Tere tänases muusikalises tunnis on minu külaliseks stuudios Aare Saal noor Vanemuise bariton, kes jutustab oma põnevast lauljateest. Aare, see ei ole mitte päris tavaline noormees ooperi vastu, nii suurt huvi tunneb, et seda ka ise õppima läheb. Räägi palun, kust see kõik alguse sai? Alguse sai kõik lapsepõlvest, kui ma olin väike, ma jooksin maal koeraga võidu ja mulle meeldis ka hirmsasti laulda. Kuna linnas ei saanud valju häält teha siis selleks võimaluseks oli vanaisamaakodu ja seal siis maja tagakastini otsas, ma siis laulsin ennast tühjaks. Kas sa õppisid ka laste muusikakoolis või laulsid mõnes kooris? Laste muusikakoolis õppisin akordioni erialal. Lastekooris laulsin ka. Ja oma lõbuks klimberdasin klaverit. Aga kuidas siis juhtus, et seal konservatooriumis laulu eriala sisseastumiseksamitele tuli? Tõtt-öelda, ma tahtsin minna lavakunsti eriala vastuvõtu eksamitele aga kuna mulle meeldis hirmsasti laulda, siis ma mõtlesin, et ooperilauljad on ju ka laval. Võib-olla annab kuidagi seda asja ühendada. Oli mul Ivo Kuusk, kes on teater, Estonia solist, konservatoorium jäi sellega lõpetamata, uks konservatooriumi kahjuks lõpetamata ja väga lihtsal põhjusel, kuna lauljad peavad solfitseerima noodist ja kui nõudmised lähevad väga kõrgeks, ütleme puhas solfedžoseerimine, et võtad täiesti võõra naudi, et laulad noodist siis sellega tekkis probleeme. Kuna vahetusid mul ka solfedžo õppejõud, siis ma jäin omadega vahele. Ei suutnud sellel tasemel olla, mis teised? Kas solfedžo on laulja jaoks väga tähtis? On küll solfedžo lauljaks tähtis. Sa pead ikka oma asjad endale ise selgeks tegema. Ei saa niimoodi, et keegi sulle ette toksib kogu partii. Ivo Kuusk, te olete teatri kõrvalt juba palju aastaid pedagoogitööga tegelenud ja talje noori inimesi on teie käe alt läbi käinud. Öelge, kas on kohe selge, kes on perspektiivikas laulja ja kes mitte? Ei, kohe ei ole. Tähendab, mingisugused eeldused peavad olema looduse poolthääl ja musikaalsus ja ütleme, esinemise niisugune omapära või julgus. See peab olema, aga tegelikult seal mõningad asjad arendatavad kah. Aga mille alusel siis oma õpilasi valiti laulu erialale? See ongi kriteeriumiks, ta ikka oskab esineda, et tal on looja hääle andnud. Ja viisi peab korralikult. Kas juhtub ka, tullakse eksamitele viimatu teaks niisugusest laulmisest midagi. Ja neid on üsna palju ja see on just ettevalmistuskursusele, kui võtame inimese vastu. Seal meil on nagu eeltingimus küll selline olnud, et laste muusikakoolis käisin klaverit mänginud, mingit muud instrumenti mängida, muusikaga kokku puutunud. Aga nende hulgas on päris paljusid olnud, kes noh, ei ole, ei ole nagu laulnud. Aare Saal on vist üks niisugune, kes ei teadnud suurt midagi klassikalisest lausest või vähemalt ta ise väidab niimoodi. Aga millega ta siis silma torkas? Nendele eksamitele? Ta torkas silma sellega, et kõigepealt hääl, hääl tähendab, oli olemas, aga see ei olnud mitte niisugune hääl, et tunned, et inimene on laulnud kas või hällilaulu või üldse niimoodi noh ütleme rahvalikke, laulu- või omaette laulnud või nii tundus, et ega ta sellega tegelenud polnud, nagu ta ütles hiljem, et ta ei olnud ka. Aga tal oli. Tal oli midagi muuta, köitis väga tervet seda komisjoni sellega, et kui oli oma laulud ära laulnud niisugune keskpärane, mitte midagi erilist. Lootustäratav baritoni, hääleke, suhteliselt väikese ulatusega, küll niisuguse hea põhitooniga Vi tihedusega hääl, mitte laialivalguv päike ulatusega riskile konkreetne. Aga kuidas jõudis oma järgmise ülesande juurde, see oli etlemine või noh, luuletuse lugemine või siis nagu meil on, kas on luuletus või mingi lõigukene proosaloost lugeda, et siis ta palus kohe. Toole oli muidugi kummaline, sest kõik need värisevad seal tema pani kaks tooli teineteisele kõrvale, hakkas lugema seda Smuuli lugu, et Fixotiv vaikse oled. Ja see muidugi köitis ja see oli küllaltki ilmega, siis need suhted olid väga konkreetsed ja hiljem ma ütleks, et kui ta nüüd siin juba lauljana tegelenud ennatani väga-väga julgelt välja pakub oma ideed ja niimoodi, aga töö käigus, kui talirealiseerima nüüd hakkas, siis päris meeldiva mulje jättis, aga tema puhul ma pean ütlema seda, et alguses oli raske. Aga mis tema puhul eriti köitis, oli see niisugune järjekindlus sporti teinud mehena, tal on väga hea lihasmälu niisugune oma hoiaku ja oma oma liigutuste taju koordinatsioon, nagu me ütleme nii, et kui tema puhul, kui lasid teha, ütleme, viis korda laski teha mingit harjutust ja siis pärast seda, et selle kokku niimoodi, et vat esimene kord oli hea ja kolmas kord oli hea, siis ta suutis seda endale nagu taastada ja ta tegi hiljem püüdis teha, kuidas esimene ja kolmas kord tegi, viskas selle, mis ei olnud teha, selle viskas kõrvale. Seda on üsna vähestel inimestel. Kas ta oli algusest peale minu õpilane, aga tal see õppimine väga nii tootiline oli? Kui ta tuli, siis saime seal aastakese tööd teha, siis ta saaks sõjaväkke. Tuli tagasi, siis ta jätkas, siis hakkas juba nagu veidikene ennast kinnistama ja fanaatikuks muutus ta ka seal lauluga, ta tegeles väga usinasti omaette. Ja ka lõppude lõpuks, nagu päris lõpuni ei jõudnud konservatooriumist, oli see asi poole? Kas ta on fritsu laulja jaoks nii tähtis, et sellepärast võiks ta konservatooriumist minema saata? Jah, no see on nüüd niisugune küsimus, mida mina ka kui konservatooriumi pedagoog. Ma ei saa ütelda, ta ei ole tähtis, on küll tähtis, väga tähtis, aga ma võtaksin kriteeriumiks muud asjad, üks õpid kiiremini, teine aeglasemalt puhtalt võttes niimodi solfedžo-s on oma nõuded ja need tuleb täita. Ma ei eita seda. Aga teisipidi võttes jälle, kui ma kuulen seda, et ta lauljana õpiluna selgeks juba kõik need lood, mida ta esitab, laulab internatsiooniliselt puhtalt ja ei eksi, ei patustan selle vastu. Siis wind nagu see ei huvitagi, kui ruttu tema need asjad selgeks saab. Mind huvitab resultaat. Sest tulevikus, kui ta tööd teeb, siis on see tema enda asi, kui palju tema selle juures vaeva näeb. Vaid põhiline on see, kui ta korralikult esineb ja, ja suudab ennast realiseerida. Antud juhul muidugi jah, tekistamise seal seisuga nagu ütleme, jäi vahele Evar ja sellepärast, et ta tunnis korralikult ei käinud ja e-vahele, sellepärast et ta võib olla nii kiiresti, ei reageerinud. Aga ta jõudis enne konservatooriumist lahkumist siiski Estonia lavale. Figaro pulmas. Uisapäisa ei arva küll, et viga ei ole mitte tema osa, krahv oleks võib-olla talle paremini sobinud. Missugune on teie hinnang tema esimesele tööle? Igati positiivne asi on selles ja Figaro osa, kui me vaatame klaverist moodsadeloga kirjutatud sel bassbariton, aga graphun bariton need Figaro osas ja tal võib olla seal madalate nootidega natuke raskusi, ta on ikkagi kõrge bariton. Ühesõnaga temaga tegeledes ma kasutasin seda kõige ebamugavamad vormi, mis nendel noortel lauljatel on enda arendamiseks tuuride laulma, et hääl oleks voolav kiiresti reageeriv, mitte pikki noote, vaidlust, tüürtuur, kadents igasuguseid ja vokalise ja kui ta selle leidis, siis ta leidis enda häälele väga meeldiva asendi hääl jäi, ühesõnaga see põhitoomise hääletuumi ja väga ilusti paika. Ja ma nagu ma ütlesin, juba ta ikka fanaatilised harjutab, mõnikord isegi läks liiale, on tema, kasv on siis, kui ma teda vaadanud ja kuulanud olen, hiljem on ta täiesti normaalselt arenenud ja ühesõnaga ma olen päris rahul, et ta sai korraliku põhja alla. Enne konservatooriumist lahkumist sa jõudsid lavale Figaro osas. Mozarti Figaro pulmas. Ma olin küll jah, niimoodi. Konservatoorium tegi Estoniaga nagu kahasse selle noored ooperilauljad konservatooriumi poolt ja orkester teatri poolt. Ja see oli päris tore seltskond, kes seal oli. Nüüd nad on kõik, kes, kus agad. See etendus võeti minu meelest päris hästi vastu meile, ta oli muidugi suureks õppetunniks. Pärast konservatooriumist lahkumist ei hakanud sa siiski uut eriala õppima, vaid sõitsid Itaaliasse. Kuidas see teoks sai? Ma otsisin võimalust Itaaliasse pääsemiseks ja konservatooriumis õppisin üsna hoolega itaalia keelt. Saatus tõi ise sellise juhused Tallinnasse tulin üks koor Roomast, kes esines matkamajas ja siis ma läksin muidugi kohe kontserdile peale kontserti hakkasin ruttu praktiseerima itaalia keelt. Vist isegi midagi, laulsin nendele Itaalia romansi, kuna mul oli pianist parasjagu kaasas ja sealt said väga soojad suhted alguse. Ja siis ma hakkasin edasi otsima võimalust, kas konkursile minna või küllakutsega või mingit moodi. Ja kuidas siis lõpuks sinu unistus täitus. Ikka saadetakse rahvusvaheliste konkursside Pillet lääne ja üks selline tuli Roomast. Kaasaegse muusika Valentiina puki nimeline konkurss. Ja mina siis võtsin sellest kohe õhinaga kinni, hakkasin sponsorit otsima ja üldse asju ajama, et see asi teoks saaks. Pianistiks oli mul Jaak luts ja nii ma siis hakkasin otsima meile sponsorid. Kas sa leidsid? Leidsin küll sponsoriks. Oli Tallinna Liviko. Ja suur tänu nende juhtkonnale, kes mind siis aitasid. Kuidas seal konkursil läks? Konkursil läks nii rahuldavalt, mitte eriti hästi. Aga ma tulin kuskil 10 hulka või peale, kümnendat ma täpselt ei mäleta enam. Mis sai edasi pärast konkurssi? Peale konkurssi otsisin kohe võimalust sinna jäämiseks. Tähendab, ma tahtsin leida võimalust mõnes kooris laulda mõnes teatris. Ja üks žürii liige andis soovituskirja Firenzesse koormeistri juurde ja sõprade abiga võtsime selle reisi kohe ette, muidugi ühe päeva veetsime Firenzes, kus malased Maarjat ette maestro-le. Ja ta oli päri minuga, ütles, et võiks kohe tööle võtta, aga kohad on kõik täis ja sügisene aeg oli just oktoobrikuu oli nii kaugel, kus enam lepinguid ei sõlmitud, siis ta ütles, et siiski kevadel me võtame sind meeleldi, kuna kavasse tuleb suur vene ooper. Ja seal on palju koorinumbreid. Kas TÖÖ Firenze ooperis toimus kuidagi teisiti kui Eestis? TÖÖ Itaalia ooperis ei olnud teistsugune, vahe on ainult selles, et nad tegid seda pingelisemalt. Päeva jooksul tulid ja kolm kuni neli proovi ja ainult vähesed tunnid jäid seal vahel vabaks. Teine asi see, et minu leping kestis kaks kuud ja kaks nädalat selle aja jooksul toodi välja, mängiti maha kolm ooperit. Nii et see õppimiskiirus oli ikka päris suur, mis ooperites laulsid. Laulsin kaasa kõigepealt vene ooperis Rimski korsakov legend Kiteesi linnast, muinasjutuooper, väga ilus muusika. Siis teiseks oli saksa ooper mahagoni, kaasaegne mahagoni linnast. Ja kolmas oli Seebeeverdid, Ruba tuur. Kas sul õnnestus ka koos maailmakuulsustega ühes ooperis laulda? Õõnestus Sirendsesse tuli trubaduuriks laulma Luciano Pavarotti. Kohese kindel ei olnud, aga juba telgitagustes enne räägitakse alati. Ega mina kuulsin koorilauljate käest saavutuid saanu Pavarotti laulma, man rikku osa. Mina muidugi tahtsin lepingut teha ja pakuti ka, aga pakuti tasuta, et teeme sulle kostüümi ja ja õpid ära ja saad laulda paar otiga koos. Prantslased olid kohe nõus. Aga kuna mina ei olnud prantslane, siis ma ütlesin, et et ma ei soovi tasuta laulda, siis nad tegid uue lepingu, seisid kirjas kõik kolm ooperit. Emamuslannat laulis, Dolorat sai, kes on väga tuntud laulja. Kas sul õnnestus Itaalias ka tunde saada, lauluõpetajatelt? Kui mul tööperiood läbi sai, siis ma otsisin seda võimalust ja muidugi leidsin sealsamas Firenze linnas elab ja tegutseb Tyto kombi omaaegne rivaal. Siin on pekki kes on täies jõus ja annab suvekursust, mille nimi on Enriko karusoo. Maksin osavõtu maksu ära ja maestro muidugi kuuleb kõik lauljad üle. Maestro valib, kas ta hakkab lauljaga tööd tegema või võtab ta lihtsalt kuulajaks. Kui ta arvab, et sa oled sobilik. Enne veel, kui maestro suvekursusele läksin, oli mul pisut aega ja ma juba plaanisin minna konkursi selleks ma valisin. Rahvusvahelise konkursi toodi tal maantee, mis toimub Põhja-Itaaliast, reviiso linnas. Ja konkursid lähevad seal põhiliselt rollide peale, võetakse ette üks ooper ja kuulutatakse konkurss rollide peale ja mina valisin rolliks Figaro. Kuna Figaro pulma peale läks, kuhu see konkurss ja pääsesin poolfinaali kuskil seitsme kaheksate igale hulka ja sellega mu konkurss lõppes. Aga mis sai edasi pärast Itaaliat? Peale Itaaliat. Ma kiirustasin kohe Tartusse, kuna Vanemuine pakkus mulle tundluani Rolli Mozarti samanimelises ooperis. Ja see oli mulle väga ahvatlev ettepanek, sest mind see roll tõmbas. Don Juani loll on väga huvitav. Kõigepealt Tal on kolm väga erinevat aariat ja Don Juani vaadata nagu mitmest küljest ja maailmas mängitakse teda palju ja aga mul oli teda lihtsalt huvitav teha, lahendada enda jaoks. Ta oli sisemiselt põnev. Kes olid sinu partnerid? Minu põhiline partner donsoonis on Taisto noor, kes laulab lõpu Rello osa. Ja me oleme leidnud väga hea kontakti Taisto, kuna tema laval alati reageerib kõikidele uutele muudatustele. Meil on päris päris hea mängu vabadustama alati olemas. Kuidas laabus tee? Ülo Vilimaaga? Ülo Vilimaaga laabus töö väga kenasti. Huvitavalt lahendas selle ooperilavastuse, kuna ta tõi sisse balletti. Esiplaanil on siis ooper. Aga tagaplaanil jookseb näiteks mõne pikema aaria ajal ballett, kus on ka oma süzee Mozarti elust ja tema tegemistest seoses ikka sedasama ooperiga Don. Vanemuisesse sa siiski paigale ei jäänud. Mis sai edasi? Edasi tuldi Stockholmist Eestisse baritoni otsima Carlorfi karmina Burana jaoks. Ja mind kutsuti ka tartust ette laulma, pakkumine tehti minule ja ees seisis neli kuud, siis Stockholmis. Ainult Garmin Burana jaoks. Tere õhtust, kallid kuulajad, siin Stockholm, selle nädala viimaste kommentaaride ja uudistesaatega. Saksa helilooja kaal, Orphy lava kantaat karmina, Burana vabakutselise draama ansambli dramaatilise ansambel esitusel tohutult suures endises vabrikus hammardi sadamas Stockholmis on selle kevade ooperisündmus number üks. Üheks peaosaliseks on eesti bariton Aare Saal. Siia, ma sattusin väga lihtsalt Tallinnas toimus ettelaulmine kus laulsite Estonia, Estonia, solistid, baritonid ja Tartust ja mina olin ka nende hulgas ja pärast pakkumine, nagu tehti mulle, siis ma olin väga üllatunud, sellepärast et Tartus on praegu korralik bariton, kes laulab karmina Buraamat. Milline see etendused on olnud? Etenduse töö on olnud väga huvitav ja pingeline ja endas on väga vastakaid tundeid olnud, sellepärast et et kogu aeg tuli aktiviseerida, oli üldsituatsioon teada ja me kunagi teadnud, millega see täpselt lõpeb. Ja otsisime variante, kuidas võiks paremini teha, lavastaja vaatab, näitleja, laulja proovib, katsetab ja kogu aeg niimoodi. Mul oli peaaegu et iga proov oli selline tunne, et ta on esimene proov ja ma ei tea, kuidas läheb ja pärast pabistan vist palju ja ta oli üllatuseks mulle, et ma saan siin kasutada paljusid võimalusi, mida ma varem ei ole saanud kasutada. Puht vokaalselt juba mõtles selle Carlorfon siin baritoni falsetti falseti kasutamisvõimalusi ette näinud. Ja muidugi kogu lugu sisaldab endas, see on nagu veidi kriminulli moodi ja siin peab lihtsalt füüsiliselt heas vormis olema, et kõik ära teha. Kui lühidalt seletaks rolle. Roll on, selle, oleks lühidalt öeldes Anzzarry living hea. Aga pikemalt? Pikemalt on see, mina, ütleks mehed naise juurde mis läheb läbi väga kõverate keerdkäikude. Lõpuks jääb aga mees ilma naiseta ja naine ilma meheta, saatus seda osa laulab huuga, tamm astub vahele ja lõpp ei ole õnnelik. Räni osa laulab Anna Eglon, režissöör onlas Rudolf son. Õhtulehtede arvustused on jõudnud juba ilmuda, esietendus toimus eile. Ajalehes Aftonbladet kirjutab Lazar anrell pealkirja all, vaadake seda fantastilist seiklust, muuhulgas eesti bariton, laulja Aare Saal kehastab otsivat ja tagaotsitavat meest. Ta on täitsa hiilgav, kui ta laulab ja mängib, lähtudes sellest, et teda taga aetakse. Ta läheneb oma lõplikule allakäigule erilise huumori ja sisemise kiirgusega. Konkurendi Expressen arvustajaga, millal on, leiab, et Rootsis on raske läbi viia õnnestunud karnevali, seekord on see aga õnnestunud. Suures pimeduses on ruumi jäänud lähivõteteks mehest ja naisest karmina Burana võimsas kollektiivis. Nimelt draama ansambli uus leid, Aare Saal ja Anna Eglon. Mare Põldmäe. Teie olete vist üks vähestest Eestimaal, kes on Aare saali karmina Buraanas Stockholmis näinud. Millised on teie muljed? Sellest nägemisest on nüüd möödas juba peaaegu aasta, aga sellele vaatamata on need muljet kuidagi värsketena seisnud ja kindlasti Aare saali osa selles on küllaltki suur, et niimoodi on läinud. Kõigepealt see oli minu jaoks väga grandioosne lavastus alates juba sellest, et meie siin oma situatsioonis oleme harjunud ikkagi veel rohkem niisuguse akadeemilise teatriga. Kui on ikka teater, siis on tingimata teatrimaja see tühjaks tehtud. Tehasehoone, milles karmina Boranat mängiti ja millele ei pääsenud eriti hästi ligi olime sunnitud sõitma sinna väikeste laevadega või paatidega. Juba see minek häälestus ette mingisugusele erilisele sündmusele siis see lava ja saal, lava, jutumärkides, mille mõõtmed olid. Ma ei oska praeguste arvudes väljendada, aga tohutult nii nagu ühe tõelise suure tehaseruum on. See muidugi jättis juba niisuguse kompesse mulje ja orkester selles niisuguse pisikese laiguna, noh, orkester on ju tegelikult dorfi puhul üsna suur tohutu suur koor, mis oli mängima pandud ja seda ruumi täitma, just nimelt lavastuse puhul oli nagu see selle tohutu suure ruumi täitmine niisugune asi, mis on siiamaani väga eredalt meeles. See, kuidas noh, tegelikult võiks isegi öelda, robustne lavaruum siis on täidetud liikumisega, on täidetud liikumise energiaga on täidetud kõikvõimalike assotsiatsioone tekitavate situatsioonidega, noh alates seal sellest, et autod sõidavad laval jälle midagi harjumatu, lõpetades lavakõrguste ärakasutamisega, Aare Saal oli seal sunnitud ronima mööda mööda, ma ei tea, kas tuletõrje või visredeleid üles-alla ja ja juba see jälgimine iseenesest selleks, et vaata tervet lava selleks, kus päris palju energiat vaatajal, mis mulle noore saalis tohutult meeldis, oli see, et temas oli niisugust spontaansust ja noh, ma ütleks isegi pulseeriv energia. Sest see roll oli tõeliselt raske. Ega see ei ole ka vokaalselt lihtne osasest baritonid on seal ikkagi selles teoses ikkagi küllaltki ulatuslik osa laulda. Ja võib-olla, et selle laulmise koha pealt võiks ka väikese etteheiteid teha, noh aga need on, ütleme, selle etenduse juhustikkused, mis, mis seal juhtus, aga, aga füüsiliselt oli see muidugi uskumatu. Et üldse niisugune vastupidavus. Ühel lauljal on need ronimised, jooksmised, teda lohistati, teda aeti taga ja, ja kuidas ta oli sunnitud oma nii-öelda füüsisega täitma seda, seda tohutut lavapinda tähendab vastu mängima tervele massile suurele koorile. Kõik see kokku, moodustades minu arvates suurepärase rolli ja täitsa uskumatu, et nii noor inimene niisuguse asjaga toime tuli. Siis võib-olla veel nii palju, et noh, muusikaliselt üldiselt etendus oli ka päris kõrgel tasemel ja kui ma püüdsin tookord dirigendi nime meelde jätta, siis ma pidin tükk aega õppimisele Hanno pister aastaga on asjad nii palju muutunud, et noh, tänaseks Hanno pister Estonia teatris küllaltki tavaline inimene teatavasti tegi ta dirigenditööna Salise ooperit ratsamees. Nii et kuidagi need niidid sele Stockholmi Garmin, Aporana ja, ja Eestimaa vahel on, on nagu üsna tihedaks tunud või üsna tihedaks saanud. Aga mis puutub muidugi veel Aare saali, siis ma ei saa seda rääkimata jätta, ma rääkisin temaga pärast etendust juttu ja kui ma vaatasin sellele noorele inimesele näkku, siis ma nägin altarit tõesti tühjaks väänatud. See oli ikkagi niivõrd tugev koormused pärast etendust. Oli täitsa kaastunne, kaastundemoment tekkis teda vaadates ja temaga rääkides. Aga muidugi ma usun, et see on olnud suurepäraseks kooliks. Vaevalt et niisugust mahvi füüsilist mahvi siin üheski lavastuses tal niipea kanda tuleb. Ei usu, hästi. See oli siis niisugune täiesti teistmoodi töö tegemine ja täiesti teistmoodi suhtumine. Ühte etendusse kui tervikus. Meie edasine jutuajamine leidis aset mõni nädal tagasi Vanemuise teatris. Ja mis sai siis edasi, kui need neli kuud Stockholmis mööda said, tulid tagasi jälle Eestisse ja Vanemuise teatrisse. Ta kasv olema susse siis tuli pakkumine tulevad uuril, Carmelis. Meelitus. Nüüd vanem muuseas veel hiljaaegu tuli välja Don Basquale tonitseti koomiline ooper, kus on põhipartneriks mul jälle Taisto noor ja kes laulab ka pearolli tundmas kohale. Ja ma ütleksin, et see huvitav töö ja kuna Taisto ise lavastas selle, siis ta tegi seda tegi huvitavalt, väga kainelt läbi lavastades. Ja mulle pakkus see koomiline roll tõeliselt mängulisi avastusi, kuna varem nii pommilist osa nagu ei ole enda jaoks olnud võib-olla isegi malatesta ei ole koomiline, aga mina oma jaoks seal leidsin teatud koomilise siga. Ja rahvas võttis selle hästi vastu. Need, kes praegusel ajal natukene nalja tahaks, võib kindlasti tulla. Viimastest tegemistest niipalju, et Vanemuises saime, hakkame huvitava kavaga. Pealkiri on soole Mio laulamegi põhiliselt Naapoli romantsiga, Sis Naapoli murrang, nakkus või itaalia keeles. Kõik puhas Itaalia romansi muusika. Ja publik võttis selle väga hästi vastu. Laulavad kolm Vanemuise solistid, kaks baritoni tenor Jassi Zahharov, Eugen Antoni ja minaga. Ja seda kava meeldib mulle väga teha. Selles muusikas on kõik see sees, mis seal itaalias, võid ise tunda ja näha. Vanameister Valdeko vilu seadis kõik romansid pillidele klaverile, tšellole, tüdile, kitarrile ja viiul. Nii et väike ansambli saadan veest olemas, mis teeb asja nature reaalsemaks ja südamlikumaks. Linnar Priimägi aitas meid viimasele hetkele, lavastas pisut läbi selle liikumise laval, kuna me oleme riides itaaliapäraselt ja meil on ka sõnaline osa vahepeal, mida me ise ei esita, aga õhtujuht on Lembit Eelmäe, kes tutvustab laulude sisust ja mis on sinu edasised plaanid? Edasised plaanid on praegu kõige ähmased, aga mina ise tahaks ennast kangesti proovile panna ja teha läbi üks rahvusvaheline konkurss, aga selleks on sponsorit vaja. Üldiselt otsin praegu võimalust. Kas sa oled siis otsustanud ennast siduda Vanemuise teatriga? Ma arvan, et ma olen otsustanud siduda ennast oma eriala oma tööga. Te kuulsite aariaid Mozarti ooperites Figaro pulm ja Don Giovanni ning eskamilio kupleepisi ooperist Carmen. Klaveril saatis Piia paemurru. Itaalia laulud on lindistatud Naapoli laulude õhtult Vanemuise kontserdisaalis 26. märtsil. Raadiot. Rootsi saade oli esmakordselt eetris möödunud aasta viiendal aprillil. Intervjuu Aare Saaliga tegi Uudo Parikas ülevaate arvustustest Stockholmi ajalehtedes. Tegime areaali tänaseks kõik. Soovin teile kõike head ja kuulmiseni.