Tere õhtust. Veebruaris kuulete Henn Saari keele kommentaare. Need mõtisklused on olnud paljude jaoks justkui pühad tekstid, seetõttu alustame sarja vikerraadios sümboolse teemaga. Piiblitõlkest. Hing ja inimene on selle essee pealkiri ja saade on olnud esmakordselt eetris 1998. aastal. Lihavõtte aegu tehti vilkalt usupropagandat, aga samas tuli raadiost väga head muusikat. Ja sellist nimelt, mida on ajendanud ristiusu uskumused. Kui te nüüd küsite, miks piibel huvitab keelemeest ja on eesti keelemehi varemgi väga huvitanud siis kõige lihtsam vastus ongi selline usu või ära usu, kuid muusika on väga hea. Pildid, kujud ja romaanid muidugi, ka. Piibli aineil on loodud tohutu hulk kõrge ja kõrgeima kultuurivarasid kultuurikandjat. Inimest huvitab selline vägev mälestis niisugusena, nagu ta on. See tähendab, Aldmisest oli ja me ootame piiblitõlget, et sealt seesama algmisest olemine kätte paistaks nagu me ka näiteks vanakreeka eepos de või islandi saagade tõlkeilt ootame ustavust algupärandile. Kuid iilias ja odüsseia ei ole vist kunagi olnud propagandatekstid ja Islandi saagade ei ole seda ammu enam. Piibel aga on jäänud ristiusu misjoni ka sisemisjonivahendiks. Ristiusk püüab hõlmata iga inimhinge tema agit. Prop tahab olla absoluutselt kõigele Arusaadav. Katoliku vaimulikud riputavad selleks kirikusse Kristuse kannatusloo. Pildisarja protestandid levitavad pühakirja. Hiljuti tuli müüki uus eestikeelse piiblitõlketeisend, selle trükikorraldanud Eesti Piibliseltsi piiblitoimetus. Vana testament on redigeeritud niinimetatud 68. aasta piiblist, kus tõlkijaks oli väliseestlane Endel Kõpp. Uue testamendi teksti aluseks on võetud üks õpetatud moega, rohkesti kommenteeritud ja üleüldse teaduse hõnguline tekst aastast 1989. See uus testament on iseseisev tõlge. Selle tegi varem Valjala, nüüd Tallinna Jaani kiriku õpetaja Toomas Paul. Paul kasutas oma töös rohkesti Tartu kristlikku kõrgharitlasi. Uku Masingu nõuannet ja testamendi keeletoimetajaks on märgitud Pedagoogikaülikooli professor Mati Hint. Mida on nüüd piiblitoimetus teinud selle aluseks võetud Pauli Masingu hindi versiooniga. On teinud midagi, mis keelemist otse intrigeerib. Möödunud jõululaupäeva Maalehes teatas Piibliseltsi peasekretär, et Pauli tekstist on välja toimetatud paljud murdesõnad, mida meil enam ei kasutata. Pange nüüd tähele, seda suhtumist tähendab pearõhk pole mitte sõnade asendamisel täpsematega vaid osa sõnavara kõrvaldamisel. Teises lehes ta teatab, et tõlkest tuli arhailised ja keeleuuenduslikud mõisted välja võtta. Mõistete all mõistab ta vist küljele sõnu ja edasi, lausub peasekretär. Piibli tõlkimisel kehtib alati põhimõte, et piibel tõlgitakse keelde, mida kasutatakse. Mitte piibel ei loo uut keelt. No see alati. D siin küll nüüd paika ei pea, eriti kui mõtelda Martin Lutheri piiblitõlkeosale nüüdissaksa kirjakeele kujunemises. Ja kiriklase loogika on suurepärane. Selleks, et vältida uuendust, tuleb vana ehk arhailine keelevara välja rookida. Ütelge siis nüüd ise, kas säärased jutud ei peaks keele inimest intrigeerima? Selge, et piibliseltsis ollakse ühe osa eesti keele väljendusvahendite vastu sallimatu ja on teada, et nende vahendite kõrvaldamise peale teksti väidetava täna päevastamise peale on kulunud üle kolme miljoni krooni. Et asjast lähemalt aimu saada, võrdlesin läbi apostlite tegude esimesed peatükid uues piiblis ja selle alustekstis tähendab Pauli tõlkes. Eesmärgiks pole ei Pauli kiitmine ega piiblitoimetusi riivamine, riivamine pole üldse mingi eesmärk. Eesmärk on saada kujutlust nüüdse eestikeelse kirikukeele ideaalist. Muudatusi neis mõnes peatükis on kui lühidalt öelda rohkesti, aga üldmulje nendest jääb lahjaks. Näiteks sõnajärge on tõstetud kord üht, kord teistpidi, ilma nende tõstete ühist nimetajat kätte paistaks. Kohati lööb välja selle keelepruugi mõju, mida ma nimetan noorte hääle omaks. Noorte häälel on vaieldamatult teeneid selle inimese keeletaseme kujundamisel, keda üksvahe hüüti homo sovjetikuseks aga enam nii ei kutsuta. Näiteks osa täisminevik on asendatud lihtminevikuga. Õnneks nendes peatükkides küll juhtudel, kus kumbki minevik otse viga ei ole aga ikkagi jälle ühesõnalise mineviku poole, sest vene keeles minevik, ühesõnaline kohati läheb välja nii-ütelda, kramplik, korrektorlus, ilma ekraanitav, neid näiteid paha seletada, aga, aga ühega teeme siiski proovi. See on kõrvallausega laiendatu asetamine vahetult kõrvallause kõrvale. Vana rusikareegel, aga rusikareeglid ei tööta alati. Pauli tekstis on Jeesuse sõnad, te saate püha vaimu väe, kes tuleb teie üle. Head kuulajad, kas te saate sellest aru nõnda, et vägi on see, mis tuleb apostlite üle? Te saate püha vaimu väe, kes tuleb teie üle. Mulle igatahes ütleksite sõna, kes, et tulija pole vägi, jõud, sest vägi ehk jõud on, mis aga muutja on kirjutanud, nii. Te saate väe pühalt vaimult, kes tuleb teie üle. Nüüd on püha vaim ja sõnake, kes küll rusikareegli kohaselt kõrvuti, kuid lause niinimetatud infrastruktuur, infrastruktuur on muutunud ebaloogiliseks. Väesaamine polnud ette teada või jah, muidugi, püha vaimu väesaamine ongi see uudis, mis jüngritele teatati. Ja Paulil on sõna ˇvägi asetatudki uudis info kohale pealause järgu lõppu. Te saate püha vaimu väe. Paiguti ei saa aru, miks on infostruktuur muudetud ebaloogiliseks. Pauli Peetrus sõna peale autole mehele nii hõbedat ega kulda mul ei ole, mis mul aga on, seda ma sulle annan. Muudetud Peetrusega lausub na hõbedajatega, kulla mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle justkui, et, aga, aga vaat teistele ei anna. Kui te, kas selles olnud küsimus. Aga sõnad, millised arhailised või murdesõnad ei sobi praegusele eestikeelsele kirikule Eestis? Näiteks sõna kõik. Mõnes lauses on see alles. Kuid kõik rahvas on välja võetud ja kogu rahva hulka asemele kirjutatud. Harvem ivake stiilivõimelisem sõna on asendatud sagedaga, tuimem, aga pöördsõna ilkuma ei ole sobinud mitte enam ilkusid, vaid ütlesid pilgates. Kuid misse pilgates ütlemine ikka muud on kui ilkumine. See on see kuulus nelipühi loobuen. Apostlid on täis püha Vaimu, aga teised kritiseerivad irooniliselt, et pätid on hoopis purjus, täis magusat viina Pauli keeles ja täis magusat veini uues keeles. See meenutab üksvahe kõlanud nõuet ristida viinamari veini marjaks. Kirikule sobimatuks on saanud sõnad, keele murre, seesinane lausuma ja pajatama. Pauli tekstis Peetrusega lausub neile, parandage meelt uues, aga Peetrus ütles neile. Fraas terveks tegema ei sobi enam antervendama. Aga siis oleks täpne jupatervistama nagu meditsiinis. Jalutu sai ju ka päris terveks. No veel, mis on neli pühil taevast tulnud kohin, see on parandatud mühinaks. Mis vahe seal küll olla võiks, egas metsakohin sega. Sulane on jäetud kord sulaseks, teisele aga seisab sulase asemel äkki teener. Teeniva naishinge tähenduses on uues teise diskadunud isegi 10-st käsust rääkimata prohvet Joeli kontekstist. Laeval olid meremehed, keda hüüti madrust teks. See laul oleks uue piibli palge ees vigane. Peab laulma, keda kutsuti adrusteks. Ja nüüd armsad hinged, jääb juba mulje, et praegune kirik püüab rahvast ära lõigata isegi vaid õrnalt vana mõelisemast sõnavarast ja veel millestki nimelt kujundlikust mõtlemisest. Aga just nii ja nõnda, sest neist peatükkidest on ridamisi kõrvaldatud metonüümiline sõna hing ja asendatud inimesega metonüümi ja seal teisiti nimetamine mingi suhte või kuuluvuse järgi. Näiteks, kui ütelda, et Ants on kibe käsi siis ei tähenda ju see, et ants koosneb ainult käest. Me saame vabalt öelda näiteks nii rannal kõleda tuule käes ei olnud ühtegi hinge. Saame öelda, et mis sa, hing nüüd kostad ja muide ka kostma vastamise mõttes on likvideeritud. Aga kui hing on nüüd põlatud ja ainult inimene kannatab kriitikat, siis tuleks ju öelda, et Ansson kibe inimene ja Nikolai Gogoli surnud hingede järgmise eestikeelse trükipealkirjaks peaks saama surnud inimesed. Või et piibel ei loo keelt. Teate, mis mind kõige enam kohutab? See on korduv toonitamine ajakirjanduses, et uus piibliteisend peab saama normatiivseks mitte ainult kirikus, vaid kogu ühiskonnas teadust, atlased, teatmeteosed, õpikud ja koolitund, kaasa arvatud. Eraldi toonitatakse koha- ja isikunimesid ning mõisteid, no küllap siis mõiste väljendeid ehk terminid ehk oskussõnu. Ja kõik see kavatsetakse läbi viia entsüklopeedia toimetuse abiga. Esimese valuga ei oska muud kosta kui et et misjoni kirik on arusaadav asi. Aga agressiivne kirik ei ole meeldivam kui võitlev ateism. Aga võib-olla sobiks vastata hoopis Eesti Päevalehe naljaga. See on teatanud, et ideaalset piiblitõlget pole olemas, sest piibel on kogu aeg jumala juures, ümbertegemisel. Me näeme, et piibel on küll üks, kuid teda on kaks. On aastatuhandeid saabunud ja tulevikuski kulgev kõrgkultuuri ajend täis vaimu ja tuues vaimsust. Ja on sammas tekst, millega mõjuda kuitahes harimatule rahvahulgale. Näiteks eestlastele, kes ju ei aima, et lausumine on sama mis ütlemine. Ega sa kuidagimoodi aru, kuidas sai kogudusse juurde tulla? Antagu mulle andeks pat või ärgu antagu, aga mina oma rahvast rumalaks ei pea. Kuuldu oli Henn Saari keele kommentaar 1998.-st aastast. Kuulmiseni juba nädala pärast, ütleb toimetaja maris Johannes.