ääres. Kuusepuu otsimine, see oli omaette protseduur. Kuusk oli lume all küll ja küll ja igal aastal isaga käisime metsas kuuske toomas. See vältas muide tunde. Isa oskas valida ja nii, et oleks ikka suhteliselt lühikeste tugevate okstega, pikkade okastega. Mina ei oska, kuigi ma olen ka küll käinud metsast kuuske toomas mitte siin, Tallinnas, aga varem meil oli kodus alati suur kuusk, laeni teistsugust ei olnud mõtet tuuagi, ema oleks selle kohe maha laitnud või päris lapsepõlve minna, siis kõik oli jõuluorikas tapeti ja jõulutoidud olid. Terve pere oli vorstide tegemisel, ametisse oli nagu suur etendus, omamoodi. Muidugi poisikese jaoks. Pidu oli pidu. Vanemad vaatasid sellele asjale teisiti. Aga nende elu oli ka teistsugune. Kui ma mõtlen oma vanematele ja võrdlen iseendaga, ma sain kevadel 40 siis ega meie põlvkond, me ei ole ju veel mingeid katsumusi läbi elanud. Me oleme üldse paljuski nagu triiphoones või klaasi all kasvanud. Minu isa oli kolmekümneaastane, kui sõda algas. 31 aastane oli ta siis, kui viidi Tartusse näituseväljaku koonduslaagrisse, sakslaste kätte vangi ja oli surmasuus. Edasi ta oli 38 aastane, kui ta Siberisse viidi. Nii et mind oma poega tegelikult nägi esimest korda kuskil ligi kolmeaastasena. Ja mõelge, milline vahe 49. aastal viidi ära, olid talud. 52. aastal tuli tagasi siis olid laostunud kolhoosid. Maainimesele oli see ikkagi ränk löök ja ja selleks ajaks oli inimese tervist niivõrd ära muserdatud. Inimene ise oli nii muserdatud, et ega tervis ei tulnudki enam kunagi tagasi. Ja vaadake, kui palju pöördelisi momente ikkagi inimese elus oli. Päris elu lõpul nägi veel ära, kuidas Hruštšovi kommunismi ehitamise katse kokku varises. Mis puutub emasse, siis emal oli oma kindel tahtmine. Tema oleks, ma arvan, praegu kõige rohkem rahul. Kui ma oleksin kodukandis kooliõpetaja. Selleks ta tahtis mind kasvatada ja ma arvan, nii, et kui ta praegu veel elaks, siis ta küllap ütleks otse välja, et mis Aboiv tegeled seal Tallinnas niisuguste asjadega, millest ei ole mingit tulu näha kasvamat. Jaa, püüa siis talle selgeks teha, et on kriis ja on üldine langus ja seda peatada on. Väga keeruline aga ema oli niisugune inimene, kes palju raskeid aegu näinud ja küllap ta siis vastanuks ka midagi niisugust, et kriis kriisiks ja languslanguseks. Peaasi, et inimesed ikka kuidagi ära elaksid. See on nii tüüpiline, et me peame kahekõnesid nende inimestega keda meie hulgas enam ei ole. Aga mida te tahaksite, et teie lapsed oma lapsepõlve jõuludest mäletaksid? Teate, mul on seoses lastega, mul on jõuludega selline eriline isiklik suhe, nimelt Edgar juunior sündis kaks aastat tagasi just jõulureedel. Ja juhtumisi just sel ajal, kui meil Tallinnas siin rahvas oli, linnahallis koos oli poliitika-aasta 88 ja mul oli seal ettekanne. Ma mäletan Rein Taagepera veel osalasse Marju Lauristin ja Mikk Titma. Nii et vahest on ka niisuguseid kokkulangevusi ja mäletan, et tookord ma mõtlesin lava peal, et ei tea, kas poeg on sündinud hea või halva tähtede seisu ajal. Aga ma ei ole astroloogiahuviline ja ma ei tea tänase päevani, missugune see tähtede seis tookord tegelikult oli. Kord rääkis mulle üks väliseestlane, kuidas ta sõitis jõuluks Petlemma, mis on kristlaste kuulus palverännakupaik ja kus igal aastal korraldatakse turistidele Kristuse sündi kujutav teatraliseeritud etendus. Eestlane ütles, et selles paigas oli väga raske jõulusid ära tunda. Oli tohutult palav, päike küttis, kurk kuivas, kõikjal sagis palju käratsevat rahvast. Igal pool oli näha sõdureid, ahelikus, püssi rinnal, kaitsmas välismaalasi terroristide eest. Ja alles siis, kui ta mõni päev hiljem lendas tagasi Rootsi, kus oli külm hanged, vaiksed ja viisakad inimesed. Alles siis ta taipas, et õiged jõulud saavad olla ainult põhjamaal sest nii oli ta lapsest peale harjunud mitte aga seal Betlema väljadel, kust jõulusõnum tegelikult pärit on. Kas pole kummaline, kuidas me oma kodupaigaga seotud oleme? Ma ei ole küll Palestiinas kunagi olnud, aga mul on ka üsna raske ette kujutada, kuidas jõulurahu kihavas ja käratsevas Lähis-Idas välja näeb. Sellepärast et rahu, see on ikkagi tõepoolest, kus on vaikus? See on järelemõtlemine. See on niisugune vaikus, et iga oksa praks sattus ka, peaks olema kahe kolme kilomeetri kaugusele kuulda. Nii et meil on jõulurahu, mitte ainult inimese hinges nagu Palestiinas, ma kujutan ette. See on ka looduses. Meil on jõulurahu, isegi täiuslikum. Aga Betlema legend, see on evangeelium üks mõjukamaid ja mõjusamaid lugusid. Kuidas kolm idamaa tarka või kolm kuningat nägid ilmutust, kuidas täht süttis Betlema kohal. Piibli kaudu me saame osa idamaa tarkusest. Eestlaste rahvamuistendite järgi tuli muide tarkus põhja poolt seal olid Lapi targad. Ja nüüd võib siis küsida, et kas meil siis oma tarkust ei olegi, kui me seda kord idast ja kord põhjast püüame on ikka. Aga meie eestlaste tarkus selles peabki olema, et me need teised targad ka mujalt ära tunneme. Jaa eestlaste jõuluõhtusee on minu meelest mitte ainult see üks õhtu, see on kõik need jõulu pühad, pikad pühad jõuludest kolmekuningapäevani. Nüüd, nõukogude ajal me oleme nii palju askeldanud, rahmeldanud ja rabelenud, et me oleme mõtlemise aja nagu ära unustanud. Jõulurahu aeg, see ongi see aeg, kus tehakse ainult kõige hädapärasemaid töid ja see on rahuaegse mõtlemise aeg kui rahvas just sellest aja maha võtmisest ammutab oma jõudu. Ja see on ka omaette suur oskus, oskus jõude olla. Rahvastel see avaldab täiesti erinevalt. Näiteks ma kujutan ette, et hispaanlastel ja grusiinlastele neil on silmahakkav oskus pidutseda. Aga eestlastel jälle on oskus jõude olla. Kui me oma ajaloost vaatame. Kevadine teedelagunemise aeg suvel külvi ja heinateo vahel on selline rahulikum periood. Aga kui nüüd tänapäeval siis palju neid on, kes oskavad enam pühapäeva pidada. Mina näiteks enam hästi ei oska. Aga ega ma seda enda juures vooruseks küll ei pea. Rääkides eestlaste jõulurahust ja vaikusest näib justkui oleksid õiged jõulud need, mis veedetakse maal. Ometi on linnades ligi pool Eestimaa elanikest. See on paratamatus, et juurte poolest maainimesed on sunnitud linnas hingitsena. Seda öeldes mõtlen eriti vanainimestele nii kitsastes linnakorterites kui neile, kes kogunevad jõuluõhtul külmadesse ja kütmata maa kirikutesse. Mis te arvate, kas saab leida rahu, kui valupunktide pikka ritta on lisandunud uus kodanikuallumatus? Mis oleksid teie arvates need aegumatud väärtused, millele ikkagi alluda? Nii pühadel kui argipäevadel? Mulle tundub, et ega Eestimaal jõuludel linnas ja maal väga suurt vahet ei ole. Muidugi kui linnana kujutad ette Viljandit või Kuressaaret või Tartu Tähtvere linnaosa Tammelinna. Tõsi jah, on omaette probleem, kuidas jõulusid Lasnamäel pidada? Tundub natuke kunstlik küll. Aga palju neid eestlasi selleks õhtuks sinna jääb. Suur osa läheb maale tagasi vanemate haudadele, lapsepõlvekodudesse, kellel need veel alles on? Kui rääkida püsiväärtustest, siis püsiväärtuseks on ikka see mis on isikupärane ja selle tõttu aegumatu. See on universaalne reegel. Inimesed püüavad ikka teha seda, mis on jääv. Ja minu arvates kõige jäävam kõige püsi väärtuslikum son hingesoojus. Sellepärast et sealt algavad kõik inimlikud väärtused, muud väärtused. Ja kui mulle öeldakse, et on olemas au ja mõistus ja südametunnistus see tuntud fraas, et need on need kõige suuremad väärtused. Ja kui ma tean, et selle taga ei ole hingesoojust siis ei maksa see kõik midagi. Aumõiste võib olla ju väga erinev, ka vargal on oma au ja timukad on oma au. Kui me räägime mõistusest, siis alati tuleb küsida, mille nimel seda mõistust proovitakse, mille nimel tarvitatakse. Ja südametunnistus eetiline mõiste lähtub omakorda väärtustest, mis võivad olla väga mitmepalgelised ja omavahel vastuolus. Nii et peamine ja jääb, on minu arvates nimelt hingesoojus. Ja ma arvan, et vanad inimesed teavad seda palju paremini. Neil on seda hingesoojust hoopis rohkem varutud, kui me ettegi oskame kujutada. Ja nende kogemused on samuti kõige suuremad. Kui te nimetasite kodanikuallumatus, st seda, et meil tuleb võib-olla vastu seista uuele okupatsioonile mida ma usun, siiski ei juhtu siis meie vanaemad ja vanaisad nad on väga erinevaid okupatsioone näinud. Keerulistel aegadel võib nimelt nende tarkusele loota. Sellepärast et nemad on näinud seda mida tähendab tõeline okupatsioon. Aga nad on näinud ka seda, mida tähendab tõeline vabadus. Jääb loota, et seda hingesoojust nagu ka kõiki muid vaimuväärtusi jagub kõikide inimeste jaoks nii pühadel kui argipäevadel. Missugused oleksid teie pühadesoovid? Ma soovin teile seda, mida teie teistele sooviksite. Ja see soov on meil ühine. Head jõulurahu.