Just nädala eest sängitasime metsakalmistul mulda Saamuel Sauluse aastakümneid Eesti esimese puhkpillimängija 57 ja pool aastat vanaks saanud toimeka tööka väsimatu ja tüdimatu eesti muusiku kellele väga suures osas on tuginenud Eesti muusikalise loomingu kulgemine tema eluajal. Eesti muusikaelu mitmedki tahud, esmaklassiline orkestri solist. Suurepärane, väga paljude poolt hinnatud partner kellelt me kõik oleme õppinud, kellele me oleme sügavasti tänu võlgu. Tallinna poiss puutus kokku muusikaga eeskätt harmoonium, mängides kodus jama isa August Pauluse koguduses kaasa lauldes. Kui ta siis üldkooli kõrvale 14 aastaselt otsis muusikalise kulgemise võimalusi ja astus muusikakooli, ega ta siis suuremat ei teadnud sellest, mida temalt eksamikomisjon ootab. Ja ta laulis ette kolmanda häälekoolis õpitud koorilaulust. Ise aga olevat tahtnud esialgu klaverit õppida. Klaveril alustamiseks peeti teda paraku vanaks ja siis ei olnud enam mingit valimist, ainult flööti. Miks flööti? Seda pilli mängisid vinglid, inglid, keda ta oli näinud ainult piltidel. See oli viielapseline pere. Samuel Saulus hakkas ennast varakult ise ülal pidama. Ta oli gaasikontrolör, kes vabadel tundidel käis mööda kortereid ja vormistas gaasiarveid inimestele. Konservatooriumi sööklas oli tema jaoks enamasti ainult üks makaroniroog ootamas aga hakkama ta sai. Oma mõned aastad tagasi surnud vanemaid hoidis Samuel Saulus hella hoolitsuse ja murega. Käis õige tihti sauel nende juures. Ja terve pere hoidis üldse tihedasti ühte. Kuni isa elu lõpuni koguneti jõululaupäeviti venna juurde, isalt, sitter kaenlas. Lauldi, tuli jõuluvana ja tunti ennast. Üks soe pere olevat. Samuel Sauluse flöödiõpetajaks on algusest kuni õpingute lõpuni olnud Elmar peaske. Kuna peale sõda, Meie laste ega muusikakooliga on niisuguseid ei olnud kõiges konservatooriumi juures ja sina sain mina pärast sõjaväest vabanemist õpetajaks. Ja esimene õpilane, kes mul oli, oli Samuel Saulus, tema tegi NEDC asotsiaal. Koolis kõik läbi laste muusikakooli, muusikakooli ja konservatoorium. Nii et ta hakkas päris AP-s peale õppima. Ütleme, et oli haruldane õpilane. Suhtles oma töösse täie tõsidusega. Ja suure tahtmisega, nähtavasti juba siht siis seatud õppima. Kas aga kuidas oli teie kontakt, kas olid temaga range ja väga õpetaja moodi või olid niisugune muhe nagu mina sind tean? Ta meenutab asja alati mul meeles, kui ta on niisugune hea tuju on. Minule on ta klassis välja ajal, sest kui ta ei ole jõudnud ära õppida midagi. Aga ma üldse imestan, kuidas ta jõudis õppida kahes koolis, käia siis korrektsel tunnis käia. Kuna teinekord Ridala taldrikutäis suppi söömata, kuna talle kopikatki raha taskus ei olnud selle ostmiseks. See selgus kõik hiljem. Mina mäletan teda 52.-st aastast, kui mina Tartust tulin konservatooriumi, siis me astusime kahekesi sinna esimesele kursusele. Tal oli nii kaunis jama, ilusate lokkidega ja niisugune pikk, sirge ja poeetiline noormees väga tagasihoidlik, väga arglik, mida hiljem enam tema kohta niimoodi öelda ei saa. Ja mina olin siis ka sinu juures tööl, see oli mu esimene leivaisa siin Tallinnas. Nii et tegelikult konservatooriumi aja esimese aasta jooksul. Me puutusime kolmekesi kõik kokku, aga pärast siis juba mina läksin ära, kas tema arenes ühtlaselt ja pidevalt ja ega ta ei kaldunud oma teelt kunagi mingisugustel põhjustel kõrvale. Ei, mina arvan, päris kindlalt jõudis teha ja jõudsime sel ajal väga paljule asju läbi mängida. Huvitav oli see, et isegi need keelatud asju, mis tol ajal olid keelatud palad mängisime ära üheks TPS-i. Sel ajal ei tohtinud mängida millegipärast. Kuidas sina iseloomustanud nüüd keda kui juba küpset flöödikunstnikku, keda sa oled läbi elu palju kuulnud Võiksin ütelda tava kohta tarnemees meie puhkpillimängijate hulgas. Nii palju kui mina Nõukogude Liidust ringil liikusin, tundsid teda kõik konservatooriumi rahvad. Igal pool saadavad terviseid. Need oli väga populaarne mees. Tervis liidu. Need aastad ei ole täpselt meeles, millest see toimus enne, kui ta tuli sümfooniaorkestrisse. Me töötasime koos tööstusoperatsioonis ja seal oli mul kujukeseks estraadiorkestri ja, ja Saulus liikus ka seal ja tuleb üks päev minutit, et niisugune asi, et ma tahaks sümfoonia tulla, kosta paar head sõna ka siis mõtlesin, et sellel ei ole mingit mõtet, seda niuke tase ja kvaliteet, sind võetakse absoluutselt kindlasti vastu, sinna. Nii toimuski. Ja siis kui oli see 53 aasta möödas, siin oli raadiost, tekib mingisugune niukene, kerge muusikaline auk, ei olnud kerget muusikat ja, ja auster siis muusikaline juht muidugi ei tahtke seda auku täita, aga me tegime oma pead, seal niuksed noorimad mehed seal, kes meil olime, sümfooniast, solistid ei saanud niimoodi, et nagu süntesaator, vajutad seda pilli, seda pil seda pilli siis me pidime võtma. Värvis tuleks üks värv, teine värv ja siis saaksin meeldivat pilti. Ja Saulus sobisime väga hästi. Ja tal oli hea meel ka, tegime väga palju koostööd, tegime temaga esimese reisi välismaale, Ahvenamaale tegime seal suvel, meil puhkus tahab, suhteliselt 20 aastat ei olnud, aga ikka suve jooksul ukse kolm ringreisi. Kuidas oli töö temaga see toimus ja nüüd teie juhendamisel põhiliselt, eks ole, see ansambel kannab ju teie nime. Need olid kõik professionaalid, mingit muret ei olnud, see oli kiire õhtul, nii palju, kui ma seadsin kaks-kolm lugu netitööpäeval sisse ka kohe läks järgmine päev linti ja niimoodi, et seal ei olnud niimoodi, et kuu aega ettevalmistust. Kõik üks suur muusikategemise rõõm. Tema hakkas tegema oma soolokontsert enne konsi lõpetamist, ükspäev tuleb kuule, kasid õlg alla, et ühesõnaga kontserdis moson, solist, siis puhkpillikvintett, aga teise osataks diaMozarti flöödikontserti. Ja et saaks niimoodi, seame kokku väikse keelpillikvintetti ka ja Villem õunapuu siis ja mina seal Raimond Sepp ja leinast ja distsipliin, mis asja seal ära ja muidugi üks kontsert, jah, siin Tartus. Mitte mingisuguse finantsküsimus seal ei tekkinud ja Sammy poolt turIaadi üllatus. Läksime Tartu. Ja siis tegime kontserdi ära ja see oli kõik Mozarti flöödikontserdi teine osa ja elasime Park hotellis sellele veel tagasi lükkab Park Hotelli saali ukse lahtilaud kaetud kamin põleb ja ka lihtsalt see oli tal oskas inimestele venelased oskas kontakteeruda ja haruldane organiseerija saigi meie kammerorkestri aluseks kvintett, järgmise kontserdi, kui palju seal kaks esimest viiulit, 12 ja tüks alti ja nii edasi, ikka tuli juurde juurde ja ja niimoodi meie saurus saigi siis kammerorkestri isaks, Vöödi otsaga juhatas ja kõik lahti ja liigutav, mitte intelligent. Aga hiljem, kui olime kõik valmis, siis hakkasid tulema niuksed, noh, kuidas öeldakse, nagu meil praegu on, kaasautoris tegelikult oligi tema see mees, kes sellele põhja pani. Samuel Saulus on olnud seotud terve rea Eesti komponistidega. Alates Heino Elleri kolmest palast flöödile on talle pühendatud terve rida teoseid. Ta on ka paljud esmaettekandjaks olnud. Üks lähedasi temale oli juba noorukipõlvest peale Kuldar Sink kes muusikakooliõpilasena ajutiseks oli ka Saulus õpilasi, kui see Elmar peaski korraks asendas. 18 aastaselt oli valminud singi kontsertinofeedile, mis siis ka 60. aastal ette kanti kus Samuel Saulus osales oma elu esimeses telefilmis. Teos, mille kohta ta on ise öelnud, pean seda üheks paremaks suurvormiks flöödile Nõukogude liidus Tõnissoni kontserdi kõrval. Viimati toimis ühistöö Kuldar singiga tema elu ja surmalaulude viimistlemisel ja ettekandmisel. Kas te iseloomustaksite siis nüüd veel ka Sammy kui flöödimängijat kui kolleegi, selle meistritasemega, mis tal olid oma elu noh, võib-olla 30 aastat. Väga meeldejääv hetk oli, meil olime sümfooniaorkestriga Valgas Kalle Randalu pidi tegema seal klaverikontserdi ja kõik ja ja seal oleks vool ära, istusime pimedasse veerand tundi, pool tundi ja kõiki ootasime võimlas Linnamäe voolu sihukesel kottpimedal, siis samm mängis oma õisi monoloogi. Üksipäini. Kohutav aplaus. Te olete ju paljude inimestega koos mänginud ja teisi orkestrit kuulnud. Kuidas võiks paigutada Samuel Sauluse nii üleeuroopalise mängutasemele? Ta oskas ennast kritiseerida ja ennast asetada väga õigel kohal, mitte ennast ise upitada, vaid see oli normaalne, kui tema tasemele tähelepanu pöörad. Esimene kord käisime Leningradis, kuulasime bostoni sümfooniaorkestrit seal ja naisflöödimängijana Sauli hiilgava käisid kuulates niimoodi. Ei või öelda midagi Sauluseks halvemast. Nii no ma siis räägiksid Sauluse kvintetti tegevusest, see algas meil peale sõda. 52. aastal moodustati filharmoonia juurde mitte koosseisuline puhkpillikvintett. Alguses tegutsesime siin oma vabariigis ja peab ütlema päris hästi. Report alguses veel nii palju meil ei olnud, Venemaal oli Leningradis ja oli Moskva konservatooriumi juures, aga see oli ajutine, õpilased olid, läksid ära ja jälle jäi ära. Aga meie ansambel hakkas tegutsema pidevalt, saurus oli kohe algusest peale moodustati no siis oli Saulus oboe Talmar ja siis klarnet oli kriit. Vot oli saanud vere ja metsasarv oli siis alguses, oli Voldemar Uustal siis poeg uue uustulnukas mängima. Ja siis hakkasid ju eesti heliloojad ka teile kirjutama juurde teise tellisite pöördusite nende poole. Ja osav muidugi tellisime ka, aga kuna heliloojad ja nemad on huvitavad neli tööd mitte, nii et ainult esitakse, jääb kuskile seisma, aga meie reisib igal pool, käisime kõiga ja meil oli repertuaari vaja. Kirjutasid kõik, meile oli kirjutatud üle 25 Eesti helilooja, kõik, isegi vanad professor Lemba grillust, Reek tolleaegse, ka need kirjutasid meie künteetile. Kui te koos töötasite, kas sa võiksid iseloomustada nüüd kvintetti poolt vaadates Saamuel, Saulustus, flöödimängijat? No muidugi tema flöödimängija, Peeter, teame juba tema taset kõik, aga peale selle, mis ta oli, ta oli hea organisaator ja tema oli niisugune, kes seda tööd meil ja seda tegevust juhtis. Me olime nagu solistid, seal ei olnud midagi, et kellelegi taha seal pugeda, iga noot oli, kõik oli väljas igalühel, nii et tööd oli väga palju, aga no muidugi see töötasus ennast ära, see oli huvitav ja muidugi Saulus oli see, kes meid nii ütleme kamandas veic tädi, ütleme nagu kunstiline juht oli ka meil veel. Samuel Saulus. Samm vahest onu samm, vahest on samm? Hea kolleeg sõber, eeskuju, õpetaja. Neid sõnu võiks palju ja palju ritta seada. Aga väärtuslikuks pean mina seda, et ma sain olla vähemasti 20 aastat istuda pea iga päev ta kõrval. See oli targa inimese kõrvalolek targa kolleegi kõrvalolek. Mis tõenäoliselt jääbki mõjuma mulle ja ju ma õppisin temalt peale pillimängukunstiga ka elamise kunsti. Suhtlemiskunsti esimene kokkupuude oli tõenäoliselt kristall 68 67 ühel rahvatantsupeol, kus ma mängisin rahvamuusikaorkestris. Ja siis tuli üks pikk sirge ja lehvival hakaga mees mu juurde ütles, et noormees, te mängite päris ilusti. Tervalt mehed ütlejatsioonide, Saulus, TÖÖ sümfooniaorkestris. Ma ei väsi rääkimast ühest ja samast loost, mis mul on kõige rohkem meeldinud, mida kahjuks ma ei tea, ma kardan, et me ei leia raadio fonoteegist seal Traveli tahtmise kohe siit. See oli midagi tõeliselt erilist. Nii nagu on tipp-pillimehed üle maailma on midagi kadedaks tegevat, erilist midagi jäljendamatud. See miski oli ka sammul Sauluse juures kolleegina professionaalile. No ehk pisut oskan analüüsida, mis see oli, see oli eelkõige tema eriline toone tämber. Praegu on see, mis kool või buum, kõik imetlevad tema tooniat ämbrit ja öeldakse imelisi omadussõnu. Viimane, mida ma kuulsin Riiast, kui öeldi kolvi kohta, et ta nagu kevadine maa aurab, et see ei ole pillimäng. Tegelikult kõik need ja palju muidki kaunimaid sõnu võiks sauruse mängu kohta öelda, see oli, see oli nõidumine, see ei olnud pillimäng, see oli olemine, muusikasse oli eriline tämber, eriline vibraator. Ansambel Lille Randma aga on sama vana peaaegu kui nende kooselu esimene kontsert. See oli Sauluse soolokava Estonia kontserdisaalis Lille Randma saatmas ja nõnda 20 aastat viimaseks ansambliga Maroko Revali Ensis. Kammeransambel, mis oma tubli 10 aastat on tööd teinud. Ja ansambel, kus me kuuleme ühes Vivaldi väikeses kontserdis Opus 10 mängimas Saulust Lille Randma saatel. Ta professionaalina tõi tõesti prantsuse koolkonna üldse Eestisse siitkaudu ka Venemaale ja, ja mujale liitu. Tema oli see, kes orgitses sealt Euroopast akna lahti ja tõi selle kõik meile. Ma pean seda flodimendina väga suureks teeneks. Jaa, jaa. Rääkimata sellest pildist, mis tal oli, see oli fantastiline pill. Kusjuures ta ei hoidnud seda ainult omale. Ma mäletan, et kuskil konsi ajal, kui mul oli Moskvas konkursi vaja mängida, ta sõitis isiklikult järgi tõimule pilli mängida, konkursile. Siin veel üks tahk abivalmidus ja ja mis on veel tore, orkestris läheb elu tuimaks. Tehakse muusikat ja, ja, ja tööd ja tööd ja tööd ja palju istumist ja dirigent urgitseb kuskil siin ja seal tihti minnakse väga närviliseks, tihti minnakse morniks ja samm oli alati niisugune, kes pillas killu siia killu tänna ja oligi tuju jaaja. See oli, see oli üks suurepärane omadus, kõik kriitilised momendid orkestris. Ta oli autoriteet. Vähemasti viimased paarkümmend aastat väga suur autoriteet, orkestri, seda oskas kõik need ära lahendada. Neid inimesi orkestris vähe. Kell käis ju küllaltki palju ka külalisdirigent, kuidas oli tema vahekord võõraste dirigentidega, kes ei teadnud ju, mis sellest orkestrist tuleb, kes seal paremini mängivad? See oli ülisagedane, kui dirigent pidas proovi kinni. Tänas Saamose laulust isiklikult. Ja see oli 100 protsenti garanteeritud. Et peale kontserti kõik välisdirigendid, nii palju kui mina, mäletad, tõstsid esile Sauluse mängus Stahli sedavõrd eriline musitseeris ise ja seda võib jõuline natuur. Mina usun küll, et, et paljud dirigendid läksid sauruse järgi. Täna on üldse niisugune mees, kellele kõik oli oluline, mitte üksikema ja tema mängija, tema muusika ja mitte üksi flöötideni mäng, vaid üleüldse Eesti muusika, Eesti muusikaelu. Ta sekkus väga palju kõigesse, tal oli ideid. Ja ta oli ka nendega ka sitke ja tark teostaja ja tal oli mingi eriline komme inimesi kohelda. Ainult terve rida legende sellest, mismoodi Sammy ees avanesid uksed, mis kellegi teise ees ei oleks avanenud. Ta lihtsalt läks ja uksed avanesid. Ja peale kaubalüsaamil üks suurepärane omadus. Ta oskas igast olukorrast alati hästi puhtalt kenasti välja tulla ja teinekord oli selles sedavõrd nii-öelda mineku jõudu, et et need asjad kukkusid paremini välja, kui oleks nad planeeritud olnud. Sa tunned ju samm oli ka väljaspool orkestrit ja väljaspool tööd. Kuidas sina iseloomustaksid teda kui inimest puhkavat inimest? Ka muusikast eemal olevat inimest? Ma tean, et Samil oli kena suvila Kablis ja kummaline, et meil on üle lahe suvilad, temal on kaablis mul Tõstamaal. Ja tal oli tahtmine ikkagi osta juurde veel üks priotistide suvekodu, niinimetatud. Me leidsime Pärnu lahe äärest metsastatud ja peaaegu maha varisevad ja ja mul on küll kahju, sellest ideest midagi välja ei tulnud, et oleks midagi midagi ekstra ilusat olnud. Olen minagi Kablile juhtunud ühel läbisõidul. Kaunil suve lõpul. Ma mäletan eredalt seda, kuidas me seal lillega juttu ajades Sammy ootasime ja kuidas ta siis tuli töörõivastes. Meie jaoks aga on TÖÖ rõivasteks ikkagi läbi elu. Must ülikond, wifrakk. Ta tuli ilmselt sõnnikupeolt, need olid vanad kulunud treeningud ja nende sees nii kulumatu, nii muretu, nii rõõmus, õnnelik ja mis peaasi, vaba mees. See on mul üks helgemaid armsamaid mälestusi saamist. Ta isegi ütles, et kabli on tema pere päriskodu. Kuigi muusika oli ilus, esimeseks ja viimaseks. Selle kabli said nad juba õige ammu, 70. aasta paiku. Tänu Jaan Reinastele, kes nad selle metsa sisse eksinud hurtsiku juurdiviis ja Saamueli abikaasa lille suutsid oli see erilise õhkkonnaga puudus seal õhkkonnaga, mida tunnistasid ka juhuslikult sinna sattunud inimesed. Kontakt loodusega aga on seda ühiselu kandnud algusest peale. Meenutavad sõbradki, kuidas Saulused oma esimese suve veetsid ühel laiul kuhu nad viidi koos söögiga kus nad kolm nädalat siis lindude ja loomade keskel elasid ja kuidas lõpuks kaasa võetud vesi otsa lõppes ja samm lillele juua andis mereveega segatud hapupiima. Kaasas oma moonakott, seda oli teada, et need olid Kablis kasvatatud tomatid tillukesed, nagu nööbiotsad kaablis kasvatatud kurgid. Muidugi, sinna juurde käis ka tema abikaasa liller andma aga Kathamorsauluse kulinaaria käsi, see oli midagi erilist, see oli midagi erilist, sest need seened, kurgid, tomatid, kalasoolamise meister missugune? O. Ta pidas väga lugu loodusest, oleks Saulusel olnud lihtne rääkida Elleri kolmest palast üksoni õel üks aruseks metsas mingisugustes looduskategooriates ta seda kunagi, ma olen ka tema juures tunnis, käin nendega ja ei läinud niimoodi muusika juurde. Nagu lihtne minna on. Kujuta nüüd ette seda või teist või kolmandat. Tal oli mingi oma nägemus ja, ja tõenäoliselt nautis loodust. Ilmselt hoopis teistsuguste silmadega kui meie tavalised lihtsurelikud. Sammy vahekorrad inimestega olid ka erilised. On ju üsna loomulik, et me katsume kolleegidega enam või vähem sõbralikult läbi saada, aga tema hool ja vastutustunne teiste inimeste ees oli küll kaugelt üle kollegiaalse. Konservatooriumis oli Samuel Saulus pikka aega kahte asja tahaksin küll meelde tuletada, asi puudutab Sauluse suhteid tudengitega. See oli kummaline, kui hea oli olla sauruste juures kodus. Ja alati olid seal tudengid, ükskõik milline sündmus oli see sauruse kontsert või oli see mõne tema õpilase kontsert, oldi Sauluse juures koos ja ja räägiti muusikast ja huvitav kodu ja huvitavad inimesed ümberringi. See oli üks asi ja teine asi. Saulus oli ju mõnedki aastad vist viis aastat kateedri juhataja puhkpillikateedris vastu olluse inimesena ei olnud tal võib-olla kõige paremat klappi kõigega. Ümbritsevatel aga see on küll päris kindel, et ta tegi kõik selleks, et tudengitel oleks hea kogu instrument, stsenaariumi muretsemine. Kuidas ta hoolitses konsi noodikogu eest, kui kuskilt tuli mingi uus materjal, uued noodid, siis kindlasti. Piet tehti konservatooriumi jaoks, kui tihe ja aktiivne käis konservatooriumi puhkpillikateedris töö nende külalislektorit. Alati, kui oli keegi flöödimängija Tallinnas, kindlasti püüti seda tõmmata konservatooriumi töö juurde ja see oli just tänu Saulusel ja mitte ainult flöödiklassis, vaid ka muudes klassides. Ja veel üks asi millele me oleme kõik kontserdikäijad tänulikult väga tihti ta tõi huvitavaid isiksusi, lihtsalt kutsus kas või omal riisikusi, näiteks kannatab võttist keskkooli lapsed, olles praegu Vilde aier näiteks Emanuel, Lukeesi ja, ja paljusid paljusid teisigi ka tema kvintetti töös ilmselt nii palju kontakte, nagu tal oli. Saulus, teati väga palju. Ma olen reisinud viimasel reisimisvõimalikule rajal võrdlemisi palju. Ja kui juttu tuleb Eestist, kui ollakse muusikute seltskonnas, siis teatakse saurust, palutakse tervitada saurust.