Ärevalt kõlanud pingeline nädal hakkab lõppema ja taas on raadiomikrofonide ees Eesti vabariigi valitsuse esimees Edgar Savisaar. Kui saade laupäeva hommikul eetrisse jõuab, olete teie uuesti Moskvas, mis siis on ees seismas? Me oleme viimase aastaga koos üle elanud palju murettekitavaid päevi. Meie elus on olnud suuri lootusi ja väikesi lootus sädemeid. Praegu Pärsia lahe kriisi varjus toimuv kolme väikeriigi traagika on raskemaid hetki meie õues vabadusvõitluses. Ega kui praegu, reede õhtul ma seda kõike linti räägin. Ma tõepoolest ei tea, mis võib toimuda homme hommikul, kui see jutt eetrisse jõuab. Sest iga päev võib tähendada uusi ootamatuseid. Ma ei taha külvata pessimismi. Aga minu kohus on praegu rääkida ka kõige mustemate stsenaariumidest, mis meiega võib juhtuda. Ütleme otse, meile võib tulla presidendi võim ja see võib teostuda läbi sõjaväe. Muidugi tänapäeva tsiviliseeritud maailmas ei saa sõjavägi niisama tulla ja oma diktatuuri kehtestada peab olema maailma jaoks mõistetav põhjus või vähemalt demagoogiline vabandus. Sõjaväe jaoks on selleks ikka väljend, mille taha nad oma aktsioonid peidavad. Öeldakse, et on vaja lõpetada korratused. Nii et kõigepealt on neile vaja korratusi, kas oodata korratus ja, või need ise esile kutsuda. Leedule said saatuslikuks valitsuskriis ja osavalt lõkkele puhutud kired hinnatõusu ümber. Üleliidulises raadios vilksatas leedu sündmuste kommentaaris läbi väljend, et olukord muutus plahvatusohtlikuks. Mina küll ei tajunud leedus midagi plahvatusohtlikku. Isegi see, et valitsus tagasi astus, ei olnud mingi plahvatus. Või püüti kellelegi jätta muljet, et sõjavägi tuli Bronskine valitsust päästma. Kuid olgem ausad, ka välismaistes kommentaarides täiesti objektiivsete ausate seisukohtade kõrval on aeg-ajalt olnud kuulda ka Leedus tegutsevatest dessantväelastest kui korra tagajatest. Sõjaväelaste sissetoomine armeest redutavate poiste püüdmiseks on paljas ettekääne sõjalise aktiivsuse legaliseerimiseks. Aga samuti hea põhjus olukorra teravdamiseks, konfliktide provotseerimiseks ja nendesamade niinimetatud rahvarahutuste ärgitamiseks. Mida see võib tähendada, kui realiseerub NSV Liidu presidendi võim Eestis? Kõigepealt teostub see sõjaväe kaudu. Tuleb eriolukord, nagu oli Ungaris, Tšehhoslovakkias ja Poolas. Teatud ajaks võib-olla lülitatakse välja telefonid. Algul vaikivad, pärast hakkavad hoopis teist juttu ajama raadio, televisioon, ajakirjandus. Tänavatel kontrollitakse dokumente kodudes basse. Rahva vastu. Aku paraliseerimiseks võidakse piirata liikumisvõimalusi, linna ja linnadevahelist liiklust. Emiteeritakse bensiin. Kui rääkida selle stsenaariumi järgi, siis edasi saadetakse laiali ülemnõukogu ja valitsus. Ja kui neid kohe uuesti ning hoopis kuulekamad alusel ei õnnestu moodustada siis hakkavad vabariigi asju juhtima kas otse sõjaväelased või presidendi poolt ametisse nimetatud asjurid. Muidugi tähendab see siis seda, et tühistatakse kõik otsused, mis on Eestis vastu võetud viimase aasta jooksul. See tähendab, et hakkab uuesti kehtima NSV Liidu ja Eesti NSV konstitutsioon. Ema ei välista sugugi seda, et ühel päeval rahva tungival nõudmisel Pika Hermanni tornis tõuseb taas liiduvabariigi lipp. Ja me hakkame 11 nimetama taas seltsimeesteks. Kui mõni meist lausa kohe kodanikuks ei muutu. Sellist poliitiliste muutuste kõrval vallanduvad uued repressioonid ja omakohus. Küllap läheb lahti poliitiliste vaenlaste klaperjaht. Ajalehtedesse otsitakse vastukajasid hea veel, kui lihtsate inimeste hulgast, kes kõik sündinu heaks kiidavad ja aitavad viimaseid aastaid kodanliku korra restabratsiooniks tembeldada. Leitakse ka kohalikud kollaborant sionistid ka need, kes eesti keelt kõnelevad ja need, kes okupatsiooni enam või vähem avalikult toetama ja teenima hakkavad. Mida see tähendaks majanduse valdkonnas tähendaks eriolukord seda, et me kaotaksime selle edumaa ja initsiatiivi, mis meil seni on olnud. Küllap areneb ühiskond edasi ka reaktsioonitingimustes, kuid meid surutakse siis teiste sabas sörk, jätrolli. Meilt röövitakse meie arenguhoog. Koos kõigi teiste Eesti vabariigi seadustega, kaotab Sis kehtivusega keeleseadus ning riigikeelena hakatakse taas rääkima vene keeles. Kaotab kehtivusega migratsiooniseadus. Ja kuna on tarvis end kindlustada tulevikuks, kui maailma avalik arvamus pilgu pärsia lahelt ehk taas balti liiduvabariikidele heidab siis rändab siia uus laine uusasukaid. Et siis juba tõepoolest korraldada referendum. Ning pärast seda täiesti demokraatlikul viisil rääkida rahva tahtest ja natsionalistide nurja läinud sepitsustest. Praegu on see kõik veel must stsenaarium kõige mustem stsenaarium. Aga ma ei ole päris kindel, et see kõik tõelisuseks ei muutu. Me olime niisugusest stsenaariumist kõige kaugemale jõudnud ja nüüd oleme sellele taas lähemal kui kunagi varem. Mida me teha saame? Mida me tegema peame või mida me teha ei tohi? Valitsus ja parlament võitlevad oma võitlust ja ma usun, et me ei jäta kasutamata ühtegi parlamentaarse võitluse võimalust. Aga rahvas? Kõigepealt ma avan teile paari sõnaga meie vastaste taktika ja strateegia. Eestis on olnud rahulikum kui Lätis ja viimaste päevade leedus. Et avalikult sõjaväge kasutada, on vaja mingit rahutust, konflikti, plahvatust, neid on ka provotseeritud. Üksteise järel on rüüstatud mälestusmärke, on aktiviseerunud kuritegevus. Kujutage ette, mis oleks tähendanud, kui see viiekorruseline maja Tartus mille keldris avastati lahti keeratud gaasi magistraal ja selle kõrval põlev küünal oleks õhku lennanud. Meie õnneks on eestlased pika meelega ja provokatsioonid ei toimi. Nüüd on plaanitud uus provokatsioonile üritus miiting vene rahvuse majandusliku ja poliitilise diskrimineerimise vastu Eestis. Kui oli läbi näha, et meie vabariigi majandusuuendused leiavad rahva hulgas mõistmist ja toetust oli näha, et nende pinnale konfrontatsiooni rajada ei õnnestu siis nüüd püütakse välja mängida rahvusliku vaenukaart. Juba kuulda, et 15. jaanuari miitingule kavatsetakse niisuguseid loosungeid nagu valitsus diskrimineerib venelasi andke venelastele eestlastega võrdsed õigused. Ohvitseri perekonnas on ka inimesed ja nii edasi. See kõik ei ole selleks, et venelastel Eestis õigusi poleks. See kõik on sellepärast, et rahvuslikul pinnal on kõige kergem tüli provotseerida. Selle miitingu teine ratsu, millel kavatsetakse 15. jaanuaril Toompeale kapata on hinnatõus kui valitsuse ja parlamendi rahvavaenuliku poliitika ilming. Leedule sai just hindade tõus kaalukeeleks, mis kired ühele poole kallutas. On täiesti selge, et hindade tõus on ebameeldiv. Ei saa valitsuski midagi odavamalt kui teised. Palgatki on meil kaugelt madalamad kui üldiselt arvatakse. Nii et hinnatõusu elame läbi ka omal nahal. Kuid õnneks mõistab enamus eestlastest ja suur osa venelastest Ki, et hinnatõus pole eesmärk omaette vaid osa just nimelt sellest majanduspoliitikast, millega oleme seni suutnud vältida nälga ja kaost. Ka teab enamus, et hinnad ei tõuse üksnes Eestis või Baltikumis. Hinnad tõusevad kogu nõukogude liidus, see on plaanimajanduse likvideerimise ja turumajanduse tekke paratamatus. Valitsus asutas just kõrgema hinna Nõukogu põhiliste parteide ühiskondlik-poliitiliste liikumiste ja parlamendisaadikute osavõtul. Et veel kord iga hinnamuutus hoolikalt läbi kaaluda. Ma ei taha sugugi väita, et mitmesuguste miitingu korraldamine oleks väär tegelikult ju demokraatia reeglite järgi korraldatud streiedki, millega ähvardavad ametiühingud on iga normaalse ühiskonna normaalne nähtus. Ma kutsun vaid teid praegu kaasa mõtlema kas nende eesmärk on tõepoolest olukorda parandada või tekitada rahutusi ja pingeid provotseerida korratusi, mida saab ära kasutada selleks et kõik meie saavutused tühiseks teha. Nii et meie šanss on tasakaalukus ja rahulik meel kui me ei lase end provotseerida. Kui väldime nii suuri kui väikesi konflikte, siis on raske rääkida massilisest rahvarahutustest. Eriti pöördun ma selle palvega õpilaste ja üliõpilaste poole kaigastega tankide vastu minna. Mõttetus. Kuigi seda võib-olla oodatakse. Kainusele, kutsun ma eesti rahvast neil raskel päevil ka kõige otsesemas mõttes. Joobunud inimene on kergesti provotseeritav ja purjus inimesel on oma õigust raske tõestada isegi siis kui ta tõepoolest milleski süüdi ei ole. Me oleme marssal Jasoniga saavutanud suusõnalise kokkuleppe, et uusi sõjaväeüksuseid ja tanke Eestisse esialgu ei tooda. Esialgu. Aga kindel on see, et oma aega ja võimalust nad ootavad. Üks tingimus on armeest hoiduvad poisid me ei ole oma seadustest taganenud ja vabariigi valitsus ei kavatse oma jõududega kedagi püüdma armeesse saatma hakata. Kuid see ütlen veel kord, on vaid ettekääne. Ja kui tõesti ilmuvad meie tänavaile sõdurid ja tankid siis arvestage nendega hagi on kergem toime tulla inimlikkusega, mitte laenuga. Kui kohelda sõdureidki, kui kusagilt värvatud poegi ja vendi, kes on sunnitud käsku täitma, siis väldime konflikte ega lase ennast provotseerida. Mis ka ei juhtuks, maailma avalikkus ja ajalugu mõistab meie iseseisvuspüüdlusi. Sellepärast soovitan ma võimalikult palju neist ees seisvatest päevadest meelde jätta, päevikusse kirjutada, linti lugeda, pildistada, filmida. Meil peab jääma materjali, et oma õigust tõestada esimesel võimalusel, kui selleks aeg tuleb. Aga aeg tuleb, see on kindel. Reaktsiooni vasturünnakut kõigile uuenemisprotsessidele, kogu nõukogude liidu territooriumil oli ju ammu ette aimata. Reaktsioonile oli piisavalt aega ennast koguda ja üleminekuaja raskustest endale kaalukaid kive korjata. Nüüd on see rünnak siis alanud. Kuid see pole rünnak Eesti vastu või Läti või Leedu vastu. Isegi mitte ainult Baltikumi ega üksikute liiduvabariikide vastu. See on rünnak demokraatia vastu. Kunagi me rääkisime, et demokraatia protsessi käivitamiseks on vaja, et ärkaks Ukraina, Venemaa ja Kesk-Aasia. Nemad on juba ärganud. Nooremad ohvitserid mõistavad armee demokratiseerimise vajadust, kuid neid pole veel võimu. Aga me usume, et demokraatlikud meeleolud varem või hiljem armees mõjule pääsevad. See on üks meie lootus ka kõige lootusetumas olukorras. Teine lootus on see, et demokratiseerimine kogu nõukogude liidus on küll raske protsess, kuid majanduslikult ainus võimalus. Uued majandussuhted nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt eeldavad demokraatiat. Praegu on majanduses ehk üleminekuaja segadus, kuid reaktsiooni võidu puhul jätkub kaos. Sõjavägi suudab rahvast veel vähem toita kui praegune nõrk tsiviilvõim. Kolmas lootus on Venemaa. Sealgi toimub väikese ajanihkega kõik see, mis siin. Kas hakkab Jasov sealgi dessantväelastega poiss armeesse värbama? Kas püütakse sealgi armee abil valitsus ja parlament laiali ajada? Nimetatagu väikestes rahvusvabariikides seda kuidas tahes kuid seal oleks see juba kodustada. Neljas lootus on maailma avalik arvamus ja sellest tulenevad rahvusvahelised suhted kogu Nõukogude Liiduga. Eesti ei ole veel riigina jõudnud tagasi pöörduda maailma poliitilisele kaardile. Kuid rahvana me jõudsime endast maailmale märku anda. Ja Baltikumis toimuvat osatakse ja teatakse maailmas jälgida seda ka uue võimaliku maailmasõja eelõhtul. Viies lootus on eestlased ja eestlus ise. Me oleme üle elanud väga raskeid sajandeid võõra rahva üle võimu all. Me kannatasime ära aastakümneid ebaõiglust ja vägivalda oma rahva olemasolu säilitades. Eestlus ja eestlane elab oma kultuuri kaotamata üle ka need rasked päevad, nädalad või kuud, mis meil nüüd ees seisavad. Ja kuues lootus on, aidaku meid jumal.