Pere ütleb toimetaja maris Johannes. Tänane saatekülaline on luuletaja Elo Viiding. Minu keel, see oli eelole ette antud teema, mille kohta ta kirjutas kommentaari, mida kohe kuulama hakkame. Lisaks on saates ka väike intervjuu luuletajaga ja samuti loeta mõned oma tekstid kellel tundlik keelekõrv võib jälgida, kuidas kõneleja ütlemislaad varieerub. Žanrist sõltuvalt. On saates siis kirjakeelne kommentaar, argikeelne vestlus ja luulevorm. Teemal minu keel, arutleb Elo Viiding. Minu esimene kokkupuude luulekeelega toimus kindlasti varases lapsepõlves kuid eriti eredalt on mul meelest saami Joiud, mida ma varases lapseeas kuulsin kodus plaadi pealt keeles, millest ma midagi aru ei saanud, kuid milles lausumise viis mind ometi väga tugevalt mõjutas ning see oli minu jaoks ehk üks esimesi võimsamaid keele kogemusi üldse. Selles esmases võõra keelekogemuses sisaldus minu jaoks ka enneolematu väe kogemus, mida tavaline luule ja luuleraamatut hiljem enam ei pakkunud. See keelekogemus ületas minu jaoks keelebarjääri ning sellega koos kõik olemasolevat arusaamise või arusaamatuse piirid. Üksnes tajudes oli mulle selge, millest luuletati ja mida ütelda taheti. Mõnikord olen kuulnud luulekeelehuvilisi inimesi ütlemas, et nad tulevad tõlkeluulelugemistel kuulama just originaalkeele kõla isegi kui puuduvad, et niisugune forsseeritud keele kummardamine mulle samas jällegi veidi arusaamatu, kuna harvad luuletajad suudavad ületada keelepiire nii, et see oleks teist keelt rääkivale inimesele mõistetav või esitada oma tekste huvitavalt. Ning ma tahaksin siiski alati teada, millest luuletaja räägib, mis teda ärritab või mis teda rääkima sunnib. Mulle on luuletaja mõtte tähtsam kui tema keel. Ma ei ole ka keelefanaatik ses mõttes, et üksikute sõnade kallal nokitsemine või metafooride imetlemine mulle väga suurt huvi pakuks. Võin ka julgelt öelda, et huvitav luulekeel on minu jaoks midagi muud kui lihtsalt hästi tõlgitud luuletus. Eeldatakse ju ka, et luuletaja suhe keelde on kuidagi erilisem kui tavainimesel. Ning et luulekeel on ikkagi midagi muud, koguni midagi võõrast või teistsugust kui tavakeel. Ehk võib see nii ollagi? Kui alustasin nii-öelda teadlikku luuletamist, millega oli ühtlasi seotud teatav soov keelt rohkem, paremini valitseda, siis tundus mulle ka luuletamine olevat midagi paremat või õilsamat kui tavakeeles väljendumine. Luulekeeles kõnelemist peeti ikka kuidagi ülevaks, see seisis lugeja teadvuse jaoks ikkagi veidi kõrgemal argikeelest. Ka praegu on selline hoiak osaliselt kehtiv isegi siis, kui on tegemist täiesti tavalise kaasaegse luulega või luulega, millel ei pruugigi olla mingeid erilisi luuletunnuseid. Minu keelde imbus kirjutamise algusaegadel palju teiste luuletajate keelest, mida ma ei pea kogemuslikult ei heaks ega halvaks kuid lõplik ja vajalik vabanemine loetud luuletajate keele mõjudest võttis hea hulka aega. Minu nooremaealised dusi kammitsas ka sageli selge ettekujutus sellest, milline peaks üks hea luuletus olema ELO, kas te oma tekstidega töötades loete neid endale ka kõvasti ette või on see selline salamisi toimetatud lugu? Harilikult ma loen oma luuletusi siis, kui ma, nad olen just äsja kirja pannud selle esimese variandi, sest mul on tavaliselt nii, et kõigepealt ma kirjutan ära selle mõtte selle, mida ma ütelda tahan või millest peaks luuletus sündima ja pärast hakkan seda siis toimetama. Ja igal juhul ma loen selle endale kõvasti ette või vähemalt mõtlen kuuldavalt koos selle tekstiga kaasa. Kas see mõte on vahel alguse saanud ka näiteks mingist keelemängust, kas, kas see on olnud inspiratsiooniallikas või mängu algus väga harva, õigemini ei oskagi öelda, või tule meelde sellepärast et keelemäng või, või mäng keelega on harilikult selle mõtte ja selle teksti teenistused, see saab sündima selle teksti kirjutamise ajal ja selle teksti sees, ta ei ole eraldiseisev eesmärk või käivitav faktor või hästi sümpaatselt, et te alustasite oma vajadus selle mälestusega lapsepõlvest ja joigumisest. Aga mis te arvate lapsepõlvel, milline roll on inimese keeleilmas või kui palju see lapsepõlvetõuge on andnud edasi põhjust mõelda ja olla selles keeles? Ma kujutan ette, et need võimsamad keele kogemused ja kokkupuuted keelega, mis on lapsepõlves, et need on ikkagi hilisemas elus väga olulised ja mina nagu arvan küll nii, et kuidas nähakse keelt lapsena see mõjutab täiskasvanupõlves väga palju inimese kogu maailmavaadet või, või tervet seda pilti üldse. Ja minule on keel väga tähtis olnud keele kasutamine, luulekeele arendamine ja luule kirjutamine. Üks periood teie elus oli seotud Soomega kasse, keele võõrastus on ka teile tuttav? Soome keele puhul ehk ei olegi, kuna minu kodus käis väga palju soome kirjandusinimesi külas ja, ja ma tegelikult õppisin soome keele väga ruttu ja varakult selgeks ja Tallinnas nägi ju ka seda Soome TVd, nii et sealtki oli ju võimalik õppida üht-teist, et väga võõrana ma ennast Soomes küll ei tundnud. Ma kujutan ette, et võib-olla noh, Saksamaal või Prantsusmaal ma oleksin ennast ehk võõramana tulnud, aga aga soome keel oli kuidagi kuidagi lähedane. Eks eestlastel on muidugi ka seda soome keelt ju olnud kergem õppida kui, kui soomlastel näiteks eesti keelt, sest sest soome keel on ju väidetavalt arhailine vorm eesti keelest ja eestlasena kergem pöörduda tagasi juurte juurde, kui siis nii-öelda selle arhailise maa keelekandjal tulla uuenenud keele juurde tuleme tagasi Eestisse. Kui tihti te siin tunnete? Te olete võõras? No võiks ütelda küll, et ma kasutan mingisugust keelt, mis võib olla, nagu ma ütlesin, et tavalugejale võib tunduda natukene võõras või harjumatu minu enda jaoks on, see, on see keel kahtlemata oma, et niimoodi ma mõtlen ja niimoodi ma ennast väljendan. Aga võib-olla, võib-olla lugeja jaoks on see harjumatu ja teistsugune, kui võtta, vastupidi, luuletaja paratamatult on, on natukene võõras oma oma keele ja maailmaga ja mõtlemise viisiga ja maailma mõtestamise moodustega. Eks see ole paratamatu. Ongi keegi, kelle keelte olete kadestanud. Võib-olla et isegi on, aga ma ei suuda praegu seda taastada, ma usun, et see võib-olla mõni luuletaja. Ma kujutan ette, võib-olla mõni soome rootsi luuletaja, kes on midagi väga tuttavlikku minu jaoks suutnud väljendada luulekeeles. Ja ma olen ehk mõtelnud kerge kadedusega, et näed, et miks ma ise ei ole niisuguse asja peale tulnud. Aga ma usun, et et seda ikkagi juhib mingisugune ühine mõtlemise tüüp või. Ma usun ka, et, et sarnased mõtlemise tüübid on nagu võimelised ennast väljendama sarnases keeles ja võib-olla niisugused äratundmised just tekivadki siis sarnaste mõtlemistüüpide vahel ka keelelised. Kujutan ette, minu jaoks on seda saadet toimetades olnud üks suur avastus või küsimus, millele ma ei oska vastust leida eestlasena hästi. Keele kriitilised keel on nende jaoks ülioluline, mina olen alati pidanud olulisemaks seda, et kas inimesel on mingi mõte öelda on ja siis kui juba mõtte öelda ja kui ma selle mõttega kaasa lähen, siis see ütlemise moodus ma võtan selle ka iseenesest omaks. Aga mis sünnitab selle keele kriitika, on minu küsimus, et kas vae sünnitab selle keele kriitika ka see, kui ma ei ole selle teiega nõus? Loomulikult välistame selle, et on lihtsalt mingi keelesaamatus ja seda tasandit ei aruta. Ma usun jah, et seda keelekriitikat võib-olla tõesti juhib niisugune ala teadvuslik, rahulolematus mingite mõtete või mingite hoiakutega või tunnetega, sest keel ju väljendab neid kõik, eks ole, mitte üksnes mõtteid, vaid ka tundeid ja üleüldse igasuguseid erinevaid hoiakuid. Näiteks mina olen kusagil internetifoorumis kohanud niisugust kommentaari, et ühte kommenteerijatele häirinud mingisugune teatud sõna ja, ja tema peale siis on inimesed väga pahaseks saanud, et miks teda siis nii hirmsasti häirib, et tema seda sõna on kuulnud teatud situatsioonides kasutatavat. Ma arvan, et keele puhul on nii, et igalühel tekib ikkagi väga palju oma personaalseid isiklikke assotsiatsioone teatud sõnadega, inimesed võivad nagu sattuda segadusse, et keel on ka niisugune asi, mis tekitab väga palju segadust ja ta on igaühe jaoks ikkagi isiklik ja individuaalne. Just nimelt tulebki välja, et keelemaailmad on väga erinevad. Minu keel ei pruugi meeldida sinule ja need asjad, mida mina, kogen keeles negatiivsena võivad sinu jaoks olla taas positiivsed. Nii et kui me peame neid keelesõdu, et see on ka lahinguomaenda identiteedi eest kindlasti kindlasti. Luule on nii-öelda ilukirjandus kuid kas ta peaks alati olema ka ilus ja heakõlaline? Inimkogemuste spekter haarab muudki kui ilutunnet ja ülemust. Kuidas kõnelda valust, hirmust, ängist, võõrus, tundest, surmast ja nii edasi ilusalt. Kas pole ilu vahel petlikke uinutav, summutav ja vaigistav luule ei peavalu vaigistama või mahendama, ta peab panema midagi ka teravalt tundma, midagi talumatud tundma. Tavaline keel ja ilus keel ei pruugi selleni küündida. Luulekeel niisiis ei olegi enam minu jaoks väga luuleline või nii-öelda Subliimne vaid püüab pigem väljendada seda, mida tavakeeles väljendada ei saa või vahel isegi seda, mis tavakeeles öelduna lausa talumatult või võimatult kõlaks. Lugejatele ei pruugi selline keel meeldida ning nad ei pruugi sellist keelt suuta vastu võtta koos sellele omaste lausumise, viiside, emotsioonide iroonia ja erinevate häältega, mis selles keeles aeg-ajalt võimu võtavad. Minu keel ei ole selline, mis lugejale kohe kergelt meelde jääks ja mida ta oma meeltes kordama ei armastama hakkaks. Kuid samas ma püüan vältida muutumist helitaarseks või üleliia hermeetiliseks. Kuna minu luule enamasti ei paku lugejale turvalist pao paika ega ole ka eriti Esscapistlik, siis võiks minu keelt vabalt pidada argisekse tavaliseks, kohati ka koormavaks või lugejale isegi kurnavaks lugeja taluvuspiiri mingil määral ületavaks. Kuid samas leian, et luulekeel peaks erinema sellest, mida me ajalehes kohtame rääkima sellest, millest ajalehed ei räägi. Või rääkima nendest asjadest teisiti, rõhutatult argikeelt, tahtlikult kuritarvitades stiili registreid segades ja keelde nii-öelda sisselõikeid tehes. Olen oma luules nii-öelda tava keelelisust ka rikkunud isegi radikaalselt harjumatuid, sõna-, järjestusi ja lauseehitusi kasutades samuti näiteks liitsõnu sisse tuues, mida muidu olemas ei ole. Üks näide minu luulekogust, esimene tahe. Vägivallanõela ja verega ravitakse siis su vägivalda ja verd. Minu luule rootsi keelde tõlkija Peeter Puide ei mõistnud, kuidas saab tilguti nõela nimetada vägivalla nõelaks. Ning ta väitis, et see tuleb tõlkida lihtsalt kui nõel, kuna rootslased ei saavad niisugusest lähenemisest aru. Rootsi haiglad, erinevalt minu luuletuses kirjeldatud kohalikust Kopli haiglast on üksnes ja ainult väga turvalised kohad, kus ükski nõel ei saa kellelegi mõjuda vägivaldselt kõige vähem patsiendile. Grammatilised vabadused on ju luules suuremad, vabam on ka komakasutus ja nii edasi. Olen oma luulekogude avaldamisel puutunud kokku olukordadega, kus keeletoimetaja on pidanud vajalikuks raamatut stiililiselt nii-öelda ühtlustada kuid see on osutunud võimatuks, kuna mõnedes tekstides ma kasutan kummasid teistes jälle, mitte vastavalt teksti meeleolule. Selles sisalduvatele mõte ja hingamispausidele. Minu jaoks luule kui selline on stiililiselt täiesti ühtlustamatu asi. Samuti on kirjastajal olnud probleeme mu tekstide teatava vohavusega. Luuleraamat peab seetõttu olema suurem ja laiem ning kuna tekst võtab paigutuslikult enda alla palju ruumi, siis tekib probleeme ka ridade poolitamisega. Ning mul ei jää kunagi muud üle, kui vabandada, et ma tõesti ei kirjuta haigusid olgugi, et mõnerealisi lühikesi ja leheküljele kenasti paigutatavaid luuletusi leiab ka minu luuletuste hulgast. Kui minu jaoks kõik see ongi luule, vabadus, keeletaju, ergastamine, luule kaudu, kuid mitte asi iseeneses. On seisundeid, mille edastamisel lihtsalt ei sobi normeeritud tavakeelsus. Samas ei saagi ütelda päriselt, milline luulekeel minu jaoks on või milline ta olema peaks, sest luulekeel on ikkagi väga liikuv ja pidevalt iseuuenev ning spontaanse ja kammitsematuna on see siiski alati kõige õigem. Ja kõige puhtam. Määrdunud sinine energia. Määrdunud sinisest energiast halliks muutuv energiahall energiahallist tagasi siniseks muutuv energia. Määrdunud siniseks muutus sinine enne hall energia. Kuplina kerkiv energia. Keskendunud kollane energia, püsitu, lõplik energia, auklik, lõpmata energia püsivaga auklik, mitte just lõplik energia rinda tungiv võõrast torkiv käsutav energia. Kõhust väljuv enese täitevenergia enda energiapeeglis. Peegli enda energia kaks Energiat vastamisi, kaks sobimatut energiat, kaks mitte just sobimatut energiat ei, siiski mitte sobivat, heledas võitluses ruumi pärast instinktiivselt eluvõitluses isegi veidi vastikus võitluses õhupuuduse energias heitlikkuse energias. Energiavajaduses vanem naine, noorema naise vastas vana energiahimus mees noorema naise vastas noore naise energia, kes ei tea, et tasun mana energia. Noore naise enesekülluseväest pakatav minevikust aneemiline etteulatuva kolbaga kuulagu taiplik kollane päeva nägu, mitte kunagi enam kannatav nägu, tugeva näo, alalise energiaallikas, selle tundlikkuse energia muutumine teadlikkuse energiaks. Haava muutumine kilbi energiaks. Kilbi rõõmus kilksumine, vilkumise energias, haava muutumine allika energiaks Allika naerda, tahe, elav mulksumine, haava järsk tumine haavamatuks energiaks kinni kasvamatu haava täitumine energiast, haava täitumine omaenda energiaga haava kinni, kasvamatu energia kinni, kasvamatu haava, kohutav energia. Austri, täiuslikkuse energia, pärlienergia kusagilt aga kust tulev tuumaenergia õhus vana naise sõõrmed, uues vereallikas, kerge väsimus, küllastus, vanainimeste energeetiline naer. Nendesse tulvab energia juhtme kiuslik väljatõmme meelega vanainimeste puudus kanali serval äge vastupanu õhku ahmimine ei saa enam energiat. Ahne ja kavala energia, kui muutumine energiatulvas kiireks, jõuetuks, pahaseks, veel energiat, lõpmatu toiduenergiat, mitmekäelise, mitme rinnalise magama, koletise energiat, kellelt juba natuke palju varastades koletisi kab hakkab vaenama energia teid täitma, kanaleid põletava ainega, energiast tapma, väävliga. Saite nüüd energiat. Salaenergiasegu energia tolliametniku tungiv, varjatult uje energia, üleoleku energia, mängleva pettuse, energiakõrrekese või lible energia puru, energia seletamise, energia, käegalöömise, energia, kergenduse, energia, ettekavatsemata energeetiline kokkupõrge. Kolm sobivat energiat mitte sobivas energeetilistes asendis. Kaks energiat. Üks vahetumatu andmatu energia, teine energia, mis annab, aga vahetab ainult kaelapiirkonna energiat. Kolmas energia, mis annab igale poole, aga ei võta vastu miinusmärgiga energia plussmärgiga energia miinusmärgilise energiata. Miinusmärgiline energia plussmärgilise energiata. Laadimise järgi karjuv, vaikne, väike energiavaru, puhkuseenergia, vaikuse, energia, jumaliku tühjuse täitevenergia kukk, rästiku energia, sõnadeta energia, esivanemate energia, surnud vanema närviline, intensiivne energia esivanema sõnade energia, nõuandeenergia vanema jäätud energia esivanemalt päritud energia väiksesse karpi pakitud energia vanema merevaigust südameid, orgia esivanema suure kiskja energia vanema mälestuse tume maos kangekaelselt kämbu tahke energia. Tuttavate tüütu, voolav lobiseb energia, pealetükkiv ja isekas iseka pealetükkivus, vahetumatu energia, sogane energia, libe energia, tihke substants ära pööramatu, intensiivne pilk pilgu, energia, näitusesaali energia, kellukakujuline, energia, havikujuline, energia, energia, energia. Uuesti tulvab energiat täitevenergia leivaenergia, maksakastme energiaallikavee energia raviva energia energia voolava kraanivee tühistama, mitte ükskõikne, aga ära peseb ja eemalehoidev energia. Elleri energia, raha, energia tihkelt kätele kleepuv energia maha pesematu energiaenergiast ilma oleva energia ilma oleva energia ilma oleva energiaoleva ilma energia energeetilise energia ühte sulanud energia, õige energia, energeetiline keemia, energeetiline tõmme, vale energia, mälestus, mälestus, vale energia ja õigeks arvamisest, käärimise energia, pintsaku, energia, riiuli, energia, postkaartide, energia, halva Emmdee energia, halva ende all oleva vale eseme, energia, roostes kirjaklambri, energiavalgel ümbrikul, tolmuse kirjapressienergia kellelegi fotol energia, jäljetus, jälgede energia, üksnes energia, energia, ainult energia, vaid. Muidugi puutun ma luulet lugedes aeg-ajalt kokku mulle olemuslikult täiesti võõra keelega. Puutun kokku ka keeltega, millega ma kunagi ei haaku või mis mind kohe üldsegi ei kõneta. Luulekeel võib osutuda ka tüütuks ja pinnapealseks madinaks üksnes luuletaja nartsiss sistlikuks sõnademänguks autori keelemõnu eksponeerimiseks mida suudavad nautida vaid temaga tunnetuslikult samas registris ja samas meeleolus viibivat huvilised. Minu jaoks on luulekeel eelkõige alateadvuse keel. Aga alateadvus nagu looduski pole ju üksnes ilus, meeldiv või naudinguline. Seega peaks alateadvuse keel võimaldama väljendada ka väljendamatut, midagi stiisiliste, ürgset, midagi, mida ainult luules saab väljendada ning mis on alati muutumises. Alateadvus ei ole sugugi üksnes naljakas või rumal vaid ammendamatu tarkuse allikas ning alateadvuse keel ei pruugi samuti olla ainult vohav ja veider. Tema sümbolid võivad olla ka väga konkreetsed, targad, lihvitud ja täpsed. Oleneb muidugi alateadvuse kandja teadvuse tüübist. Alateadvuse keel võib olla ühtaegu väga keeruline ja samas ääretult lihtne ning luule ja alateadvus sobivad omavahel hästi. Minu jaoks on huvitavad ka sellised spontaansed seisundid, kus luuletaja ei kasuta keelt, vaid keel, luuletajat kus keel on küll isiklik, kuid ei kuulu enam päriselt luuletajale vaid näiteks tema Eeellastele või esivanematele. Seda võib nimetada religioosses luuleks, kuid mina nimetaksin seda luuletaja tööks teatava meediumina vahendajana, kellele on antud oma väga konkreetne ülesanne. Palju suurem terviklikum kui see, mida me siin ja praegu üksnes aimata oskame või mida me nimetada püüame. Et luuletaja geen on seotud ikkagi kehaga ja inimesega, kes seda kasutab siis võiksin muidugi põgusalt peatuda ka naiseliku ja meheliku keelel. Naisluuletajate poolt kirjutatavale kehtivad üldiselt teatud ootused, milline peaks olema nende teemade ring? Need ootused pole küll kusagil selgelt kirjas, kuid on luuleruumis ikkagi kehtivad. Naisluuletajad peaksid üldjuhul olema nii-öelda konservatiivsete hoiakute ja väärtuste kandjad. Nende looming peaks olema seotud rohkem igavikuliste väärtustega ning nende keel olema see läbiga isiklikum mahedam ja pehmem. Täieõiguslik luuletamine oleks justkui raske ja mehine töö. Nagu kirjeldab Hando Runnel mees poeedi olukorda magava abikaasa kõrval tänama, luuletan läbi öö, see on raske ja mehine töö. Mina naisluuletajana kirjutan harilikult samuti öösiti, samal ajal, kui magab minu abikaasa. Nii et luuletamist ma liiga mehiseks tööks pidada ei saa. Eestimaa nõustun, Runneliga luuletamine on üpris raske töö. Millegipärast, kas ta on võrdlemisi levinud, mugav ning luulet justkui kahjutuks muuta püüdev arvamus? Luuletamine ei ole üldse mingi töö. Vaidlen sellele vastu, kuna luuletaja mõttetegevus oleneb muidugi luuletajast, on kahtlemata tööprotsess, mille käigus luuletaja ennast tööstab. Luuletaja alateadvus töötab luuletades intensiivselt ning luuletamine loomine on mõttetöömälutöö ning emotsionaalne töö ühtaegu. Nii et kolmekordselt raske töö. Töö mõiste kui selline tuleks luuletamist silmas pidades ümber mõtestada. Kindlasti ei ole luuletamine tavaline kapitalistlik tööd ja kasu sellest tööst on veidi teistsugune. Kuid kahtlemata on see töö iseendaga, maailmade ja mõttega. Ning inimene, kes kirjutab, mõtleb ja tunneb, samal ajal, kui ta kirjutab, väljendab ennast luulekeele kaudu. Nii nagu luule on kirjanduse essents on luulekeel luuletaja tööriist ning ühtlasi ka tema omapära ja pitsat. Huvitav on see, et luulele kipuvad ka lugeja ja üldsuse ootused teistsugused olema kui muule kirjandusele, filmi või teatrikunstile. Kui näiteks healt etenduselt või filmilt tundub loomulikum ja iseenesestmõistetava oodata midagi radikaalset või vähemalt huvitavat või teistsugust siis luule peaks millegipärast vastama ikkagi lugeja sisse harjunud ettekujutusele luulest. Luule võiks olla heal juhul Esscapistlike seeditav luuletaja keel poeetilisem või kaunim, kasvõi selleks, et meelitada ligi rohkem lugejaid. Luuletajaks olema mugav lugeda. Ta peaks justkui pakkuma meile turvalise emotsioone ja äratundmisi. Kui teised kunstiliigid võivad rääkida meile tõtt, siis sõnapaar aus luule on midagi harvaesinevat, aus luule, võib-olla koguni kompliment. See võib olla ka midagi pisut ohtlikku või koguni vanaaegselt radikaalset olles radikaalne oma ebamoodsuses ning mis peamine oma vastandumisest kaasaja ootustele. Kuid luuletaja võib tõepoolest olla subjekt, kellel on teravalt ja selgelt eristuv oma keel, hääl ja nägu. Ja mitte ainult võib, vaid peakski seda ideaaljuhul olema. Lõpetuseks loeksin ühe mälestuskillu oma äsja ilmunud luulekogust. Selge jälg. Luuletaja. Mulle meeldis luuletusi lugeda. Luuletajat polnud päris inimesed. Neid armastati pilgata ka deklameerides ja naisluuletajad olid justkui kergelt kohtlased, kui nende kehadest räägiti aukartusega, kirjandusloolaste hardays raamatuis. Need kehad justkui suuremaid saladusi varjasid kui vaimud. See ärritas mind ja ma ei teadnud, mispärast. Nõrgad olid vanad luuletajad, tahtetud ja õhulised. Nad vallandasid humanistlik puhanguid. Kord valutasid nad südant Isamaa pärast, loobudes kõigest õige luuletaja ei olnud isekas, tal polnud mitte midagi, ta ei tahtnud, aga ta elas. Ja kaasaegsed luuletajad olid vaevatud nägudega. Kui nad pidid koos tavaliste inimestega poes käima, pirne lakke keerama, santehniku vannituppa laskma, andsid nad mõista, et igasugune eluline ettevõtmine nende üle laskudes on kohutavalt ebaõiglane. Midagi neis justkui suri, hääbus ega tulnud iialgi tagasi, kui nad pidid lihalikele luuleta toeks olema. Nende varjud valvasid meeleheitele aetud und. Õnnitluskaarte maalides laenasid inimesed tihti luuletajate tüütuid ja Uksakaid ridu, mida Nintendo futuurumis keegi enam ei lugevad, sest igal tüübil olevat isegi heas kohas vastav ekraan, kust lohiseb palju lahedamat luulet, mis on tõsi. Kuigi ainus lõõgastav üleastumine oligi koolis lugeda emakeele tunnis luulet. Igaüks tahtis lugeda, ehkki ei mäletanud, keda. Sel õhtul, kui ma tüdrukutega välja ei läinud, ütles isa köögis, et oli linna peal kohanud toimetajat, kes paneb suures kirjastuses kokku verinoorte luuletajate ühiskogumikku. Kevad 90 pidi saama raamatu nimeks. Mul oli hea meel, et ma välja ei läinud. Sööstsin peadpidi oma paberipahna päevikuid ja poiste fotosid varjavasse alailma kinni kiilunud lauasahtlisse, mille ma olin isale lubanud korda teha eelmisel laupäeval või pühapäeval juba. Toimetajal oli üks noor luuletaja puudu. Just üks oli puudu ja aega oli väga vähe. Just sobival ajal oli ta tänava peal küsinud mu isalt, kas ma kirjutan, kas isa on lugenud, mida ma kirjutan, kas mul on mõni käsikiri, mida kõlbaks lugeda, toimetada ja seejärel avaldada. Üks luuletaja oli puudu. Panin kokku oma esimese luulekogu nendest luuletustest, mida ma julgesin silmade ja kõva häälega lugeda. Ma mõtlesin, et see on hea. Oli küll, hea, mõni luuletus oli tõesti hea. Aga siis ma ei teadnud veel, et see käkrus paberil korrastamata sahtlis, kõik, mida ma ei julgenud siis avaldada, oli tegelikult luule. Ja see luule oli puudu. Ja muu oligi kevad. Kevad 90. Tänane saatekülaline oli Elo Viiding, kes rääkis oma keelest, luges oma luuletusi. Saatemuusika on Helena Tulve plaadilt sula ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.