Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Austraalia põlisrahvas on sajandite jooksul läbi elanud ränki katsumusi, tagakiusamist ja ahistamist, Enton kõige selle juures suutnud olla loov ja loominguline. Ja veel taolisel määral, et see on pakkunud ja pakub kestvalt suurt huvi teistele rahvastele, sealhulgas meile. Austraallaste pärimused ja usund on tõesti maailmas erakordsed. Selline oli laul, mida laulis üks hõim, kes elab Austraalia põhjarannikul ja see oli rai kalalaul. Rai on selline imeline kala, neid on palju liike, aga kõige suurem ja kummalisem neist on hiidsarvikrai. See on nagu veealune hiidlind, tema tiivad, Need on tegelikult uimed, need on seitse meetrit nagu läbimõõdus ja ta hõljub vee all nagu hiigelsuur lind või, või mingisugune pommitaja ja väärmised, fantastiline loom. Aga vist inimestele ta ei ole üldse ohtlik, sellepärast et, et ta ei ole noh, nii-öelda verejanuline ja ja ta hoidub üldiselt ka rannikust kaugemale. Aga kalastajad, hõimud on teda ikka vahel näinud ja tegelikult need railiike on mitmeid. Aga see railaul oli tegelikult niisugune pühalaul, sest see hõim pidas ennast nagu rai hõimuks ja nende pärimuse järgi nemad ise pärinevad rai kalast. Ja noh, see meile võib tunduda natukene kummaline, et, et siiralt sellist asja uskuda. Aga tegelikult väga paljude maade vanades pärimustes on üsna tüüpiline, isegi eesti rahval on olnud niisugusi, karu lugusid, kust võib aimata, et karu on peetud meie esivanemaks ja ja see on üldiselt selline suhtumine, et seda looma ei tohi puutuda don püha. Aga vahel siiski näiteks ka nagu siin põhjalas ja ka Austraalia aborigeenide juures on talle jahti peetud, aga sellisel juhul kui ta kätte saadakse, siis korraldatakse väga pidulikud lepitusriitused, tema hingega. Et kõik oleks ikka tasakaalus ja niisugusi rahvaid Austraalias, kellel on üks kindel loom, keda nad peavad oma esivanemaks, neid on hästi palju. Naise puutusin kokku kui sellise hõimuga, kes pidas oma esivanemaks krokodilli ja neil oli ka lugu selle kohta, et kuidas see juhtus bluuphildi jõe ääres seal Kirde-Austraaliasse rahvas elab, eksnaine, kes mulle seda lugu. Ta hakkas seda sellepärast rääkima, et ta nägi jõe keskel kivi peal krokodilli ja ütles, et see krokodill ei tee meile mitte kunagi kurja. Ja siis hakkas jutustama ja see lugu oli siis sedamoodi, et krokodill see muinaskrokodill lase, on niisugune mõneti sihukene, üleloomulik olend. Et see oli tahtnud endale naist võtta ja siis, et keegi pole talle tahtnud minna, sest Ta krokodilli Nicole meie anter muud üle, kui, siis röövis külast naise ja võitis ta koopasse, toitis teda seal ja, ja hoidis teda nii, nagu ta oskas, aga naisele millegipärast sest ei meeldinud seal elada. Ja, ja siis ühel pimedal ööl see naine vaatas, krokodill magas katsest põgeneda kuid ta põgenes siis krokodilli pärast seda hakkas taga ajama ja naine põgenedes tema kehast kukkusid krokodilli munad ja nendest sai nende kukkujalani hõim alguse. Ja sellepärast nemad ei tee krokodille kunagi liiga ja krokodillid neile kunagi liig. Niisugune seletus käis siin. Et noh, see on selles mõttes väga tüüpiline, et umbes sedalaadi lugu, seda ka erinevate loomade kohta on Austraalia hõimudel hästi palju. Ja tegelikult selle taga on, on ikkagi palju niisugust, mida peab lahti seletama, et sellest üldse aru saada. Ja kui me eelmine kord rääkisime austraallaste kunstist, siis tegelikult sellest kunstist arusaamise võti peitub selles samas usus, nendes pärimustes. Ja tegelikult ongi nii, et, et lugusid Austraalias mitte ainult ei jutustatavaid lauldakse, joonistatakse, tantsitakse ja alati ja nende sisu mingisugune lugu. Ja nende pärimustes on muidugi tohutu hulk hukkunud, aga tegelikult on kõik siiani väga palju veel järel, neid kogutakse siiamaani. Ja nad liiguvad elavana aborigeenide hulgas. Ja need, kes oskavad küsida, nendele nad oskavad ka vastata. Ja kasvõi hakkame siis sellest samast, mille ka eelmine kord lõpetasime nende jooniste lahti seletamisele. Näiteks üks tüüpiline aborigeenimaal, ükskõik kuhu ta siis on tehtud koosneb punktiirjoontest, Siksakkidest, ring Nendest ja igasugustest kriipsudest ja U-kujulistest märkidest ja see neurooplasele paistab sedamoodi, et väga tore muster, et, et mõnikord tundub, et see niuke geomeetriline ilus, korrapärane, mõnikord tundub, et see on lihtsalt väga abstraktne ja väga huvitav ja salapärane aga tegelikult on need jutustused ja näiteks seesama joonistaja võib alati seletada näiteks piirjoon, mis jookseb seal üle selle joonise seal tegelikult kellelegi esivanema jäljed, ta kõnnib ühest kohast teise ring, näiteks on see koht, see pühapaik, kus toimus mingisugune sündmus, näiteks kujulised märgid on tavaliselt selle püha loomaistumise kohad ja nii edasi. Ja see on vist üsnagi loomulik ja loogiline, et need mustrid ikka alati mingeid sõnumeid endas kannavad. Täpselt samamoodi on Eesti kunstnikud, Tõnis Vindi nimi tuleb mulle meelde ju uurinud, nagu meie kindamustreid ja vöökirju vöökirju ja igal pool on oma, ei ole lihtsalt ilusat joone mängu nii samma, lihtsalt maalimise lustist, ehkki see oleks ka omaette ju kena, eks ole, vaid seal on oma väga targad asjad kirjas tegelikult seal taga. Ja õnnekombel nüüd aborigeenide see lugu, et see kümnete tuhandete aastate kultuur, et nende järjepidevad kandjad on siiamaani elus, nad suudavad praegu neid joonistada ja joonistamise juures kas seletada neid asju? Et üks oluline vahe, mis, mis nende joonistel on nüüd võrreldes meie nii-öelda kunstitöödega, on see, et need ei ole kunagi olnud mõeldud säilitamiseks isegi need kaljujoonised, millest me eelmine kord rääkisime, need tegelikult maaliti mingisuguse põlvkonna järel uuesti üle, täpselt samasugustena, aga maaliti aina uuesti ja uuesti ja uuesti üle ja tähtis ei olnud mitte see, mis tulemus oli, vaid tähtis oli see joonistamise protsess, see loomine, see, see teostamine, see oli ainus tähtis asi ja seda tehti alati tegelikult mingi rituaali käigus, see oli üks osa rituaalist nii nagu tahan ja, ja muusika ja kõik muu. Ja tegelikult, et niisugusel kujul ta on nagu topokaart meie jaoks seda kõige paremini võrrelda niisuguse käsitsi joonistatud piirkonnaga Lätiga kus on tähtsad punktid märgitud ja aborigeenide keelt oskab isegi selle kunstiteose järgi liikuda looduses ja ta ei eksi ära. Ja seal on veel muidugi oluline, et seal on küll ka jõed, mäed, orud, aga seal on ka sündmused ja need on siis läbisegamini. Tema oskab seda väga hästi lugeda, aga see, kes ei ole, kellel ei ole, seda võtit see ei oska. Aga nad ise peavad seda äärmiselt täpseks oluliseks. Nii et näiteks on olnud juhuseid nüüdsetel aegadel maaomandivaidlused aborigeenide vahel ja siis tulevad oma joonistega välja ja siis selle põhjal tehakse kohtuotsused. Ja siin on just oluline arvestada seda, et meie jaoks on see, et kui on paber ja sinna midagi joonistatud või kirjutatud dokument aborigeeni jaoks, ei ole mitte mingi dokument, dokument on peas. Kommentic antakse põlvest põlve edasi ja tema väärtus seisabki selles, et mitte midagi seal ei muudeta pisiasjadeni asjasse pühendatud inimesed teavad seda ja annavad sadu aastaid üksteisele edasi. Ja nüüd see peast nadi välja esitamine, seda võib teha korduvalt, see ei ole mingi küsimus. Küsimus on see, et see on sul täpselt meeles peensusteni ja seda usutakse, seda usaldatakse. See on põhiline argument. Ja selles mõttes on näiteks nende joonised kõige uhkemad joonised on näiteks nad võimelised tegema kõrbeliival. See võtab meeletult aega, see on tohutult ilus. Ja sinna ta jääb pärast rituaali tasapisi Peiptuursele tasaseks sellest mingit jälge. Nad ise arvavad seda, et nii ongi parem, sest mine tea, äkki mingisugused jõud jälle, kes võibolla kasutaks enda kasuks minu kahjuks, et sõltub nendega, et parem on kui sellest jälge. See on väga imelik ja meie jaoks teistmoodi suhtuda. See on siis hetkel praegusel hetkel selle tegemise rõõm on saadud ennast välja elada oma hinge pealt ära öelda ja noh, pole hullu, et see varsti ära pühitakse. Aga ta on ta nagu rõõmust, märksa sügavam, selle taga on ikka sügav veendumus ja sügav usk ja niuksed, põhilised tarkused ja reeglid, millest kinni peetakse. Need on tegelikult selle taga kõik. Ja see, see on ainult see, selle väline väljenduse toiming teostamine. Ja ometi kõik see veendumus ja usk ja see, mis noh, tegelikult ju peaks jääma, et sellest pole midagi, et see ühel hetkel lihtsalt haihtuda. Jah, et, et tal ei ole väliseid märke, et see on ainult minu sees, et see on niisugune väga-väga teistmoodi suhtumine, kui, kui, kui meil siin paber on paber ja, ja selles mõttes need tekkis ka niukene, huvitav muutus, et kui valge mees vaatas, et oo, kui ilusti sa maalid, ma annan sulle paremad värvid, anti akrüülvärvid, medalid, värvilisemad, need ei kustunud ära. Neid sai müüa, neid hakati ostma, nendest tekkis kaup. Ja nüüd sattus see asi hoopis mingisse teise konteksti, hakkas töötama teisel kombel ja mõnikord võib ju nii mõelda, et kõik läks viltu ja kõik läks untsu. Tegelikult see ei ole õige, ma ei ütleks, et, et see on halvem või parem, et aborigeenikunstiteos võib rippuda kuskil eestlase seina peal. Aga ta töötab teistmoodi. Enne ta töötas nagu nihukese pärimusliku usu põhjal töötab teise väega, tema vägi on teine, see on kunstivägi, see on iluvägi ja ta omamoodi ju ka ikkagi pöörab tähelepanu selle rahva erakordsusele ja aitab neid hoida ja väärtustada. Et, et selles mõttes on see keeruline, õrn ja põnev teema, aga, aga kuulame nüüd siia vahele veel ühte niisugust laulu, mis on ka pühendatud ühele loomale. See laul oli delfiini laul, see oli selline hõim jälle, kes oli delfiini hõim ja pidas delfiini niisugust üleloomulikku muinasdelfiini oma esivanemaks. Ja mul tuleb siin ka silma ette kohe üks niisugune joonis õige Kuulsa aborigeeni kunstnikul Lorni Haylandi joonis on niisugune naine keeleteoste eest makstakse ka kulla hinda ja selle peale on ka delfiinid ja see on niisugune pilt, et, et sinisel põhjal on valgega joonistatud üleval ridadel siin erinevad asendites liikumas. Selle tähendus on tema seletuse järgi see, et, et delfiinid on, on väga inimeste voodi, neil on, neil on omad mured, Nad hoolitsevad oma pere eest, nende hing on väga sarnane inimese omale. Järgmine rida jookseb jälle vasakult paremale, niisugused noh, meie mõistes niuksed, keerulised, geomeetrilised ringid, see tähendab tema seletuses eluringi ja ka inimese eluringi kordub uuestisünd, surm siis alumises rivis on, kilpkonnad lähevad ja see seletus on siis niimoodi, et et kilpkonnad selleks, et oma järglasi saada, võtavad, et tohutult pika teekonna, et siis minna sinna munemise paiku muneda, see on täis raskusi. Ja samamoodi on ka inimese teel hästi palju raskusi ja kokku kogu see asi muidugi räägib nagu sellest, et tegelikult need loomad ja inimesed on põhimõtteliselt samad, nad on lähedased ja nad on ühtsed, midagi taolist. Kogu selle asja seletus samamoodi nagu eluõpetus. Ja see joonis muide kuuluses pühadejooniste hulka, vaid see on niisugune eluõpetuse joonis, mida võib siis ka levitada. Ja tegelikult on ju peale nende jooniste, näiteks lauludes kirjeldatakse hästi paljudes lugudes pinnavormide lugusid kastel, orgudel, jõgedel, kõikidel on omad lood ja see, mida ma oma silmaga nägin, olid kolm õde sinimägedes, need on siis mitmesaja meetri kõrgused kaljusambad kolm tükki kõrvu. Nende kohta käib selline lugu, et seal oli katamba hõim, seal on praegu hambalinn selle koha peal ja rohkem sellest hõimust järel ei ole. Et seal oli, olid kolm. Ja siis seal oli üks naaberhõim ja need kolm õde armusid naaberhõimu kolme venda ja kuna hõimureegleid ei lubanud neil abielluda, siis toimus hõimude vahel sõda. Hõim, kuhu need neiud kuulusid, selle nõid või šamaan. See muutis nad sõjaajaks kaljudeks, et siis nad ei saa viga, et kui sõda ära lõppeb, siis muudab tagasi inimesteks. Aga juhtus nii, et sõja käigus nõid ise sai surma ja sellepärast nad ei saanud enam inimesteks tagasi tutvuda ja jäidki nendeks hiigelkõrgeteks. Kaljus hammustaks. Ja umbes sedasorti lugusid on nüüd kõigi maastikuosade kohta kogu Austraalias täis. Nende taga on on juba hoopiski niisugune pikem ja keerulisem lugu ja seda peab vist hakkama seletama selle mõistega, mida inglise keeles nimetatakse trump taim eesti keeles on vahel öeldud, selle kohta ka uneaeg. Aga minu meelest veel ilusam on see muinasuni. Ja see on see põhimõiste, mille järgi saab nüüd asja seletada. Ja see ongi see usu kese tegelikult ja ja mingis mõttes seda hakata omakorda seletama jälle meie jaoks, kes me teame kristlust ja piiblit, noh, loomislooga. Et Moosese esimeses raamatus on see, kuidas jumal lõi, lõi maaja olevused ja lõpuks inimese. Mingis mõttes on see sarnane, aga erinevus on selles, et, et aborigeeni usus on niimoodi, et neid loojaid on tohutu, tul hulgal tähtaegu, et lõputul hulgal ja vahel on ka nii, et on üks looja, kes lõi need teised loojad, aga, aga neid loojaid on sadu tuhandeid. Ja need ongi need esivanemad või esiisad, esiemad, kes kulgesid sellel muinas une ajal mööda maad ja igast nende tegevusest jäi mingi mägi-org jõgi järele ja lõpuks muutsid nad ise ka mingisuguseks maastiku osaks. Ja niimoodi on siis Meie jaoks jälle eestlaste jaoks, me hakkame mõtlema, oo, meil on ju ka lugusid, kuidas tekkisid seal need voored ja Kalevipoeg seal kõndis, eks ole, ja Kalevipoeg on meil see suur looja olnud siin maastiku eesti maastikulooja. Aga nüüd nad, vahe on selles, et need austraalia usu järgi on sedamoodi, et, et need olendid tuleb aeg-ajalt uuesti elustada ja nad tuleb elustada just kas siis laulu muusikajoonistega ükskõik milliste rituaalidega. Ja see, see on natukene noh, näiteks ütleme niimoodi, et kui üks aborigeeni ütleb, et minu unenägemine on känguru siis see tähendab tegelikult seda, et see känguruse esiisa, kellest tema hõim on pärit, et tal tuleb minna mingisugustel aegadel aastast rituaalide kaudu ta unest äratada, teada või siis rituaali une kaudu uuesti saada temaga side ja kõike, seda tuleb aina uuesti teha. Ja niimoodi on sedamoodi terve austraalia koosneb laulujoontest väga ilusti on seda muide kirjutanud eesti keeles ilmunud raamat tus Brush Kätlin laulujooned ongi raamatu pealkiri aastal 2002 Kirjastus Varrak. Ja seal ta kirjeldab seda, et, et terve Austraalia on nagu kaetud laulujoonte võrgustikuga ja varem oli niimoodi, et alati oli mingi osa kõikidest hõimudest, olid liikvel mööda neid laulujooni ja nad laulsid neid laule sellepärast, et need muistsed esivanemad, kui nad tegutsesid, nad puistasid oma jälje ridadele sõnad. Ja neid sõnu tuleb meenutada, kõndides mööda neid jooni kas lauldes või, või kuidagi teisiti. Ja nüüd, kui sa kõnnid seda laulu ei olnud, siis ei eksi kunagi ära. Sa laulad selle mäe, selle oru, selle jõe niimoodi elavaks, kui sa järjest niimoodi lähed. Ja siis oli niimoodi, et kui üks hõim jõudis näiteks teise hõimupiirile standis sinna selle laulu üle, see läks edasi. Nii et mõni laulujoon kulges otsejoones tuhandeid kilomeetrit läbi kümnete hõimude igaüks mäletsema juppi. Ja kogu selline tegevus, noh, meie mõistes võib seda näiteks nimetada suureks ringi kõndimiseks. Oli väga tähtis, sest selle selle kaudu elustati maad ja, ja loodi taas tasakaalu, sest sellesama usu juurde kuulus see, et kui see muinasune ajal kogu see maa oma olevustega loodi siis loodi täiuslik maailm ja pärast seda võiks seal midagi untsu minna, midagi võib hakata kiiva keerama ja seda tuleb kogu aeg uuesti tagasi ajada, algasendisse, sellesse ideaalsesse. Meie ütleme, võib-olla paradiislikusse seisundisse ja selleks tuleb kõndida ja laulda. Ja see, see on tegelikult väga-väga võimas, noh näiteks selles samas raamatus on niisugune ilusasti öeldud, et et ükskord see seal üks peategelane, üks üks Arkadi sõitis aborigeeni oma meestega ühes autos mööda kõrbe ja vanamehed hakkasid laulma, järsku jäetakse siis, et et miks te laulate ja nemad ütlesid niimoodi, et me laulame maad ära, siis tuleb maa meile vastu. Ühesõnaga see niisugune veendumus, et teda ei ole enne õieti olemaski, kui ma selle välja laulan, siis ta muutub päriselt olevaks. Mingis mõttes võib ka mõelda, et see on väga müstiline mõtteviis tegelikult. Et kui sa seda oma peas elavana ei kanna ja mõnikord välja ei joonista või ei laula, siis teda ei ole olemas. Kogu maad kas pole ja aeg-ajalt tuleb ta üle laulda, ta tuleb üle laulda, ellu laulda ja siis on ta päriselt olemas seda võimu ja väge, mis ikka laulus on jah, ja selle lauluga kaudu saadakse ühendus nende esivanemate väega ja maaväega ja siis on endal ka väge, et elada. Niisugune Ilus seos, selline vastastikune ja, ja see omakorda kaugete hingede ja jah, kaugete esivanemate mäletamine, maa mäletamine, selle mäletamine, et me oleme maalapsed. Ja see omakorda jälle sobib ju meile tegelikult kui me mõtleme oma niisuguse varasema usu peale seda on ka nimetatud maausuks tegelikult. Et seni, kui sul on side oma ümbrusega, oma loodusega, nende olenditega, kes kodumaal elavad seni sa oled tugev. Nii et, et see kauge ja kummaline muinasuneusk on mingis mõttes meie tunnete kaudu meile isegi üsna lähedane. Me saame tunnete kaudu sellest aru. Aga kui hakkad sõnades seletama, siis läheb asi liiga keeruliseks. Nii et, et võtamegi seda asja siis rohkem rohkem tundega ja ja kuulame siia lõppu ühe koovitaja hõimupühalaulu. Selline oli siis saade Austraalia põlisrahva usunditest millest tuleb juttu järgmises saates. Rändame naabermaale Indoneesiasse. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.