Tere õhtust. Eetris on viimane saade keelemehe Henn Saari vestluste sarjast. Keel tahab käänamist. See jutt on linti räägitud. 1997. aasta juunis. See oli kahe nädala ja kahe päeva eest kuid ei mäleta hästi, kus oli see kena kool oma vahva direktori ja tänu pälvivad lapsevanematega, oli ta nüüd lõuna või põhja või ida või Lääne-Eestis. Igatahes toimus lõpuaktus ja direktor merejõgi pidas nii voolava ja vahva kõne, nagu neid direktorite suust üksnes harukordadel kuuleb. Siis tuli lõputunnistuste kätteandmine algul 12.-le yks, siis igreki ja lõpuks tset klassile. Ja iga kord, kui ellu astuv inimene oli kooli lõpetanud heade ja väga heade hinnetega said tema vanemad tänukirja. Selle kuulutas direktor välja näiteks nii Kopli Gümnaasiumi tänukiri tubli poja kasvatamise eest Aino ja Väino Kukk. Kupli gümnaasiumi tänukiri tubli tütre kasvatamise eest. Mirjam ja Nikolai Sammelselg. Head kuulajad. Kes elate tihedas kokkupuutes Eesti vabariigiametnik konnaga? Te võib-olla enam ei panegi tähele, aga mina kui elukutseline eestlane panin küll et varasem alaleütlev kääne oli järjekindlalt asendatud nimetavaga. Kui varem ütles eesti laps, anna mulle ka siis nüüd, ütleb ametnik, anna minaga. Kui enne anna daamile teed, siis nüüd vist siis anna naiskodanik teed. Tänukirja tubli lapse kasvatamise eest mitte kellele, vaid kes kestsid ühtlaselt x klassi lõpuni. Kui aga asuti y klassile tunnistusi andma, tuli ootamatu muudatus. Direktor ütles äkki nii. Kupli gümnaasiumi tänukiri tubli lapse kasvatamise eest virve ja Ants Arumäele. Mu meelest nii omane alaleütlev kääne. Näete, tungis esile ja kerele, mees mõtles, et see sile jääbki. Võta aga näpust. Y klassi keskpaigas sooritas kääne väikese kõhkleva kõikumise alaleütleva nimetava vahel ning jäi siis kuni viimase tset klassi lõpuni nimetava peale pidama. Viimane tänukiri anti Ülle ja Ülo juht. Kui me nõukogude aastakümneil panime tähele, et eestlastel ei ole välja kujunenud kantselei keelt ja seda asendab lihtsalt mingi kümmet pidi vigane släng siis viimase kuue aastaga on hakanud midagi ehtsa kantseliidi taolist kujunema. No selle reeglite rakendus on küll veel põgus ja kõikuv, näiteks ei pea ametnikud kaugeltki veel kinni korrast. Kõik, mis tuleks kirjutada väikese algustähega, kirjutatakse suurega ja vastupidi. Aga siiski olen näiteks juba näinud, et riigiasutuse dokumendis, kus on juttu Euroopa tööstusstandarditest, on see Euroopa kirjutatud väikese algustähega. Aga no alaleütleva alalütleva alaltütleva sisse ja seestütleva vältimine, see ulatub juba kantseleikeelest ajakirjandus keeldigi. Vot mitmesuguste käänete asendamisel nimetav aga on oma spetsiifiline mõju kanal mille algläte on sageli väikesepalgalise, aga puhta ankeediga ametniku võimetuses lauseid koostada. Kõiksugustele formulaaridele on kuupäeva kohta trükitud ja sageli see täidetakse ainult numbritega. Aga kui ka kuu nimetust mallatakse kirjutada, siis ei teatata mitte et formulaar on täidetud sel ja sel kuupäeval vaid et see on toimunud see ja segupäev. Ja olles sedasi harjunud kuupäeva kirjutama nimetavas käändes kirjutatakse ta nimetavas kõikjale. Näiteks selle ja selle eest tuleb tarbijal tasuda hiljemalt 31, August. Või koguni tellimusi võetakse vastu 20 aprill. Tähendab 20. aprillini. Ja mida nüüd sellisest grammatikast arvata? No kõige üldisemalt öelda, see osutab eesti kirjakeele käänete süsteemi mõranemisele. Ja keelemees küsib, mis kasu võiks sellest mõranemisest olla, keele väljendusvõimele tähendab suutlikkusele täita oma ülesandeid ühiskonnas. Ükski nimetavat soosiv ametnik pole oma uut grammatikat põhjendanud ja vaevalt seda veenvalt suudetudki teha, sest muudatus on ju tehtud ilma mõistuse osavõtuta. Nüüd keelemees omalt poolt, tema üritab olla objektiivne ja ütleb nõnda. Esiteks, teiseks ja kolmandaks. Esiteks nimetavas käändes seisneb määrus, Eka adverbiaal ei ole eesti keeles midagi senitundmatut. Juba sajandeid ütleb, palvetab eestlane, meie igapäevast leiba anna meile tänapäev siis mitte tänapäeval ega tänasel päeval, vaid tänapäev. Ja samuti on ükskõik, kas ütelda, tule täna õhtul meile võidule, täna õhtu meile. Siin ei taba isegi stiili ringi vahet. Aga teiseks ta tabab stiili ringi vahe juba järgmiste paarikute vahel. Olen sündinud 25. augustil Rakveres ja sündinud 25, august Rakvere. See teine on säherdune vormel kütlus omajagu omajagu laisk trafarit, aga no ta on isiku ja ametniku vahel arusaadav. Ja sellegipoolest. Ma ei soovitaks sellist nimetavalist trafaretti kasutada üheski tõsise sisuga paberis üheski juriidilise ega majandusliku tähtsusega dokumendis. Sest nendesse olgu kirja pandud maksimaalselt selgete lausetega tekst. Kolmandaks. Ei jää keelemehe pilgu eest varjule, et muude käänete nimetavaga asendamise-le ei ole tekkinud kompensatsiooni. Et on tegemist ikkagi lagu nähtusega, mille tagajärgi 21. sajandi maailmas ei oska, keegi ennustada. Ei oska ka need ametnikud, kes nimetavad muude käänete asemel dokumentidesse juurutavad. Vaadake, keelata, lubada ja käskida. Palun väga ei ole minu asi. Kui keegi just tahab oma pulmi pidada, viis november, eks pidagu. Aga siiski ma ei saa võtta endale mingit vastutust säherduste grammatika eest mis on lihtsas kõnes piiratud määral võimalik ja harilik ja omane. Tule täna õhtu meile. See ei tarvitse olla täpne, üheti, arusaadav ja hea, stiilne tõsimeelses dokumendis. Kuulsite Henn Saari raadiovestlust 1997.-st aastast. Järgmisel nädalal oleme vikerraadio eetris juba oma tavapärasel ajal õhtul kohe pärast viieseid uudiseid. Siis on stuudios uue põlvkonna keelemees Tiit Hennoste ja algab sari suulisest eesti keelest. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.