Margus Saare jutusaade Jutusaade tere hommikust, head vikerraadio. Kuulajad on taas eetris, jutusaade on jaanuarikuu lõpp ja läksin jutu saateks seekord hoopiski stuudiost välja. Olen Moskvas ja Moskvas on aadressil maaleigi Slovski viis. Eesti saatkond, kus konsulaarosakonna juhatajana töötab proua Kerli Veski. Tere hommikust. Tere hommikust. Kui toode siin Moskvas, nüüd juba alati olnud. No nüüd on juba poolteist aastat, nii et 2004 sügisest ütleme nii. Konsulaarosakonna juhataja, tegelikult konsul kindlasti on konsulaartalituse juhataja konsul aga muuhulgas siis, kuna meil on tõesti suurem konsulaartalitus kui nii mõneski muus eesti saatkonnas, siis on siin vajaga üldiseid nii-öelda administratiivküsimusi lahendada, kuna konsuleid ja ka viisaametnike on rohkem. Nii et siin on vaja juba tööd koordineerida, veidi. Kuidas te siis suursaadik Marina Kaljurannaga töö olete ära jaotanud? Ma arvan, et, Probleeme meil suursaadikuga kindlasti ei teki, kuna suursaadik on ikkagi saatkonnas esinduse juht, tema kanda on kogu esinduse töö ja selle juhtimine, mis tähendab siis nii poliitilisi, majanduslikke, kultuurilisi, sealhulgas ka kultuuriküsimusi, võib konsulaarküsimusi, aga, aga tema on ikkagi nii-öelda saatkonna esindaja ja konsulaar. Talitus tegeleb kitsalt konsulaarküsimustega, nii et siin ei saa kindlasti juttu olla sellest, et meil kuidagi omavahel Tegevus sassi läheks või midagi sellist, seda ei ole. Kuidas siis nii juhtus, et te olete välisministeeriumi teenistusse sattunud või kui läbimõeldud otsus oli või millal see otseselt tuli, siis et kõik eelnevale väga hea meelelahutusele ei ja, ja ma panen nüüd kostüümi selga ja range lõikelise pintsaku ja, ja nii see jääbki. Sai tehtud ülikooli lõpus. See on siis nüüd juba enam kui viis aastat tagasi ja õigus institud ja tookord oli ta õigusinstituut, nüüd on ta juba Tartu ülikooliga koos aga siis tuli otsus teha, et mis minust edasi saab, kuna ülikool hakkas läbi saama ja tuli valida, kas siis jätkata meelelahutuses, kuna tol ajal ma ülikooli kõrvalt ka laulsin ka laeva peal veel töötasin õhtujuhina, et siis tuli valida, mis ma siis edasi teha tahan ja kuna haridust eakas ühele poole saama, siis muidugi valisin ma pigem erialase töö. Ehk siis läksin juristina tööle ja ma väga soovisin välisministeeriumis endale kohta leida. Ja õnneks ka nii läks, nii et ülikooli lõpust saadik maa välisministeeriumis töötanud ja nüüd siis otsaga Moskvas Kellega te olete kogu aeg arvestanud, et kui välisministeeriumisse minnakse tööle, siis ükskord ka Eestist ära minema, mõneks ajaks? Jah, eks ta reeglina peaks nii olema küll ja, ja enamikel juhtudel ta ka nii läheb, sest välisministeeriumis töötades oled sa tõesti valinud selle tee, kus sa eeldatavasti soovid ja sulga tuleb saatkonnas töötada, nii et see on kindlasti üks osa välisministeeriumi tööst. Millega tegeleb konsul, siis Venemaal päästab eksinud eestlasi eestlaste hingi Venemaa pealt ja ja viib koju ära vä? Jah, laias laastus võib nii öelda küll, kuigi mida me alati ka inimesele endale südamele panema on see, kõigepealt on inimese aitamine ikkagi inimese enda asi ja saatkond aitab nendes küsimustes, mis on meie pärusmaa ja kus meie võimalused on. Sest päris selge on see, et kui inimene tahab Venemaal eksinud olla, siis ei saa ka saatkond siin kedagi aidata. Aga kindlasti need, kes on oma dokumendid näiteks ära kaotanud või veel hullem, kellelt on need dokumendid varastatud ja inimene tahab ikkagi koju tagasi sõita, siis me aitame siin ajutised reisidokumendid vormistada. Anname inimesele informatsiooni, mida ta siin Vene riigis peab edasi tegema, näiteks saama väljasõiduviisa, kuhu ta selleks peab pöörduma. Kui on vaja rahalist abi, siis üritame seda organiseerida, et sugulased saaksid tõesti inimesele raha anda, et ta saaks endale rongipileti osta näiteks. Nii et see on, on meie igapäevane töö ja loomulikult, mis puudutab Venemaa esindust, on meie väga suur töö osaga viisade väljastamine. Et võib-olla seda eestlaste osakaalu ei ole nii palju kui kuskil Euroopa riikides, kus eestlasi väga igapäevaselt käib, aga ka Venemaale eestlasi satub ja satub järjest enam, ma arvan. Nii et jah, viisad on küll suur hulka ka eestlaste abistamine on muidugi meie prioriteete. Kui suurt osa Venemaast Eesti konsul Moskvas teenindab, kust kandist see venelane võib-olla, et ta saaks Eestisse külla? No Moskva saatkond teenindab tegelikult enamiku Venemaast, nii et tulgu inimene või Vladivostokist. Aga mis jääb meie piirkonnast välja, on siis Peterburi ringkond, kuna Peterburis on peakonsulaat ja Pihkva piirkond ja kuna Eesti esindusi on paratamatult, et maailmas vähem On riike siis need riigid, kus Eesti esindus ei ole ka sealt riikidest, võivad kodanikud tulla näiteks ka Moskvasse viisat taotlema, nii et siin lähiriikidest on, on samuti viisataotlejaid, kellel veel eriti on viisavabadus näiteks Venemaaga, ta saab tulla siia kenasti viisavabalt ja siin juba siis taadelda eesti viisat. Nii et see piirkond on tegelikult laiem kui, kui ainult Venemaa turule konsul Venemaal? Jah, vastan väga lühidalt, jah, kuigi kui ma selle töökoha valisin ja üldse algul Venemaale videerisin, siis nii mõnedki küsisid, et kas see on pealesurutud otsus. Kuna millegipärast Eestimaal kipub ikkagi olema veel niimoodi, et Venemaale peljatakse tulla. Aga välisministeeriumisiseses hierarhias ja karjääris on, see on see kõvakohtades. See on hea küsimus, sest milline on nüüd kellelegi jaoks hea karjäär. Et Venemaale on nagu asumisele saatmine ja Brüsselisse vägevam Ei vot siin ongi, et mis kellelegi jaoks nagu oluline on, et minu jaoks oli see kindlasti samm edasi. Ja, ja huvitav on siin ka. Ja ma arvan, et see kogemuste pagas, mis, mis siit saab, on, on, on väga tähtis ja oluline, nii et ma iseenda jaoks kindlasti liigitan seda kui samm edasi, mitte mitte mingisugust asule asumisele saatmist ega, ega sammu tagasi seda kindlasti mitte. Muidugi on väga palju neid, kes pigem võib-olla vaatavad lääne poole ja tahavad pigem Euroopa riikidesse minna, aga ma arvan, et see aeg ka võib-olla muutub ja, ja nii-öelda Venemaa muutub jälle atraktiivseks ka tavakodaniku jaoks, sest tõesti eestlasi käib siiski vähe Venemaal võrreldes sellega, et ta, meie naaberriik ja siin võiks hoopis enam eestlasi turistina käia. Kooliajal või ema Annega lapsepõlves käisite Moskvas ka vä? Ja tuli ette, see oli küll siis veel nõukogude ajal, aga oli aeg tõesti, kus suviti sai emaga Venemaal kaasas käidud ja sealt see esimene kogemus Venemaast ka tuli. Nii et seetõttu teatud nostalgia minust tõepoolest valitses, kui ma siia tagasi tulin ja ma tulin siia hea meelega ja nüüd lihtsalt elades siin näed muidugi seda elu juba hoopis teise kandi pealt kui lapsena, lihtsalt korra läbisõidul, mida ma kindlasti väga hindan näiteks siin on, on tõesti see kultuurielu, mida siin Eestiga kahjuks ei anna võrrelda, sest siin on tõesti võimalused hoopis teised. Siin on nii palju teatreid kontserdisaale. See on eestlase jaoks uskumatu. Kui leebelt Moskva teinud, nagu vastuvõtud on, kas on teil naha üle kõrvade tõmmata või no kui tavakodanikul? No mida ma pean kindlasti kõigile eestlastele ütleme, on see, et Venemaast ei tasu karta seda, mida paljud eestlased millegipärast Eestis kardavad ja pelgavad. Et siia kindlasti tasub tulla ka, lihtsalt tasub olla valvas nagu igal pool mujal välisriigis ja samuti ka kodus. Sa pead teadma, kus sa oled, kes sa oled ja, ja teadma oma piire, et siin on ju samamoodi, saad sa rahulikult käia, tänaval saad sa käia erinevates nii-öelda avalikes kohtades, et sellega mitte mingisugust probleemi ei ole, lihtsalt igal riigil on oma eripära. Kas või näiteks siin tõesti, mis minu endaga juhtus, on see, et kui sa ikkagi ei tea algul, et siin on kombeks osta mingisuguse kontserdipiletid vahendajate poolt kokku ja müüa topelt või kolmekordse kasuga edasi, siis esimesel korral sa võid tõepoolest seal siis ka pügada saada, sest sa eeldad, et sa ostad originaalhinnaga, aga seda tegelikult ei tee. Aga, aga ma arvan, et selliseid seiku ja väga erinevaid seiku võib igal pool juhtuda, nii et siin. Ma ei ütleks küll, et, et Venemaa oleks kuidagi ohtlik või eriline koht, kus peaks kuidagi eriti valvas olema, et igal pool peab seda tegema. Eesti saatkond nagu muidugi ka paljud teised saatkonnad on nagu omaette kindlused, kus käib ja isiklik elu käsikäes ja tegelikult ei peagi nina väga palju välja pistma, et töö saaks tehtud ja ja oleks ka puhkamiseks aega, kui tihti ta ikkagi õhtuti välja lähete ja kas siin Moskvas on kuskil siis käia peale selle kontserdisaali või teatrisaali? Ma arvan, et siin jälle sõltub, et kes mida enda jaoks huvitavaks peab, et mis minule endale väga meeldib, on lihtsalt, kuna me siin kesklinnas ka elama minna, tõesti, lihtsalt uksest välja jalutada kesklinnas, kuna siin on palju ilusaid kohti ja kuna siin on mastaabid võrreldes Tallinnaga hoopis teised, siis on tõesti see, et kui sa siin korra välja jalutama lähed, siis tihtipeale saad. Aga tagasi ei tule, vaid ongi kaks-kolm tundi juba möödas. Aga kuna minule tõesti meeldib siin kontserditel ja erinevatel kultuuriüritustel käia, siis kahjuks väga tihti seda ei juhtu, aga siiski mõned korrad kuus üritan ikka ühest või teisest üritusest osa võtta. Ta, ja, ja ma arvan, et see on, see on täiesti piisav, sest noh, paratamatult töö nõuab oma isiklik elu, nõuab omavik, nõuab oma, nii et. Kus on välisministeeriumi ametniku, kes käib riigist, riiki, kust tema koduvad? No kodu on ikka Eesti siinses, kui rääkida küll iseendast ainult, aga, aga ma arvan, et see kehtib paljude ja võib-olla isegi kõigi suhtes. Kodu on ikka Eesti, et sõltumata sellest, et ma siin nüüd viibil mõned aastad mõtlen ma igapäevaselt ikkagi Eesti peale mõtlen selle peale, millega tegeleb mu pere, kuidas on mu kodul asjad läinud ja, ja teen plaane kindlasti selles suhtes, et kuidas võib-olla kodu kaunistada või ma ei tea, noh, sellised täiesti igapäevased mõtted käivad ka siin, olgugi et sa oled eemal, aga ka kuna kodu on Eestis, siis loomulikult plaanid on seos Eestiga. Teie ema Anne Veski ja on öelnud, et tema ise on karjäärinaine ja ta pole hellitanud ka teid öelnud, et Kerli, aga karjäärinaine olete temaga nõus? Tal on kindlasti õigus, vaadates minu senisele elule, aga kas ta nüüd minu kogu eluks sellisena jääb, prioriteet on karjäär ja pere ja muud loomad tulevad pärast seda siis ma siin ei julgeks küll näppu anda, et pigem ma ütleks jah, et hetkel on küll nii olnud, et viimased aastad on läinud pigem nii-öelda töö ees ja mina järel, aga, aga Eksu kätte jõua ka aeg, kui võib-olla tuleb pigem pereelule mõtlema hakata, et eks me näe, ma arvan, et ma olen veel võib-olla liiga noor, et öelda, kas minu terve elu saab olema karjäärinaisena või mitte. Te olete kunagi öelnud seda, et mulle meeldib pärast tööd koju tulla ja magada oma voodis ja sellepärast ütlesite ka ei ju tegelikult vist selle cruise emanda tööle laevas, mis seal siis närvidele tegelikult ajab, ongi see, et öine töö ja ütleme siis, et kodukajut on, ma ei tea, 50 meetrit lihtsalt eemal sellest, lavastus pidi töötama. Jah, naljakas ta on, et laeva pealt sai sellepärast ära tuldud, et tahtsid enam kodus olla ja nüüd oled päris kodus, aga ma arvan, et lihtsalt see laevaelu sai ühel hetkel otsa ja too hetk oligi just seesama, kus ma pidin otsustama, mida ma oma erialaga peale hakkan ja kas, kas ma lähen erialast tööd tegema. Nii et ma arvan, see periood sai lihtsalt sel hetkel läbi. Kuid ka siin on ikka see, et olgugi, et ma olen siin mõned aastad nagu ma ka ennem ütlesin, ikka mõtled sellele, et millal on see hetk, kui sa saad jälle kodus oma voodis olla. Et laeva peal on tõesti tingimused veel kitsamad, seal sa oled ju merel ja sul ei olegi võimalik sellest laevast nii-öelda töö ajal väljuda. Siin sa ikkagi lähed pärast tööd majast välja, kui sa tahad. Aga, aga ma arvan, et see teatud nii-öelda kitsa piiritunne, seda enam just avardav mõttemaailma, fantaasiat, mida kõike võiks teha, kui seda piiri ei oleks, et et eks ta vist paratamatult nii on, et kui üks on, siis loodab teiste. Kui tõsine see mõte kunagi tegelikult oli sellist lapsepõlve, eks ju. See mõte oli, et lauljakarjäär mind ees ootab ja, ja praegu ma laulan ema bändis ja pärast oli Vox Box ja oli see oli see bänd, et see oli tõsiselt mõeldud kõike. Muidugi oli, muidugi oli, kõik oli tõsiselt mõeldud ja Spice sai hingega tehtud, et ma arvan, see oli üks väga tore aeg ja, ja kooli ja ülikooli kõrvalt oli seda kõike võimalik proovida, sest siis oli see hetk, kui sa veel tahtsid katsetada ja vaadata, mis maailm pakub. Kõigepealt meie arvates muidugi oli. Muidugi oli, aga jällegi langes sinnasamasse perioodi kui, kui kahjuks või õnneks tuli teha erinevaid valikuid ja kuna ma siis ikkagi leidsin, nähes kõrvalt, ütleme oma ema elu kui hüppeline ja, ja kirju võib olla ühe laulja eluteed, siis ma arvan, et kas, kas ma nüüd kartsin seda võima, pigem leidsin, et ma tahan ise olla kuidagi stabiilsema ja rahulikuma elu peale, et võib-olla ka see, et ma seda olin nii-öelda eluaeg kõrvalt näinud, pani mind otsustama pigem teises suunas, kas liikuma, et võib-olla, kui, kui oleks lauljatee, ma ei tea, läinud järsult ülesmäge, võib-olla oleks ka kuidagi teisiti otsustanud, aga noh, muusika on siiamaani minu huviks jäänud, ma küll tegelen sellega hetkel väga vähe või nüüd viimane aasta pole üldse tegelenud. Aga ma ikkagi jälgin, mis, mis sellel maastikul toimub ja üritan kursis olla. Jutusaate külaline on Kerli Veski, Anne Veski tütar. Kas see Anne Veski ema olek sisendeid nüüd kogu aeg saatnud ja siiamaani inimesed teavad teid kui Anne Veski tütart või teevad nad juba Kerli Veskit ja siis alles Anne Veskit? Kindlasti ma eluks ajaks jään Anne Veski tütreks aga tulles nüüd siia Venemaale, siis võite ju ise arvata, milliseks muutub sinu kaaskõneleja nägu, kui sa siin ütled nii-öelda kohalikule inimesele, olgu see su kohalik kolleeg või, või keegi teine. Kui selgub, et perekonnanimi on Veski ainukene veski, keda nemad teavad, on Anne Veski ja siis selgub, et veel mitte lihtsalt sugulane, vaid ema siis muidugi see, see pilk muutub hoopis säravamaks ja hoopis teistsuguseks. Nii et kuigi ma eeldasin, et et siinse ei saa mitte mingisugust rolli mängima, siis kui see info ikkagi teadlikuks saab, siis see suhtumine muutub palju soojemaks, võin kohe kindlalt väita. Nii et ma arvan, et see Anne Veski tütreks olemine on erinevate tahkudega ja on tal olnud negatiivsed ja, ja on olnud positiivseid varjundeid, et see kindlasti jääb. Aga mida ema isa Ta ise on nüüd öeldud, on küll see, et kui on mõnel inimesel viisaprobleem, siis pigem nagu juhtub juba niipidi. Sinu tütar on konsul, et kas võiks aidata. Nii et eks ta on jah, selles mõttes ka nüüd sattunud teatud mõttes selle minu tööküüsi, et nüüd leitakse ka tema kontaktid ülesse, kui, kui viisaprobleem. Kui silmi päästev on siin Moskvast vaadates Anne Veski sära. Ma arvan, et eestlase jaoks tundub siiamaani uskumatu, et nii suur, kui Venemaa on, et siin Anne Veski nimi ütleb nii paljugi et kaasa arvatud, ma ka ise ei oleks iial uskunud, et sõna otseses mõttes ükskõik kellega sa siin ka ei kohtuks. Kui ikkagi tuleb jutuks nimi Anne Veski, siis mina ei ole veel kohanud inimest, kes ei teaks, kes ta on. Nii et see, ma arvan, tähendab ikkagi seda, et sõltumata sellest, et ta hetkel enam igapäevaselt siin ei esine on on tema nii-öelda müüt ja tõesti see sära tegelikult alles jäänud. Oleksite kuriga ema peale, et ta teid vanaema juurde sokutas. No eks seda aega ole muidugi olnud. Ma arvan, et sellises situatsioonis juhtub nii iga lapsega, et lapsepõlves kindlasti ja ma olen olnud ikka väga kuri Kohe algusest peale olete tegi ju vanaema juures olnud, sest te sündisite ju Anne Veski karjääri alguses. Jah, no esimesed aastad ma olin ikkagi ema juures, aga, aga siis, kui karjäär juba tõesti väga ülesmäge hakkas minema, siis, siis ma olin pigem Raplast. Ja nüüd tagantjärele loomulikult täiskasvanuna saad aru, miks inimesed teatud otsuseid teevad, aga aga lapsena sellele vaadates loomulikult võib-olla lapse hing nagu iial sellest aru ei saa. Et nüüd ise mõeldes oma eluvalikutele ja öelda, et ma 100 protsenti nii ei valiks, aga saades kindlasti ütleme selle tahke võib olla erinevaid külgi, siis võib-olla mõtleks pisut enam nüüd sellele, kui mina peaks taolise valiku tegema. Et, et ma arvan, et neid raskeid valikuid tuleb inimestel ikka teha ja kes siis kuidas valida, missugune oli elu vanaema ja vanaisaga. No see oli väga ilus elu, mulle ei ole mitte midagi öelda, kuigi vanaema kasvatus võib-olla oli karmim sellepärast et tema juba teadis, milliseid ohte ühelt lapselt oodata, temal oli omad lapsed juba üles kasvatanud. Aga samas võib-olla teise kandi pealt anti mulle jälle rohkem vabadust, kuna oli näha nii-öelda juba varasemalt oma laste pealt, et lapsed oskavad ka ise mõelda. Nii et ma arvan, et mulle anti piisavalt vabadust ja piisavalt kasvatust, nii et ma loodan, et Ma arvan, et paljuski see, kes ma praegu olen, olen kindlasti tänu oma vanavanematele. Ja siis, kui saite 15, siis otsustasite, et vanavanemad enam ka ei ole need, kes peaksite kasvatama. Mis te läksite, Noarootsi? Jah, läksin Noarootsi õppima, mul oli tol ajal hästi tore juhendaja mitte nüüd küll ametlikult, aga, aga kes, kes minu käekäiku pisut suunas ja tema tegi mulle tõesti ettepaneku, et selline tore kool on olemas. Ja kuna siis oli ka veel see aeg, kus võib-olla välismaale õppima minemine nii tavaline ei olnud siis tänu sellele, et ma Noarootsis õppisin rootsi keelt õppisin, sain maga pooleks aastaks minna Rootsi õppima. See oli minu meelest super võimalus ja tänu sellele, et ma rootsi keele suhu sain, tänu sellele sain ma ka pärast laeva peale tööle. Ja nii see on kõik järjest läinud, nii et ma arvan, see, et mulle too kanti võimalust maailma näha ja kogeda võib-olla midagi muud kui lihtsalt tavalises keskkoolis, siis siis see oli kindlasti suur samm edasi. Too hetk küll minu iseseisvumisele, aga, aga kindlasti maailmavaatele. Ja pärast seda, kui kool sai läbi, siis tuli välja, et, et võiks ema ja ja tema mehega koos elama hakata, siis ei mahtunud enam üldse, lasin majja. No kuidas vii viivad, ikka läheb. No ma arvan, et siin on mängus juba see, et too hetk, olles elanud omaette, kolm aastat ja olles harjunud hoopis teiste elamistingimuste käitumisega, siis loomulikult panna nüüd mitu kivi Ühte jahu jahvatama. Võib hästi minna, aga, aga ei pruugi ja ma arvan, et ma lihtsalt tol hetkel olin juba liiga iseseisev, isepäine ja tahtsin teha kõike juba omamoodi. Ja vanematel on jälle, seda võib olla raske aktsepteerida, kui ikka ju võetakse, et laps on laps, pea peaks nagu kuulama ja suunatud saama, et et ma arvan, et ma olin lihtsalt juba ka võib-olla sellest liiga välja kasvanud, et uuesti nüüd kodu rüppe minna ja hakata kuidagi vanemate käe järgi uuesti elama, et see, ma arvan, lihtsalt minu egoismi juures ei olnud võimalik. Kallas andis jälle hea põhja selleks et kiirelt leida võimalus, et kui ta selle omaette ja iseseisvalt elama hakata ja see oli ka väga heaks tõukeks ülikooli ajal tööle ruttu minna, et olla ka majanduslikult iseseisev ja ja ma arvan, et see on kõik tähendanud seda, et ma olen teadlik sellest, et ma saan ise oma elus hakkama. Kuidas sellega siis on lastetuba on vanaemalt kellelt iseloom. Hea küsimus, ma arvan jah, et lastetuba on peamiselt vanaemalt aga iseloom, ma arvan, on erinevate mõjutuste kogum, et et üks asi on see, ma ise olen olnud juba sünnist saati, ma arvan, iseloomult puht selline. Ja lisaks lisaks muidugi elukogemus peaks ikka noored inimesed eravad läbi küll raskemaid, küll kergemaid aegu ja, ja küll tundub, et nad on kuskil, ma ei tea, kas hetkeks põlenud või depressioonis või kus iganes, ehk siis sellised negatiivsed perioodid elatakse üle, aga ma arvan, et see kõik on ainult selleks, et ennast tugevamini ja kindlamalt tunda, et et ma isegi ei oska ütelda, kellelt võiks iseloom olla, pigem on tõesti see nii-öelda erinevad elusituatsioonid, mis, mis elu on mulle toonud ja ma olen neist lihtsalt läbi läbi läinud ja välja tulnud, et, et ma arvan, kõige enam see. No kui mõelda ema peale, et kas ta on selline alati adunud, mis ta tahab teha ja kaalutlev, ja alati kui esinemist pakutakse, siis sellega vastu võtab. Selle üle on mul raske vastata, sellepärast et tundub teinekord küll, et ta teab väga hästi, mida ta teeb, aga olles samas ikkagi teatud mõttes kunstiinimese hingega, siis teinekord mulle tundub, et ma olen hoopis ratsionaalsem ja hoopis teadlikum oma edasistest tegevustest kui tema siiani. Nii et ma arvan, temas on selline müstiline segu kultuuriinimeste ratsionaalsust ja, ja teadlikku käitumist ja samas loomingulisust, ma arvan, tema puhul on väga raske öelda, mis on prioriteet, et pigem pigem ta lähtub tolle hetke nii-öelda võimalustest ja valib siis kord kas praktilise poole või siis juba vastavalt hingele, nii et et ma arvan, tema puhul on väga raske öelda, et see üks ja sama, nüüd ainult juhikidega Kuidas praegu teie suhe on, kui ema saab peagi saab 50 ütleme niimoodi ja tütar oli väga päris suur, et kas sellel ajal ollakse sõbrannad või, või on mingi ema-tütre suhe veel vä? Ma arvan, et kuna meie elu on niimoodi läinud, et et meil ei ole õnnestunud väga palju koos elada just see, et me ütleme, vanaema juures elasin siis ma arvan, et meil sai see eriti varakult olema, et pigem tekkis sõbrannalik suhe kui ema-tütre suhe, sellepärast et, et paratamatult võtsin mina A, Joona ja ütleme seda kasvatust, mida ma vanaema vanaisa juures sain ja jagasime emaga siis juba omavahel seda teadmist, et kuidas sul siis oli, kuidas mul nüüd kasvatus on selles mõttes, et et kas vanaema näiteks oli oma kasvatusmeetodeid muutuda aja jooksul või on täpselt sama, et pigem jah, sõbrannalik suhe kui, kui päris nüüd ema ja tütre suhe, et et ta on siiamaani ka hingelt selline nooruslik ja noor inimene, et pigem räägime siiamaani sellest, et kuidas mul, ma ei tea, armastuses läheb või, või kuidas mul kuskil klubis läks või et selles mõttes. Ma arvan, et see, see päris pikka aega nii olnud Aga need hirmud ja etteheited, mis lapsepõlves olid nendest, te olete saanud nagu ära rääkida ja te olete suud puhtaks rääkida. Jah, on olnud sellised rasked ajad ema jaoks, kui tõepoolest oli vaja suud puhtaks rääkida ja ma arvan, see oli ka selline teatud puberteedi ja lõpp, kui, kui sedapidi lihtsalt tegema, et saaks õhu puhtaks ja see on jah, ammu selja taga, niiet. Kuidas siis on õhtuti keegi kutsub teid välja ka või? Ikka ikka? Et ma ei ole üldse seda tüüpi inimene, kes armastaks üksi käia kuskil kontserdil või väljas? Ma küll olen armastanud väga palju üksindust, aga pigem siis nii-öelda kodustes tingimustes oma turvalises keskkonnas, aga kui ma ikkagi lähen juba kodust välja, siis kindlasti seltskonnas või vähemalt kellegi ühegi inimesega koos, aga mitte üks eriti sellises suures linnas, aga on Moskvas jah, et olgugi, et Moskva kesklinn ei ole ei ole nii ohtlik, võib-olla kui eestlased arvavad, aga paratamatult üksi. Ma ei, ei ole nii julge ka Tallinnas, et ma nüüd suvalisel kellaajal üksi ringi liiguks. Kas ühel Eesti diplomaadile Moskvas on pidevalt see hirm ka, et Eesti-Vene suhted on vahel nii keerulised, et tuleb kiiremas korras käsk hoopiski kohvrid kokku pakkida ja jääminek kodumaale? Ma ei arva nüüd küll, et siinsed diplomaadid igapäevaselt valve kohvreid nurgas hoiavad, et seda kindlasti mitte, aga Ma arvan, et teise kandi pealt peab olema alati teadlik erinevatest võimalustest ja, ja ütleme erinevatest situatsiooni lahendustest, nii et selles mõttes seda valu iga päev kindlasti mitte. Kindlasti mitte, aga, aga peab olema teadlik, et erinevaid situatsioone võib ette tulla ja siis tuleb minna, kui tuleb minna. Seda aega te ei kahetse, te olete olnud laulja ja, ja ema bändis terjeri oma bänd ja et olete meelelahutaja olnud ja see ei ole teie karjääri ohustanud. Diplomaadina. Ma arvan, et pigem vastupidi, sellepärast et mida mul ei ole tõesti sellisel kujul olnud, kui nendel võib olla, kes, kes esimest korda peavad näiteks kõnet pidama või suurema rahvahulga eest seisma, siis esinemisjulgus on mul olemas ja praktikat on saanud ka üksjagu, nii et. Ma arvan, et pigem on see esinemisjulgus ja, ja rahvamasside mitte kartmine pigem pigem kasuks olnud, et tõepoolest, kui on vaja, ütle, et kaks sõna ja see ei tekita mingit probleemi. Saatkonna valget Estonia klaverit näppida ei taha. Ma olen seda proovinud. Aga ma proovisin seda esimestel kuudel, kui ma siia tulin ja siis juba jah, ju siis kas elutempo või, või mis iganes kogu selle suunatest pidi keeras, nii et ütlen ausalt, et aasta otsa ei ole seda tõesti proovinud ja ja isegi enam ei ole meeles seda teha. Nii kurb kui see ka ei ole. Missuguses ootuses diplomaat kogu aeg elab, mingil hetkel ju tuleb jälle see teenistus siin Moskvas lõpetada ja, ja siis on jälle täiendus kodumaal, et side kodumaaga ei katkeks ja siis saadetakse edasi. Mis mõtetega ikka, eks siingi ole see, et sa tuled siia oma tööd tegema nagu igal pool mujalgi, kui sa uuele töökohale lähed, esimene poolaasta vähemalt, kui mitte isegi rohkem, sa elad sisse, õpid tundma tööd, keskkonda, olustikku ja, ja siis sa juba nii-öelda muutud järjest viilunumaks, kes kui palju muidugi. Aga see teadmine, et sa mõne aasta pärast pead minema tähendab kindlasti seda, et sa üritad asju kuidagi kiiremini siin võib-olla käima lükata või siis vähemalt Ta kenasti vee peal hoida, kui sa näed, et see kaks aastat on võib-olla liiga vähe, et mingisuguseid kardinaalseid muudatusi teha, juhul kui neid oleks üldse vaja teha, eks. Seetõttu ma arvan, et ühe kandi pealt see kiirendab pigem seda sisseelamist ja, ja ja nii-öelda tõhusamat tööd teise kandi pealt. Muidugi võib ju öelda, et inimene on hoopis vilunum, kui ta on seitse aastat ühe ametikoha peal olnud. Aga nagu tihtipeale ka öeldakse ühe koha peal liiga kaua olemine tähendab seda, et sa hakkad ka juba gradeeruma seal, niiet. Ma arvan, et, et eks tal ole oma plussid ja miinused kindlasti. Mis te arvate, kas elu on juhtinud teid või teie juhite elu? Ma olen küll eluaeg arvanud, et ma juhin oma elu ise, aga aga on väga palju toredaid juhtumeid ja sündmusi, mis suunavad seda elu ikka nii, nagu nagu võib-olla elule endale tahab ja, ja pigem on see näidanud mulle küll, et erinevad võimalused tuleb pigem vastu võtta, kuna minu jaoks on tähendanud küll pigem positiivseid muudatusi. Nii et ma arvan, et tuleb elule anda ka võimalus juhtida. No viimane küsimus, kelle veski, kas teil on läinud siiani? Jah, mul on läinud väga hästi. Kurbus. Nõnda laulis 1995. aastal omaenda kirjutatud sõnadel laulu Kerli Veski. Armastuse jõule tegi viisi Aindamesse. Selline oligi põgus kohtumine Eesti konsuliga Venemaa pealinnas. Kerli Veskiga. Jutusaade läks linti Moskva saatkonnas maalikkislovski viis möödunud neljapäeval. Tuleval pühapäeval võõrustab jutusaatekülalist Margit Kilumets ja tal on lubanud tõrvast külla tulla laulja ja muusik Hedvig Hanson. Ja tuleva pühapäeva järel läheb aga jutusaade olümpiapuhkusele. Minu nimi on Margus Saar ja ütlen kuulmiseni.