Tere hommikust, väljas on veebruar, täna viies juba ja jutusaate stuudios külaliseks Hedvig Hanson, trehedik. Tere, mina olen Margit Kilumets ja naljakas mõttet tabas mind täna hommikul, et sa oled esimene naissoost külaline minu selle saate karjääri jooksul, et et miks see nii on, ma ei tea, et naistele meeldib enamasti meestega vist rohkem saateid teha? Ei no ma usun seda täiesti, tundub täiesti loogiline, et ju siis tekib mingi selline mõnus skeemi ja ja mul endalgi on pigem sõbrad meessoost ja mõni harv naistuttav, et et noh, mina, minule tundub see täitsa terve ja loogiline üle pika ajama. Vaatasin ja kuulasin sind kusagil jõulude paiku ja siis ma mäletan, oli ka see probleeme, et terve saal oli täis selliseid keskeltläbi 40 30 aastaseid naisterahvaid ja mõned üksikud siis olid, mulle tundus oma mehed kaasa võtnud ja sea ütlesid ka, et et ilmselt on palju naisi, kes ei lubagi oma mehi Hedvig Hansoni kontserdile, et et publik sul niisugune on, et, et oskad sa seda seletada? Ma nagu rääkisin, siis natuke naljaga pooleks, aga, aga mulle endale aeg-ajalt tunduv saali piiludes, et, et seal on nagu suuremas osas on naised tõepoolest ja ma arvan, et see on seepärast, et et ma julgen öelda, et enamus mehi kardavad oma tundeid ja eks minu minu muusikana on, on võib-olla vahel liigagi tundeline, nagu ma viimati kuulsin kumu oma uue plaadi jaoks, otsin sponsorit ja siis olen saanud ikka selliseid eitavaid vastuseid, kus põhjendatakse eitust sellega, et olevat liiga lüüriline, et ei sobi näiteks reklaampalaks. Sinu muusika on küll väga hea, aga liiga lüüriline. Et, et ju siis on ikkagi vähe neid julgeid mehi, kes tahavad seda lüürikat enesesse lasta, et on vaja ju olla alati asjalik ja, ja nii-öelda jalgadega maas. Et üks tõeline mees nii-öelda ei lähe tunnetest lendu, ütleme nii, ei luba endale seda. Seepärast on mul alati hea meelega, mul on ikka meesfänne ka õnneks jahi need, kes käisid vähemalt nii palju, kui mulle tundus pärast hästi rahul ja julgesid seda isegi tunnistada, nii et aga viimane aasta Hedvig on, on hästi selline muutusterohke olnud sinu elus ja kui ma nüüd kuulen mingites sponsori otsingutes, siis ma mõtlen, et kas tõesti juba ole, oled sa rajal ja täie rinnaga töös või, või, või mismoodi see, see, see töö ja, ja kodu ja uue elu jagamine sul kulgenud on? Vaat minul on enda jaoks väga raske lahutada tööd ja kodust elamist ja, ja, ja ta ei ole nagu selline, et nüüd ma olen kodune ja nüüd ma üldse enam tööle ei mõtle, sest muusika on niivõrd nii-öelda hingesisene asi niivõrd, mitte töö niivõrd mitte töö kuskilt otsast. Jah, et ja, ja teine asi on see, et noh, eks ma räägin sellest saate jooksul kindlasti kordusena veel refräänina. Et see muusika nüüd, mida ma antud momendil teen, on siiski ka nagu seotud minu praeguse koduse olemisega ehk ehk siis ma planeerin kevadeks plaati, ema laulud. Et, et ei oleks nagu täiesti teisest vallast see asi, et ma ei kujuta ette, et ma, et ma kasvatan väikest beebit ja laulan näiteks rokkmuusikat, värvin juuksed mustaks rocki laulma, et mulle nagu tundub, et võiks kuidagi tasakaalus need asjad olema. Jah, ujuma praegu mõtlesin madonna peale millegipärast, et tema on ikka umbes enam-vähem sama asja teinud, hoolimata oma beebidest, aga ega ta vist pole nende kasvatamisele nüüd ülearu palju tähelepanu pööranud ka, et nad tulevad kuidagi noh, töö käigus. Jah, täna eestlane madonnast, sest hakkasime rääkima, siis vaatasin enne kodust ära tulekut, oli muusikakanalil just SIND Rico roosas trikoos tantsis, eks ju veel, ma ei tea, mis ta on, viiekümneaastane läheneb sellele, et ma mõtlesin just, et tema edu võti on olnudki see, et, et ta ei vanane selles mõttes, et ta on alati ajast ees. Tal ei ole ühte nägu, me ei tea, milline on tegelikult tema see muusika või tema üks nägu. Et see ongi tema edu võti. Ma arvan olnud, aga sinu edu võti jälle kuskilt otsast tahaks, võib-olla ütleme, et ma olen jõudnud võib-olla enesesse praeguseks momendiks, et eks ma ka ju olen proovinud popmuusikat ja, ja tahtnud väga laulda sellist souli noorti pärast klubimuusikat. Aga oma hingelaadilt mulle ikka sobib selline loomingulisem muusika, noh, ma ei taha seda siis ainult Tšassiks nimetada, sest et noh, päris selline keeruline džäss ta nüüd ka ei ole, et mina ise ikkagi arvan, et see on lihtne ja puhas muusika. Tegelikult üks teema, millest ma tänase saatega seoses hästi palju olen mõelnud, ongi selline artist ja tema võimalused emaks saada ja, ja võimalused olla hea ema. Et kasvõi Eestiski mõtled selliste keskealistena ütlejannade peale reeglina on, neil on ainult üks laps, sest nad ei ole seda oma töö pärast ilmselt saanud lihtsalt endale lubada rohkem rohkemaid. Et kuidas sa ise sellest asjast mõtled. Ja, ja kuidas sa kavatsed olla artiste hea ema ühekorraga. Mina jälle mõtlen, et ei maksaks üle tähtsustada naisena kunagi karjääri, et elu on ikka nagu olulisem ja siis alles tuleb see, see karjääripool, et praegu, kui ma olen veel noor, ma arvan, et mul on praegu viimane aeg ja paras aeg tegeleda just lapse kasvatamisega ja noh, ma ei saa lubada, aga et ma arvan, et, et ma ei tahaks last nagu üksi jätta, eks ju, et vast tuleb neid ikka ühel päeval veel, kui ma seal, eks ole nagu vaimselt valmis. Et noh, seda võib mõelda ju nii ja naa, et kui nüüd oleks mingi maailmakuulsus peale tulnud ja siis siis võiksid mõelda sellele, et kas ja kuidas üldse see võimalik on, aga Eestis no ei saa ju siin väga sellest karjäärist kui sellisest üldse rääkida, et see on rohkem selline tihtipeale lihtsalt raha teenimine ja noh ja eks seda kunsti on ka ju sulle endale ainult vaja põhiliselt paljudele seda sinu kunsti need vaja on see ego ego rahuldamine ikka suures osas, aga mina leian, et et esimene esmane ülesanne elus on ikkagi anda elu edasi. Ja, ja ma arvan, et rõõm sellest, kui sa oled suutnud kasvatada üles inimese, on palju suurem kui see, et sa loed mingit head kriitikat enda kohta kuskil lehes või, või sinust räägitakse seltskonnalehtedes või sa näed hea välja mõnel seltskonna pildil, et noh, ma ei tea, see rõõm on üürike. Ja kas sa oled kogu aeg nii mõelnud või sa mõtled praegu nii kus ma siis kogu aeg ikka ikka 16 aastaselt ei mõtle ju nii mõtled ikka, et ma lähen, vallutan maailma ja otsin oma õnne üles. Ja kui sa nüüd lõpuks saad targaks, siis jõuad selleni, et oma õnn ongi enda teha ja see on tihtipeale sinu enda kodu ja pere ja sinu enese sees, et see ei ole kuskil sinust väljaspool. No sinu enda ema, Novella Hanson on, on ka ilmselt küllalt palju pidanud sama asja peale mõtlema, et kuidas teha kuidas teha oma tööd ja, ja kuidas olla hea laulja ja kuidas kasvatada last, et, et kas sa nüüd kui sa oled ise ema, oled temaga nendest asjadest rääkinud? Meil on selline kummaline suhe, et me ei räägigi nagu tõsistest asjadest ja kui me räägime, räägime läbi huumori nendest asjadest tihtipeale, et me küll väga hästi tajume teineteist, ma usun, sõnadetagi aga tema vaidleks kindlasti vastu, kui sa räägiksid üldse karjäärist või sellisest asjast, sest et ma arvan, et tal oli eneseavastamine ja suhted eelkõige siis noorena, kui sa oled kena inimene, ka siis on tihtipeale suhted kõige-kõige tähtsam on leida see armastus nii-öelda suure tähega. Ja, ja see oli võib-olla olulisemgi kui karjääri teha selles mõttes, et kui alati räägid temale Noosaga nagu võiksid ikka midagi veel teha ja lindistada ja temal ei ole seda auahnust absoluutselt, ei olegi eriti olnud vist kunagi. Aga jah, mina kasvasin ju üles põhiliselt vanaemaga, sest et vanemad olid suured artistid ja, ja nii-öelda otsisid oma teed ja ja ega siis vahel ma süüdistan neid ja vahel jälle vahel jälle vähem. Selles mõttes, et ma arvan, et ma saan neist aru, et nad ei olnud veel küpsed olema, kas lapsevanemad. Aga noh, ma mõtlen, et ma olen tänulik neile siis ütleme geenide tõttu, et et ma olen neilt palju sära saanud nendesse ja oskuse võib-olla nende mingist elukogemusest õppida, et, et kas teha seda nii, nagu nemad tegid või jumala eest mitte teha nii nagu nemad tegid. Ma tahtsingi tegelikult selle juurde jõuda, et, et kuidagi ma mäletan nendest eelmistest jutuajamistest ja intervjuudest, et sind vaat selline mahajäetuse tunne või millegipärast see, see kummitab mind aeg-ajalt, et, et mul on tunne, et sa ei ole sellest nagu, nagu tänaseni päris hästi üle saanud, et on mul õigus vä? Jah, osaliselt küll, sest et jällegi mina usun, et see, mis lapsepõlves sinuga toimub, et see jääb sind kummitama, kui sa just tohutult tegele eneses kogu aeg sellega, et sa jätad selle maha, aga ma arvan, et see on peaaegu võimatu unustada nagu kõik. Ja ometigi, ega ma ei saa öelda, et mul oleks nüüd tohutult õnnetuse lapsepõlv olnud. Ma teeksin liiga oma vanaemale, kes mind nii hästi tegelikult kasvatas. Aga aga loomulikult, iga laps vajab oma vanemaid eelkõige ja, ja see, see nukrus ja igatsus kogu aeg millegi kellegi järele on mul sealt siiski lapsepõlvest pärit, et ma kogu aeg ootasin, ema pidevalt ootasin emase segas mul isegi koolis käimist algklassides koguni selleni välja, et et ma jooksin koolist ära või sain seal, ma ei tea. Täiesti šokis või sinna alla, kui ma nägin ema lahkumas, noh, bussiga veel sain seal lehvitada ja ja olinit ka väga kriisis, ütleme niimoodi, et see minu närvisüsteemile mõjus küll mitte kõige paremini, kindlasti, aga, aga jällegi kõigel asjal on nagu alati kaks otsa, et jällegi see ülitundlikus minule kui muusikule on jälle väga vajalik. Sa rääkisid oma vanaemast ja tegelikult nüüd sa oled sealsamas tõrvas oma vanaema juurest tagasi, õigupoolest ta pole sealt nagu päriselt ära olnudki minu meelest, et et kõik need suved ja, ja ujumised järves ja lõputud jalutuskäigud, et, et kuidagi see sega kordub sinu elus. Kuidas vanaema seda oma uut rolli nüüd siis võtab ta nüüd siis vanavanaema, eks ole, just? Ei, ta on ikka väga-väga õnnelik. Et esiteks, et ma olen seal kuigi jah, mis seal salata, ega noore ja vanainimese kooselu ei ole mitte alati kõige harmoonilisem, eks ju, lihtsalt teised vaated ja ja aeg-ajalt mina olen nii kärsitud, ma jaksan talle seletada 100 korda mingeid asju ja ei jaksa kuulata, võib olla 100 korda samu lugusid. Aga põhimõtteliselt noh, nagu ma tunnen sisimas, et ma ei saaks teda jätta maha, kui tema on mind kasvatanud. Ma tunnen, et ma peaks olema tema viimased aastad tema juures ja mul on nagu hea meel, et ma seal siiski oleneb, ta näeb oma lapselapselast, mõtle, milline jada, eks, lapselaps emast. Ja veel see nagu teisest soostmata, selles mõttes on ka hästi huvitav, eks, et ta on ise kasvatanud üles tütre ja siis on ta kasvatanud üles tütretütre ja nüüd on seal selline väike Holger, kellest tuleb midagi midagi hoopis muud, kui on, kui on ühe tüdruku kasvamine. Oi, ta oli selle üle ikka nii õnnelik. Ma kohe tundsin sellist pinget rasedale mehe pärast, eks, aga vanaema pärast, et peaks nüüd tüdruk olema. Tegelikult esimene mõte, kui sain teada, et see ongi poiss, eks ju, mida ma sain teada, kuidas sündis, et me enne ei uurinud seda. Noh, vahepeal vanaemal on nüüd rahu majas. Üheks põhjenduseks selle ammist tydruk, aga poiss oskab vähemalt naela seina lüüa. Kujutad ette, jääd ikka meisse tõde muidugi, kes, kes seda maja seal siis kõpleksime, hakkab sinu muusikust mees vaevalt kogu aeg ringi jookseb, palgid seljas, eks ju. Ütleme nii, et, et kui sellest rääkida, siis ta isegi väga tubli vahel mõtleb ka, et milleks muusikuks olemine, et mitte midagi ei saa teha nende käekestega, sest sa lihtsalt lõhud oma õrnad, tundlikud käed ära, kui sa hakkad seal kõvasti noh, just nimelt raiuma. Riigimehelikud ja me sinu mehest räägime, ma arvan ka või kuidas nimetada elukaaslaseks või ei olegi teda teisiti? Selge räägime sinu Andres kindlasti täna ka natukene veel see õudsalt meeldib meestele, kui neist raadios räägitakse, selja taga, aga räägi Holgerist, et ega see pole nüüd niisugune tavaline nimi. Kuigi mina näiteks hästi õnnelik, kui ma kuulsin, et on Holger ja loomulikult ma mõtlesin ütelda veel, Holger Hanson, kui hästi see kõlab, siis mulle meenus, et tühjagi ta on Hanson, Ethani hoopis maaker. Ja siis, kui me nime läksime panema, siis muuseas öeldi, et aga miks mitte Hanson, vot, ja ma ütlesin selle peale. Sellepärast et tormaaker, aga Hanson on kuulsam. Ma mõtlesin, vot sellepärast ongi maaker. Sain kuulsuse paine, et see on ka nagu liiga raske aeg-ajalt, et tahaksid et see lapsukene võiks ise otsustada, et, et kas ta tahab olla kuulus ja, ja kuidas temasse suhtutakse. Et noh, näiteks ma kujutan ütleme, peas terendab selline vilkus, ütleme mu laps läheb kuskile lauluvõistlusele. On Holger Hansoni kõik, ütled kohe näpuga, Aason, see Hansoni poeg, eks ju, näiteks žüriis žürii mõjutatav, nad panevad talle, kes siis halvad hinded, kellele ma ei meeldi, või head ended, kellele ma meeldin, et tahaks, et oleks neutraalne ja see on täpselt sama situatsioon nagu kõigi Eesti näitlejate lapsed lavakunstikateedris, ekse tõmbovi, kilekott pähe ja muuda nime, et saada jumala pärast ei oleks, noh, ma ei tea, Anu lambi poeg või või midagi sarnast. Et, et hästi hea on ikka see, kui sa saad ise endale teed rajada. Aga miks sa siis panid või miks te panite talle sellise Eestis suhteliselt haruldase nime? Tegelikult on põhjus väga lihtne. Nii peab olema sulle kuidagi sümpaatne selles mõttes, et kui, kui mõni sulle antipaatne inimene kannab seda nimesse arvatavasti oma lapsele, seda ei pane. Et Holger oli üks ja on siiamaani üks sakslasest bassimees, kellega me tegime nalja. Et et kui temal sünnib lapsi ja tütardest, ta paneb Hedegi kui minul siin ja siis ma pean Holger ja tal ei ole Hedi Herniga oli just seepärast, et saksa nimi, nägu valge riie on tegelikult et ta nagu imestas seda nimede Hedvig ja, ja siis, aga temal sündis poeg. Ta ei saanud Henrik panna, võib-olla ta veel sünnib kunagi tütar, hävinal sündis poeg ja saatsin talle meili, et mul sündis poegade nimel Holger ja seda lihtsalt ei uskunud, et ma pean kinni aastatetagusest lubadus üht. Aga noh, mitte ainult muidugi seepärast vaid lihtsalt seepärast ka, et ta on tore inimene, aga, aga Holger isenesest, see on nii, minu meelest nii vahva nimi. No kuidagi assotsieerub ma tea, Nils Holger seal ja kõik need lennud nende metshanedega ja ma juba kujutan ette, kuidas ta saab viie aastaseks, ütleb sulle head aega ema ja siis on ta läinud nii et pane ennast valmis, aga nüüd on muusikakoht Hedvig et sa oled kaasa võtnud mõned plaadid, nii nagu me alati oma külalisega kokku lepime ja seekord laulab üks sinu suurtest lemmikutest, aga räägi temast natukene võib isegi vist öelda, et on nagu kõige kõige kõige suurem lemmikmull noh, juba mingi vähemalt viis aastat küll, kui ma olen nagu täiskasvanu. Et noh, seal teismelise eas muidugi olid teised lemmikud, aga aga praegu jah, et tema laulmine ikka läheb mulle hinge. Et väga palju on häid lauljaid olemas ja tihtipeale mina olen nagu mina olen tuntud selle poolest, et ma olen kriitiline inimesed arvavad, et ma olen väga ülbe, et mulle keegi ei meeldi, aga ma võin nüüd siin seletada, mis on minu jaoks see misel lauljast nagu oluline. Et et oleks nagu nüansirikas, et oleks värvikirev, et tema hääles oleks dünaamikat, et ta lihtsalt ei laula, nii et noh, ma pean viisi ja kuidagi kena häälekesega vaid, et just, et, et oleks huvitav kuulata. Mitte mitte lihtsalt ilus. Ja see laulja konkreetselt on tähenriis, kes on ühtlasi ka minu suureks suureks rõõmuks tänavuse Jazzkaare peaesineja ja ma võin siia juurde ka veel sellise lookese jutustada, et ma nägin oma suurt iidolit unes mitte unes, vaid ilmsi. Ja see oli saksa džässifestivali, kus me juhtisime koos olema ja siis ma ostsin talle kirsse, Südasuvi oli ja ma mõtlesin, et ma tahaks talle kinkida. Ostsin talle torbikkuses kirsse ja nägin siis teda lõpuks käed värisesid ja midagi ei tulnud meelde ja küsisin ta käest. Iid kirsse. Kes seal on jälle ka saksa keeles sihtisid harjunud, no ma ei tea, ma andsin talle siis nende pärast, mõtlesin appi, oleksid täiesti omadega nässus, Kirsten jumala et seri on ju inglise keeles kirsid, aga noh, eks ta siis sai lõpuks vast sellest aru sai. Kusjuures vaata et sa võid nii endast välja minna või pabistama hakata, kui sa näed lihtsalt seda inimest, keda sa nii õudselt armastatud, jah. Jah. Ei loe, kas ta mees või naine või noor või vana kukk või kana ekse. Okei, aga kuulame siis ta jääni. See oli siis, ajan reals ja loo ajal loomulikult ütled Hedvig, ma räägin sulle ühe asja veel ja ma keelasin teda, nii et nüüd tänage mind, armsad raadiokuulajad, te kuulete seda lugu Hedvig Hansoni esitusele ja ma teen seda hea meelega reklaami sellele sellele suurepärasele lauljale. Teinekord ma kohtasin teda veel Austrias ja hotelli fuajees läksin juurde ja ütlesin, et vot ma olen ühe tema loo teinud ja ma andsin talle plaadi peale selle, et mina olen see tüdruk, kes Saksamaal tuli teie juurde, pakkus kirsse ja kirsse. Neid, ja vot, ma olen ikka nii suur fänn ja täitsa lõpp, pisarsilmil räägin ja siis ta ütles vussi hänga, otsige ta umbes nii, et räägime natukene niisama hängida ringi, umbes kahekesi, et kokku saada ja võtsin siis ma ei osanud jälle midagi öeldati nokaut oli täielik, et ma olin lihtsalt vait. Võib-olla noogutasin siis ta võib olla mõtlesid ei tea, kas ma tahaks temaga hängida ringi, noh, et et sellised mõnusad seigad, mis sulle eluks ajaks jäävad meelde, mis on võib-olla minut, eks ju, kestavad, aga sihuke nagu jäävad sinu hinge igaveseks. Üksteistpidi on ka olnud, et sa mäletad, et keegi on sinu juurde tulnud ja tahtnud plaadi peale saada autogrammi või ta on tahtnud sulle kogu hingest midagi öelda ja siis ongi vot nokaut ei tulegi midagi. Äkki küllap on lihtsalt, ise sa seda võib-olla niimoodi ei taju kui teine inimene, kes võtab kogu oma julguse kokku ja tuleb midagi ütlema, et noh, ma ei ole neid asju nagu niimoodi registreerinud enda jaoks kindlasti mõnele inimesele, eks ju. Võib-olla on jäänud mingid hetked väga meelde, nõnda kui palju sa üldse leiad, et praegu muusika kuulamise või enda harimise jaoks aega selle tegime juba selgeks, eks ju, et see on kõik sinu üks selline ümmargune elu, et me ei võta sealt välja ööd ja harimist ja aga et mismoodi see selline tavaline argipäev on koos muusikaga, siis vahel kuulan rohkem, vahel vähem. Üldiselt ma pean ütlema, et ma kuulan võrdlemisi vähe muusik sest et just seepärast, et ma olen nii valiv ja muusika kuulamiseks on vaja aega. Viimasel ajal mulle aega ei ole. Noh, see on üldiselt inimesed ja ütlevad, et aega ei ole täielik hullumaja. Aga noh, minu aeg läheb siis põhiliselt lapse peale ja mõne kui niimoodi taustaks eriti muusikat ei taha kuulata. Mulle meeldib kuulata muusikat. Aga jah, et, et mul on kujunenud välja ikka mingid lemmikartistid lemmikmuusika ja, ja seetõttu seda võib-olla ei olegi nii palju, noh ma kindlasti ei taha ennast kulutada oma oma kõrvu igasugusele muusikale, mis siit-sealt tuleb. No sa elad koos muusikuga, eks me lubasime, et me räägime temast veel, muidu on lihtsalt nii, et lubame ja ei tee. Aga aga tema ju töötab ja elab täiel rinnal, eks oma muusikuelu kadega olema. Muusika peale, no selle peale, et tema sammud kui minna ja teha ja mängida ja aplaus ja noh, eks ma olin selles suhtes kaval ka, et ma võtsin endale muusiku mehe vahetevahel mõtlen, et kas ma tegin õieti, aga siis jälle mõtlen, et tegin küll õieti sellega jälle tuleb meelde üks seik, kus ma ütlesin ühele muusikule kunagi, et ma tahaks endale sellist meest, kes on kogu aeg mu jaoks olemas. Ja siis ta ütles, et no siis sa pead töötu võtma. Aga oli veel teine variant, võtad moosik ja teha temaga koostööd. Töötaja ja töötu sinu enda kodus, eks ju. Et ei, no ma kade, need, kellel ei ole, kuigi kui, kui keegi talle midagi pakub, siis ta nagu ütleb, et kes ja kus ja kuidas ja kas ma ikka nagu noh, aktsepteerin või no üldiselt ma ikkagi lasen teda vabaks ka, et ma kogu aeg ei hoia 10 küünega teda ainult endale, kuigi ma saan aru, et Ta on nii hea, et võiks hoida. Aga samal ajal tema Anne tahab ka arenemist ja, ja, ja võib-olla erinevates suundades arenemist mitte ainult see, et ainult oma naist saata, sest just ma mõtlen, et kui tuleks mõni selline noor ja seksikas naissolist ja ütleks, et oo, Andre maakler, ma tahaksin ainult teiega esineda, et siis sa suudaksid olla nii suuremeelne ja öelda, et loomulikult ma arvan, et et tema ise otsustab ikkagi lõppude lõpuks, aga ma ei usu, et nüüd see seksikus on see, see põhisõnana, tal muusi režeerida muusikas, et et kui on nagu hea artist, siis, siis noh, miks mitte, eks ju. Lihtsalt ma arvan, et, et kõik noored arvavad jällegi, et see Hedvig Hansoni nii-öelda mees, eks teda ei julge küsidagi Hedvig kindlasti ei luba. See võib nii olla, aga mina tean, et tema teeb õiged valikud enda jaoks ja ja usaldan teda selles suhtes. Kuule, aga miks nii arvatakse, seda see, see on jälle üks asi, eks, et, et seesama sai selline igavene kurbus, mis sinu sees on, natuke jääbki alles ilmselt ja teine asi on see kuidagi, sul on õnnestunud oma eelnenud eluga luua endast niisugune meesteõgija mulje, et mina tunnen sind aastaid ja ma ei ole kunagi aru saanud, et see tõesti niimoodi hullunult jookseksid ringi vaibakloppimis käes ja püüaks vaba meest, aga aga millegipärast inimestel on niisugune mulje jäänud liigsest avameelsusest vä, küllap vist jah, sest et need mõned korrad, eks ju? Ei, ma ei ütle midagi, ma olen noorena olnud suur armu ja ja selge on see, et ma olen ka otsinud armastust. Nüüd ma olen lihtsalt saanud aru, et sellisel kujul, nagu ma olen otsinud, pole teda mõtet otsida. Mis kujul see siis noh, see on selline üliromantiline kuju, sellel asjal igavene tuli nii-öelda siis igavesti põleks igavesti täidaks sind ja ja, ja teeksid nii-öelda hulluks. Et seda ma olen nagu ajanud taga nooruses ja üldsegi mitte nii et noh, iga iga naine on ju endale otsinud partneritega siis ega siis, kui mina olen sellest natukene rohkem võib-olla rääkinud põhiliselt sulle, kusjuures sinu intervjuudeks Et tegelikult mina just viimasel ajal üldse ei anna intervjuusid, et ma ikka väga valin, sest noh hea küll, see on nüüd jälle teine teema. Aga et jah, ma pean küll ütlema, et mina olen olnud alati aktiivne pool ja seetõttu võib-olla mehed on olnud kohkunud, sest et minu tunne alati nüüd lahvatab meeletu leegina, et mina ei oska mängida, nii et oh, ma nüüd teen nii, nagu mul ei olekski erilisi tundeid ja siis temal on nagu seda suurem huvi lugenud raamatut 10 tõelist reeglid, kuidas muide meest saada endale üldsegi mitte, et mina olen näidanud kohesele selle põhja kätte. Minust saab enam hullemaks minna ei saa ja täpselt nii ja läheb ainult paremaks veel, kes läheb ära, et see väsinud olla see vanem, kahe liidumaa, aga tegelikult praegu on veel vara ja, ja selline rahunenud elu ja ja, aga, aga see on esimest korda rahunenud elu, nüüd sa oled 30 aastat vana. Mõtle, kui, kui kaua see ikkagi on aega võtnud, eks ju, temperamendi küsimus, ma arvan, nojah, seda küll, et, et ma ei ole nagu leppinud vähem, aga kui ma, kui ma tahaks ja, ja selles suhtes on mul ikka tohutult tohutult vedanud, et, et ma olen saanud endale väga hea mehe ja veel mehe, kes, kes mulle väga meeldib selles mõttes tihtipeale need asjad ei lähe kokku, et, et need, kes on väga-väga meeldivad, need ei taha iialgi jääda koduseks, eks hakata sul lapsi kasvatavad, tahavad olla vabad. Et mul on nagu selles suhtes seda, aga ma ise reklaamida pean ütlema, et on normaalne. Ja mulle muidugi tegid nalja, need sinu sõnad, et ma võtsin, ma olen saanud, eks ju, jätame nüüd siin kahekesi noh, Eesti sellisele keskmisele mehele mulje, nagu see jälgini viimasel ajal ei ole selles midagi häbiväärset. Naine tegelikult ka looduses ju nii-öelda naissugu valib ju meessugu. Noh, iseasi on see formuleering, et mis tunne mehele jääb, kas tema võttis selle naise või vastupidi. Aga põhimõtteliselt ma olen aru saanud, et normaalsetel meestel pole mitte midagi selle vastu, kui naine ta võtab. Selles mõttes, et mees on tihtipeale nendes tunde küsimustes ohmu niimoodi või noh, ta ei ole, ütleme nüüd otsustusvõimetu nagu võiks olla ka ta mõtleb, aga mingit mingit sellist konkreetset asja ei ole, siis tuleb ta fakti ette panna kas nii või teisiti või üldse mitte. Et mina sellist sellist solksutamist ta ainult oleks nagu asi konkreetne on. Et võib-olla on see jällegi minu viga, et kuskilt otsast on selline mängimine, võib olla mõnda aega erutav tegevus, aga ma usun, et see on, sellel on omad ohud kindlasti, et et kui sa jääd mängima, siis, siis ei pruugi kasest ja suhteliselt head nahka saada, et et ma arvan, inimene peaks siiski olema ilma maskita. Pigem ikesin, tundeline tüüp, sa ise ütlesid, et mine vaata filmi uhkus ja eelarvamus, et seal on kolm tundi romantikat ilma ühegi suudlused, et ju see siis teadsid, kellele sa seda pakud. Me oleme hästi palju rääkinud täna sinu uuest elust ja ja, ja sa ise kasutad selle juures väga sageli sõna, et ma olen muutunud, ma olen palju muutunud. Mida see muutumine sisaldab? Võib öelda, et vist kuigi ma arvan, et ma arvasin ka 20 aastaselt, et ma olen tark, eks ju, aga ma arvan, et ma olen palju targem, kui ma olin 20 aastaselt, et et ma olen midagi saanud aimu elust ja inimestest. Ja, ja kindlasti ma ei ole enam nii idealist elu suhtes püüan rohkem olla realist. Aga loomulikult on ikkagi mingid unistused ja et ma ei ole päris nii-öelda plaseerunud ja, ja kibestunud inimene üritan mitte olla kõigi, on kindlasti hetki, kus sa tunned, et, et see maailm läheb nii allamäge kuristikku ja kogu see tarbimisühiskond ja inimesed on tühisemaks muutunud ja enam ei ole sellist soojust inimeste vahel tihtipeale. Et siis ma küll tunne, et issand jumal, kuhu maailma oma selle oma lapse sünnitasin. Aga ma püüan olla, sest et vastasel juhul ei ole üldse võimalik elada, püüan leida nagu neid häid asju elus. Kas see elu, mida sa praegu elad, on ideaalile väga lähedal või on õnnest puudu veel üks samm? Ma mõtlen, tegelikult ma mõtlesin nüüd konkreetselt sellist oma oma koduasja, et kas sa, kas sa ikkagi mingis kaugemas perspektiivis kujutada, et kust sa täpselt või kuidas sa võiksid elada või jääd sa esialgu vanema juurde kindlasti? Jah, praegu küll jään sinna, et vaatame just selle vanaema elu lõpuni, tahaks ikka tema juures olla ja siis edasi vaadata, eks muidugi, alati on õnnest üks samm puudu, et siis on nagu, kuhu poole püüelda. Ja loomulikult tahaks elada kusagil, kus on rohkem ruumi, eks ju, et lähed kodust välja. Et Sa ei pea mõtlema, et naabrid vaatavad, mis sul seljas on või või, või sa võid olla sina ise, et sul on nagu avarust ja, ja kaugust silmale, kuhu vaadata, eks ju, et ei ole kohe naabrimaja ja, ja sa ei pea iga päev igas tujus nii-öelda suhtlema naabriga. Et vot muusikule ja kunstnikule üldse on ikkagi see, see, see avarus niivõrd oluline, et oleks mõtetele tunnetele ruumi. Seda ikka tahaks, et oleks selline kodu. Kas see on ikka Lõuna-Eesti, mida sa armastad? Jah, ma olen vahepeal mõelnud, et võiks sinna saarele, sest et minu elukaaslane või mees või. On on Saaremaalt pärit ja, ja aga Saaremaal on ussid. Tere hommikust. Sassid ei ole vutte või üleelu seenel Saaremaal ühtegi seal iga suvi ja kusjuures mina ei ole elu sees näinud ühtegi ussi ainult kaks korda Saaremaal. Ja siis ma katan neid, nägin, eks kord Sõrves, eks kord. Saaremaal. Muidugi, kaks. Inimesed, kuulake, need on kaks eri kohta, aga, aga no hea küll, see ei ole lihtsalt määratud. Just, ja teine asi on eila tegelikult. Ussidega ma tegin nalja, tegelikult nad tõesti olid olemas, aga ega nüüd see ei ole takistuseks, aga mulle meeldib tõesti, Lõuna-Eesti süda kuulub sinna. Bel maastikud, järved, jõed, paksud metsad, kus ei ole ühtegi ussi. Võib-olla vaskussi, ma olen näinud seenel käia, olgu, aga kas te selle võitluse olete oma Andrekonnad ära võidelnud, et tema kindlasti tahaks minna Saaremaale või ei tahaks, kusjuures ei tahagi väga, et tal on see Lõuna-Eesti nagu meeldima hakanud. Ta on intelligentne tüüp, kohaneb hästi. Et ta oli selline, kes ei osanud suusatada, sest Saaremaal pole ju lund tavaliselt ja, ja äge ja ei osalenud ujuda eriti. Ja nüüd ta suusatab, tähendab mul rohkem kui mina ja ujub järves käib veel septembris ujumas, et nagu ma olen aru saanud, aga naudib seda Lõuna-Eestit nüüd täiega. Mõnus. Aga nagu me juba rääkisime seal ikka tööd ka vaikselt ja lood ja, ja kevadeks plaanid uut plaati, et meil on täpselt nii palju aega, saate lõpuni, sa räägid natuke sellest, mida sa teed. Ma tahaks nüüd vastavalt oma olukorrale siis luua sellist muusikat noh, just sellist, mida ma tunnen jällegi vastavalt ajale ja ruumile ja vastavalt oma lapsele ka, et nagu ma ütlesin, ma ei kujuta ette, et ma nüüd laulaks midagi sellist, mis praeguse olukorraga ei sobiks. Ja, ja ma mõtlesin, et nüüd on just õige aeg, ma olen tahtnud teha unelaulude plaati. Aga ma olen selle aja ära oodanud nüüd enda jaoks ja panen kokku sellist plaati, mis oleks kannaks siis pealkiriema laulud ja on tehtud siis need juba kodustes tingimustes mõned proovipalad ja ja täna ma olin nii õlge ja võtsin ühe sellise kaasa, mida arvatavasti kunagi enam raadiost ei mängita, sest et tuleb ükskord üks korrektne plaatidel olemas, aga aga nüüd on mul kaaslaseks pala, mille ma kirjutasin Ernst Enno tekstile ja see on jälle üks lugu juurde sinna rääkida. Kust me selle teksti leidsin. Nimelt Andre tegi plaadi Ernst Enno loomingust, siis muusika ja luuletused vaheldumisi ja ma kuulsin sealt Ühte luuletust, käekesed, valged, väiksed ja see oli nii imearmas, et ma mõtlesin, mina teen sellele muusika, panen oma plaadi peale siis sellesama looma julgesin, tänav kaasavad, ütleme nii, et raadiokuulajad saavad teada, kuidas kostub üks lugu, mis ei ole päris valmis, aga on juba ütleme mõttelt enam-vähem selgunud lindistatud sealsamas sinu tõrva kodus Holger kusagil rõdul või ma ei tea, klaveri küll tavaliselt on jah, algel issi süles, issi paneb nuppu käiva emme hakkab laulma ja siis nemad jalutavad ringi. Kohutavalt mõnus. Aga aitäh, Hedvig ja ma loodan, et, et, et me kohtume sinuga need siis jälle varem kui kahe aasta pärast või ma ei mäleta, millal viimati rääkisime ja ilusat pühapäeva kõigile kuulajatele. Mullegi. Toole.