Tere, alustame keele kõrval, et ega, ja täna on stuudios selle saate sünnitaja ja pikaajaline toimetaja Mari Tarand oma keele tähelepanekutega. Hakkame sind kuulama huviga. Muide, see oli kohe mehel, teete kunagi möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel üks koolidirektor, keel ei olnud eesti keel, ütles, et sünnitajate koosolek on. Ma arvan, et vene keele oskajad said aru radiidisquezzabrani. Nii. Jah. Ma olen täna siin nagu tavaline raadiokuulaja, kuigi mitte päris tavaline, sest rohkem kui nelja kümmet tööaastat raadios ei saama nii lihtsalt õlgadelt ära heita. Aga ikkagi ma otsustasin, et ma kasutan niisugust vormi, et katsun siin teie ees mõtelda niimoodi, nagu minu mõte keeleradadel keeleküsimuste juures vahel liigub. Kui ma mõnel ilusal pool päikselisel talvepäeval oma tubades ringi liigun midagi tehes ja saatjaks ikka raadio. Aga muidugi ei ole see nii, et ma räägin lihtsalt, mis sülg suhu toob. See oleks teie alahindamine. Samuti ei saa ma öelda, et ma räägin suu puhtaks sest see tähendaks, et mulle mingi asi teiega ajada ja nüüd ma siis lõplikult ütlen, mis ma kõigest sellest arvan. Veel võiks öelda, et võib-olla hakkan luiskame nii, et suu suitseb. Aga tahan rääkida tõtt ja nii nagu ma olen tundnud ja mõelnud. Aga selle suu sõna võtsin ma siin suusõnal kasutuses veel selleks, et ikka sedasama keele mängulisust ja oma rännakuid keeles teile näidata. Ja saate lõpus. Me jõuame uuesti suu juurde tagasi. Nüüd aga kõigepealt mõnest kirkast hetkest, mida kuulnud olen. Minu vana sõber räägib, helistab kolmeaastane lapselaps. Kuidas elad, kuidas jänese tunne on? Laps on ilmselt kuulnud, et viimastel aegadel teised vanaema enesetunde järele küsivad ja mis liigutav segu armastusest ja loovusest sellel teel, millel laps õpib oma emakeelt kasutama. Siia saatesse tulles ma ütlesin juba oma kolleegile, et kas meil on küllaltki enesekindlust ja tekib huvitav vastand jänes ei ole just eriti kindel loom ja jänese tunne võiks olla see see võbelev, habras ja natuke kartlik tunne. Oma asjade pärast teine laps aga rääkis mulle, et metsas elavat kummutised kummut neil kodus on, aga võib-olla elavad kummutised kummuti taga. Üks rõõmus hetk oli see, kui kuulsin raadiost intervjuud Lauri Vahtrega, mille lõpul küsitleja ütles. Tänan teid selle intervjuu eest. Ja Lauri Vahtre vastas. Arvake, mida. Võtke heaks. See tegi mulle kohe mitmeks tunniks rõõmsat meeleolu. See on vastus, mis kipub kaduma meie keelest ja mille asemel on sageli lihtsalt palju tänu ka minu poolt või ka mina tänan või suured, tänud, suured kummardused ja kõik muud mitmuses asjad. Siin ongi nüüd jälle see minu Kartaago koht tsete Rumitsensa, mida olete minu suust kuulnud enne ja mida ma siinkohal veel kordan. Ma ei ole uute huvitavate keelevormide ja võimaluste vastu, vaid vastupidi, nende poolt. Aga niisugused iidsed pikast tarvitamisest heaks ja kindlakskujunenud. Suhtlussõnad, tervitused, head aega, ütlemised uute kõrval võiks meeles hoida ja edasi kanda ka vanu. Sellepärast ongi tore, et näiteks tervist mida suhteliselt vähe praegu kuuleb, on meie tervisesaate algus sõna. Muide see sõna tervis, tervis või tervis hakkasin praegu mõtlema, on olnud minu lapsepõlves mulle üheks komistussõnaks, sest tol ajal oli kinnitatud üks ja kindel välde ja minul oli ta oma murdetausta just nimelt see väär. Aga praegu on niisugune aeg, et ütlen ma tervis või tervis, mõlemad on lubatud. Aga siis peame ka teadma, et kas ma ütlen, et viidel palju terviseid hütte kallim saatis neid või tervisi südamelisi saadan ma sulle nii sisse, teretamine, tervist, tervist ja Eno raud on vaimukalt parafraseerinud oma lasteraamatus, kus pisike sööbik räägivad haigust, haigust ja haiguseid. Kui ma kuulen raadiost ja hetkeks kõhklema löön siis saan ma aru, et ka selle sõnaga on samamoodi võib nüüd nii haigusi kui haiguseid. Aga kõikide nende tervitustega kõik need tere ka minu poolt ja teised kenad sõnad on umbes nii arvan ma nagu soovi kontsertidega. Mõnikord on ju väga ilusad kõik need laulud, punased roosid, valged roosid, roosid sulle, roosid emale. Aga kui üks neid soovib, siis järgmises saates soovivad teised täpselt samu laule. Ja kui ma ühel hommikul kuulsin, et keegi tervitas oma vanaema Beethoveni palaga Eliisele oli mul jälle niisugune rõõmus, tunnustav tunne südames. See oli midagi natuke teistmoodi. Ja mis sõna ma nüüd ütlesin, midagigi, kas niisugune sõna on olemas? Kas siin majas on mingigi kirjutuspulk? Huvitav, kas sellele sõnale tõmbaks joone lainelise joone stiili veajoone alla, õpetaja, kes kirjandist viskab välja, viskaks välja sõnad oma arust või läbi aegade, kes keele kõrva pidevalt kuulab, saab nüüd aru, et Ta on siin viimasele keele kõrvale, kus majja rõigas väga haaravalt ja huvitavalt käsitles koolikirjandite keelt ja tõi just selle näite, et mõned õpetajad, loodame, et neid ei ole väga palju, pidin ütlema, osad õpetajad, aga siiski jäin mõnede juurde, et mõned õpetajad on veel paavstimad kui paavst ja kuulnud, et läbiga ja oma endaga on mingisugused probleemid, tõuseb punane pliiats otsekohe, kui seda sõna märkavad. No siin ma korraks veel kasutasin seda, osad õpetajad, see on nüüd küll keelde fikseerunud, see osad pro mõned ja muist ja selle kohta on keeleteadlane Mati Erelt väga loogiliselt ja minule mõjus see toetavalt kirjutanud. Kui ma õigesti mäletan, siis ajakirjas oma keel, miks see nii on läinud ja et see nüüd nii on ilmselt lõplikult läinud. Aga siiski ma tahan ka siin rõhutada seda, et kasutagem ka varasemat viisi ja näiteks kui on tegemist osade osavõtjatega siis vaat siin mina teeksin selle punase lainelise joone alla, et osad osavõtjad ei ole väga hea, mõned osavõtjad on ikkagi parem. Aga veel teretamisest. Mulle helistas Narva gümnaasiumi emakeeleõpetaja, et kutsuda mind keelepäeval esinema sinna muuhulgas veeres meie jutt siis ka selle kandi keeleoludele, mida ma vähe tunnen ja mis mulle väga huvipakkuvad ja lähen sinna suure huviga, aga ta rääkis ka, et nende kandis ju murre on peaaegu täiesti kadunud, olgugi et seal on olnud väga omapärane murre kunagi. Ja siis ta mõtles natukene ja ütles, et noh, vahest see on ainult säilinud, et kui vanemad inimesed lähevad teised siis teretamise järel kasutatakse ikka, mida kuulub. Ma ei tea siin kohe ilma raamatut deta. Kas see on otseselt soome mõju, mida seal põhjas ja rannikul ju palju on, mida kuulu on soomlaste mis uudist kah on. Ja siis läks jutt murdest edasi. Ja tõi mulle meelde, et mul oli väga ilus murdeelamus. Hiljuti Soome Instituudis korraldati meie võrukeelse luuletaja Jan Rahmani ja edelasoome murdes luuletava heli Laaksoneni või Lakslase ühine luuleõhtu kus Ühe murdekeelset luulet oli teine tõlk kinud oma murdekeelde ja vastupidi. Ja heli Laaksonen väitis seal väga atraktiivselt ja meeleoluka õhtul, et tema sai selle seemne või äratuse Tartus õppides just nimelt meie võru liikumise inimeste käest ja ta on Soomes kujunenud niivõrd populaarseks murdeluuletajaks ja ka Soome poolt on kuulda, et see murrete vastu huvi tõuseb ja kasvab. Eile potsatas minu postkasti raamat uus raamat Pealkiri läämigaaemmi. See on nüüd mulgi murdes. Sain kohe aru, kellelt see tuleb. Milvi Panga on luuletaja, kes ei ole võib-olla väga tuntud, tal on ilusaid lasteraamatuid, võib-olla tükki kolm, võib-olla isegi rohkem väga kauni kujundusega ja ta leidis endas, kuigi elab Raplamaal praegu oma uinunud LõunaEesti murded ja kas püüdma luuletada mulgi keeles just lastele. Ma ei ole veel kirjapulka kätte võtnud, et talle kirjutasest saadetis tuli alles nüüd, raadio kaudu. Hüüan ma siit 1000 tänu ja Ahju lämmeks nimetab Milvi Panga ise oma raamatut pottahjusoe. Mina olen hinda rõõmus või minul Omninda Äämiil ja tõusevad jälle oma kodumurdekeelendid. Aga ikkagi sügisest saadik elan ilma raamatuteta, sest remont on pikale veninud ja nüüd on just see aeg, kus riiulid on toas haigutavad tühjalt ja ootavad, millal ometi nad uuesti täis saavad. Ja minu vaesed raamatud kindlasti keldris igatsevad ja ootavad ja tahavad üles tuppa valguse kätte. Ja sellepärast ei saa maa abi oma kallilt Andrus saarestelt või mõnest muust sõnaraamatust, kui mul mingisugune mõte, uidang jälle peas keerleb. Näiteks pärast remonti oli vaja ju üles panna, mis asi? Riide Varn loomulikult, või nagi kumb siis pean tunnistama, et nüüdses elus ütlema nagi, pane nagisse, aga kui tuli õde külla, siis ütles, kus sul riide Varm tuleb ja äkki meenus see, et lapsepõlves kasutasime ainult seda Lõuna-Eesti-poolset sõna Varn. Aga asi läks edasi, ma hakkasin mõtlema, et me räägime, et pane hambad varna või tal on varnast võtta alati. Aga ma ei ole kuulnud, et need oleks nagist võtta või või pane hambad nagisse. Miks on fikseerunud just selline viis, kes teaks, kes ütleks raamatud? Aga neid ei ole praegu? Või jälle? Ma olen taibanud, et viimasel ajal olen võtnud omaks lühikese kõnekeelse, pane tuli kustu, mis alguses oli mulle võõras, aga lapsed rääkisid niimoodi. Nüüd ütlen ma sageli nii. Tegelikult oleks vast õigekeelsuse seisukohalt õige, kustuta tuli ära. See on meil nüüd samasugune nagu need Schmidt on ja switch off then and now. Ja mis asi see ära on, aga see ära on üks kummaline sõna, mis mõlgub alati mul meeles. Ühest küljest on ta hoiatusena, ära tee, ära tule eitus, eks ole, käskiva kõneviisi eitus. Aga teisest küljest pese käed ära, kas sa oled ära õppinud, pinud? Need on kõnekeelsed laused, aga see ära? See lõplikus Se lõpetatus, mis peitub selle taga mõnigi kord öeldakse, et parem stiil oleks, pese käed puhtaks või söö oma toit lõpuni või ükskõik mismoodi, aga söö see ära, ütle ära või ma kaeban õpetajale ära. Ma kaeban õpetajale võiks ju lihtsalt öelda, aga see ära meie oma eesti ära paneb sellele asjale mingi erilise punkti. Või jälle teine asi. Ühel hommikul arutasime jälle piimapakendi üle, sest meie prügikasti peale on kirjutatud joogipakend. Mulle tehti selgeks, et sinna tuleb panna hoopis klaaspudelid. Ma leidsin, et see piimapakend tuleks nagu sinna panna, see papist asi ja siis sellele, kuidas vanasti oli ja vanasti minu lapsepõlves möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel võiks isegi öelda möödunud aastatuhandel on veelgi kaugem ja ilusam. Oli piimakard meile. Ja seda paljud põhjaeestlased üldse ei tea, mida piimakard võis tähendada, aga mis siis nemad ütlesid, piima man Nerg piimaämber? Piimaplekk isegi olen ma kuulnud. Kõige üldisem on muidugi piimanõu, mis üldistab selle, aga piimapakk siiski ei ole piimanõu. Kas piimanõu, piima, kard, piima, kard tuleb muidugi sõnast kard, kartsep, see ongi see plekk, see aine, millest ta oli valmistatud alumiiniumist nad olid või mingist mingist plekist olid, ma ei oska siin nüüd täpselt öelda. Kas see kaob üldse. Meie maakohas, kus ma suvitan, on üks tubli inimene pannud sellele vanale piimaplatvormile. Ma ei tea, kas noored üldse veel teavad, mis asi see on piimaplatvormile, mida mõnes kohas piimapukk või piimalaud ka kutsuti, kui nad olid on pannud sinna vana suure. No ma ei tea, kas need on siis 100 või 50 liitrised või niisugune suur piimanõu millega piima sinna piima pukile viidi, aga see on pandud deklaratsioonina, see seisab seal, see pukk on ilusasti üles ehitatud. See on nagu muuseumieksponaat, sest enam keegi ei kasuta seda pukki ega seda piimanõud. Ega piima kokkuostu sellisel viisil selles maakohas ei ole. Aga sõnad jäävad, mäletavad ja helisevad. Sõnad võivad viia son, nii vanasse aega. Sel nädalal ma kuulasin Mikk Mikiveri esituses Norra klassiku ja taamal laulavad metsad katkendeid. See oli eriline, see sügav, madal täiuslike rikas hääl. Mis luges sügavaid vanaaegseid kuidagi liiga siiraid ja tänapäevas natuke nagu võõrastena tunduvaid sõnu ja teid julgusest, jõust ohvri meelest isekusest Põhjala karmi looduse keskel. See oli nüüd siis mõte, sõna- ja hääle kokkulangevus. Aga ometi, see raamat on ju algselt kirjutatud norra keeles. Nüüd avanes ta minule eesti keeles. Jälle puudus raamat, et joosta riiuli juurde, vaadata, kes on tõlkinud, kas on kasutatud vana ennesõjaaegset tõlget või on jällegi näiteks evi lumet selle uuesti üle käinud. Pean siinkohal selle asja võlgu jääma. Keda huvitab, uurib ise. Ikkagi ei ole raamatut minu jaoks kadunud, kui ka nägemisvõime tasapisi ja lugemisvõime kokku kuivab. Ja kui palju on kuulata ilusat head sõna, ilusat eesti keelt ja maailma täis muusikat. Meil on alanud Mozart. Aasta mõned on juba kaevanud, et nime hääldata, raadius õigesti. Mozarti aasta, mis ilmselt viib kõiki soovijaid jumalikku helide maailma. Ja teatriaasta toob meile aina ja aina uusi huvitavaid leide eesti kirjandusest ja uusi huvitavaid ja vanu tuttavaid leide eesti näitlejate häältest ja mõtetest. Pean silmas meie teatriaastale pühendatud kirjanduse sarja. Aga ikkagi, aasta liigub kevade suunas valguse poole. Istume õega toas ja õde loeb mulle ette ema kirju. Need viivad kaugele-kaugele 70 kuni 80 aasta tagusesse aega. See soov sõnastada, kirjutada, kirja, panna mõtteid lauseteks vormida on olnud emal varasest noorusest peale ja nüüd kuulen ema häält, kui õde neid loeb. Tuleb meelde kogu see keelemaailm, milles ema elas. Kõik see, mis mind lapsepõlvest kuni viimaste aastateni saatis, kuidas ema oma vanema vennaga kui Märt Laarmann veel elas, aeg-ajalt telefonis arutas ja uuris, kuidas ema ikka ütles. Kas oli künt, maa või kümnet maa. Kuidas meie mulgi keeles oli. Aga nüüd mitte minna liiga pidulikuks ja pateetiliseks. Mis tahtis olla alguses minu saate tuum me teeme nüüd Maris sinuga ühe keele-mängu oioi Vabardan, ei, ära karda. See peaks olema ka näide sellest, kuidas võib keelt huvitavaks teha viimasel ajal. Ene Ergma minu mäletamisi rääkis sellest, et füüsikat ei pea õpetama ainult väga kuivalt ja arvude ja valemite keeles vaid et seda võiks mängulisemalt ja huvitavalt teha. Aga miks mitte sedasama teha ka keelega. Ja nüüd meie võtame ühe niisuguse minu vana mängu minu nende läbi mängitud. Ja võtame inimesigi, haa. Ja hakkame vaatama, kui palju eesti keeles on võimalusi selle kehaga mõõta, Ta suurusi ja hulki. Saate alguses oli mulle suu, nagu ma ütlen, et parem suutäis soolast, kui maotäis magedad siis saad sa aru, mida ma mõtlen. Hakkame neid pealaest jalatallani võtma, mille täis võiks olla. Magan peatäie välja, see ei ole, see on ikka just nimelt, see on küll ülekantud tähenduses pea täis nii ja kuigi pea on, tõid täis, aga liitsõnana pea täis kasutatakse seda ühe teatud halva asja puhul. Nüüd läheme edasi, silmad pole silmatäitki maganud, niisiis meil on pea täis silma täis suutäis suutäis kindlasti, eks ole. Aga huvitav, kas saaks olla ka nina täis? Tubakat näiteks tõmban nina täis, siin jälle tuleb see teisipidi, eks ole, aga nina täis tubakat võiks nagu olla, no võib-olla isegi põsetäis põsktubakat, aga need siiski ei ole väga head kõrva täis ka ei ole keegi millegipärast, et ma pole kõrvatäitki kuulnud. Ei ole kõrvegelba. Nii, kuhu me edasi suundume, hambatäis? Ei ole, võtame käe, on peotäis kaks pihku, kamalutäis soola paneme näpuotsaga ja näpuotsatäis või ka sõrmeotsatäis või näputäis, eks ole, aga siin on mõlemad näpp ja sõrm näputäis sõrme täis, ei sõrme täis, ei öelda, aga sõrmeotsatäis küll nii peotäis ütlesime, ütlesime nii, aga käe täis ei ütle keegi. Siis võtame sületäis sületäis täpselt sületäis. Ja kõhu täis muidugi. Kas saaks sellega rinnatäis? Tõmbas rinnatäie värsket õhku, võib-olla saaks, seal on siiski teisi paremaid võimalusi, aga hea keretäis, see on kaks tähendust ja, ja üks on see, kui saad karistada ja teine on, kui kõht on täis. Keretäiskapsasuppi aga sai kõva keretäie. Nii seljatäis muidugi seljatäis hagu, mitu seljatäit, puid, see on täiesti olemas. Kas midagi veel jalatäis, kui allapoole jalad? Kindlasti üks suutäis leiba, üks jalatäis maad. Aga kui võtame, et käega on peotäis kamalutäis, näputäis, näpuotsatäis isegi aga no jalaga me nii kaugele ei saa. Kuigi ma ütleksin, et Paul-Eerik Rummol on luuletuses read sellel talla täiel mullal me ei teagi teineteist. Noh, aga see on juba ainult luuletaja. Kuigi võiks ka ütelda varba otsatäitki maad ei anna vaenlasele ei, nii vist ikka ei saa, jalatäitki maad ei anna vaenlasele kuni mängelda noaga, mis meil siis siseelunditest on peale mao vist midagi? Aga südame täis, mis see on, see on see, kui süda täis on, aga, aga see ei ole nagu hulga mõõt. Nagu on ka südametäiega muidugi süda on täis, süda muret täis, iha, viha, aga südame täis ei ole mure südame täis ei ole rõõm, vaid südame seisan ainult paha raepraev raev jalga, raevuga seotud niiviisi. No kas me oleme midagi kopsu minu meelest kopsutäis võiks. Vähemalt kirjaniku keeles võiks olla, et astus männimetsa ja tõmbas kopsutäie värsket õhku, sobib küll, aga neeru täise maksa täis küll ei ole, see läheb juba rohkem selle meditsiini. Ei, ei. Kui me praegu siin kõnekeeles ja kirjanduslikust keelest noomis veel kuule, võib ise mõtelda, aga üks asi on ütlemata. Ja see on väga tähtis, mis meie keha ümber on. No aga mis nahakann nahatäis on muidugi nahatäis ja see ei tähenda mitte mitte midagi muud kui ühte peksukorda ja selle keelemängu lõpetuseks ei oleks mina nüüd mina, kui ma selle sõna välja ütleksin, kuigi ma julgen kõiki sõnu välja ütelda, aga ma jään siiski endaks ja ütlen, et suurem kõigist nendest jala täitest kõhu täites süleselja täitest on üks sõna, mis algab p-tähega ja ma piirdun sellega Kukusse keelemäng välja, kuidas ta kukkus. Aga rahvakeel on võrratu. Selles on nii palju ilusat ja huvitavat. Ma oleksin äärepealt kasutanud praegu oma lemmiksõna tohutult palju. Mul oli viimasel kuul ka väga meeldiv võimalus saada kõrvaltvaatajana oma keelt analüüsida. Nimelt pidin andma ühe telefoniintervjuu ja kui hea ajakirjanduse kombe kohaselt mulle see läbivaatamiseks saadeti, nägin ma ehmatusega, et olin selle väikese intervjuu kestel sõna tohutu kasutanud. Viiel korral. Muidugi võtsin arvutihiire ja kustutasin mõned ära, asendades need lihtsalt sõnadega suur ja mõtlesin, näe, teisi õpetada on kerge. Loodame, et sellest tänasest mõtisklusest mari sai nii mõnigi kamalutäie naerda, aga kes ei saanud küünetäitki, et jätkata seda sõnamängu, siis, siis nendele tahan ma nüüd teada anda, et järgmise kuu saate plaan on selline. Tulevad kordusesse, Henn Saari keeleminutid, Mari, sina oled neid saateid toimetanud. See, mida Henn Saari toona rääkis, kuidas seda kuulata või võtta seda kui tänase päeva tõde või on ta juba selline ajalooline meenutus või mõlgutus, kuidas sulle tundub, seal on mõlemat, seal on kõike, seal on nii palju inimlikku tarkust ja seda, kuidas keelest saab rääkida. Huvitavalt kindlasti on asju, mis nüüd on muutunud ja n saari oma väga põhimõtte kindlas töös eesti keele nimel sõnastas võib-olla mõne seisukoha, mille teised tema kolleegid hiljem on korrigeerinud. Aga üldiselt on see kõik raudvara väärtusega ja mitte asjata ei ilmutatud paar aastat tagasi Henn Saari raadio keelevestlused raamatuna, mis on ka lugemismaterjalina väga nauditavad, aga tema sisendavad häält kuulaksin mina küll hea meelega ikka ja jälle. Ja meie tunniplaan on selline, et kuna algavad veebruaris olümpiamängud, siis keelekõrv ise on palju lühem ja tema algusaeg vikerraadios on 17 30, klassikaraadios jääb aeg endiseks 14. Null viis algusega ja seetõttu võtan ma endale selle lõbu ja rõõmu. Valin klassikaraadiosse ja vikerraadiosse erisaated, siis me saame oma arhiivi tutvustada keelehuvilisele kuulajale tunduvalt suurejoonelisemalt, nii et veebruar on meil Henn Saari kuu peale selle, et ta on olümpiakuu ja suusakuu ja punnpolgu vist ja meelika spordikuu. Aitäh mari Tarandile ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes. Ja saate lõppu kuulub nagu ikka luuletus. Seekord pole autorit vaja, et öelda. Esitaja on Sulev Luik. Kaela alt valge kõht, kollane nokib, nokitab, vaatab targasti sisse.