Aastalõpusaginas on ikka kombeks otsida mõni väiksem hetk ja käia lõppenud aasta mõttes läbi. Võib-olla täna alustame sellest, et räägime, mis on Toompeal vabariigi valitsuses lõppenud aastal muutunud. Eks Toompeal ka see aasta oli teistsugune kui eelmised, palju on juurde õpitud, palju on kohanetud, võib-olla ka asjadega, mida varemete kujutatudki, et nendega on vaja kohaneda. Ma arvan, nende jaoks, kes Toompeal töötavad selle aastaks tunnusjooni oli pidev kooseksisteerimine ülemnõukoguga ja võib-olla nii mõnelegi valitsusaparaadi töötajale, see oli natuke ebamugav, aga tulebki õppida töötama uues olukorras, kus on olemas demokraatliku otsustamise süsteem ülemnõukogu näol. Ja mulle tundub, et, et mõlemad, nii ülemnõukogu kui valitsus hakkavad juba harjuma sellise pideva koosolemisega ja ja ma arvan, lõpuks, see tuleb meile kasuks. Nüüd, mis oli veel, oota muidugi valitsuse vahetumine ja selle tähendus Toompeale? Ma arvan, Toompeaaparaat hakkab juba aru saama sellest, et tema ei tee iseseisvat poliitikat. Et tema järjepidevus selles seisnebki poliitiliselt neutraalne, et täitevvõimu osa, see tähendab seda, et kui ülemnõukogus enamus on näiteks sotsiaaldemokraatidel, siis aparaat realiseerib sotsiaaldemokraatlikku poliitikat. Kui tulevad võimule konservatiivid, siis aparaat peab olema võimeline ka konservatiivset poliitikat ellu viima. Ma ei jaga päriselt seda seisukohta, mis oli marksistliku ideoloogia, sest aparaat on kogu aeg vaja. Ta ta, meil ei ole selleks nii palju inimesi, nad on ikka üles loetud, kes suudavad riigi juhtimisel täitevvõimu üsna keerukat asja ajada ja ja ta peab olema poliitiliselt neutraalne. Edasi muidugi valitsuse vahetus tähendas Toompeal ka personaalseid muutusi. Tuli juurde palju uusi inimesi, kes ei ole just kõige tüüpilisemad riigiametnikud. Ma mäletan, kui me algul asusime Toompeal tööle, siis nii mõnegi kohta ma kuulsin selliseid ütlemisi, et absoluutselt võimatu käitumisega ei tunne ja ei tea Toompeatavasid. Aga just nendel inimestel nendel uutel inimestel Toompeal neil paljuski lasub raskuse teravik. Veel üks uus joon, nimelt ikkagi valitsusaparaat. Paljuski ei olnud varem harjunud sellega, et paljudes küsimustes toimub lõplik otsustamine sealsamas Toompea lossis. Oldi on hoopis teise stiiliga harjutud, et käsi tõmbub vägisi telefoni juurde, et helistada EKP keskkomiteesse või Moskvasse, Ivan Fjodorovi, selle, nii nagu see aastaid ja aastakümneid oli käinud. Nüüd tuli harjuda sellega, et tuleb endale otsuseid vastu võtma ja lõplikke otsuseid ja nende eest muidugi ka vastutama. Mulle tundub, et Toompea töö operatiivsus on kasvanud. Varem oli mõnikord nii, et kuude kaupa kuhjati õiendeid ka selleks lihtsalt et otsustamist edasi lükata. Me oleme hakanud kiiremini otsustama, püüame ka otsustamise kvaliteeti seejuures mitte allapoole lasta, aga samal ajal anname endale aru sellest, et me praegu võtame vastu niisuguseid otsuseid, mis oleks tulnud teha kuskil kümmekond aastat tagasi. Ja sageli meil ei ole enam seda valikut, et kas hea otsus või halb otsus, me saame valida ainult halbade ja väga halbade otsuste vahel. Ja aeg töötab selles mõttes meie vastu, et mida rohkem me venitame, seda väiksemaks see meie valik jääb. Me oleme omamoodi kui tohutus umbsõlmes ja kui seda lahti ei saa, kui lahendust ei leia, siis lahendus tuleb ise. Aga reeglina see on ohtlikum. Õigem on muidugi, kui me ikka ise suudame lahendada oma küsimus. Juhtidel läheb üha raskemaks orientiiri leida, määramatus on ju väga järsult kasvanud kogu regioonis ja on tunda, et üha rohkem on neid juhte, kes ütlevad, et kui teaks, mida teha, küll siis teeks, aga ei tea. Ja küll teeks, kui oskaks, aga ei oska. Praegu seda on tunda ja eks saadakse aru ka sellest, et see, mis oli 1990. aastal, see oli ainult ettevalmistus järgmine aasta tuleb väga keeruline ja eks muidugi täitevvõim lõppkokkuvõttes peab kogu selle supi ära sööma, mis elu ja inimesed meile ette valmistavad. Aga ma arvan, et me saime selle aastaga Toompeal üsna hea karastuse. Eks järgmine aasta näitab, kuidas me neid kogemusi kasutada oskab. Kui meie ees laual võiks olla niisugune mõtteline päevaraamat ja sellesse kantud teie selle aasta poliitilised kohtumised ja majandusläbirääkimised siis keda tänavu kohatud poliitikutest, eredatest ja köitvatest isiksustest te tahaksite täna meenutada näiteks, kellega te tööasjus olete kõige rohkem kokku puutunud? Muidugi, kõige rohkem tegemist oli mul ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütliga. Väga huvitav isiksus, mees, kes on oma perekonnanime väärt. Ta ei tee midagi tagaselja ja seda, mida ta on teinud ja otsustanud, seda ta on teinud ja seda ta on otsustanud. Kusjuures, mida on tunda eriti viimasel ajal, ma olen näinud teda väga palju muretsemas ja ka need jõulud, mis asja mööda said, need olid ikkagi muretsemist täis, tema oli Tartus, mina olin Tallinnas põhiliselt mitu korda päevas oli meie vahel telefoniühendus. Ta elab väga tõsiselt läbi kõiki neid sisemisi intriige, mida on ka piisavalt. Muidugi meil on neid, kes võib-olla hea meelega ei näeks Arnold Rüütlit tema tänases rollis ja mulle isegi tundub, et poliitilisi intriige tema vastu on rohkem kui minu vastu. Aga ma arvan, et ega ka tema iseloomu niisugune paljutahulisus ei ole veel päriselt välja tulnud. Näiteks tavaliselt iseloomustatakse meie ülemnõu esimest kui pehmeloomulist ja mõnikord isegi selle arvel on tehtud teatud kriitikat, aga see nii ei ole. Ikkagi riigimehena, ta on väga otsusekindel. Mul tuleb meelde kui hiljuti ülemnõukogu presiidiumis. Me arutasime spekuleerimise hangeldamise vastaste sanktsioonide seadusandlust. See oli mitu kuud juba presiidiumis seisnud ja Ma arvan, et kui tema ei oleks väga kindlalt astunud selle eest välja, et see seadus tuleb vastu võtta, ma ei ole sugugi kindel, kas oleks üldse läbi läinudki. Ja muidugi, mida ma pean ütlema, balt ühtsust on ta kaitsnud ikkagi kõigis oma esinemistes. Tan kategooriliselt tõrjunud kõik need katsed, kus püütakse näidata, et me oleme liialt Leedu kiiluvees ja me peaksime olema neutraalsemad selles suhtes, mis toimub Lätis ja Leedus. Ma arvan samamoodi, et balti ühtsus on meie põhimine relv, meie põhiline potentsiaal, millele me saame toetuda ja ja Arnold Rüütel on olnud ikka selgelt see mees, kes Eestis on balti ühtsust hoidnud. Poliitikutest on lõppeval aastal ennast väga mitmepalgelise ideoloogina näidanud Jaak Allik. Jaak Allik on üks andekamaid Eesti poliitikuid. Väga järjekindel, ta on oma poliitilist joont ajanud läbi kõigi nende aastate, mis ma teda tunnen. Kui temast 60.-te aastate lõpul kujunes eurokommunist, siis selleks ta sai ja selleks ta on jäänud. Praeguseni on temas tundoni Roseer Carodyyd kui ka Tšehhoslovakkia Praha kevadet. Ilmselt see on väga tugevalt teda mõjutanud tema maailmavaadet, veendumusi arusaamasid. Ja mulle tundub, et tal on mitmeid olulisi eeliseid Tänaste tegevpoliitikute ees. Ilmselt on ta koos Marjuga läbi elanud ja teab paljusid asju, mida meie ei tea ja mida me ei ole läbi elanud. Kindlasti ta on üks neid mehi, kes kommunistliku süsteemi väga hästi tunneb. Ma võtan väga tõsiselt oma sõnavõtte ja loen artikleid, ta ei ole mitte ainult teoreetikuid, ka tegus inimene. Tal on terviklik maailmapilt, nii nagu tema sellest aru saab, sellega võib muidugi vaielda, aga see on iseküsimus. Ja miskipärast on tekkinud niisugune arusaam, nagu oleks tema jaoks tõsisemaid valitsuse ja peaministri ründajaid. See ei ole tõsi. Minu jaoks, ta on väga huvitav oponent ja demokraatia arengu seisukohalt kvalifitseeritud oponent, aga see on üks tähtsamaid mootoreid, mis viib asja edasi. Ja ma loodan, et Jaak Allik ei pahanda, aga meie omavahelised suhted ei ole sugugi nii formaalsed, kui mulje võib jääda. Eestimaal tunnevad kõik 11 ja on omavahel suhelnud palju isiklikumalt inimlikumalt, kui võiks arvata. Ja meie ka meie elu nii mõnelgi kriitilisel hetkel oleme pikalt arutanud ja põhjalikult olukorda analüüsinud. Mis puutub sellesse kaheksa ettepanekusse, millele siin ilmselt vihjati, siis minul oli sellest tõeliselt hea meel. See andis värvi ja andis uut mõtlemisainet meie poliitilisele elule ja see näitab ikka selgelt Alliku andekust. Ja muidugi see ettepanek sundis tõsisemalt mõtlema rahvusühtsuse ühtsuse küsimustele. Kas neid samu sõnu targa oponendi kohta võib öelda ka näiteks Tunne Kelami aadressil? Tunne Kelam on laia ampluaaga mees. Ma olen teda nii mõnelgi korral elus tähele pannud, kui ta tegeles Hufodega ja see liikumine ufodest kuni Eesti vabariigi õigusliku järjepidevuse veni. Esimesel hetkel tundub, et täiesti seostamatud asjad, aga nii see kaugeltki ei ole. Sellepärast et ufode uurimine oli, tundus lootusetu asi. Ja kui alustati Eesti vabariigi õigusliku järjepidevuse propageerimist, selle idee propageerimist, siis see tundus üsna lootusetu üritusena. Millestki on sarnane ka see Duphadest jääb järele vaid aisting või mingid ilmingud, mis on tuvastatud. Minu meelest Eesti vabariigi õigusliku järjepidevusega on samamoodi. Siin on ka, nagu öeldakse, ilmingut selle kohta. Kelam on minus äratanud suurt sümpaatiat oma veendumuste püsivusega. Ja kuigi kaheksa mehe avaldus seda võib-olla mõnevõrra kõigutas, aga Peab tunnistama, et tal õnnestus anda sellele efektne seletus ja nii mõnelegi inimesele selleks peale. Muidugi temal kui poliitikul. Ilmselt läheb keerulisemaks. Sellepärast et pragmaatiline majanduslik aspekt poliitikas kasvab. Ja see ei ole nagu päriselt tema ala. Mulle tundub, et ega aateparteid järgmistel valimistel enam oluliselt profiiti lõigata ei suuda. Ikkagi valijate vaekauss kaldub teisele poole. Aga kui tulla tagasi Tunne Kelami juurde, siis tal on. Mitmeid selliseid harvaesinevaid omadus ta oskab tähendusrikkal vaikida, eriti keerulises situatsioonis. Tal on selline südamlik muhelus, mis sisendab rahu ja ja mulle tundub, et tänu sellele, et tema kõrval on olnud Sirje Endre sellel on ka olnud väga viljastav osa Kelami imidži väljakujunemisel. Ja selles mõttes mul on hea meel, et Endre on välja kasvanud rahvarindest. Üldiselt ega elamu on väga koostöövalmis inimene. Mulle meenub üks esimesi Eesti komitee juhatuse istungeid, kui mina veel ka sinna kuulusin. Sellel istungil võttis sõna Arbo vald Don ja ta tegi ettepaneku mulle. Rahvarinne tuleks laiali saata ja koos kõigega astuda siis kohe kodanike komiteedesse. Ma vastasin selle peale, et samamoodi Tunne Kelam võiks ju siis hoopis astuda rahvarindesse. Ja mulle tundub, et Kelam oli selleks täiesti valmis ja siin ei ole ka midagi imestada, sest et kaheksa ettepanek oligi niisuguse koostöövalmiduse loogiline jätk. Mina käisin temaga tihedamalt läbi selle aasta kevadel ja tõepoolest lähedalt eriti torkab silma tema niisugune napisõnalisus üldise palju sõnalisuse taustal meie poliitikas on see ikka omaette fenomen. Kuidas teile neid, kas noori poliitikuid on meie poliitilises elus piisavalt kas neid võib usaldada järjepidevuse suhtes? See aasta on kummutanud väite, et noorus ei huvitu poliitikast ja teeb ainult äri. Minu arvates meil on kerkinud esile kolm neli noort meest, kellel tundub sisu olevat. Olgu see Mart nutt või Raun või Rannut ja teisi ka. Ega ühe aasta kohta seda ei ole sugugi vähe. Muidugi need noored poliitikud poliitilisel skaalal nad on suhteliselt konservatiivsema suuna mehed. Pragmaatilisemad. Neid tuleb võtta tõsiselt ja tuleb võtta nii, nagu nad on. Noorus on tundlik igasuguste muutuste suhtes. Noored on kui indikaator. See on ka näitleja, näiteks ütles sotsiaaldemokraatia, nende hulgas populaarne ei ole. Tähendab, nemad on sellest eilsest rohkem ära pööranud, kui meie oleme. Ma pean tunnistama, et mõnikord on nad mind välja vihastanud oma sirgjoonelisus ega, või kui nad on millestki mööda pannud, minu arvates. Aga teiselt poolt, kui ma meenutan iseennast 25 aastasena, kui radikaalne, siis sai oldud, siis ma arvan, et tänapäeva noored vihased mehed, need on ikka palju vaos hoida tomat kui meie omal ajal. Ja nad on üsna varakult täiskasvanuks saanud. See lisab kindlust nende suhtes. Muidugi nad ajavad oma poliitikat oma põlvkonna poliitikutega, nii see peabki olema. Mida öelda näiteks Lennart Mere kohta, kas ta on enam sirgjooneline või enam diplomaat? Ma ütleks nii, et Lennart meres on midagi igavikulised. Tähendab, temast õhkub tõepoolest midagi hõbevalgest teest. Ja need kategooriad, milles ta arutleb, need on vähemalt tuhandeaastased. Ja ma arvan ikka endistviisi, et välispoliitika jaoks oli ta meile õnnelik leid. Sellepärast et välispoliitika on tõepoolest maailmas väga inertne ja tema juured on aastasadade taga. Mulle isegi meeldib, et viimaks ometi ka Nõukogude liidus on hakatud rääkima, et et seda riiki on loodud ka aastasadu, mitte 1900 seitsmeteistkümnendast oktoobrist alates, nagu vahepeal Pühtimile ettekujutust luua. Meri on kahtlemata diplomaat ja väga kiiresti professionaaliks kujunenud või kujunemas. Samal ajal oma vaadetes ääretult sirgjooneline ja põhimõttekindel. Aga need sealt teisest seinast. Eesti komitee väliskomisjoni esimees Trivimi Velliste. Ei, ma ei paneks Trivimi Vellistet, et ühte või teise seina minu arvates ta on üsna tsentristlik ja vaadata ka poliitik ja arvatakse temast, mida arvatakse, aga ta on hingelt ikka muinsuskaitse laseks jäänud. Mulle tuleb meelde 1988. aasta aprilli keskpaik, kui me tundide kaupa tiirutasime temaga ümber Mainori ja arutasime, kuidas Eesti muinsuskaitse selts aga muinsuskaitse selts oli siis peaaegu et vist ainus niisugune poliitiliste seisukohtadega välja kujunenud organisatsioon, mis oli juba olemas, vaat kuidas muinsuskaitse selts võiks toetada äsja just tookord välja kuulutatud rahvarinnet. Minu arvates Omaette väärtus on tema ausus. Ma arvan, et ükski meie poliitikutest ei saa öeldat. Teda oleks löödud tagaselja või alt allapoole vööd. Velliste on väga aus oma poliitikas ja selles mõttes ta erineb nii mõnestki Euroopas kristlike demokraatide hulgas on minu arvates rohkem demokraatiat kui kristlust. Sellele ideoloogiale on tulevikku ja see, et Velliste on end sellega liitunud, sellest on kahtlemata Kristlik-Demokraatlikule ideoloogiale Eestis uut tuge. No kui isiklikult öelda, mulle tundub, et vahepeal tuli liiga armunud mõnedes Eesti aja riigitegelastest võib-olla liialt idealiseerida, neid. Poliitikas ei too isiksustest armumine midagi head kaasa, kuna poliitika on oluline tänase päeva põhjalik analüüs, see on poliitikas oluline analoogiat minevikuga, neid tuleb kasutada ikkagi väga ettevaatlikud. Mis on see, mida te aasta viimasel päeval tahaksite öelda Indrek Toome kohta? Indrek Toome oli esimene mees minu arvates kes võttis meil tarvitusele niisuguse sõnaühendi, mina kui poliitik. Sest enne seda rohkem räägite iseendast kui parteisõdurist või midagi muud taolist, tähendab Toome, kas asju nimetama õigete nimedega. Ja tegi seda siis, kui Eestis ka mingi poliitika tõepoolest tekkima hakkas, sest kaua aega meil ei olnud ju mingit iseseisvat poliitikat. 88. ja 89. aastal ta astus mitmeid poliitilisi samme mida teised vabariigis astuda ei söandanud. Praegu on näha, et ta püüab oma ampluaad laiendada, on äritegevus paljuski üle läinud, aga mulle tundub, et poliitikas ka on tal veel palju rakendamata energiat. Tema esinesin ülemnõukogu ees ja rääkisin sellest. Ma usun, et toome kui väliskomisjoni esimees Meie iseseisvusvõitlusest oma osa peaks olema ikka palju suurem ja võib-olla ta ise ka noldotseni liiga tagasihoidlik ja hoidunud tagaplaanile seal, kus seda ei oleks vaja olnud. Marju Lauristin on poliitik, kellega te olete väga pikki aastaid koostööd teinud ja mulle isiklikult näib, et oma põhimõtetelt kuuldud, et rohkem Lauristini põlvkonda kui näiteks nendes sellesse põlvkonda mida võiks arvata sünniaasta järgi. Nende pikkade koosteaastate järgi. Sellest on vist väga raske midagi välja valida. Mulle tuleb meelde paar õhtut tagasi. See oligi sedasama. Ülemnõukogu ja valitsuse vastuvõtt Estonias. Kuhu mina ei jõudnud, sest ma olin Moskvasse, öise lennukiga tulin, ma olin rampväsinud 48 tundi ikkagi sellest põhimõttelist vaidlust. Liidu Ministrite nõukogus siis Vene Föderatsiooni Ministrite nõukogus ja nii edasi oli selja taga ja annaksin otse Lasnamäele koju. Tund hiljem siis helistada ja siis tulid mind vaatama seal seal laureusten. Peeter Vihalemma ja Olev Subbi ja veel mõned head sõbrad. No üldiselt laurest enam muidugi palju õrnem ja hellem, kui see välja paistab. Ja meie poliitiline spekter ilma sellise andeka ja võluva naiseta oleks palju kahvatum. 90. aastal Lauristin ilmselt paistis vähem silma avali, kus selle, kui see oleks pidanud olema, ta keskendus rohkem sotsiaaldemokraatliku partei asjaajamisele ja paljuski tegi seda musta tööd poliitikas, mis välja ei paista nii Moskvas kui ka välismaal. Ikkagi see näiteks, et meie sotsiaaldemokraadid võeti vastu ülemaailmse sotsialistliku internatsionaali liikmeks. Ega see ei olnud ju ainult meie sotsiaaldemokraatide võit, see oli terve Eesti võit. Minu arvates me ühessegi teise, nii mõjukas rahvusvahelisse poliitilisse organisatsiooni seni ei ole suutnud ennast kuuluvaks teha. Ja sellega saime oma selja taha mõjukad poliitilised jõud, kes on võimul mitmetes riik. Vot seda tööd on Lauristin teinud sel aastal, kui sa isegi välja ei ole paistnud. Ülo Uluotsa nimi ei ole Eesti poliitikas just väga uus. Kas teil on pikaajalisemad kontaktid? Minu esimene kontakt uluotsaga oli siis, kui omal ajal 87 septembrisse välja käidud ettepanek Eesti üleviimisest isemajandamisele. Ja siis, kui hakati seda käsu peale materdama, siis ma mäletan, et palivere ehitusmaterjalide tehase direktor uluots oli üks esimesi kes seda toetama ja kaitsma asus ajal millal see ja päris ohutu vähemalt ühele tehase direktorile. Et nüüd mul on raske midagi öelda tema kui poliitiku kohta, aga mul on jäänud niisugune mulje, et üldiselt ta on kogu oma teadliku elu tahtnud olla poliitik. Aga paraku on aegade sunnil sinnamaale jõudnud alles pensioni eas ja eks muidugi annab tunda. Tema on see, kellest kõneleb parlamendis alalhoidlik hääl. Ja see on mõnikord jätnud mulje ka temast kui opositsionäärist, kuigi mõni ei arva. Tema on see, kes hoiatab, et ärge väga palju muutke, ärme väga palju muudame, sest mine tea, mis võib juhtuda. Aga see on ka mõistetav, kui me mõtleme sellele, kuidas isa ja tema isa ja teised tema suguvõsast juba 40. aasta suvel ära saadeti. Eks isiklik saatus on muidugi kujundanud ka tema hoiakuid. Niiviisi Eesti poliitikuid pidi. Jutu jätkates võiks see kesta tunde ja tunde, aga keegi peab olema ju ka viimane ja olgu selleks viimaseks, Hardo Aasmäe. See on hästi valitud, viimane selles mõttes, et minu arvates nad on milleski uluotsaga sarnast. Ainult ajalooline kogemus on erinev ja vanusevahe peale selle. Aasmäe me teame tema alalise naeratuse järgi minu arvates selle taga on tegelikult selline poliitiline skeptik. Aasmäe usub ainult neid asju, mis on juba sündinud, mis on juba juhtunud, mis on toimunud ja samal ajal ta on võrdlemisi vastuolulise loomuga. Ühelt poolt skeptik, aga samal ajal ta võib haarata kinni täiesti lootusetult tõst üritustest, mis esimesel pilgul tundub, et sellest ei tule midagi välja. Ta võib need asjad ka lõpule viia. Kusjuures mõnikord raiskab end ka niisuguste asjade peale, mis üldse seda väärt ei ole. Ma tunnen teda üsna hästi, kuna Lasnamäel olen naabreid Vana-aasta õhtu on see soovimiste suur tund. Mida teie sooviksite täna? Oleme juba üsna mitu kuud laupäeva hommikuti siin koos juttu ajanud. Ma arvan kõigepealt meie kuulajatele, ma sooviksin pikka meelt meid edaspidigi ära kuulata ka siis, kui iga kord nõus ei olegi. Sest muidugi ega Me ei ole ainult meeldivaid asju rääkinud. Ja sellepärast vaevaldate alati pärast saadet käsi plaksutada ja rahuldatult raadio juurest lahkute. Aga ega valitsus ei ole ju ka mingi teatri näitemängu tropp, kes kuulajate aplausi nimel etendusi annavad. Me teame küll, et otsused, mida me oleme sunnitud tegema nii mõnikord ebapopulaarsed aga me usume ka, et lõppkokkuvõttes tulevad nad kasuks Eesti rahvale ja Eestimaa tulevikule. Me püüame langetada otsuseid mitte tänase, vaid homse nimel. Ja muidugi pikka meelt, 91.-ks aastaks on vaja ka Eesti asja ajamisel meil kõigil, sest et ega kiireid ja lihtsaid lahendusi meie probleemidele ei ole. Sellest on ilmselt kõik aru saanud, kes aru saada tahavad. Ja ma soovitaksin meil püüda näha ennast ja oma maad läbi aja. Ajal on selline omadus halb, ununeb ja kõik. Hea jääb. Silmas pidades oma tänased vestluskaaslased, aga samuti kõiki raadiokuulajaid, soovin omalt poolt, et ühelegi inimesele ei pandaks suuremat koormat, kui ta kanda jaksab.