Tere päevast, ütleb toimetaja maris Johannes. Veebruaris kuulame keele kommentaare raadio arhiivist. Autoriks keelemees Henn Saari. Oma keeleminutitega oli ta Eesti raadioeetris alates 1975.-st aastast kuni 1999.-ni. Ja valik nendest juttudest on tallel ka meie arhiivis. Aga kaks aastat tagasi. Saari 80.-ks sünniaastapäevaks ilmutas Eesti keele sihtasutus saari, raadiovestluste kogumikku keelehääling. Ja need keeles, see on kujunenud nii mõnegi lugeja inimese lemmikkoguks. Kõikidele Saari huvilistele teadmiseks, et kui klassikaraadios räägime täna nimede käänamisest, siis vikerraadiost tuleb jutt piibli tõlkimisest. Nii et ei mingit kordamist. Nii saame oma arhiivimaterjale rikkalikumalt teieni tuua. Tänane essee kannab kuumastavat pealkirja rebane, see perekond, esmakordsed oli, see saad eetris 99. aastal. Niisiis kõneleb Henn Saari. Nimed on tüütud ja müstilised. Nad on sõnad, kuid mitte samad. Kui sõna hakkab nimeks, pole ta enam see, mis ta on. Ja taga hullemaks. Küsimus pole mitte ainult tähenduses, vaid ka grammatikas. Tähenduse pool on mõistetav, Kännu Kukk tuli tuvast välja, soputasia tegi nalja. Et ta mitte kuudist ei tulnud, vaid toast. See lubab oletada, et pilalaul käis algselt kännu talu peremehe pihta, kelle nimi võis olla kukk. Aga võis ka mitte olla. Kummalgi juhul polnud tegu sulis loomaga, vaid teistmoodi kahe jalgsega. Kui nimi ei olnud Kukk siis võime rääkida metafoorist. No see on tähenduse ülekandest mingi sarnasuse alusel käesoleval juhul lihtsalt Uljasse mees Suku kuulumise alusel mees enese peale uhke, nagu kirju kukk. Kui nimi aga oligi kukk, siis see ju ei viita isegi soole Sonting märk, häälikute või tähtede kombinatsioon, mis perekonnale osaks saanud nomitega juhuslikult saanud, vaid inimühiskonnas pandud nimesid pannakse, eks ole. Ja säärane kukk võib olla uhke, kui kukk, aga ka mitte. Ja kui on, siis on pilaial võimalus mängida topelthelgiga mängune ise kukk ja uhke ka, nagu kukk soputab koguni mingis mõttes. Ja nimena lakkab sõna- olemast tema ise. Kuid kõneleja ja kuulja ei unusta päriselt, mis ta enne oli. Ja sellest kogu see häda. Mure, nimelt sellega, et nime grammatiline külg ei taha püsida sellena, mis tal sõnast peast oli nimeks saanud. Sõnal on mingi topelt või lõhastatud olemus ja seda nii sisu kui ka grammatilise kuju poolest. Ühed käänevad nime, nagu oleks juhuslik kombinatsioon, teised tunnevad nime taga ikka endist sõna ja neid häirib, kui käänamist väänatakse. Ja paistab, et siin on tegemist koguni asja ja hinge looduseseme ja vaimse sümboli seosega. Otsekui nõnda siis, et perekonnanimeks võeti või pandi mitte tähtede rida, vaid asi, olend, amet, vanker, karu, kukk, sepp, mänd, kask, mägi, maripuu. See on väga vana ja tõepoolest kuskilt hinge sügavusest tulev arusaamine nimedest. Aastat 400 tagasi oli Tallinnas pühavaimu eesti koguduse peale üks pastor keda hilisem baltisaksa ja ka eesti trükisena nimetab nimega Georg Müller. Sõna Müllar tähendab saksa keeles Möldrit kaasa ja paberites on tema perekonnanimeks. Möldrit tähendab sõna, mis on kirja pandud vähemalt kaheksal kujul. Kõige sagedamini on see Muller ja nii ka tema enesekirjutatuna, aga ladinapäraselt kirjutab ta oma nime o'ga Mollerus. Mõnes isegi ühes samas dokumendis on nimi kord uuga, kord hooga. Nii oli nimeks möldri mõiste, mitte täpne sõnakuju. No on teada, et kui sajand ja kolmveerand tagasi pandi perekonnanimesid eesti talurahvale siis paljud peremehed võtsid nimeks mingi meeldiva, eriti kodutaluga seotud eseme. Ilmselt tegemata probleemi sellest, kus lõppev nimeks oleva sõna sisu ja algab tema pelk voor. Virve känd taga Otepäält Sihva kandist saatnud pikka kirja kus kurdab, et perekonnanimede käänamine on avalikkuses käest ära. See kirja algab nõnda. Minu kooliajal 1933 kuni 44 õpetati, et pärisnimed, mis on tarvitusel üldnimena, käänatakse nii, nagu selle üldnime käänamine ette näeb. Näiteks mägi, Mäele jõgi jõele. Kui inimene kuju on omastavaline mäe siis nimi jääb mäemäemäele ja sellisel juhul on ametlikes dokumentides nii, et eraldatakse algtüvi ülakomaga. No tähendab, ma jutustan vabalt edasi, kui nimi on mäe siis vormisse mäe lee või Mäell või mäe ka kirjutatakse apostroof sisse. Apostroof eraldab nime nimetavalise kuju vormi lõpposast. Aga kui kirjutada ilma apostroofitta Mäele või mäega, siis tuleb eeldada, et nime nimetav kääne on mägi. Seega tavalise sõnaga samane. Kurtmist põhjustab siis see tõsiasi, et näiteks orkestri juht Paul Mägi ei ole enam mägi mäemägi vaid mägimägi Mägit polügooni mägimägimägi nagu, no nagu pudi pudi pudi, eks ole. Me ütleme seda tähtsalt teaduslikult, nii et nimi on siirdumas astmevahelduslikus, tüübis, astmevaheldus ettusse tüüpi. Ja miks? Esiteks seepärast, et teda nähtavasti ei käsitleta enam kui asja, kui looduseseme nimetust, millega perekonnal olnud ennemuiste lähedane seos vaid peetakse tähtsamaks säilitada nimeks olevat tähtede või häälikute rida tervena ja muutumatuna igas käändes. Teisi näiteid oleksid sealtsamast Virve kännukirjast veel kigu tigule luht, Luhtile, uba, Ubale ja samuti muidugi känd kändile tema enda nimi, millega võib keegi olla säherduste moodi ümber käinud. Omast mälestusest tuleb mul meelde ehmatus, kui oli üks spordiselts jõud ja selle tegelanna rääkis oma seltsist kui jõudist. Võrdleme siis jõud, jõujõudu, jõud, jõudi, jõudi. Ja nüüd head kuulajad Fanvel ühest kohast põhjust küsida, on selline käändtüübi vahetamine tühimaneer või on seal ka mingit mõtet? Ja peame vastuseks endale tunnistama, et mingil määral on see ajakäsk. Probleem muide ei tekkinud mitte 50 aastase võõrvõimu ajal, nagu kirjasaatja arvab vaid oli juba täiesti olemas Eesti vabariigi esimese elujärgu asutustes, kantseleide kohtutes, advokaadibüroodes. Ühe vahendina nüüd küllaldase nime täpsuse saavutamiseks kasutati algkujus nimetava käände lisamist sulgudes. Ja ütleksin, et see moodus kõlbaks praegugi. Ja no teine meetod oli nime kui sõna käänamise muutmine ja see võttis puhuti kaunis võikaid vorme, näitas nagu kuuskile või Pärtel poegile filoloogid. Nemad mõtlesid välja eelkirjeldatud mängu apostroofi ehk ülakomaga. Nad ei mõelnud seda nii rangelt, vaid rääkisid rohkem, et kui sild silla ja silla silla vahel soovitakse vahet teha siis eraldatakse ülakomaga tüve nimed tavaline osa. Vaadake, kui mina oleksin jurist ei oleks ma rahul reegliga, mis käsib millestki olematust midagi olevat välja lugeda. Ma mõtlen siis seda, et kui on vorm silla ilma Apolstroofitta, siis peab sellest järeldama, et nimi on hoopis sild. Loomulik on ikkagi millestki silmanähtavast midagi välja lugeda ja eimiski jätta eimiskiks. Ja nõnda on asi tolle hapostroofiga jäänudki. Soovitan teda soojalt nimetavalise tüve eraldamisest kõigi lee, kes seda kirjas selguse mõttes eraldada soovivad. Seda küll. Ja märkan ka, et meie press kasutab seda võimalust liiga vähe või üldse mitte. Aga ühe märgikese puudumisele anda juriidilist tähendust. See oleks üsna üsna meeletu. Vaadake, ma ütlesin, et ajakäsk ja just juriidiline see käsk ongi. Vajadus füüsilist isikut täpselt tähistada on ju viinud koguni selleni, et tähistus käib, topeltnime, dubleerib, isikukood ja isikukood, dubleerib nime. Kuid nimed oma kahepalgelisus, ess, nimisõnana see nimi nimena. Nad on vähemalt eesti keeles väga tõrksad, alluma mingitele lihtlabastele reeglitele. On terve hulk nimesid, mida me lihtsalt ei saa käänata lihtsamalt kui samakujulist sõna. Vägisi saab, aga loomulikult ei saa. Meil oli näiteks mägi, aga nimeks on ka org. Ja sellel lihtsustatud omastav olektsioon orgi mis tuleb hoopis sõnast ork. Kurg on teine selline, eks ole. Känd ei anna küll lausa teist sõna, aga käänamisest känd, gängi, kliendi kõlab siiski väga madalat vaimset taset, võib-olla ka odavat insi Jürismi kus minuealisele inimesele lihtsalt satud, käänamine iseäranis vastu hakkab. Need on hästi avalikult tuntud isikute nimed. Oli meil kirjanik Richard Roht. Roht ei ole kirjakeele sõna koju kirjakeeles on rohi. Ja seega võiks olla õigustatud käänamine roht Rohti Rohti. Kuid. Ma lihtsalt ei tule sellega toime ning suudan vaid ütelda, et kurgsoo ja ummiktänav on Richard Rohuraamatud. Olen ka eluaeg harjunud kuulma ja rääkima Aino kaldast ja tema mehest Oskar kaldast. Ja kui nüüd loen lehest Oskar või Aino Kallasest siis mõtlen, kas ka soomlased võiksid Aino kauda lasemesta puhua Koscan ainuke alla, siis ta mõtlen ja kahtlen väga. Teete. Iseasi on, kui mõni hoopis vähem ajalooline ja kultuuri tähtis kallast tahab käänduda, nagu lauljatar Maria. Nimi on inimese oma isiklik sümbol ja nimi, kui sõna koosneb kõigist oma käänetest. Ning kui inimene teab ja tahab, et tema nime käänded on just niisugused siis pidagem sellest lugu ja ärgem hakakem talle omast suurest tarkusest midagi meie arust paremat peale painama. Seejuures ka mitte Oskar ja Aino Kaldale, kes väga tõenäoliselt ei oleks kallasee tagant oma nime mitte esimese hooga ära tundnud. Omamoodi võtmejuhtumiks on saanud Eesti presidendi perekonnanimi. Seda käänatakse massiliselt ja avalikult meri, meri Merile ja on koguni ette tulnud, et osastav Ki on ajalehes mitte korrektne Merit vaid samuti meri. Küsisin kord presidendi pojalt mardilt kontse, nende perekonna soov ja tahtmine. Ja kui õigesti aru sain, siis on see asi niimoodi lihtsalt kuidagi läinud ja perekond pole probleemi teinud. Kuid on indiviide, kes kõnealuseid isikuid alates diplomaadist ning Sekspiri tõlkijaid Georg Peetrist ise tunnevad ja kellele isa ja poja laialdane tuntus ja populariteetmite ka tundmatu ei ole. Ja siin kuulub sääraste hulka. Meil oli veel hiljuti kuskil kukla taga vaikne küsimus, mis juhtuks, kui keegi äkki käänaks avalikult, nii nagu meie oleme noorest peale harjunud Lennarti perekonnanime käänama meri, meremerd, mis juhtuks? Tean kahte eesti keele inimest või eesti keele inimest kelle hiljutistest kirjutistes esineb käänamine, meri, meremerd näiteks kirjutab Rein Kull, nii on päris asjakohane meenutada president Lennart Mere sõnavõtu Wiedemanni keeleauhinna kättesaamisel. Ja nüüd palun 10 päeva tagasi Postimehes. Tõlkija ja publitsist viietailib jala proosas. Ta võrdleb riigikogu esimehe ja kogu riigi esimehe käitumist ühes spetsiifilises keelelises situatsioonis. Ja lausub nõnda. Küllap pole härra savil, erinevalt härra merest lihtsalt teada võimalik asjaolu, et no ja edasi läheb, suur pikk lause. Kirjutab härrab java proftsus härra merest, see trükitakse ära. Ja mitte midagi ei juhtu. Ükski issand ei mürista ainult natuke kodust tunnet, tekib meie kodu oleks sedasi nagu paremini korras. Tasemete hingemaski Kirnosaarne 1000 asja tahaksin sulle veel öelda, laulis kunagi säärane Ander 1000 asja oleks öelda ka veel nendesamade eesti perekonnanimede grammatika kohta kuid miski hakkab otsa saama, on siis need sõnad suust minutid, kellast ja sellepärast veel vaid üks proosaline märkus. Meie eesti filoloogid. Oleme taas Wabadus aastail kõigile ametnikele, juristidele ja büroo krattidele tungivalt ja soojalt soovitanud lauses data kui kõik dokumendid, nõnda et inimese nimi esineb seal kõigepealt nimetavas käändes. Nõukogude bürokraatiast olnud olijale võib see tekitada ehk ränkagi peamurdmist kui põliseks eeskujuks andaatilineyPadies. Aga te teate ju, kuidas asjad lähevad. Siis lähevad, kui lükata. Eetris olid Henn Saari keeleminutid 1999.-st aastast. Vikerraadios algusega kell 17 30 kuuletega saadet poeetilise pealkirjaga hingeinimene. Seal räägib Henn Saari piiblitõlkest. Veebruarikuus on ka ensaari sünniaastapäev. Kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.