Eesti aga vist kogu maailm elab praegu nii keerulist aega, et üks nädal võib tunduda nii pikk, nagu oleks terve kuu. Aga heidame nüüd pilgu lõppema hakkavasse nädalasse, et, et vaadata, missugused need sündmused Eestis on olnud. Praegu on moes kõnelda mustadest stsenaariumidest. Ma arvan, et nende järgi tähendab nende ettekujutuste järgi, kes selliseid stsenaariume koostavad oli möödunud nädal planeeritud nii-öelda rahva, massiliste rahutuste ja streikide ja väljaastumiste nädalaks. Neid siin-seal ka oli kuskil keegi streikis ja kuskil midagi plahvatas, mõni keeldus söömast, mõni pidas miitingut. Aga kokkuvõttes, nüüd, kui nädal läbi, võib öelda, et sellisel moel mustaks planeeritud nädal kukkus küll läbi. Annab tunda, et impeeriumimeelsete ridadest lahkub üha enam inimesi. Tegelikult ju kavandati suuri aktsioone vabariigi valitsuse vastu, aga selle planeeritud poliitiliste ürituste suurejoonelisus matis NSV Liidus alanud rahade vahetamine, täpsemalt osalile, rahareform. Ma ei taha praegu hakata analüüsima selle reformi eesmärke ja taotlusi. Suure majanduse jaoks. See, et raha on rohkem kui kaupa ja teda tuleb ära korjata, seal päevselge. Aga rahva jaoks kukkus asi välja lausa tagurpidi. Inimestes tekkis üldine peataolek. Usk rahasse langes järsult ja kui kaob usk rahasse, siis kaob ka vajadus teha midagi raha eest ja raha maksja jaoks. Ja nii lasendusidki üles köetud poliitilised kired, spontaanset, majanduslikke kirgedega. Streikijad kaotasid pea, kelle või mille vastu ta õieti streikida tekkis küsimus nendele. Hinnatõus seda oli küll ebameeldiv, aga ta jättis inimestele ikkagi vabavõimaluse, kes tahtis ja kellel oli võimalik, see ostis kaupa või kes ei tahtnud või polnud võimalik, see ei ostnud. Aga rahatähtede kehtetuks muutmine puudutas nii või teisiti kõiki ja oli rahvale pealesunnitud. Ja paljud streikijad, eriti need, kes kuulusid sellesse niinimetatud riskirühma väikese sissetulekuga ja oma lappidele säästudele lootvad inimesed. Nemad saatsid streikima õhutajad, kes hinnatõusu vastu kutsusid protestima saatsid need kohe kuu peale. Sest mis siin veel hinnast rääkida, kui rahale läinud. Küllalt palju oli neid, kes oskasid näha vahet meie seniste majandusuuenduste ja moskvameetmete vahel. See, kes läheb hindade kallale, see läheb oleviku kallale. See, kes läheb säästude kallale, see võtab ära tulevikku. Noored võivad oma säästukaotused veel kuidagi korvata. Kuid vanuritel see võimalus puudub. Ja just selles elanike grupis oli rahareform kõige valusamalt tuntav. Aga poliitiliselt tuli see samm meile isegi kasuks. Näitas ära, kus on NSV Liidu majandusse tõelised ummikud. Vabariigi valitsuse ja ülemnõukogu tegevuse vastu, streikima või miitingule õhutatutel ridades tekkis kaos. Ja kui jälgida nende miitingutel meeleolu, siis võiks öelda, et nagu oleksid kõik kõikide vastu. Kui ka tööd ei tehtud, siis ikkagi andis tunda, et see ei ole enam mitte organiseeritud poliitiline streik vaid pigem peataolek, üldine paanika ja põgenemine, et päästa veel seda, mida päästa annab. Selle nädala keskel te kohtusite Moskvas NSV Liidu peaministri Valentin Pavloviga, kes on ilmselt selle rahareformi vaimne isa. Sellel kohtumisel kõneldu on meile üldjoontes tuttav. Aga kas seal oli veel mingeid allhoovusi, mille põhjal võiks arvata, mis võib rahaga edasi juhtuda? Kõigepealt, mis juhtub meiega nendes raha paanika tingimustes, nagu ma ütlesin, usk raha vastu langeb järsult. Ma arvan, et mitte keegi ei julge praegu anda pead, et midagi ei juhtu ka teiste rahatähtedega. See tähendab seda turule tormavad nüüd 10 rublalised ja 25 rubla ased. Eelkõige hoogustub ostupaanika. Inimesed püüavad osta kokku kõike, mis kätte satub. Ja ma arvan, et seejärel tekib uut laadi naturaalkaubanduskaup kauba vastu töö või teenus kauba vastu. Juba niigi. Kui vaadata meil ajalehekuulutusi, siis igasugused vahetamise kuulutused, neid on palju rohkem kui puhtaid ostu-müügitehinguid. Väikestes valuutatehingutes võib valuutakurss tõusta kuid suurtes ta ilmselt langeb, sellepärast, et keegi ei riski saada korraga kätte suuremat sularaha hulka mis võib kolme päevaga väärtusetuks osutuda. Aga meil osta midagi erilist ei olegi ja rahva käesoleva sularaha hulk vähenes, siis väheneb ka raha laekumine. See tähendab, et võib tekkida olukord, kus meil lihtsalt pole füüsiliselt rahatähti maksta palka. Nii võibki juhtuda, et järgmise palga asemel saadakse veelux võlapaber. See omakorda suurendab rahutusi ja võib saada ettekäändeks erakorralise olukorra kehtestamiseks sõjaväele tegutsemisvabaduse andmiseks. Mis on oluline, see on see, et meie hoiused on nüüdsest külmutatud. Sisuliselt on see uus riigilaev, sest riik saab ju hoiukassades olevat raha vabalt kasutada. Hoiuprotsent, mis meil on niigi maailma madalamaid, langeb veelgi. Seni oli meil pikaajalise hoiuseprotsent vähemalt kolm. Nüüd muutuvad paljud hoiused sisuliselt pikaajaliseks, aga hoiuprotsent on ikka endiselt kaks. Mis suunas astub NSV Liidu valitsus järgmise rahareformi sammu, seda ma ei oska öelda. Jutuajamisest Valentin Pavloviga ei oskama ka midagi välja lugeda nii-öelda, aga ma ei arva, et sellega nüüd abinõud raharingluse korrastamiseks ammenduvad. Võidakse hakata välja vahetama ka teisi rahatähti. Võib tulla tervenisti uus raha. Loogiline on oletada totaalset hinnatõusu kogu NSV liidus. Aga kindel on igal juhul üks rahva rahulolematus keskvõimuga kasvab. See rahulolematus võib meid aidata omariiklusele. Aga see võib avalduda ka rahutustes, vägivallas, terrorismis, marotööritsemises ja siis hakkab ta kaudselt töötama meie vastu, sellepärast et avab võimaluse eriolukorra tekkeks. Ja kui keskvõimude planeeritud referendum toimub eriolukorras, siis on tulemuste võltsimine, hääletajate mõjutamine või rahvusvaheliste vaatlejate kõrvaletõrjumine täiesti tõenäoline. Lõppeval nädalal tõusis Eestis teravalt päevakorrale meie oma alternatiivse rahvaküsitluse või õigemini ehk rahvahääletuse idee. Mida arvata? Varem või hiljem pidi Eesti ühiskond jõudma referendumi ideeni. Baltikumi areng on jõudnud staadiumisse, kus edasi Safjevaid absoluutne argument. Selline fakt, mida ei saa vaidlustada ja mida ei saa ümber lükata. Ja sellise argumendi saab anda vaid üle-eestiline referendum ja on vist aegse mõtte välja käia selles lõputus arvamuste soovida. Hinnangute meres on lihtsalt vaja luua mingi selgus nii meie endi jaoks kui ka Venemaa ja Gorbatšovi jaoks. Mihhail Gorbatšov ju korrutab pidevalt, et rahvas tegelikult ei taha, ei taha iseseisvust, ei taha liidust lahku lüüa. Nii et selgust on vaja tema jaoks ja selgust on vaja ka lääne jaoks. Sellepärast et sealt saabub endiselt arusaamatuse avaldusi teemal, miks siis ikkagi ei taha rahva arvamust nüüd ja täna küsida. Loomulikult ei saa me küsida rahva tahet NSV Liidust lahkumise kohta. Meie tänane dilemma on ikkagi, kas Eesti riik tulevase NSV Liidu koosseisus, sest liidulepingut on meile ju pakutud. Või peaks Eesti olema iseseisev riik väljaspool nõukogude liitu. Selline küsimuse asetus ei tohiks tekitada nõutust ka kõige radikaalsemate Isamaa lastes. Aga kui ikkagi tekitab, siis vist eelkõige erakondlikel motiividel? Referendumi ehitatakse siis sellepärast, et on hirm mitte olla juhtpositsioonidel iseseisvas Eestis. See hirm on muidugi põhjendatud, aga ekspositsioonid, tule igal mehel ja igal parteil liikumisel ikka ise hätta võita. Ma väga loodan, et ka referendumi küsimuses meie rahva kaine ja kaalutlev meel ei anna järele väikese grupi poliitikute mõnevõrra lihtsustatud arusaamadele iseseisvusest ja iseseisvumisest. Sündmused, Leedus ja Lätis on arenenud võrdlemisi sarnaste stsenaariumide järgi. Eelmise pühapäeva esinemises Tallinna linnahallis. Te arvasite, et samasuguseid sündmused võivad korduda ka Eestis. Vahepeal on teil olnud palju tähtsaid kohtumisi ja telefonikõnesid ja Moskvast antud jälle lubadusi. Kas te olete praegu ka seda meelt, et, et Eestis võib tulla oma verine pühapäev? Ma väga loodan, et seda ei tule. Aga ma ei saa öelda, et olen selles kindel. Ma olen tõepoolest kõige kõrgemalseisvate isikute lausa maailma poliitikas kaasarääkivate inimeste suust kuulnud kinnitusi, et sõjavägi Eestis ei kasutata. Samas aga on ikka lisatud, et kohalikud relvajõude kasutavad end ise otsustavad ise, kuidas käituda. Ja kuigi on aina väidetud, et ei Gorbatšov, jaosof ei ole sõjaväe relvastatud sekkumist tsiviilellu sanktsioneerinud samal ajal ei ole senini keegi suutnud välja selgitada, kelle käsul siis kõik toimus. Ja kuna on isegi Nõukogude Liidu konstitutsiooni järgi tegemist kuriteoga, siis peaks ju keegi tapmise eest kohtu või tribunali alla minema. Seda kõike ei ole olnud ja sellepärast ma ei ole kindel ka neis suusanalistes lubadustes. Nende sõnadega, et sõjaväeosad võivad kaotada kannatuse, sellega on tegelikult ju tegutsemisluba sõjaväelastele juba antud. Ja samuti on ju tegelikult igasugune sekkumine tsiviilellu lubatud ainuüksi sellega, et sõdurid võivad alates veebruarikuust armeest hoiduvate poiste otsimise ettekäändel kontrollida dokumente, otsida läbi kodusid, tungida siis ametiruumidesse. Ja sellest nüüd juba peaaegu et iga laupäevane küsimus, mida me peaksime tegema, kuidas käituma, et ohtu vältida? Maailmale on vaja osutavat seletust või põhjendust. Selleks on ikka üks demagoogiline lause, et rahvas nõuab korra jaluleseadmist. Aga selleks peab ju kord enne käest ära olema ja seda püütaksegi endiselt provotseerida. Vaatame veidi vastaspoole taktikat. Algul püüti rahvast õhutada rahutustele streikide kaudu majanduslikele kaosele hindade tõusu ja pärast see on tegelikult läbi kukkunud. Nüüd me saame töökollektiividelt eelkõige just ehitusmaterjalide tööstuse kollektiividelt, kus suurem osa on vene keelt kõnelev tööliskaader. Saame neid ettepanekuid tõsta taas hinda, sest muidu nad ei saa enam palka, kuna toodangu omahind on realiseerimisseinast mitu korda kõrgem. On selge, et kui hindudel kaua hoitakse külmutatuna, siis jäävad nad need ettevõtted pankrotti. Eks rahvas peab ütlema, mida ta arvab Intaritaja nende Parlamendi fraktsioonide, kes esindavad siis vot sellist poliitilist meelsust mida nad arvavad sellisest hindade külmutamisest, mida valitsus oli sunnitud rakendama, sest et ega keegi ju Intarite vastu ka ei vaielnud ühiskonnas. Selles küsimuses linnadel vaja külmutada. Edasi endiselt on kasutusel väide, et Eestis diskrimineeritakse venelasi ja sõjaväelasi. Seda mõtet püütakse kõigele faktina pähe suruda igal tasandil. Kõige kõrgemalt olema seda vist kuulnud feik Gorbatšovi suust. Aga kuna pärast Jeltsini külaskäiku Eestisse on paljud venelased aru saanud, et rindejoon ei lähe läbi rahvuste vahelt vaid demokraatide konservatiivide vahelt siis on seegi argument rahutuste organiseerimisel tunduvalt nõrgenenud. Ja praegu näib mulle, et võidakse üritada välja tulla väitega et sõjaväge ja eriolukorda on vaja selleks, et võidelda kuritegevuse, terrorismi banditism üleüldse. Või kaitsta rahvast Pärsia lahe sõjast tuleneda võiva terrorismi eest. Kui vaadata viimasel ajal sagenenud vägivalla akte, tapmistest ja plahvatustest kuni korterivargustele. Kui vaadata neid kui poliitilisi akte, siis on järeldus ainult üks. Vägivald toob poliitilist profiiti ainult nendele, kes üritavad kehtestada sõjaväelist eriolukorda. Siis, kui aja ajakirjanduses vilksatas läbi vabandus nende sõjatehaste töölissalkade relvaõppuste kohta, siis ikkagi seal oli välja öeldud mõte et tahetakse luua relvastatud töölissalgad. Kulaar natsionalistide loodud politsei ei suutvat enam kindlustunnet garanteerida. Ja muidugi ikkagi üks samm, milleks sõjaväge püütakse kasutada poiste püüdmiseks kes ei ole sõjaväkke läinud varem või hiljem seda hakatakse tegema see, et me oleme seda suutnud nädalate kaupa niimoodi edasi lükates ei tohiks kellelegi liiga suurt kindlust anda. Ja sellele ettekäändel on väga mugav eriüksused vabariiki sisse tuua. Kusjuures kasutatakse neid siis kindlasti hoopis laiemalt, mitte ainult poiste püüdmiseks. Selline on usutavasti see taktika, mida meie iseseisvuspüüdluste vastu tahetakse praegu käibesse võtta. Nüüd, mida me sellises olukorras teha saame, mida me tegema peame või teha ei tohi? Me saame ennast kaitsta kaine mõistusega ja vaoshoitus, aga me ei tohi kaasa minna mis tahes provokatsiooniga, eriti rahvusküsimuse teemadel. Me peame ennast kaitsma eelkõige ette ja tagantjärele ette selles mõttes, et peame olema valvsad igasuguste provokat missioonide suhtes. Meie vaenlastel ei ole enam oluline, mis just õhku lendab, peatselt midagi lendaks ja suure pauguga. Neile ei ole enam valuline, kes tapetakse, peaasi, et sellest sünniks võrdlemisi suur kära. Meil ei ole enam oluline, keda röövitakse. Peaasi, et saaks öelda, et ilma sõjaväeta korda hoida ei saa. Meie suur tugi on solidaarsus kõigi demokraatlike jõududega ja maailma avalik arvamus. Kui meie toetame oma avaldustesse kirjadesse nõudmistes toetame Leedu-Läti-Vene-Armeenia, Gruusia ja mistahes muust rahvusest demokraatiat, siis me toetame ka iseennast. See on meile juba selgeks saanud viimaste aastatega. Ja veel üks tähtis asi, mida ma ei väsi kordamast. Igaüks meist peab olema neil päevil kroonik mis sai kõige kaalukamaks toetuseks Leedule ja Lätile. Just see, et teave seal toimuvast jõudis kiiresti moonutamata kogu maailmale. Professionaalide kõrval filmisid, pildistasid, lindistasid sajad amatöörid. Nende talletatud faktidest sai maailm teada tõde ja toodangu pärast appi kasvõi 10 neurovi kaaluga võltsijat. Tõde ikkagi pääses maailma. Me elame neid päevi, mida meie ajalugu, milline see ka olema ei saaks, ei saa mitte kuidagi maha vaikida. Talletagem siis kõik, mille alusel saame olla ajaloo tunnistajateks. Kui kunagi meie üle võidakse hakata kohut mõistma või peame meie ise seda tegema.