Lõppeva nädala kaks kõige tähtsamat sündmust Eestis on olnud inimõiguste alane rahvusvaheline nõupidamine ja nõndanimetatud neljas Tallinna kohtumine kus olid koos Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina, Moldova, Armeenia, Kirgiisia ja Eesti valitsusdelegatsioonid ning Moskva ja Leningradi linnanõukogudeesindused. Inimõiguste rahvusvahelisest nõupidamisest on küllalt palju juba kõneldud. Aga mis võiks olla näiteks nende Tallinna konsultatsioonide tulu Eesti majandusele ja poliitikale? Ma alustaksin seekord natuke filosoofilisemalt. Aeg on selline, et kõik taandub meie vabanemispüüdlustele. Ja kui me räägime vabadusest, siis millest me õiguspoolest püüame vabaneda. Me püüame vabaneda Moskva diktaadist, püüame vabaneda ettekirjutustest üksele. Diktaadi vorm on sõjaline armee kaudu teostatav, teine on poliitiline ja kolmas on majanduslik kultuuriline. Nõukogude liit ei ole kunagi olnud vabariikide liit on ikka olnud nii, et igaüks eraldi keskusega sidet pidav koloonia. Meil ei ole ju põhimõtteliselt mitte midagi sidemete vastu teiste vabariikide linnadega. Aga sisuliselt olime ikkagi seotud vaid keskusega või keskuse kaudu teiste piirkondadega. Ja põhiliselt otsustas siis keskus, miks ja kuidas keegi kellegagi majanduslikult seotud on. Otsesidemeid vabariikide vahel praktiliselt ei olnud. Ja meie kohtumiste eesmärk ongi sõlmida otsesidemeid vabariikide ja liiduvabariikide või linnade vahel niisuguseid otsesidemeid, mis vastaksid nende iseseisvuse ja majanduse huvidele. Ja teostuksid mitte kellelegi absurdsete jaotusplaanide, vaid turumajanduse seaduste järgi. Ja kui sellised sidemed on loodud, siis võidakse järsku aru saada, et keskuse tsentraliseerivat ja koordineerivad ja ka kellelegi kasu lõikavad rolli ei olegi vaja. See ongi tee iseseisvusele. Mingisugune majanduslik poliitiline ühendus, ma mõtlen integraali, loodi tegelikult juba möödunud kevadel ja on olemas ka muid katseid luua liiduvabariikidevahelist süsteemi. Integraal oli ikkagi midagi muud. See oli suurte liidutehaste ja sõjatehaste ühinemispüüd just nimelt selleks, et keskust säilitada ja selle nimel integraal püüdles selle poole plaanid tuleksid kusagilt ülevalt ja käsud kusagilt keskuselt. Kõiki püüti nivelleerida, arvestamata piirkondlikke ja rahvuslikke erisusi. Ning mis kõige halvem kogu selle kompleksi kasumgi oleks läinud mingile ebaloogilisele loodud keskusele, kust oleks seda kõikeses jaotama hakatud. Nii et see oleks olnud puhtakujuline suur Monapolism, kuigi sotsialismi sildi all. Need integraal see oli hoopis midagi muud kui praegu tekkiv ühisturg. Sest vaadake sotsialistlikus Tööjaotussüsteemis ignoreeriti vabariiki kui tervikut kui rahvusliku ja majandusliku ja kultuurilise tervikut. Meid sunniti elama nii, et tootmine oli kontsentreeritud ja iga vabariik oli omamoodi monokultuurne tootmisterritoorium. Kergetööstuses me olime suur puuvillase riidetootja aga olime täiesti sõltuvad puuvillast, mida meil ei kasvatata. Kesk-Aasia jälle ei olnud oma puuvillaga midagi peale hakata, sellepärast et puuvillatööstust neil ei olnud. Edasi vaatame põllumajanduses. Me ei tootnud piisavalt teravilja ja sõltusime seega Ukrainast või Kesk-Venemaast. Kariloomad, eriti sead kasvasid, aga meil ja üleliidulise spetsialiseerumise raames tuligi liha ja piim mujale vedada. Nii oli kõikidel elualadel ja selle jälgi on meie majanduses praegu kõige raskem kõrvaldada. Selline ülitsentraliseerimine lõhkus või halvendas kogu tootmise ja vabariigikogu elu sotsiaalseid süsteeme. Kui me ei suuda end elementaarselt kise varustada, siis tekivad selle hiigelsüsteemi väiksemagi Tarkli korral häired või lausa eluohtlikud olukorrad nagu meil jõusöödaga pidevalt juhtus. Aga häired ei olnud meil ju väikesed ja ei saagi olla väikesed, kui kogu sotsialistlik majandus variseb. Selle jutuga ma ei taha vihjata sellele, et nüüd peame minema üle eestilisele naturaalmajandusele, et kõik, mis tarbimisse tuleb ka siin toota. Ei, just selleks need sidemed ongi, et tekiks aus ja õiglane kaubavahetus, mitte jaotussüsteem. Meie meister ja need on ikkagi ostan ja müün. Mitte saan, annan, nagu oli sotsialismimajanduses. Sel nädalal toimus siis neljas vabariikide valitsuste delegatsioonide kohtumine siin ja niiviisi nad on saanudki nimed, Tallinna kohtumised. Kas Eestist on kujunemas mingi uus balti parlament? No võib-olla laiemalt kui ainult balti parlament, kui juba sellist nimetust kasutada, sest meil on ju delegatsioonid Ida-Euroopast ja Aasiast samuti. Aga ma siiski nii kõlavat nime ei tarvitaks. Eesti on olnud tõepoolest nende ürituste initsiaatoriks ja ja selleks, et selliseid konsultatsioone korraldada, on vaja ka pidevat palgalist aparaate, siis lepiti kokku, luuakse Tallinnas. Meil tegutseb juba kuu aega vabariikidevaheline valitsuste konsultatiivkomitee büroo, mille eesotsas on Jevgeni Stepanov. Mingeid eeliseid see eestile loomulikult ei anna ja mingile uue keskuse rollile Me ei pürgigi. Siia on aga mõnevõrra kergem sõita nii ida kui lääne poolt ka välisekspertidel, kelle Abime turumajandusele üleminekul tõepoolest vajame. Kas need nõupidamised on teoreetilised või majanduslikud, kas sõlmitakse mingeid konkreetseid kokkuleppeid või missugust reaalset tulemit meie igapäevaelu jaoks meil on? Nii üht kui teist, Me peame mõnikord selgusele saamaga teoreetilistest küsimustest, mida seni ei ole arutatud. Väga sageli on juttu nendest kahepoolsetest kaubavahetuslepingutest, mida me ju mitmete riikidega oleme alla kirjutanud ja need konsultatsioonid on ka selles mõttes kasulikud, et me saame jälgida, kuidas neid kaubavahetuslepinguid siis täidetakse. Üldiselt muidugi see ei ole eraldi eesmärk, me püüame ikkagi rohkem vaadata põhimõttelisi küsimusi, siis nende alusel sünnivad ministeeriumide vahelised konkreetsed vahetuslepingud, olgu nad kaubavahetus, kultuurivahetus või teadusvahetuse osas. Näiteks eile ja üleeile me rääkisime selgeks tollipiiride küsimused, millisel juhul võtta tolli, millal mitte. Palju oli juttu hinna kujundamise poliitikast, väliskaubanduse põhimõtetest, pangandusest, turismist. Täna on laupäeval Moskvas koos jälle föderatsiooninõukogu ja on väga tähtis näiteks hinnareformi küsimustes seal Mold Moldova valitsusse, Kirgiisia. Kõrgõzstani valitsus esindavad seal nimelt neid seisukohti, mis me Tallinnas kokku leppisime omavahel koos kõlastasime niimoodi. Me ühendamegi oma jõud võitluses huvide eest ühist huvide eest. Ja mis oli sellele istungile erinev. Nimelt me oleme nüüd hakanud töötama mitte ainult istungitel, vaid ka istungite vahelisel ajal olid olemas töörühmad tolliküsimustes välismajandusküsimustes ja nüüd tehti kokkuvõtteid, kuidas need töörühmad siis tegutsenud olid? Muidugi, kuigi me oleme need konsultatsioonid kokku kutsunud eeskätt majandusteemadel, aga paratamatult ega me poliitikast päris mööda ei pääse. Eesti vabariigi valitsus on tutvustanud ikka nendel nõupidamistel ka oma positsioone ühes või teises põhimõttelises küsimuses. Ilma neid seisukohti muidugi kellelegi peale surumata. Eelmine kord kolmandalt konsultatsioonidel me tutvustasime oma seisukohta liidulepingu suhtes, miks me sellele ei ütleme? Seekord esitasime valitsuse positsiooni referendumi küsimuses. Kuna keskpress meie seisukohti paljuski moonutab, siis on niimoodi vähemalt valitsuste tasemel selgus käes nende konsultatsioonide abil. Ja eks me saame poliitilist informatsiooni teistelgi. Näiteks seekord oli kuluaarides juttu sellest, kuidas Leningradis ja Moskvas püütakse koondada demokraatia vastaseid jõudusid, et siis korraldada massimeeleavaldusi Mosovjeti ja Lens sovjeti demokraatia demokraatliku enamuse vastu ja anda sellega presidendile võimalus karmimaid abinõusid käiku lasta. Infovahetuspoliitika alal on vajalik, aga põhirõhk nendel konsultatsioonidel on ikka olnud majandusel ja juba on teada ka mõne kuu pärast kokku tuleva viienda Tallinna nõupidamise teema, need on valuutasuhted seekord nendega, mis selle teema käsitlemisega alustati. Ettekanded olid Eesti poolt ja ka Valge Venemaa välismajandus komite poolt. Aga küsimust otsustati vaadata sügavamalt ja selle juurde järgmisel korral veel tagasi tulla.