Tere eetris on viimane saade keelemehe Henn Saari vestluste sarjast. Juttu tuleb keele forismidest. Kõige ülem keele afarism on muidugi see vanasõna, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. No aga kui te juba kord raadio juures istute siste millegipärast tahate siit hõbedat voolaks ja mitte kulda. Ja selles oma tahtmises eelistada hõbedast rääkimist nõndanimetatud kuldsele vaikimisele Te leiate toetust kõige toredamat mõtet Äradid tegijalt, keda olen lugenud. Nüüd on ta juba 31 aastat mulla all. Ta oli 84, kui Peetruse väravale koputas. Aga just viimastel eluaastatel Assa, kes ta oli. Ta oli Saksamaa sakslane ja saksa keele professor Eduard Köl veel. Ta kirjutas oma viimastel eluaastatel terve hulga keele- ja stiili kohta käivaid mõteteeri niinimetatud klass. Ja üks neist käib nõnda. Kas te olete juba kaua olnud emakeeleõpetaja? Küsitakse siis nagu Kölvelilt endalt. Kui ausalt öelda, vastab nüüd tema, siis olen eluaeg olnud emakeeleõppija. Aga rääkimise ja vaikimise kohta on ta kirjutanud niisuguse klassi. Kui rääkima tähendab sama, mis mõtet kuuldavale tooma siis vaikima ei tähenda veel mõtet endale hoidma mõtet nimelt ei tarvitse ollagi. Et inimkeel on kutsutud suuri asju tegema ja tähtsast teenistuses seisma ühiskonna teadlikus elus. Seda on vana hambamees Köl veel väljendanud omas laadis järgmiste sõnadega. Keel pole siiski mitte ainult selleks olemas, et küsida, mis vorst maksab. Vot selle ulmelise lause taga peitub tõsine tõde. Et kui rahvuskeel tahab tänapäeval keele nimega väärt olla, siis ta ei tohi alla nivelleeruda igapäevase kõnekeeletasemele. Variatsiooni sellele teemale eriti emakeel silmas pidades pakub Carl Robert Jakobson esimeses Isamaa kõnes 1868. Peaasi aga kust ühe rahva vaimuharimise järge ära tulnuk, see on tema keel. Keel on, mis üht rahvast rahvaks teeb, ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust enda sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, keel on avalikuks saanud mõistus. Seepärast võime ka sellest, kuidas ühe rahva keel haritud on kõige paremini rahva enese vaimujärge ära tunda. Jakobsonile sekundeerib veel varasemast ajast suurde allektik Georg Wilhelm Friedrich heegel. Ülimast vaimu ja hingeharidusest annab tunnistust, kui kõike suudetakse väljendada emakeeles. Aga mitte ei karjuta, lisan mina, et eesti keeles ei ole selle eriala jaoks sõnu eesti keeles ei ole. Ei olevat tolle eriala jaoks sõnu. Emakeele teema jätkuks võtaksime seltskonda. Johannes Aaviku. Aavik on peaaegu ainuke eestlane, kes on nimelt maha istunud ja kirjutanud keele aforisme. Nendest Aaviku mõtteteradest on küll suurem osa niivõrd minevikulis päevakajalised igikestvaks sealt just palju ei jää. Aga kas pole temal mitega õigus, kui ta on rääkinud nõnda? Paljugi väärtusi ei saa elus täpselt mõõta mingi kaalu raha hinnaga kuid nad on sellegipärast olemas. Nii ka keele suurem või väiksem väärtus. Ja see väärtus peab olema enam-vähem reaalne. Keele rikkus kultuurilisus, ilu mitte ainult see paljas teadmine, et ta emakeel on küllap kõigi kultuurkeelteks arenenud emakeelte kohta, ütleb vana Köl veel. Raske ja imepärane on olnud tee mille meie emakeel on maha marssinud võlusõnast sõna võluni. Emakeelt seda on kiidetud seda ja teistpidi. Aga tihti on unustatud üks Tähelepanuväärne asja külg selle pöörase aastaid tagasi ette. Tollane Tallinna 21. keskkooli abiturient Epp Vodja. Ta kirjutas sellise mõttetera. Emakeel on see, mida me ei pane tähele, kui tema keskel elame ja millest tunneme puudust, kui me teda enam ei kuule. Paul Ariste see mees ütleb, et kõik keeled on ilusad. Kõige ilusam on siiski igaühe emakeel, emakeel on kõige kergem ja kõige selgem. Ja ongi klassikaliselt lihtsate sõnadega kokku võetud kogu emakeeletunnetuse tuum ainult tõuseb jällegi põrgu küsimus, kui emakeel on kõige selgem, mida ta joon ja kõige kergem, mida ta ju samuti on, mispärast on siis emakeel koolis raske ja tüütu õppida? Muidugi oleks lapsik arvata, et tõelist emakeelt, seda, mis ei ole mitte ainult vorsti küsimiseks et seda saaks keegi omandada, ilma õppimisvaevata, ilma tööta. Kuid tööd saab organiseerida mitmeti, nii et tuleb tusk ja nii, et tuleb armastus. Ja nõnda ütleb professor Köl, veel oleks ilus ülesanne õpetajale nende õpilaste ette, kes grammatikas näevad ainult kõnnumaad laotada see, kui avar maastik kõigi vahelduvate looduspiltidega Raif Emerson ütleb. Keel on linn, mille ehitusse iga maa peal elanud inimene on kandnud oma kivi. Võiks lisada, et mõni kannab kivi, mõni viskab kiviga. On selline psüühiline tüüp, kel on sisemiselt raske uudistega harjuda, olgu keeles või olgu kus tahes. Ja sellest tüübist võrsubki vahel viiskajaid. Või nii, nagu kirjutab marsselprust oma Swanni armastusest. Sven on üks mees. On originaalseid autoreid, kelle vähimgi julgus tekitab opositsiooni sest nad pole hakatuseks mänginud publiku maitsele. Serveerides Stampe, millega ollakse harjunud. Aavik aforismidest, pälvivad erilist tähelepanu veel need, mis ta paneb suhu oma vastastele nagu näiteks. Uusi sõnu ei tohi luua ega laenata nii kaua, kui mina senistega läbi saan. Või teine keel peab küll arenema ja uusi sõnu juurde omandama, aga esimest korda ei tohi neid keegi tarvitada. Nii oleme oma mõtteteradega jõudnud sõnade juurde. Me sõnul on tiivad, ütleb George Eliot, kes muide oli naisterahvas, me sõnul on tiivad, aga sageli lendavad nad sinna, kuhu meie ei taha. Olen ise imestanud, kuidas sõna ikka veel mõjub tänapäeva maailmas, kus ju igaüks oskab üleolevalt vastu ajadatika fort ei köhi ja ometi sõna usutakse ja sõna kardetakse. Sõna paneb naerma ja sõna paneb nutma ja Juhan peegel soovitab. Milles on siis ilukirjanduse keele eriline osa, millest see tuleb, et iseenesest lihtne, saad sõnad erutavat tundeid, Vanavad esile pilte ning hääli. Selle üle tasub mõelda eriti neil noortel, kelle lemmik harrastuseks on kirjandus, kes loevad palju ning proovivad ise midagi paberile panna. Sõnastik on tähestiku järjekorda paigutatud universum scaliger, üks õpetatud mees keskajast. Kõige suuremaid kurjategijaid ei tuleks hukata ega sunnitööle saata vaid peaks panema nad sõnaraamatuid tegema, sest see töö sisaldab kõiki piinu. Keelel on siiski juba ammu kaks võrdväärset põhivormi, üks on kõne, teine on kiri ja juba vanad kreeklased filosofeerisid kirja üle. Ainult kiri, ütleb Djodorositsiilane. Ainult kiri hoiab surnud elavate mälestuses ja laseb kaugel viibijaid isekeskis lävida, nagu seisaksid nad teineteise kõrval. Vanad egiptlased olid kirjutamise fanaatikud, aga uuem aeg on olnud veel agaram sirgeldama. Ja nii ütleb 12. sajandi hispaania araabia arst muussa. Ta uud. Ühegi pahel ei ole pikemad juured kui sulevedamisel. Ehkki auväärt muusa ise on üksnes Lion Feuchtwanger Sulev vedamise sünnitis. Igaüks viskab oma varesejalad kuidagimoodi paberile. Eriti ülemused, kes allkirju annavad. Aga kas teate, mis ütleb selle kohta klassitsistlik Itaalia trükkal Champatista Botooni? Tähed on siis kenad, ütleb ta, kui ei pahuralt ega rutuga ka mitte vaeva ja hoolega, vaid, kui nad lõbu ja armastusega kirjutatud on. Ja veelgi juhib kirjatähtede tähtsusele tähelepanu Köl veel. Lihavõttesaare avastajad anno 1722 leidsid eest sõbralikke pärismaalasi, rikkalikul hulgal puuvilju ja imelikke monumentaalseid laavakivimist päid. Mis mõte viimastel oli, see jäi kaheks sajandiks mõistetuseks. Kuniga kirjamärke leiti ja neid nüüd dešifreerida hakatakse. Jälle tõend, et suurimadki pead ei aita midagi, kui boostavid selged ei ole. Tähtede kõrval tunduvad kirjavahemärgid vahest otsekui tühised olevat. Aga Aleksandr pest tušev marlinski on kirjutanud kirjavahemärkide ajaloo. Kuidas vanal hallil ajal elas tundmatul maal nimetu kuninganna ja kuidas selle tütar leiutas salakirjamärgid selleks, et ajada armuasju oma kallikese vürst prepinnaniga. Vot sellised nagu küsimise märk ja õhkamisi märke, need teised. Hiljem need kaotasid oma konkreetset tähendussisu. Salakirjakoodina jäid tarvitusele meile tuntud kirjavahemärkidena. Et printsessi nime keegi ei tea, siis hüütakse neid märke vene keeles tänapäevani. Prepynaani nime järgi Nakeebeedeebeeennanija. Aga lähemalt iseloomustab eri kirjavahemärke jälle Köl veel. Kirjavahemärkidest on hüüumärki üks kehke Tyway, kes sageli ülearu hüppab. Semikoolon on kohusetruu Giomeeter, kes täpsesse kohta märgib lõikepunkti koma on väike tark asjamees kelle kenale teravmeelsusele nii mõnigi kõva mees alla jääb. Aga kantselei stiili Rüütlile ähvardab Köl veel panna niisuguse hauakirja. Siin hingab bürogratsius, mulin kobrupoeg niivõrd kui ta kummitamise otstarbel ajavahemiku vaimude tund vältel antud kalmistu kasutamise sisekorra eeskirjade teatavaks võtmisi täitmise läbiviimiseks ei teosta vabatahtlikkuse alusel ajutist eemalviibimist oma hauast. Aga mis puutub tollase kurikuulsasse keele õigsus, siis seda on vaadelnud Kaarel Lai kivi, tema ütleb, nõnda. On hea, kui käime oma õigekeelsusallika jälil, siis vähemalt ei saa keegi meile ette heita, teeme vigu. Õigekeelsussõnaraamat on talges, meie keelemaailma patud kannab, on samuti hea, isegi väga, kui me mõnes detailis õigekeelsussõnaraamatu ületame. Ja õieti ainuke asi, mis on keelatud, see on teha sõnastikust, sandimini, olgu detailis, olgu tervikus. Veajaht arvetakse olevat keele, inimese leib. Tegelikult maitseb leib rohkem, kui vigu on vähem. Ja mis te mõtlete, kas on hea, kui sa pead kõik vead üles leidma ja tead, et niikuinii ei leia, niikuinii kõiki ei leia. Keeleparandaja on nagu püssilaskmise instruktor. Ta ise ei lase sugugi kõiki pauke 10-sse aga ometi leidub tiirul laskurit, kellele ta on autoriteet, eks ole. Kummaline küll, kuid mida aasta edasi, seda tõrksamalt tõuseb keelemehe käsi ja vana Köl veel ütleb nõnda. Armsad lapsed, kui ma teil vähem vigu alla kriipsutan, siis mitte sellepärast, et olete parandanud vaid ainult et mul punane tint hakkab otsa saama. Ja kui te head kuulajad lubate, siis vaadake, olen ka ise oma elus koostanud ühe keela forismi ja loeksin siis sellelegi ette nõnda. Me kõik taotleme õiget keelt. Kuid seal, kus keel kord nii kaunisti kõver juhtub olema, seal teda pulga järgi õigeks sundida, oleks niisama hea kui veenusele valvel käratada. Need olid Henn Saari keeleminutid kuulmiseni juba järgmisel nädalal. Siis on stuudios Tiit Hennoste ja alustame sarjaga suulisest eesti keelest. Hädaga ütleb toimetaja maris Johannes.