Ausalt, Madli, ma ei pea seda, mis sa peaksid ütlema. Sest ma ise ka ei tea, kes ma olen. Enne siia raadiosse tulekut käisin ma just läbi uuest vastavatud Kalev SPA hotellist. Avasid vormirõivastega, mida ma esindan Eestis, Lätis, Leedus, nemad avasid vormirõivastega oma hotelli ja nüüd tuli veel natukene asju juurde ja selle hirmsa pakasega tuli käia kõigepealt sealt läbi siis tulla raadiosse. Õhtul võib-olla võtan isegi laptopi lahti, hakkan natuke kirjutama, see sõltub kõik meeleolust, nii et ma ei tea, kes ma olen. Igal juhul üks asi kõikides nendes intervjuudes ja artiklites, mis sinust on kirjutatud, mille sina oled andnud, mulle ei meeldinud, mulle ei meeldinud ärinaine Elme Väljaste, minu arvates ei ole ärinaine, see ei kõla kuidagi hästi. Noh, ma seal hakkama. Ja mul ei ole selle nimetuse astu nüüd küll mitte midagi, okei, aga kui ma tohin nüüd siin sinu saates oma hinge puistata, siis ma ei oleks mitte mingil juhul ärinaine. Ma tahaksin olla kirjutaja inimene, aga elu sunnib mind lihtsalt tegema seda teist tööd. Et kindlustada Endal lihtsalt need sambad, mida me kõik vajame. Ja kahjuks nende sammaste paistmine kaugustes on, muudkui nihkub ja nihkub. Küll tahaks juba homme jääda rahulikult koju ja tõesti ainult kirjutada, see oleks minu südamesoov. Ega ma ei kahtlegi, et sa ärinaisena hakkama ei saa, ka ärinaine, see on midagi, näevad midagi kalki, midagi külma, no tuleb selles ärimaailmas läbi lüüa. Sa kuidagi ei meenuta, ei, mitte midagi külma kalkijaga sellist noh, sinnapoole kanti aitäh komplimendi eest. Ma arvan, et tõesti, ma olen see 12 aastat, mis ma nüüd olen seda oma firmat Saimun Churchilli esindanud. Siin Eestis ja ka Baltimaades. Et ma olen seda just täpselt suutnud teha Te kalgi inimesena, sest praktiliselt ma võin seda täitsa südamerahus praegu öelda. Et kõik need inimesed, kellega ma olen koos nende aastate jooksul töötanud, on tegelikult minu väga head sõbrad. Nad ei ole kliendid ja ma ei ole mingi ärihai, kes läheks ja ma ei tea, mis neile pähe määriks ja, ja kõik kokku räägiks, peaasi et endale kraapida, kraapida, kraapida oma vajaks muidugi natukene juba pisut rahulikumaks jäämist. Ma ei peaks enam muretsema. Aga kas praegu, kui sa tulid raadiomajja ja me jõudsime paar sõna ka enne intervjuud rääkida selles raadiomajas siin midagi veel tuttavat etega tuli või on kõik väga muutunud? Jah, siin vanas raadiomajas on küll nii palju muutunud, et, et siin praktiliselt mul ei tulnud mitte midagi, välja arvatud sina tuttav ette, aga ma käisin enda ajakirjanike liidu liikmemaksu maksmas niinimetatud siis endises uues raadiomajas. Ma ei tea, kumb nüüd uuem, kumb nüüd vanem on. Ja seal tuli mul pisar silma. Ma ei tea, ma olen vist 15 või 16 aastat nüüd ära olnud raadiomajast. Kõigepealt tuli mulle tuttav ette lõhn, koridorid lõhnavad absoluutselt samamoodi, sest midagi ei ole muutunud. Tänud. Täpselt sama põrandakate. Täpselt samad uksed. Ainult uste peale on nüüd nõelravitseja firma blabla bla, ühesõnaga igas toas istub keegi, kes mind ei huvita. Aga jah, see lõhn oli see, mis tuli nii tuttav ette. Pärast seda läksin koju, mõtlesin, et no niisugune nostalgiahetk oli, et ma poleks iial arvanud veel raadiomaja selline õhustik, sellised lühikesed kohtumised kas või Uno, Kaupmehe kaal ja valvuriga. Ended võisid minus sellise nostalgia esile kutsuda. Oled mõnus. Oled sa muidu igapäevaselt suur raadiokuulaja või lihtsalt teie selle jaoks aega? Ei jää mul selleks aega. Lugu selline, et kõigepealt autost varastati mul raadio ära löödi aken katki, tehti kõik puhtaks ja pärast seda ma lihtsalt otsustasin, et mina enam nendele pikanäpumeestele mingit põhjust ei anna. Ma polegi seda raadiot sinna tagasi pannud. Nii et kui ma autoga sõidan, siis on mul põhiline siis vaikus ja ma mõtlen oma päeva väga pingsalt läbi. Ja kodus mulle meeldib kuulata Ta lihtsalt muusikat ja just sellist rahustavat. Hästi niisugust läks muusikat. Ja muidugi ma ikkagi valetan mana raadioajakirjanikuna, kui on uudised, siis uudiseid Maiatavahel armastad kuulata rahustavat muusikat, ma ei tea, kas sinu ellu tuleb nüüd ka natukene loomingulises mõttes rahulikum periood, igatahes sel nädalal esitlesid sa uut raamatut Siinse minu ees on Elme Väljaste nektarilind. Ütle, kas on nüüd hinges veidi rahulikum või juba kripeldab uue raamatu kirjutamise järele? Ei tea, kui palju ma võin oma saladusi avaldada, aga raamat muidugi jõudis juba poelettidele enne jõule ja neljapäeval siis 19. jaanuaril oli tõesti väga kena ja meeldiv esitlus, mille minu väga hea Kirjastus Tänapäev siis korraldasid. Nektarilind on mulle mõnes mõttes tõsi küll, hingerahu toonud see on nüüd seitsmes. Ja nüüd ma vist juba enam-vähem taipan kuidas raamatut kirjutada, oma päris esimest raamatut, kiusatus olete ise veel lahti teinud ja veel lugenud? Ei ole ja ei taha, Hirmon ei taha ühtegi lehekülge lugeda, mõtlen, et issakene ei mäleta enam, kuidas see oli ja ja selle raamatu kirjutamisega on ju tegelikult nii, et kirjanik loeb seda iseenda kirjutatud raamatut. No ma ei tea küll sadu kordi. Lõpuks on nii, et kui viimane ülelugemine on, siis on tõesti selline tunne. No enam ei jõua, eks ole, ja, ja kui ta siis kaante vahel vaat siis on tõesti täpselt selline tunne mul, et see laps on saanud täisealiseks, kas mina olen endast andnud kõik, mis mina suutsin? Ja nüüd ta hakkab oma elu elama? Mul ei ole enam mitte kuskil võimalik enam vahele astuda, kätte mitte panna kellegi suud sulgeda, mis tehtud, see tehtud. Aga kas ei ole mingit sellist ootust või lootust või ettekujutust, kuidas publik võiks selle raamatu vastu? Ta ise, ma ei oska küll mitte midagi ette aimata ja olen nii tohutult tänulik ja kasutan praegu juhust ja ütlen 1000 1000 tänu kõikidele nendele lugejatele üle terve Eesti kes on pidanud mind lugemisvääriliseks ja kutsuvad mind kohtuma raamatukogudesse ja esitavad küsimusi ja minu meelest vot see ongi see tagasiside, kui sa tead, et sind loetaks. Mida nad küsivad, mida nad tahavad teada, oinad tahavad kõike teada, nad tahavad ikka teada, kas on ikka sinu enda elust, Ühegi inimese elu ei saaks nii kirev olla, aga ma kasutan praegu juhust ja räägin ära näiteks loo, mille ma võib-olla kunagi kirjutav väga lühikese episoodi kuskile raamat tusse, mina korjan elust killukesi ja kuna ma olen tõesti igapäevaselt seotud nii tohutult erinevate inimestega see on nagu kaleidoskoop, sealt saab nii eredaid karaktereid, siis no näiteks käisin enne presentatsiooni vaja ju ennast natukene korda teha. Käisin Silme kulme värvimas, juba tunnen, kuidas naine viskas niimoodi, siuh-säuh tunnen kohe, kuidas mul see värv, põse peas silmad on kinni, mitte midagi ei saa öelda, ei saa näha. Tunnen, kuidas käed lähevad higiseks, mõtlen jumal jumal, kuidas ma siit nüüd siis välja saan, missugusele ma siis siit välja tuleb? Välja tulles polnud väga hullu midagi, aga järgmine hommik, kui ma duši alt tulid, siis selgus, et täpselt pool kulmu on tume, teine pool jumala hele, vot niisuguseid väikseid killukesi ma korjan elust. Mulle jäävad nad meelde, kuskil mingil hetkel tuleb see meelde ja ma kirjutan neid raamatusse. Et noh, vähe on seda, mis ma nüüd pean ajude raginal välja mõtlema, et ikkagi kõik on kuskil elus kogetud, nähtud ja meelde jäänud. On need ajaviiteromaanid, on see ajaviitekirjandus, mida sina kirjutad ja ma usun, et siiamaani küll on see võib-olla õige praegu neid sinna lahterdada, kuigi näiteks kas eelviimast raamatut siis täiesti täisealine ja kõigest 18. Need on noorsooromaanid, noorsooraamatut, minu meelest on seal tänapäeva eesti noore neiu elust kirjutatud ka väga aktuaalselt, nii et seda võib pidada ajaviiteromaaniks. Aga samas on see väga realistlik raamat ja kui üks üheteistkümnendas klassis õppiv tütarlaps loeb ja katsub kaasa mõelda sellele, mis toimub tema vanuse tüdrukuga, kes läheb Saksamaale lapsehoidjaks ja mis seal siis kõik edasi juhtub. Ja see ei ole nüüd muidugi minu väljamõeldis raamat, et seal on tegelik tütarlaps oma tegeliku eluga taga, kuigi muudetud kujul natukene. Sest ma ei tea, kas see on nii väga ka ajaviiteromaan. Aga on sul ette tulnud juhust? Või kuidas sa sellesse suhtud, kui mõni ütleb? Elme, Väljaste raamatud? Naistekad? Ja seda, see on mul teada ja nüüd nendele, kes niimoodi ütlevad, need võiksid tõesti seda nektari lindu lugeda, sest ma tsiteerin neid siin raamat päris pikalt ja, ja selles nektari linnus ongi peategelane, üks minusugune kirjutaja. Ja ma olen olnud, et väga palju istunud Delfi jututubades lugenud seal kõiki neid rubriik enda kohta käivaid ütlusi, nii et ma olen selle kõigega kursis, aga ma küsiks vastu. Hea küll, beeta kui minu raamatuid naistekateks. Aga ma ei ole ainus inimene maailmas, kes naistekad kirjutab. Neid ju kirjutatakse terves maailmas, ma ei tea, miks Eestis on see viimane surmapatt. Aga no delfi on võib-olla mõnikord üks väga jube koht, sa ei põe seda, mis seal Delfis sinu kohta kirjutatakse, öeldakse. Eks ta lugeda ühel hetkel, kui seal midagi nüüd väga halvasti oleks, eks ta sellel hetkel on ikka raske küll üle elada. Aga siis viib jälle järgmine kommentaar näiteks tuju paremaks ja ja kui siis tuleb kuskilt veel mingi muu telefonikõne kutsutakse sind lugejatega kohtuma siis ma mõtlen, et, et igalühel on ju õigus välja öelda oma arvamus. Järelikult oli see selle inimese arvamus, peaasi et seal taga ei oleks niisugust inimlikku kadedust. Tahetakse sõnadega sind lihtsalt Tapa või või vaikima sundida. Seda ma ei tahaks, sest ma ise ei ole selline. Ma ei ole endale ühtegi vihavaenlast niimoodi siia ilma mitte ühegi teoga tegelikult ju toonud, et, et me võiksime kuidagi ära mahtuda sellesse väikesesse Eestisse, mina minu raamatut ja siis need lugejat, kes tahavad lugeda ja need, kes ei loe. Ma käisin enne seda intervjuud meie raadioraamatukogus ja küsisin sealt ka sinu raamatuid, Earth tikleid, et ikka ennast enne veidi kurssi viia ja raamatukoguhoidja ütles, et ei tea, kas meil Elme Väljaste raamatut sees on. Need on väga nõutud, juhuslikult siiski olid, aga tõepoolest need on olnud ja on väga nõutud raamatut. Ja siis raamatukoguhoidja küsis nii kenasti, teades ka, et sa oled üsna hilises eas, siiski. Ma ei tahaks öelda, kõrges vanuses kirjutama hakanud, et kas ta siis varem ei teadnud, et ta oskab kirjutada. Nüüd ma küsingi ning kas sa siis varem ei teadnud, et sa oskad kirjutada? Sellest ma olen juba rääkinud, et ma väga varakult olin hakanud rääkima kõikidele oma tuttavatele ja minu mees muidugi mäletab seda väga, et ma olen öelnud, et ükskord ma kirjutan raamatu niikuinii. Ise ma seda ütlust ei mäleta, aga see soov on mul olnud tegelikult sees kogu aeg. Minu nooruspõlv möödus ju teistsuguses ühiskonnas, see on number üks. Teiseks olen mina olnud just nimelt niisugune lapsevanem ja ema kes sellel ajal, kui lapsed olid väikesed ja vajasid enda kõrval turvalist kodu õpetust seda sooja ema kätt siis mina oli rohkem kui kanaema. Tõesti, ma, ma kasvatasin, ma õpetasin oma lapsi. Ja tulemus on nüüd mul selline. Ma võin nii uhke olla oma laste üle, ma ei pea ühelgi, kel kahtlema, et kas nad käituvad õigesti või, või mis nad teevad, järsku nad valavad mulle mingit soppa pähe või et ma peaksin häbenema seda elu lõpuni. Ei, ma olen absoluutselt kindel nendes ja nüüd oleme absoluutselt vaba elama nüüd oma elu sest see põhiülesanne on täide. Ja siis ma hakkasin mõtlema, see oli see mõte tuli ükskord öösel, et mis mind teeksin elus õnnelikuks, siis tuli mulle meelde, kuidas mulle meeldis kirjutada kirjandeid. Võisin terve päev istuda seal selle paberi ees mõtelda, välja, vaadata ta aknast ja siis mul lõpuks plahvatas tegelikult. Ma olen ju seda soovinud teha kõik need aastad ja kui raamatu esitlusel Mart Ummelas imestas, ütles, et tema oli ühel suvel terve suvi kirjutab tanud Nemo turniirist ühte raamatut ja ja ütles, et ta oli hakanud lausa vihkama seda, seda tööd. Siis mina ütlen, et andke mulle ainult üks vaba suvi, andke mulle ainult üks vaba nädal, ma ainult istuksin ja kirjutaksin. Kui mul millestki puudus on, siis on selle see aeg, millest mul puudus.