Praeguseks on läbi saanud ka see järev töönädal, mida me oleme elanud lootuse ja lootusetuse vahel, heideldes lähemalt ja kaugemalt sõjateateid kuulates. Nüüd on mikrofoni ees Eesti vabariigi valitsuse esimees Edgar Savisaar iga laupäeva hommikuse raadioesinemise tarvis. Ja alustame sellest, kas Balti sündmused on kulgenud mingi kindla stsenaariumiga Iraagi ja kas kõik on läinud nii, nagu neid jõud on oodanud. Ma arvan, et stsenaarium oli kahtlemata olemas. Kujutan ette, et koostatud kusagil Nõukogude Liidu poliitilisse võimu tipus ma ei usu kunagi, et need sündmused, mis on toimunud Vilniuses või Riias või mujal et need oleks mõne üksiku polkovniku või kindrali omapäi tegutsemise tulemus. Aga stsenaarium meenutab paljuski seda, mis toimus 1940. aastal. Ikka niimoodi, et rahva kannatus katkeb. Sõjavägi on juhuslikult kohal, aitab välvituv töörahval seljatada relvastatud natsionalistid ja separatistid. See on ju väga tuttav, see ongi kommunistlik unistuste stsenaarium, aga see siiski ei realiseerunud. Sellepärast et Leedu osutus tugevamaks, kui arvati. Lootus kiiresti Leeduga hakkama saada ja seejärel teha sama Lätis Eestis ei õnnestunud. Ja nüüd on riik juba palju raskem. Nii lääne kui ka demokraatliku Venemaa toetus Baltikumi-ile on selline, et otserünnakuga peale tulla vist enam ei söandata. Edasise arengusse. Mis puutub, siis ma näen siin mitmeid võimalusi. Ja kõige tõenäolisemaks ma pean neist kolme. Esimene võimalus on niisugune, et keskvõimu surve ja intrite tegevus viivad niisuguse olukorrani kus ka osa Eesti poliitikutest hakkab rääkima sellest, et meie otsused on vaja peatada. Et valitsus on saamatu ja ei suuda kompromissi leida. Et usaldada tuleb neid, kellel on Moskvas kõige paremad kontaktid aga kõige paremini võetakse Moskvas vastu kommunistliku partei tegelasi, järelikult tuleb nad võimule tagasi aidata. See kõik võib viia valitsuse vahetuseni ja juba selle heitamiseni, mis on tehtud. Siis saabub rahva jaoks säärane olukord, kus uus valitsus räägib endiselt iseseisvusest. Ükskõik missugune võim Eestis ei tule, esialgu ta ikka räägib iseseisvusest. Aga tegelikult ta teeb sisuliselt impeeriumimeelseid otsuseid. Nii et kõik on segane, ebamäärane külla ka tugevdatakse kordaja, otsitakse süüdlasi. See on esimene stsenaarium, teine võimalused, praegune vastasseis jääb püsima. Aeg-ajalt kruvitakse pinget lokaalsete streikide abil terrori abil, nagu see Riias on olnud. Kuulujuttude kaudu. Ja tulemus on see, et ühiskonna energia kulub omavaheliste suhete klaarimisele. Majandus käib veelgi rohkem alla, süvendab rahulolematust ja taastoodab vastasseisu. Ja järjest sagenevad pöördumised keskuse poole Moskvasse. Et kogu see kaos ükskord lõpetada. See on see seotud intrite üleskutsega viimasele ja otsustavale võitlusele mida praegu propageerib raadiojaam Nadežda. Aga see üleskutse kukub läbi ja seda suures osas vene demokraatlike jõudude toetuse tõttu. Baltikumine. Meile oleks kahtlemata kõige soodsam lahendus. Aga ta eeldab tõsist pingutust kogu rahvalt praegusel friisi hetkel. Ühelt poolt peame me säilitama külma verd ja kainet mõistust, ükskõik, mis lähipäevadel ka ei juhtuks. Teiselt poolt peaks igaühe südameasjaks saama asjade tegelikku seisu selgitamine meie muukeelsetele kaasmaalastele. Nii või teisiti rindejoon ei jookse ikkagi eestlaste ja venelaste vahelt. Rindejoon eraldab täna, nagu ta eraldas ka eile neid inimesi, kes pooldavad demokraatliku ja inimväärset elu. Ja teiselt poolt siis neid inimesi, kelle unistuseks on taastada impeerium, mis igal juhul ja alati mõtleb ühtemoodi ja tegutseb ülevalt antud käsu korras. Vot need on kolm põhilist võimalust, mida ma näen Baltikumi edasisel lähinädalate arengus. Selle nädala raadioülekannete põhjal ülemnõukogu istungjärgult oleme kuulnud muukeelseid saadikuid väga palju kõnelemas inimõiguste ahistamisest Eestis. Kuidas sellega õieti on? Jah, tõepoolest, interliikujate üheks lemmikteemaks on praegu siin saanud küsimus muulaste ahistamisest. Kahtlemata tekitavad nii migratsiooni pidurdamine kui keeleseaduse nõuded tekitavad ebamugavusi ja võib-olla isegi raskusi. Eriti inimestel, kes on end Eestis seni laiunud tundma elu peremeestena. Samal ajal ei jõua aga paljudele kohal, et eestlaste elementaarsed õigused on olnud rikutud juba pool sajandit. Kas Virumaa vanamemm, kes, nagu selgub hiljuti Toompeale jõudnud kirjast pole viimasel 30-l aastal saanud emakeeles arstile oma muresid kurta? Kas tema ei tunne oma õigusi ahistatuna? Kas kõigil nendel Kirde-Eesti ja Tallinna ja teiste paikade eestlastel, kes tänaseni on sunnitud oma kodumaal võõras keeles asju ajama nii hoiukassas polikliinikus või kaupluses, kas neil ei oleks põhjust tulla Toompeale ja alustada näljastreiki? Tegelikult oleks ju paljudel eestlastel inimestel, kes on oma varandusest ilma jäänud kes elavad lagunevatest puumajades ja taluvad keelelist diskrimineerimist. Paljudel neil oleks õigust esitada karme süüdistusi ikkagi inimõiguste rikkumise suhtes. Me käisime hiljuti valitsusega novembrikuus Kohtla-Järvel. Meil oli seal rahvakoosolek ja ma loen lihtsalt ette mõned rahva hulgast saadetud pöördumised. Esimene kas võiks Kohtla-Järve eestlase ümber asustada teistesse Eesti linnadesse, sest siin toimub eestlaste diskrimineerimine. Näiteks Kohtla-Järvel, eestlane kaevurina töötada ei saa sest välja peal vene keeles või teine näide. Palun selgitada, kuidas kavatsetakse kaitsta vene vähemuse keskel eesti vähemuse huve Kohtla järvel. Keeleseadus toimib siin vastupidiselt. Privileegid on põhiliselt võrde õiguslastele. Defitsiiti näeme vaid intrite sellesse kotis. Eri kauplustes on neile kõik vajalikud saadaval talongikaupadest rääkimata kohalikud sandimas olukorras kui varem. Või kolmas näide meie eesti rahvusest Kohtla järvelased oleme internatside poolt diskrimineeritud nurka surutud. Pole meil siin omal kodumaal mingit õigust, keeleseadus ei toimi. Siin kohtab jumala umbkeelseid ametnikke, arste, müüjaid ei tähistada Eesti vabariigi tähtpäevi. Iial pole veel nähtud alli majas on siis parteijoone ees trikoloori küll aga pühitseti siin peaaegu nädalapäevad revolutsiooni aastapäeva. Kauplustes on kauba puudusi, ostukaarte nõutakse just eestlaste käest. Linnanõukogu on internatsidemeelne. Ja üldse suhtutakse eestlastesse halvasti. Nüüd veel, kui Eesti vabariigis oli hinnatõus olema kõik selles süüdi ja nii edasi, lihtne on allkirjadega kirjade inimeste poolt ja millest siin siis teie arvates veel räägitakse kui mitte inimõiguste rikkumisest. Võib-olla olekski viimane aeg selgelt ja suhteliselt avalikustada olukord just eestlaste inimõigustega tänases Eestis. Loomupärane tagasihoidlikkus, mis eestlastele omane on, võib-olla ei ole lubanud paljudest asjadest rääkida nii nagu nad seda tegelikult vääriksid. Kirde-Eesti eestlaste olukord vääriks aga kindlasti kohalikku inimõiguste komitee loomist kes koguks ja süstematiseeritud andmeid tegeliku olukorra kohta, et neid edastada siis nii ida suunas kui ka loodetavasti varsti meile jõudma latele rahvusvahelistele ekspertidele. Kindlust tuleviku suhtes on muidugi vaja on vaja nii eestlastele kui ka siin elavatele muulastele. Eestlastele ei anna täna keegi mingeid garantiisid. Otse vastupidi, kostavad üha karmi häälsemalt ähvardused. Ja selles olukorras nõuda, et eestlased omalt poolt peavad muulastele garantiisid andma. Ega seda ei ole just vähe tahetud. Aga tegelikult me oleme ka selleks valmis. Meiepoolseks garantiiks on selge ja ühemõtteline lähtumine rahvusvahelise õiguse printsiipidest mis saab lähiajal realiseeruma ka kodakondsuse seaduses, ma loodan. Garantiiks on ka Eesti ühiskonna ajalugu, kust ka parema tahtmise juures ei ole võimalik rahvusvähemuste ahistamist leida. Ja tegelikult on garantiiks ka meie geograafiline asend. Sellepärast et see peab olema küll väga lihtsameelne oma kujutlustes, kes arvab, et Venemaa külje all asuv ja siia jääb Eesti riik saab ajada vene-vaenulikku poliitikat. Eesti riigile on lausa eluliselt vajalik, et siinsed muulased teritega venelased end turvaliselt tunneksid ja paljud kainelt asjadele lähenevad muulased on seda mõistnud vaatavad intrite rabelemisele kurva irooniaga. See aga muidugi ei takista lärmavad vähemust vägagi ohtlikele sammudele minemast kui, kui see osutub nende viimaseks võimaluseks endisaegsete privileegide säilitamisel. Rahvasaadikud peetinovja Lebedev kuulutasid neljapäeval välja näljastreigi. See on väga äärmuslik samm. Aga ometi on nõukogude liidus viimasel ajal nagu moeasjaks saanud. Kuidas meie Eestis peaksime sellesse suhtuma? Sellel sammul on mitu tahku. Kui võtta inimlikust seisukohast, siis on kurb ja kahju, et kaks aktiivsete teovõimelist inimest on otsustanud ennast igapäevaelust välja lülitada ja jääda kõrvale panna ennast äärmuslikku olukorda. See on üsna ebameeldiv vastasseis iseendaga ja loomulikult kutsuksin neid üles näljastreiki lõpetama. Samalaktsioonil on aga ka teine tahk. Nimelt ma ütleks niimoodi, et ei ole mõtet näidata olukorda absoluutse vastasseisuna. Seda on püütud teha juba mitu aastat. Interliikumine ja töökollektiivide ühendnõukogu liidrid on just sellise taktika valinud. Jäigalt hoida kinni üldsõnalisus deklaratsioonidest kusjuures nendega abil siis olukord üldse pöörata pea peale. See on muide dialoogi vältimise kõige kindlam tee. Ja mul on kahju, et vaieldamatult energilised noored poliitikud, kes võiksid palju ära teha Meie vene kogukonnas pingete maandamiseks konstruktiivseteks sammudeks, et nad valisid sellise vastasseisude ja tupichte. Kolmas tahk, see on puhtalt poliitiline. Tähendab, tahetakse näidata, et nemad seal siis vene kogukonna esindajad, rahvasaadikud, nad on teinud kõik, mis võimalik. Et edasi enam ei saa ilma erilisi abinõusid tarvitusele võtmata. Vot see sõna, eri eriolukord ja eriolukorra kehtestamine, sisseviimine, see on see, mille peale praegu poliitilised sündmused Baltikumis püütakse juhtida tähendab presidendi võimu kehtestamisel või parlamendisaadikut valitsushoones alustavad näljastreiki vähemuse inimõiguste eiramise pärast. Ja seepeale vähemuse esindajad kulutavad välja streigi, siis on see maailma avalikkuse silmis väga kindel märk, see on nagu sümbol. Avalikkus reageerib sellistele sümbolistele sümbolitele, näljastreigile ja seejärel siis üldisele streigile. Ta reageerib meile ikkagi toetavalt ja seda püütaksegi maailmas saavutada. Aga ma ei usu, et see nii läheb ja põhjus on ka selge. Me ikkagi oleme suutnud Eesti, Läti ja Leedu probleemid täie selgusega ja koos ajaloolise taustaga kanda maailma avalikkuse palge ette. Nüüd aga muidugi ma arvan niimoodi, et see näljastreigi asi liigub oma rada, lõppude lõpuks on nende kodanikuõigus. Ja ei tasukski ehk sellest nõnda pikalt rääkida, kui ta poleks hakanud esile kutsuma omamoodi ahelreaktsiooni. Sügavalt dramaatiline oli neljapäeva õhtune teleintervjuu Pärnu lähedal elava leedulanna, aga kes tundis valusat Haabumust Nende poliitikute lõpututest, presentatsioonidest inimeste tegelike kannatuste ja peksmist ja tapmist taustal ja kes siis alustas vastuseks omakorda protestina jälgimist. Ja ma olen kuulnud, et on veel inimesi, on inimesi, kes on teatanud, et nemad tulevad lossiplatsile rühmaviisilisele, näljastreigile protestiks vägivalla vastu Baltimaade kallal eriti aga selle vägivalla õigustamise vast. Ja neid tundeid, mis sellistele otsustele tõukavad, neid ei ole raske mõista. Need tunded on meil kõigil ühised. Igalühel on vaba valik, kuidas neid väljendada tsiviliseeritud vahendite piires. Aga siiski, ma tahaksin öelda, et nii või teisiti nälgimine nõrgestab keha, nälgimine nõrgestab paratamatult ka vaimu. Meil aga on kõige rohkem praegu vaja tugevust. On vaja tugevat vaimu, on vaja tugevat keha. Näljastreik on üks äärmuslikke, meid vahendeid, seda rakendatakse siis, kui teisiti ei saa enam tõmmata tähelepanu enda ja oma probleemide olemasolule. Ma ütleks niimoodi, et meie suhtesse tähelepanu ülemaailmne tähelepanu, just see on praegu olemas ja vastaspoole minek äärmustele see, et nemad lähevad näljastreigile, ärgu see meid kaasakiskuv. Me võime olla kindlad, et üldise äärmuslikku õhkkonna üleskütmine kuulub just impeeriumimeelsete stsenaristide eesmärkide hulka ja ma arvan, et ei ole mingit vajadust neile selles asjas vastu tulla. Reede lõunal teatati raadios, et Toompeale on hakatud ehitama kaitserajatisi. Kas need on siis Eestis ka olukord niikaugele, et neid vajan? Olukord Eestis on kogu aeg pingeline, meil ainult paistab seal vähem välja kui võib-olla Lätis või Leedus, aga see, et praegu püütakse serveerida head Eestit paha Läti ja Leedu vastu, see ei peaks kellestki, tekitame illusioon hoone ja võib ikkagi selgelt aru saada sellest, et meid jäetakse rahule ikkagi ainult niikauaks, kuni Leedu vastu peab, vähemalt niisugune, ma kujutan ette, on nendest stsenaristide kava, kellest me enne rääkisime. Toompea muidugi peab kaitseks valmis olema, sest ta on võimukeskus. Ma tahaksin kohe öelda, mitte kaitseks kohaliku garnisoni ja selle sõjaväelaste vastu. Meil on nendega head suhted. Ma olen selle viimase kolmveerand aastaga käinud nii meremeeste kui ka piirivalvurite kui ka õhukaitsevägedes kui ka nüüd viimati motoriseeritud jalaväediviisis Tondil ja ma arvan, et nad on ka Eestis asuva võimu suhtes üldiselt lojaalsed, nendega on võimalik saada kontakti, nendega on võimalik läbi rääkida. Need küsimus ei ole mitte sõjaväes, seda enam, et kui olla aus, siis ega need kaitserajatised suurt sõjaväe vastu ka ei aitaks. Aga kui te olete tähele pannud, siis juba teist päeva vähemalt raadiojaam Nadežda kutsub üles relvile, kutsub üles võitlus salkadesse kutsub üles asuma viimasesse võitlusesse. See on väga dramaatilised üleskutsed. Või võtame kasvõi Jarovoi viimased intervjuud, kui ta räägib, et valitsuse päevad on loetud. Muide, Vladimir Jaravail oli eile õhtul 50 aasta sünnipäev. Aga mulle siiski tundub, et kõige tähtsam Ki kingitus, mida ta sünnipäevaks ootasse, jäi tal eile küll saamata. Nii et meie käest on paljud inimesed helistanud ja küsinud, et kas me siis oleme nii sinisilmsed, et me üldse ei reageeri sellistele ähvardustele ja on öelnud, et see oleks lausa vastu vastutustundetu. Meile on küll ju ette heidetud, et me ei ole õigeaegselt olnud kaitseks valmis, et me jääme hiljaks ja peale viieteistkümnendat maid, mäletate sellest kirjutada terveid ajaleheartikleid, et miks me ei olnud valmis Toompea kaitseks. Nii et nüüd me püüdsime seda teha ja niisugused kaitserajatised, et ei oleks võimalik hooga üles tormama, vaata lossiplatsile, need on tõepoolest olemas. Aga ma usun, et me pöördume ka sõjaväelaste poole järgmise nädala algul. Nadežda tegutseb ju ikkagi sõjaväeüksuse territooriumil ja me teeme ettepanekud, kui lõpeb Nadežda Essitamine. Kui seoses sellega niisugune arvestatav oht vaibub, siis me loomulikult tahaks mõned kaitserajatised maha võtta, nad on ajutise iseloomuga. Inimesed on praegu ikka väga ärevil, seda kinnitavat raadiosse, televisiooni ja usaldustelefonidele tulnud kõned ja kirjad. Ja mida muud me võime kui inimesi ära kuulata. Ta lohutada, kutsuda üles rahulikkusele ja kainele mõtlemisele. Missugused oleksid teie nõuanded, mida teha ja kuidas käituda. Eks see soovitus ja üleskutse, et säilitada rahu. See on tõesti praegu kõige olulisem. Kuidas olla rahulik, see on aga juba märksa raskem. Ka juhtidel ausaltöelda võiks kainust ja rahu soovida. Ma ise tunnen ennast rahulikumalt siis, kui ma olen oma tööülesanded ja oma otsesed kohustused ära täitnud. Kui ma olen astunud kõik need võimalikud sammud, mis minu poolt peaksid olema, ette võetud. Ja seepärast oleks minu retsept rahulikus säilitamiseks niisugune, et tehke ära kõik see, mis teist sõltub eriti kõik igapäevased tööd. Kui teil juhtub kodus olema mõni kapp või panipaik, mida te pole saanud kaua aega revideerida, siis võtke see töö just praegu, et. Ja veel, mõelgem ka laste peale. Sellepärast et ülepaisutatud närvilikusse ärevusse see mõjub neile palju rängemini, kui see välja paistab, pruugi seda iga kord ka mitte tähele panna. Istuge üheskoos laua taha, mängige tamp kat või malet. Musta Peetrist. Rääkige naljajutte. See oleks hea nii lastele kui suurtele.