Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust kõigile jutusaade on taas kord eetris ja täna olen külaliseks palunud Margit Mutso arhitekti ja Eesti Arhitektide Liidu juhi. Tere hommikust. Tere hommikust, Ma olen küll Arhitektide Liidu juhtunud, viimaseid päevi, 26. jaanuaril on ümbervalimised. Noh, siis jõuame ehk saate lõpus ka küsida, et kas võhm sai otsa, aga aga minu meelest on sündmus ikka see, et et eesti rahvas muuseumikonkurss sai äkitselt läbi. Nii-öelda üllatas oma tulemustega mitmel moel, et, et esiteks see, et ta nii kiiresti justkui tehti selleni vägevad preemiad on ja et seal nii suurejoonelise tööd olid ja vist ainult üks eestlaste töö sai ostupreemia. Ja muidugi, et noh, konkurss päris märkimisväärset mõõtu skandaaliga. Te olete nüüd Eesti Rahva Muuseumi konkursi juures korraldaja esindajana kogu aeg olnud, et mida me sellest konkursilt nii reaalselt ikkagi nüüd saime? Reaalselt saime väga uhke ideelahenduse ja väga usun omalt poolt, et see läheb ka tegemiseks, et selle põhjal ka maja valmib. Mis nüüd puudutab seda tehtud hästi kiirelt või kuidagi just nagu ülepeakaela, siis tegelikult me oleme sellega töötanud kolmveerand aastat ja alates ettevalmistusest isegi Eesti Rahva muuseum hakkas seal ka varem tööle, kõik nende ruumiprogrammide koostamisel ja võistlus tingis tingimuste koostamisega nendega tegeletud pikka-pikka aega ja väga põhjalikult. Ja žürii töötas ka sugugi mitte vähe aega, et kui nüüd on olnud juttu, et võib-olla kohal käidi seal suhteliselt vähe kordi siis tegelikult kõigil olid olemas digitaalsed materjalid ja selle põhjal oli võimalik teha oma selektsioon ja arvustused juba eelnevalt. On see arhitektuurisündmus see projekt, mis võitis, mis ta siis mälestuste väljakul mälestuste põldu Maastik mälestuste ma selles mõttes. Tuur arhitektuurisündmus meie Eesti jaoks on, kui suur ta nüüd rahvusvahelises plaanis on, ma ei oska veel öelda, et eks seda näitab aeg ja kui palju neid sellest välismaa ajakirjad kirjutavad ja, ja võib-olla ei kirjuta enne, kui ta valmis ükskord saab. Aga ma usun, et ta kindlasti tähelepanu leiab ka rahvusvahelises plaanis. Ivari Phildat. Mäluväli vist oli, oli tõlgitud. No 350 meetrit pikk või kohe niimoodi, et siis niimoodi kepikõndijat seal harrastada, et siis see on see, mis, mis, mis teeb, mis teeb ta nagu moodsaks selle muuseumi või. Tähendab, see, mis teeb selle selle maja nüüd eriliseks või miks tema kohta võib öelda, et ta on tõesti väga hea, arhitektuuri näide on see, et ta on just nimelt selle koha peale orgaaniliselt sellest kohast välja kasvanud maja. Et seda ei saa panna kusagile suvalisse põllu peale või, või mingid mingisse linna konteksti, et noh, nii et ei istu sinna, et ta on selle koha maja, ta kasvab välja sellest, mis selle koha peal on sellest maastikust, nendest objektidest, mis siin on juba rajatud ja haakub sellega samast organiseerib, krib seda piirkonda. Et, et tegelikult see ongi võib-olla kõige olulisem, mille järgi ta arhitektuuri hinnata. Loomulikult on ka teised aspektid seened, millised fassaadid ja, ja kuidas ta sisemine logistika on, see on ka tähtis. Võib-olla see esimene, esimene, kõige jõulisem idee, et see paneb nagu arhitektuuris väga palju paika. Kas eestlased ei oleks julgenud okupatsiooniriigi lennuväljale sellist asja maha laotada? Võib olla küll, et, et see on nagu liiga lähedal meile, et kõik, kes me praegu töötame, arhitektid, me oleme ikkagi seal okupatsiooniaja nagu üle elanud või, või vähemalt sündinud sel ajal. Ja ilmselt on natukene selline valusaid eraldi teema meie jaoks veel on aga tuleb uus põlvkondade vaatab kindlasti hoopis teistmoodi seda. Ja kui nüüd sellest kohast rääkida sellest lahendusest üldse, siis tegelikult räägibki sellest kohast, et, et kui juba otsustatud, et Eesti Rahva muuseum pannakse siis Raadi mõisaparki, siis no mis iseenesest ei ole ka ju Eesti rahva sümbol ja, ja seal vahepeal oli ju ka Nõukogude okupatsioon, et me lase ennast sellest häirida, ikkagi toome Eesti Rahva Muuseumi sinna siis ma leian, et on vale, aga ignoreerida seda, mis sellest okupatsiooni aasta maha jäänud ja mida ilmselt keegi üles võtma leiab ka. Et see, see on see kontekst, milles arhitektid tööle hakkasid. Ja ma arvan, et see võitja projekt kõige rohkem arvestusse konteksti ja teatava sellise eemaltvaataja pilguga või teatava üleolekuga noh, võtad seda okupatsiooniaega, võib olla mitu mitte traagilisemad, kui võib-olla neid eelmisi okupatsioonide aegu, et noh, see ei olnud esimene, esimene okupatsioon Eestis. Kas teid üllatas ka, et arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula end žürii juures taandas? No see, et ta nüüd taandas ikka taanduda, kui, kui ei pea õigeks seda, mis välja valiti. Aga siinkohal ma arvan küll, et võib-olla peaks isegi lausa korraldaja kuule vabandama selle eest, et selline skandaal nüüd õhku visatud ja et nad on rikutud žürii reglemendi reegleid, mis ei lubanud siis avalikustada, rääkida sellest konkursist konkursi projektidest enne, kui ei olnud need tulemused välja öeldud, et see on tegelikult sügav eetiline probleem ja need need väljaütlemised ajakirjanduses, mis on minu meelest olnud nii Eesti kui kui ka välismaa arhitektide suhtes minu meelest isegi lausa mõnitavad või kuidagi olevat pahatahtlikud. Et ma arvan, et see ei ole nagu sobiv ühe kultuuriinimesele. Et ma isiklikult küll välismaa arhitekte ees olen sunnitud vabandama nende eest. Aga teisipidi mõtlen, et see jälle teiselt poolt noh, selline vihane või jõuline väljapurse, eks ta annab võimaluse nagu lahti rääkida, kõik need probleemid algusest peale ja. Meedia tähelepanuarhitektuurile palju suurem. Ja ma pean tunnistama, ma ei ole nii palju arhitektuurist terve kahe aasta jooksul kokku lugenud, kui need viivad ajakirjanduses tihti ajakirjandus nagu eriti arhitektuurist rääkida ei taha, lausu toppima sinna, et rääkige nüüd ühest või teisest või kolmandast asjast ka, et mis me teeme. Aga nüüd on tõesti hommikust õhtuni noh, selles mõttes on sõja ja paljud asjad saavad nagu läbi sellise diskussiooni selgeks räägitud ja ma olen hoolega jälginud neid, neid arutelusid ja poolt ja vastuhääli. Eile hommikul oli vikerraadios, minu meelest oli üks hästi tore arvustust, paraku pani poole pealt raadio käima, me kuulnud, kes seal kirjutanud oli vist keegi väliseestlane, kes just ütles ka, et et noh, see on see märksa sellest, et eestlased on nagu avatumad ja mitte oma selles selles vanades probleemides niivõrd kinni. Kui siiamaani oleks võinud arvata. No see maja on põhimõtteliselt justkui siis nagu 350 meetrit pikk, oli see nüüd 70 meetrit laia kas kas sellisesse tunnelisse mahub üks muuseum ära ka või on öeldud seda, et seal ei ole võimalik eksponeerida labakindaid ja? Seened, missugune see see sisemine struktuurselt välja hakkab nägema seestpoolt? See on juba hästi palju tegelikult edasise projekteerimise teemad. Ma rääkisin siin Pekka vaba vooriga, küsin, et palju tema muuseumi esialgsest projektist alles on jäänud. Nüüd selles projektis, mis on Realis eritud lõpuks kumu puhul, siis ta ütles, et ta ei ole see nii-öelda põhiidee, see selline sirkulas ja ütleme, hoone kuju, aga kogu sisemine logistika, kõik on ümber tehtud. Et ma ei tea küll ühtegi konkursi, mille tulemusel oleks täpselt need võetata see projekt aluseks ja valmis ehitatud ja midagi oleks muudetud. Loomulikult tuleb seda teha suuri muutusi ja siin kohas. Muidugi ma pean ütlema, et eksperdid on teinud väga põhjaliku töö ära ja ja on väga-väga täpselt kirjeldused, mis puudused on ja nende põhjal rääkisime Jaanus plaadiga õnne ERMi direktor. Ta ütles, et nende põhjal on tegelikult väga Jaan, kus ta tööd edasi teha või need puudused likvideerida, mis seal on. Et. Ma arvan, et, et see õnnestub ja ma ei ole ise nüüd nii põhjalikult lugenud läbi lühike seletuskirja ja nii põhjalikult seda tööd uurinud, aga tegelikult täielikult usaldan seda žüriid, sest et žürii oli väga professionaalne suund. Noh, tähendab ma tean, muidu ei usu ja vinnimaad, kes siis tuli meile Hollandist selline firma nagu emmerde v. Noh, ta on ikkagi noh, ta ikka maailma nimi, et ei ole, ma arvan, maailmas arhitekti, kes ei teaks sellist firmat ja väga suurte pluateeris kogemustega väga palju käinud rahvusvahelistes riides, osalenud, võtnud osa rahvusvahelistest võistlustest. Et noh, mul ei ole mingit kahtlust, et zürii tegi õige valiku, ta nägi ka neid võimalusi, et kui seal oli ka nüüd see on kindel, et eksperdid arvamusega arvestati, neid kontrollida ja vaadata, aga ilmselt nähti seal võimalust, et neid on võimalik siis ümber vaadata ja vastavalt sellele korrigeerida projekti. Et tegelikult see arhitektuuri puhul ongi see, et kui sul see põhiidee on ikka hästi tugeva ja hästi jõuline, siis seal sisemine logistika, noh loomulikult ta põhimõtteliselt peab töötama, aga seda on võimalik siia-sinnapoole muuta vastavalt siis sellele kuidas siis täpselt peab toimima. Kas konkurss oli atraktiivne maailma arhitektidele, kas 700000 krooni on palju raha? Arhitektide koorekiht võttis osa asjast. Ma arvan, et tähendab ma tean, et see päris kõige tipp tippkoorekiht ei võta sellistest võistlustest üldse osa seepärast, et neid on nii palju kutsutud, neil on garanteeritud summad juba et ei ole mõtet enam minna kuskile huupi nagu tegema asju, kus on tegelikult juba garanteeritud, et. Ja et selles mõttes kindlasti ei võtnud see need kõige tippude tipposa. Aga tavaliselt see ongi niimoodi, et nende lahtiste arhitektuurivõistluste puhul võtavadki osa noored andekad läbi selle püüavad siis saada nendeks tippude tipud, eks. Ja mul on hea meel, et, et Eesti on juba teist korda andnud selle võimaluse noortele arhitektidele saada siis tippudeks seepärast, et Becca vaba voori kindlasti enne olite täiesti tundmatu nimi Soome arhitektuuris, kui rääkimata laiemalt. Ja hetkel ma usun, et et teda juba teatakse. 700000 krooni on palju raha. Ma arvan, et see on piisav see sära, millest ikkagi tullakse juba tegema et olla selle noh, oleks võib-olla ka tuldud ja teinekord tullakse ka üldse ilma mingi rahata tegema, aga see töö oli piisavalt mahukas, et, et keegi seda niisama paari õhtuga lihtsalt nii pulli pärast valmis teed vajab nagu põhjalikumat süvenemist ja põhjalikumat tehnilist tööd ka. Mis tähendab sa hulgaliselt raha tegelikult sisse oma vaba aega või bürooaega ja kõik välja trükkimised prožettide tegemised saatmisega, see on nagu päris suur hulk raha. Et ja siis sa lähed ka mängima siis kui see panus on nagu piisavalt kõrge. Et ma arvan, et see oli piisada. See ühe ostupreemia said ainult eestlased või Eesti eestlaste osalusel täitsa kurvaks. Ei, ma olen selle üle väga, ma olen selle üle väga rõõmus, sellepärast et ma tean, et eestlasi ei võtnud, saab palju osa. Ja tegelikult sellist mahvi, sellist ambitsiooni või on kindlasti ambitsiooni. Aga põhjus on selles. Sealt, et nagu ma enne rääkisin, sellise töö tegemine, see üsna kulukas ja see tähendab seda, et meil Eestis on väikesed bürood, Valdot kui sa ütleme kolme-nelja inimesega büroo ja sa paned kuu aega sellest, paned ühe võistluse jaoks kinni, siis kes peaks siis nagu büroole elatisraha teenib, et kõik tahavad palka saada ja ja büroo vajab ülevalpidamist. Ja teine asi on see, et hetkel on arhitekt oma lepingute ja tööga nii ülekoormatud, et ilmsete leitud aega, et sellest osa võtta, see on küllaltki mahukas töö ja vajab küllalt põhjalikku süvenemist ja tehnilist tööd. Sellist asja ei ole Eesti arhitektidel mingi auasi sellest osa võtta või et raiuks. Tulevikuks oma nime pikkadeks aastateks kuhugi jäävalt. Kindlasti on aga, aga noh, ma võin oma kogemustest öelda, et näiteks meie büroo alguses võib-olla mõtles ka selle peale, aga kui sul on ikka, näed seal tähtajad jooksevad ja jooksevad ja ei suuda neid täita, kui sa sinna midagi veel vahel võtab. Lihtsalt noh, ajalimiit on piiratud ja nii ma kuulsin, paljud ütlesid, singi alguses plaanisid ja keda ma kutsusin isegi žüriis ja siin näiteks Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse võitjad Tanel kohal ja Urmas aluse vabandust raharuse, et ma palusin, et äkki aitavad seda ette valmistada ja ütles, et ei, et me tahaks nagu ikka osa võtta. Nüüd ma tean, et ta on, minu meelest ei võtnud osa, et lihtsalt ka tellimus on nii palju ja, ja tööd on nii palju. Ja kui sul on nagu valida, et kas sa teed ehku peale need ühte sellist rahvusvahelist võistlust või sa teed ikkagi maja, mis reaalselt ka valmis ehitatakse, siis võib-olla see natuke nagu kindlalt miljonimängus, et kui sul on ikka see pott nagu valmis, et mis sul on ees ja sa võid selle kogu järgmise käiguga ära rikkuda mitte kui midagi, et siis võib-olla see läheb seal kindlama panusega välja. Selliste mõnede puhul, nagu on see Eesti Rahva Muuseumi noh näiteks seesama võiduprojekt nüüd kas selle juures oli ka selline tulevikukulude analüüs või kui palju see meile pärast maksma läheb, kui see kõik valmis? Seda suurt ampsu me ei võta. Seda praegusel hetkel. Ei, ei ole tehtud tuleviku kulude analüüsi, aga nüüd need väljaütlemised, mis on siin olnud, et just nagu sa läheks väga, tuleks väga kallis ehitada ja kallis üleval pidada siis natuke seaksid kahtluse alla. Mulle meeldis, eelmine juhtkiri tähendab eelnevaid eelmises sirbis ilmunud juhtkiri Kaarel Tarandi poolt, kus ta kirjutas ka, et et noh, see see projekt võib-olla annab kasutada mingit sellist tehnoloogiat, mis meil paremini ära, kui võib-olla need üldlevinud Sooja soojavalmistumised ja küttekulud ja kõik, et näiteks paigaldada sinna katusele päikesepatareid, et ma arvan, et see oleks täiesti teostatav, teine variant on kasutada palju maakütet, sest et see maapind on niisugune pehme ja soine ja minu meelest peaks seal üsna hästi olema teostatav see maakütte kasutamine. Aga Neid ei ole keegi veel analüüsinud, et siin edaspidine töö. Ja ma usun küll eta, et Eesti riik peaks nagu sellega tegelemise tehnilise poolega hästi usinalt, et ta võiks olla innovatiivne, mitte ainult siis oma arhitektuurset lahendust, vaid ka oma tehnilised lahendused. Ja mida veel on seal töökohta öeldud, et no tal on erinevad ruumikõrgused ja et ta nüüd patuta ühele tasandile, mis minu meelest on muide väga hea, seal kaovad ära sellised probleemid nagu liftid, trepid, invapääsud, evakuatsioon, toonid, et hästi palju asju on sellega nagu lahendatud. Ja nüüd, et sinna tekib see topelt katus. Just täna hommikul mõtlesin selle peale, et kui palju on ühes muuseumis tegelikult seda tehnilist trahvi, kõik kliimaseadmed, ventilatsioonid, elektrijuhtmed kõik selline asi ja kuivõrd hea, kui see saab panna nagu ühele tehnilisele madalamal korrusel näiteks äramiseks, kohesele pinna vahele jääda. Ma arvan, et seal on nagu võimalik leida neid, neid sobivaid tehnilisi lahendusi, et asi ei läheks nii kalliks. Ja et ta ülalpidamiskulud ei oleks ka nii kallid noh, kui praegu esialgu mõned on siin välja ütelnud, arvanud, et võiks olla. Selles majas saab selline sümbol maja nagu on Estonia teater ja, ja uus kumu ja, ja väliskunsti muuseum ja ja, ja ta on noh, nii ilus tuleb, et et ta on väärikas esindama Eesti Rahva muuseumihoonet. Mina usun küll, mina usun küll ja ja noh, ma võin võib-olla veel veel natukene analüüsida seda majad, et mida ta siis nagu peaks väljendama või millist eesti rahvast ta peaks nüüd nagu nagu kuidagi eksponeerima, siis ma arvan ikkagi, kui me ehitame tänapäevase hoone. Ehkki ta kannab endas minevikupärandit, et seal on eksponeeritakse käpikuid ja pitse ja ja kulp ja muud sellist, siis tegelikult see hoone ise on tänapäevaselt ehitatud ja peaks nagu seda tänapäeva eestlast kuidagi iseloomustama. Ega ma mõtlen, et kes siis eestlastest tänapäeval on sellised tegijad nii-öelda nagu Arvo Pärt, kes on nagu kaasaegse muusika suurkuju ikka maailmas. Kuid võimendamine Skype paned, noh, mis näitab, et eestlased on ikka maailmatasemel tegijad. Et selles mõttes ma arvan, et see, see Eesti Rahva muuseum peaks olema vähemalt samal tasemel nende tippeestlastega, kes meil praegu on minu meelest see on täiesti täiesti nagu on omal kohal ja ja seda praegust eestlast isegi nagu iseloomustab Jutusaates Eesti Arhitektide Liidu juht Margit Mutso. Jätkame pärast väikest muusikapala. Sa noored kuused seisva linnul hästi oksa alla. Väike jõgi voolab mööda ruttu, ka seal peab roomaja olema. Pehme sammal, mis sai metsast kaadigtu, majaseid Eva-le sai pandud siis on majakeses mõõnu elada, tuuled ei saa siis puuda. Maa ja ümber tarvis aed veel tee mis on kaugele ju kaunis, näe maja ümber väikseid põõsa, istuta nende viilus, puhata on hea. Jutusaade 22. jaanuaril ja stuudios külaliseks arhitekt Margit Mutso. No mis teid arhitektiks tõmbas? Ausalt öeldes ei olnud valmistunud sellisteks isiklikeks küsimusteks, et tavaliselt raadios mul on viimasel ajal rääkinud ikka Eesti arhitektuurist ja probleemidest. Aga ma pean tunnistama, et mina isiklikult kuidagi juhuslikult sattusin arhitektiks. Et lihtsalt minu treener, kes oli omal ajal kunstiakadeemias, siis 1000, kus instituudis oli õppejõud, ütles, et lihtsalt sobid sinna. Meil on kunstiinstituuti ja kuna see nii viimasel hetkel tuli, siis ma vaatasin, valisid omale eriala, mis kuhu kõige lihtsam sisse saada, kuule kõige väiksem konkurss ja toe arhitektuuri. Noh, oli vist kas neli inimest kohapeal umbes või isegi vähem, olid aasta. Ja mulle kindel plaan, et ma tahan graafikat edasi minna õppima, aga kuidagi sinna sisse sattudes ja sellesse arhitektuurimaailma nagu sisse süübides, et see tundus tegelikult hästi põnev ja kõik see hoonete lahendamine ja sobitamine sinna olemasolevasse keskkonda ja sisemiste logistik, tehniliste probleemide lahendamine seal nii põnev ja järjest põnevamaks läks, et mingi hetk ma tundsin, et see graafika nagu noh, seda ma võin ju ikka teha. Mis ala treener ta oli? Kelder oli karatetreener ja temal on selline filosoofiline nägemus ja ja kuidagi oskas. Ma arvan, et isegi õieti hinnata tööde korraldus kõva või ma olin vööd Vöödega. Pole kaugele väga ei jõudnudki koolinoortes jah, ma olin mõned aastad koolinoorte meister, kaotas toekumiteed, naised ei teinud, et siis oli ta üldse keelatud, et aga selline ta oli hästi põnev ala, selles mõttes, et et selle juurde kuulus selline idamaade filosoofia, millest muidu nüüd räägitakse hästi palju toegi räägitud üldse selline natuke nagu keelatud. Põrandaalune olek. Kes on hästi põnev, me tegime trenni kuskil autobaasis, kuhu lubatud kedagi õieti sisse ja mitme suletud ukse taga. Kas see õpetusi need oskused ja töö lõpuni vä? Head kindlasti ja, ja isegi need arhitektide liidu juhina ma olen seal tunded. Vastupidine karate lähenemine on, see juhib juhil löögid endast mööda nagu vaikselt, ise nagu kõrval astudes. Et kindlasti hea NUT te oletegi Arhitekti Liidu eesotsas, miks, miks te sinna kippusid? Lasite end valida? No kui nüüd kõik ausalt ära rääkida nagu Agu Sihvka, siis tegelikult oli plaanitud kaks aastat tagasi, et et selle koha peal asub arhitekt Ülar Mark ja plaanisime teha ka valida ka temal teatavad isiklikud põhjused ütlema. Ei lubanud seda seda ametiposti vastu võtta, sest et see tähendab üsna palju tööd üsna palju kodunt ja, ja oma töö juurest äraolemist ja ütleme nii, et ma natuke olin nagu sundolukorras ja olin valmis siis hakkama see hetk No mida te muuta tahtsite, tollal kaks aastat tagasi? Tegelikult Ta oli enne mind oli Arhitektide liidu juht Tõnu Laigu ja enne teda oli Kalle Vellevoog ja alates Kallest tegelikult oli koguse arhitektide liidu tegevus läinud ülesmäge tulnud sellisest surnud punktist välja ja sellised programmilised tööd olid juba käima läinud nagu arhitektuuripoliitika mustamine, võistluste läbiviimine, seminaride noh, ka publitsistika tegemine, et noh, seda kõike nagu oli eesmärk jätkata ja sinna siis mõned mõned ideed ka juurde tuua. Et ega siin sellist ütleme, hüppelist kardinaalset muutmist, arhitektide liit see kindlasti ei vajunud. Ühtpidi on see nagu töö, eks ju, selle Arhitektide tsunfti ka, eksju, sammast ise olete selline. Ma ei taha öelda, et võitleb naine, aga noh, vähemalt sõnavõtte meedias hästi palju, et mis ambitsioon on, mis teid nagu käivitab? Ma ei saa öelda, et mul oleks mingid suured ambitsioonid, et pigem ma nüüd mõtlen mõnuga sellele, et, et kohe-kohe saab sa maha pandud ja ma saan pühendada ennast perele loomingule, sõpradele, millest ma ühes või kaks aastat tulen, kõvasti puudust tundnud. Aga kui sa juba seal sees oled, siis ei saa niimoodi, et see natuke nagu oled või kui sa oled, siis sa pead selle kõik sellest kõik ja andma ka omalt poolt kõik et see valdkond saaks nagu rahvale võib-olla laiemalt tutvustatud, sest see, mis meil, mis meil on olnud ja mis on jätkuvalt, on see, et tegelikult Eestis ei ole seda arhitektuuri kultuurisead kui inimestele räägitaksegi lastele õpetatakse koolis, looduskeskkonnast ja inimestest ja loomadest. Tegelikult ehitatud keskkonnast ei räägita mitte sõnagi. Isegi muusikat ma tulin siia, kuulasin, räägite Mozartist, et kõik lapsed õpivad Mozartit, Bachi, aga samas meie oma kõige tuntumaid arhitekte, mitte keegi ei tea. Ja, ja sellele ei osata suurest peast tähelepanu pöörata, et mis asi see arhitektuur on, mis on see linnakeskkond, mis on ehitatud keskkond, kui paljude inimeste mõjutab ja muudab tegelikult. Et eks me oleme siis püüdnud ja need on ka põhjus, et miks ma olen püüdnud meediat sellest rääkida ja neid tagamaid avada. Sest et inimesed nüüd nemad näevad seda lõpptulemust, seda maja, mis on valmis ehitatud ja mis neile, kas siis meeldib või ei meeldi tegelikult mujale eelneb terve hulk protsesse ja mis on seotud ele hulka hulkade teiste protsesside seaduste ja võimuküsimustega. Et see, see ei ole ainult nii, et arhitekt tuleb ja teeb maja Kas eesti arhitektid julgevad igale oma tööle lõpustina alla kirjutada? Ei julge ta mitte, et ei julge, vaid ütleme, on olnud juhuseid, kus öeldakse lahti oma tööst. Täiesti õigustatult öeldakse, siin on seotud. Ma tahtsin palju seotud sellise probleem nagu autorikaitse, autorikaitse seadustega, autoriõigus seadustega omadus. Ja mida, nagu arhitektuuris ei suudeta jälgida, et arhitekti käest teinekord võetakse see töö nagu ära tehakse omasoodu edasi toimub selline võõrandumine. Et kuidagi ei ole aru saadud sellest, et arhitektuur tegelikult on üks kunstivaldkond. Et see, seda ei saa vaadata, et see on just nagu ehitise osa, et kus siis kõige A ja O on, see on see ehitaja, ta teeb nii, kuidas talle kõige sobivam on. Et see on kunst ja, ja sellesse tuleks suhtuda kui kunsti, mis tähendab, et tal on omad oma autor, keda võiks alati mainida, kui sellest kunstist juttu tuleb. Ja, ja seal autorid võiks olla ka omad siis autoriõigused siin hulgas näiteks teostuda autorijärelevalvet, mida meile praegu ükski seadus ei anna selle eest me oleme võidelnud omal ajal, kui tehti ehitusseadust, siis ma ise olin selles töögrupis majandusministeeriumi juures kus me püüdsime seda sisse suruda, et oleks selline punkt, et arhitektil on õigus alati teha autorijärelevalvet. Aga noh, teatavasti see välja ja öeldi, et noh, seda te tahate oma lepingutesse kirjutada. Et te teete seda, aga. Lepingutingimustesse ei kuulu aga aga lepingutingimused alati tehakse kahepoolselt ja kui üks pool ei ole sellega nõus, siis on raske seda teha. Mulle tundub, et Tallinnas ehitatakse liiga palju ja liiga kiiresti. Ja ja enam ei mõõdeta, üheksa korda võib vaid mitu korda vähem. Et, et kas, kas teile ei tundu, et arhitektuuriline pilt on palju lihtlabasem ja, või siin nagu vigasem sellest, kui see oleks sündinud natuke nagu järele mõtlikumal ajal? No kindlasti oleks ta teistmoodi olnud, kui ta oleks teisel ajal sündinud, et ühest küljest on see õige jah. Et hetkel on meil see ehitus, buum hetkel on palju raha ja, ja hetkel tahetakse ehitada hästi kiiresti, et saada hästi ruttu kasumit, siis ehitada selle kasu neist veel uuesti ruttu-ruttu. Et see kiirustamine on, on probleem kindlasti. Ja seda ma tunnen, et kui Arhitektide Liit korraldab ka arhitektuurivõistlusi siis tullakse meie juurde ka ettepaneku, et teeme nüüd arhitektuurivõistlusega ning kohe-kohe-kohe kahe nädala pärast kuulutame välja ja, ja kuu aja pärast olgu praktiliselt juba tööd valmis. Nii kiiresti need asjad ei käi. Kuidas sellised asjad juhtuvad, et noh, et, et ma ei tea, Estonia puiesteeots Tallinnas lõpeb nüüd palju parem ja suu nagu tunnelisse hoopis ära või Viru keskus, on see Eesti ilus ja ja väljast ilmetu ja või et Vanemuise akendiste terrassilt on kadunud panoraamvaade, et kas see, kas see siis sünnib sellepärast et ehitajatel on palju raha ja, ja, ja linn linnadel ei ole või, ja, või et arhitektid on mõte ahtad või, või rahaahneid või või, või on linnajuhid korruptiivsed või, või, või on see, et ei ole avalikku keskustelu? No ma arvan, et igasugused välja pakutud lõigus on natukene tõtt, kui räägime, no ma ei saa neid kõiki asju panna ühte patta, et mis need välja toodud, et et kui me räägime Viru keskusest, siis peaks mõjutama seda, millal sa projekteerima hakata, milline oli olukord, et siis Tallinna linnas ja milline linna juhtkonna suhtumine, ehitis ehitisse ja leiti, et kui tuleb nüüd niukene vinge investor, siis teeme talle ainult silutame, teed ainult tuleks, et ainult teeks ja ja ma ei eita, et siin tegelikult teatud tasandil võis olla korruptiivset tegevust linna poolt. Mis puudutab nüüd arhitektidest, kas nüüd arhitektid Künnapu ja Padrik ei oleks suutnud paremat asja teha? Siis? Noh, ma tuletan meelde, et Künnapu ja Padrik on ainsad eestlased, kes on, kes on suutnud rahvusvahelisel areenil üsna jõuliselt läbi lüüa omal ajal näiteks Los Angeleses Keit veel kui tehti tähendab arhitektuurikonkurss Kolumbuse-aastapäevaks siis pühendatud ja tehti suur suur selline uus monument. Ja kui sa selline keskus, siis nad tulid teisele kohale seal, et seal seda saavutust ei ole nagu mitte keegi suutnud korrata. Ja samas Rovaniemis oli arhitektuurivõistlus, kus nad küll märgiti ära ainult, aga hiljem oleka kõvad keskustelu, et et oleks võinud nagu rohkem või parema koha neile määrata, et tegelikult on hästi põnev lahendus, mis nad tegid kordadel. Hilisema presidendi Lennart Meriga koos et nüüd arvata, et need arhitektid ei ole suutelised midagi enamat tegema. Noh, ma arvan, et see oleks vale. Aga küsimus on, mida neilt tellitakse, mida neilt oodatakse, millised võimalused neile antakse ja ma mäletan seda hetke, kui kui see ehitus käis ja tuli mulle Ain Padrik vastu küsida, et kuidas läheb ja ütles, et mis ta läheb, näed, alt ehitatakse, aga me veel ei tea täpselt, mis üles tuleb. Et sellises olukorras on ikka väga raske arhitektil töötada, et loomulikult see variant, et öelda, et kogu sellest asjast lahti, et me ei seo ennast enam üldse selle projektiga. Nii nagu tegi nüüd Karin Hallas-Murula selle võistlusega, et leidis, et see ei ole enam see võistlus, millega ta ennast siduda tahab. Siis teisipidi ma ütlen, et see oleks jälle olnud mingil hetkel väga vastutustundetu arhitektide poolt, et jätta see asi unarusse ja läheb siis nagu läheb. Et ega keegi teine ei oleks nagu ka saanud seda projekti edasi viia. Et see oli väga komplitseeritud situatsioon. Ja noh, loomulikult võib siin etteheited arhitektidele, et ikkagi nad läksid sele selle mänguga võib-olla kaasa ei suutnud rohkem ennast sinna sisse panna, aga ma tean, kui raske see on ja see hetk oli veel raskem, kui ta praegu on. Kas oli siin see tartu uus kaubamaja Raivo Puusepapluateeritud? Siis räägime sellest suurusest mahust linnaplaneerimise seisukohast vaadatuna ma leian, et see maht ei ole suur. Kas te olete harjunud nägema seda, mis toimub mitte mis on toimunud, vaid seda, mis hakkab toimuma? Planeeringud on tegelikult tehtud ka siis Tartusse üle selle meeldimist suur tänaselt läheb just selle Tartu Kaubamaja eest läbi ka teisel pool see vana kaubamaja kohale ja kui siin on oluliselt suuremad mahud ette nähtud ja, ja minu meelest ta ei ole nagu selle koha peale ei saa keegi arvata, et oleks pidanud sinna tegema või jätma selle maa-ala täiesti hoonestamata. Vanemuise terrass ei ole sama, mis Tallinnas Oleviste kiriku torni tipp, et et mingisugune punane joon jookseb mõtteliselt Kindlasti ei ole, kindlasti ei ole ja need kui sellest arhitektuurist rääkida, sest tegelikult teades Raivo Puuseppa seda käekirja, see on selline hästi kihvt, hästi lakooniline, hästi tugevalt ühele ideele üles ehitatud ja, ja sellisena osad inimesed teda hindavad, teised hinda, et kõik tema objektid, mis ta siin teinud nüüd on alates Veeveebassaažist, kuni siis Ühispanga, nii need kõik on tekitanud poleemikat ja Ühed positiivselt meelestatud, teised mitte. Aga mida ma nüüd selle hoone puhul nüüd rääkides siis see idee on see selline hästi lakooniline kast, mis on ümbritsetud siis sammastega? Minu meelest tegelikult täiesti tugev ja hea idee. Aga mida ma nüüd heidan küll Raivole ette, on see, et Ta ei suutnud seda ideed nagu lõpuni viia natuke sama, mida võidan etega Peeveebassaažile. Et kui sulle mõeldud, et, et on selline tume must kast, seal sinna jäävad siis need vanad varemed nagu ette vana hooneosa. Aga tulite juhuslikult kohale, mitte nüüd päris mustad plaadid, niuksed, pruunikad ja et arhitektil ei olnud nagu seda jõudu või, või südant öelda, et nüüd olete tagasi õiged plaadid ja täitsa on selle, selle Tartu Kaubamaja ka, et et kui tellida loomulikult ta tahab võimalikult palju pinda saada ja need kõik need Makenete pinda ja nagu see kobamajade puhul käib Ja, ja nüüd, kui on see tehniline tehnilised ruumid, kõik mis olid Raivo, mõeldud sisse lükata, üksed katusele vot siis siin oleks pidanud nagu hädakisa tõstma, et nii ei lähe, mitte et nüüd hakata hiljem neid kasvudega ümbritsema, et see on nagu natukene noh, isegi selline. Öeldakse, et kui. Jah, see on nagu vana Kui, kui arst võib oma halvad tulemused maha matta, siis arhitektil ei jää muud üle kui istutada sinna ümber väänkasve või kolida teise linna. Et natukene nagu anekdootlike. Kui palju peaks olema inimesi, kes, kes arutaksid uusi ehitis, uusi projekte, kas arhitektid vajaksid avaliku arvamuse tuge rohkem või, või seob neid veelgi rohkem? Ühest küljest kindlasti kindlasti vajaksite ja tegelikult on inimestele see võimalus kantud just nimelt detailplaneeringute käigus. Aga ei, ei oska minna kohaliku linnavalitsuse või volikogu ruumidesse ja lappama pabereid ja, ja mõtlema välja, et, et joonisel see paistab nii ja see tegelikult see naabermaja hakkab mul Valgust katma või, või, või, või see teeb kogu selle kvartali suuremaks ja ja, ja, ja, ja koledamaks, või et, et see korter, mida ma kunagi ostsin väikesesse vaiksesse piirkonda, on nüüd tegelikult mingisugune kivi poolakatega ümbritsetud. Kant. No vot siin me jõuame sinna tagasi, millest ma just rääkisin mõni hetk tagasi, et, et lihtsalt eestlastel puudub vastav haritustase. Et nad ei oskagi tõepoolest lugeda projekti ja, ja nad ei oska hinnata seda linnaruumi. Et ma leian, et siin on nagu ütleme siis haridusministeeriumi tegemata töö võib olla, et sellega peaks nagu tegelema. Aga teisipidi ma viskan siin kivi ka ajakirjanduse kapsaaeda, et on üsna raske tegelikult nüüd on kergem. Koos skandaalidega saab ajakirjandusse, aga tegelikult peaks rääkima nendest pidevalt pöörame tähelepanu sellele, mida ehitatakse ja mitte ainult endale nendes keskosades, vaid ka suuremad, sellised ääranud võiksid leida kajastamist rohkem ja kus arutataksegi ühelt poolt professionaalid seisukohalt võib-olla teised kultuuritegelased kolmandalt poolt tädi Maali, ET. Eks diskussioonis peakski tõde selguma siis? Jaa. Jaa, inimestel peaks nagu rohkem lahti rääkima neid asju, sest et tõepoolest nad ei oska ise kõigele tähelepanu pöörata. Aga kes peaks olema see inimene või instants, kes, kes ütleb Lasnamäelt kesklinna kolivali inimesele, paraku oli nii väiksesse ja madalasse korterisse nagu seal oli Lasnamäel ja Õismäe vaid see on kesklinn ja vaata, siin kolmekümnendatel aastatel ehitatud viiekorruseline maja on sama kõrge kui 2003. aastal ehitatud kuuekorruseline maja. Et kuhu on kadunud need kõrgused avarus, need abiruumid, kabinetid, et inimesed tulevad lihtsalt tüüp korterisse kesklinnas ja nad arvavad, et nad on võitnud hirmsama elukeskkonna parandamine, parandused. See on mingil määral ikkagi on selles mõttes kesklinna elukeskkond on teine ja teatud väärtused on siin suuremad kui vaata seda just asukoha suhtes. Eriti neid, mis asuvad vanal ETK helistaadionil Narva maanteel kus majakarbid on lihtsalt üksteise seljas ja, ja mõned isegi trammiteele ehitatud, umbes. Selle tiheduse üle võib arutada, et ma olin, clean sellest küsimust natuke kõrvale, aga aga mul oli üks aasta harilike liidu suvepäevadel esines Mart Port, kes on siis teatavasti Lasnamäe ja Õismäe elurajoonid üks autoreid ja, ja tema kiitis Lasnamäge, kui küll seal minu arust, kes on arvestatud, et oleks roheline ala ja laste mänguväljakud ja palliplatsid koeraga on seal väljas käia ja ja kõik on nagu hästi ja samas eks ole, et nüüd mingisugune vana lingusele pime nukatagused sul ei ole õhku, sul ei ole päikest. Aga millegipärast inimesed tahavad sinna vanalinna minna. Ja siis ma väidan, et ma Morton ära unustanud ühe olulise aspekti keskkonnas ja arhitektuuris seal emotsionaalsus, et välja, et selline emotsionaalne, tihe keskkond pakub palju enamat kui tegelikult selline läbikaalutletud, läbimõeldud, avar ja ja päikeseline keskkond. Et samas jälle, kui nüüd räägime tihedast ja vähem emotsionaalsest keskkonnast, siis ta loomulikult siis ta siis ta nagu negatiivne loomulikult. Nendest väikestest bakteritest, mis nüüd kesklinna kohutaval hulgal sigineb, kus ei ole kõrguste ja kus ei ole kabinette ja panipaiku. Silmas akendajate ehitatakse radiaatoreid, müüakse suuri maast laeni aknaid ja ma lihtsalt näen, kuidas, kuidas kardinaid ei oska perenaised enam kuhugi panna, sest radiaator on akna ette ehitatud, et see ajab naerma. No selle kõige selle taga on üks sõna, raha ja raha on see, mis paneb asjad paika. Kui palju tellija ega siis tellijaks ei ole inimesed ise. Minu jaoks on kinnisvaraarendajad kinnisvaraarendaja tihtipeale üheskoos ehitusfirmaga loomulikult teevad sellise projekti tellivad sellise projekti, mis neile kõige rohkem kasumit toodab. Ja, ja siin see vastuolu nagu tekib, et kui me räägime, kuidas sünnib ja arhitektuur eelduseks on kolmnurk, on arhitekt, tellija, ehitaja ja need kõik kolm võrdsete külge või nurka, need tasakaalustavad 11. Praegusel hetkel on enamikel juhtudel olukord selline, kus tellija ja ehitaja on ühes isikus ja arhitekt on siis vastas. Ja mis veel eriti eriti raske raskeks teeb, selle olukorra on see, et seesama tellija, ehitaja on ka tihtipeale kohaliku omavalitsuse sponsor. Tundub, et arhitekt jääb sinna teise otsa nagu kiige otsa, mis nagu kõrgelt üles kaalutakse. Ja ja, ja väga raske on sellises olukorras nagu suruda peale selliseid natuke ekstravagantse natukene paremaid arhitektuurseid lahendusi, millest me kõik saame aru, et nad oleks inimestele head. Kaasdemokraatlikus ühiskonnas, kus inimesed ei oskagi enne aru saada, kuna ta viis astuma, korteris elanud, võib-olla võiks mingis ehitusnorme kehtestada, et, et ei ehitata radiaatoreid. Akende ette ei minule et aga aga noh, et, et ei ole mõtet oma elukvaliteedi alla Las ta lihtsalt sellepärast, et, et, et ehitajad on otsustanud, et me nii teeme ja, ja teistsuguseid kortereid Tallinnas näiteks ei olegi. No ma räägin radiaatorid natuke lahti ja ma saan aru, et ta peab olema akna ja ja ma ei tea, kus selle toa vahel, eks ju, aga noh nüüd ei ole siis ju müüdud avarat valgusküllast, korterit. Ma arvan, et see valgus tuleb piisavalt sisse ka siis, kui muidugi härra teater on seal akna ees, aga noh, ta loomulikult on kole selles mõttes, et ta võiks ju ära peita kuskile mujale teha näiteks põrandaküte, aga see on jälle kallim kui radiaatorküte. Ta võiks lükata seina siis aknast kõrvale seina peal seal täijana sellist efekti jälle, et küttekulud lähevad kallimaks, ta võiks peita akna alla siis kuskile mingisse renni, ütleme ja sealt korrektorina, siis las ta sooja õhku. Aga see tähendab, et vahelaed lähevad jälle kole paksuks. Et noh, see. Ruutmeetrit jääb vähemaks, kui on vaja maja kõrgemaks teha, siis ei mahu nii palju enam korteril meie kui, kui kõrgusel ette antud, eksju. No siin on igasugused probleemid, maja on hästi keeruline üksus ja siin on lisaks sellele arhitektuurile aga kõik tehniline keerukus ja ja tulekaitse normid ja kõik muud sellised värgid, et see on üsna keeruline ülesanne. Lahenduseks mõju. Kahjuks on nii, et jutusaateaeg saab nii nii kähku otsa. Margiti, öelge seda. Eestis on mingisugused tuntumad koleehitised ka või? Sellistest asjadest ei sobi üldse rääkida või. Või ilu on vaataja silmades ja loomulikult. Ta on ilu vaataja silmades ja, ja on siin mõned sellised skandaalsemad objektid üles kerkinud, mille puhul mulle tundub, et see on selline kanapoegade efekt, et kui üks hakkab teist nokkima ja siis tulevad karjaga kallale, hakkavad kas kaasa nokkima ja kes rohkem nokib esimesena soolikad välja, saab, et see on nagu võidumees, siis et natuke peaks nagu iga inimene ise vaatama, et kas see asi on nii hull. Aga mille vastu mina olen isiklikult küll on need suured ostukeskused, et see ei ole üks maja, ei saa kunagi ära rikkuda tervet keskkonda, kui ta on õieti planeeritud, vähemalt aga need suured ostumaastikud, mis võtavad enda alla meeletud hulga Eestimaapinda et need tõeliselt koledad. Minu meelest on natuke paremaid ja natuke halvemaid, aga, aga mina isiklikult keelaks nende tegemisi ära ja. Mis on tähtsamad objektid, mille üle praegu diskussioon Tallinnas pealinnas käib? No üks on kindlasti Sakala keskus. Koha suleti eelmisel nädalal, kuna lagi väidetavalt hakkab alla kukkuma. No vaevalt, et see lagin nüüd alla kukub, see sealt midagi budiseb, see noh, see normaalne, kui hoonet ei hooldata. Aga siinkohal arhitektide liit võtnud küll kindla seisukoha, et kui vanast konkursist ei saanud asja arhitektuurivõistlusest, ma pean silmas, siis tuleb teha uus arhitektuurivõistlus, sest see koht väärib parimat. Parimat arhitektuuri Estonia teatri vastas kesklinnas Tallinnas, et siin ei saa teistmoodi. Ja teine seisukoht on see, et Sakala vana hoone põhimahust tuleks säilitada kui ikkagi omaaegse arhitektuuri näidis. Ja tegelikult väga hea näidis, et ta ei ole küll kaitse alla võetud nii nagu linnahall, aga ta on oma ajal iseloomu iseloomulik. Ja ausalt öeldes mulle tundub nagu vastuvõetamatu see, et et praegusel Kerge ja säästlikul ajal me võtame sellise korralikult püsti seisva hoone lihtsalt maha. Teine objekte, millest võib rääkida, on see, et plaanitakse uut Ringhäälingute hoonet, mis nagu tõid siin otseselt puudutav. Selle puhul on ka arhitektide liit seisukohal, et kindlasti see on rahva raha eest ehitatud hooned tuleb teha arhitektuurivõistlus. Kui, kui mitte rahvusvaheline, siis vähemalt Eesti arhitektidele. Kolmas, millest võiks rääkida, on kogu sadamaala mille mille kohta siis nüüd Eesti haridusliidu eestvedamisel koostöös sadamaga Tallinna linnaga logiprojektiga on käivitatud selline Sharet Workshop mis on juba teatud tulemusteni jõudnud ja ma loodan, et et neid tulemusi edaspidi planeeringus arvestatakse. Ma nüüd täiesti kiirelt lasen veel, linnahall on kindlasti üks üks oluline objekt, mille suhtes. Ma ütlen ka oma arvamuse. Õieti siis on kogu selles Oreti osalenute seltskonna arvamus, et linnahalli tuleb vaadata kui sotsiaalobjekti, mitte kui äriobjekti, mis peab hakkama mingit kasumit sisse tooma. Linnahall tegelikult saab endaga väga hästi hakkama, kui sinna pandaks, piisab raha systeta tehniliselt tasemele viia. Tallinnas hetkel mul nüüd rohkem ei tule meelde, tarkus on teatavasti ERMi, usun. Üks on veel, on Maakri tänava piirkond, kuhu siis ka kohe-kohe lähipäevil tahame välja kuulutada. Avatud arhitektuurivõistluse. Kas linn tahab kasvada kõrgustesse, mitte seal juba nii on läinud, võib-olla tõesti? Me kahjuks ei jõua täna rääkida, miks on vaja Eestisse riigiarhitekt, mille ideega te olete välja tulnud ja, ja kumb on tulemuslikum areneda linna planeerimisel laia arutelu või, või otsida otsustajaks geniaalne autokraat. Aga kust me selliseid saale kahjuks on, nii, jutusaateaeg on läbi, täna lei külaliseks, kas Margit Mutso Eesti Arhitektide Liidu juht veel viimaseid nädalaid ja siis taas loomingusse, sõpradele ja perekonnale pühendub iroomikule? Jah, just see oli see nädal, kui Eesti Rahva Muuseumi võidutöö Memory fiils sai valitud ja ma tänan kõiki kuulamast, selle saate kordus on täna pärast südaööd ja nädal aega vikerraadio kodulehel kuulamiseks.