Lugupeetud kuulajad, täna on meie jaoks eriline päev. Täpselt 25 aastat tagasi, esmaspäeval, 22. juunil 1964 läks eetrisse muusikaline tund number üks. Tänane kannab numbrit 7061. Kui aga võtta Junoaegse kiindumuse järgi suurtesse arvudesse, võime tõdeda seda, et oleme eetrit täitnud koguni 15000 tunni ulatuses. Sest hommikused kordused algasid juba, sest mis kandis numbrit 77? Muidugi see kõik on kvantiteet. Kvaliteedihindajad on ET teisel poolel. Küllap mõned saated meeldisid, mõned mitte. Õnneks väga vihaseid kohtumõistmisi pole kuulajate poolt tulnud. Ja lubage neil suvepäevil, kus on nõnda palju igasuguseid lipu heiskamise ka meil meenutada kolme südamelähedast värvi lauluga, mille esitamine eelmistel juubelitel ei võinud mõttessegi tulla. Nendest, kes olid muusikalise tunni alguse juures oli tolleaegne komitee esimehe asetäitja, Eesti Laari kõrgeim ülemus Aados Lutsk kes tegi muusika toimetusele kohustuseks välja mõelda üks pilku kui kõrvapüüdev saade. ETV raadio nupud jääksid paigale ka pärast Päevakaja lõppu. Oli muusikasaadete peatoimetaja Ants Sõber, kelle juhtimisel käis toimetuses elab nõupidamine, kuidas antud ülesannet täita. Oli väga teovõimeline muusikatoimetuse koosseisus. Heljo Miilen, Vilma Palma, Helga Aumere, Merike vait, mainustutskin Ülo Vinter, Uno Veenre, Harri külvanud vidid Kivilo, Rolf Uusväli, Priit Kuusk, Aarne Vahuri. Kaasa tegid kohaga mitmed autorid teistest toimetustest ja raadio allüksustest. Kiragaan Ivar Trikkel, Heino Pedusaar, Valter Ojakäär. Välisautoritest tegutsesid eriti aktiivselt Ivalo Randalu ja Virve Normet. Viimane tuli peatselt ka muusikatoimetuse koosseisuaja oli seal veel üks heledate juustega noormees. Natuke ajameelne rohelise võitu. Umbes niimoodi võin tagantjärgi näha ennast selles toredas toimetuses. Ants Sõber oli esimene mees, kes muusikalises tunnis esines. Alanud suvi toob mõndagi uut meie muusikasaadetesse. Nimelt seoses muusika üldise mahu kasvuga saatekavas suurendasime kerge ja populaarse muusika osa. Samuti muutsime ka õhtuste saadete struktuuri, mille tulemusena kuulete edaspidi viis korda nädalas pärast Päevakaja uut saadet muusikalist tundi. Sellesse saatesse püüame koondada kõik huvitavamad materjalid, millised meie fonoteegis leiduvad, koostades juures programmi nii, et see oleks kuulatav ka erineva muusikalise maitse ning huvideringiga kuulajaile. Nii tutvustame täna Tšehhoslovakkia raadio poolt korraldatud laulude võistlusel premeeritud ja esile tõstetud tõid kergemuusikasõpradele varuks veel teisigi huvitavaid materjale Ungarist, Saksa Demokraatlikust, Vabariigist ja mujalt. Samuti oleme ka neile mõtelnud, kes tunnevad huvi ooperimuusika ja minevikku ning kaasaja ooperikuulsuste vastu. Loomulikult ei mahu sellesse 50 minutilise saatesse pikad terviklikud teosed. Küll on aga võimalik anda siin populaarsematest ja ka vähetuntud kaasaegsetest ning klassikalistest heliteostest üksikuid osi või lühemaid lõike. Muusikalises tunnis püüame tutvustada teile erinevate maade heliloojaid ja interpreet rääkida nende tööst ja eluteest. Samuti käsitleme siin mitmesuguseid kaasaegse muusikaelu probleeme. Muusikalise tunni sisustamiseks ootame ka teie abi, lugupeetud raadiokuulajad kõigile neile, kes nii aktiivselt alati kaasa lõid. Raadiokuulajate muusikaliste päevade kava koostamisel avab see saatesari veelgi laialdasem tegevus välja. Ootame soove muusikapalade kuulamiseks, küsimusi Teid huvitavate probleemide kohta, Ta samuti ka kontsertide kavu ning ettepanekuid kogu muusikalise tunni kujundamiseks. Loomulikult ootame ka teie arvamusi meie saadete ning eriti muusikalise tunni kohta. Algusaegadel valitsus nõue, et muusikaline tund olgu mitmest erilõigust koos iga lõikeri žanris. Saade käis nii-öelda külakorras, iga toimetaja püüdis sinna paigutada oma vallas kõige huvitavamad materjalid. Kohe alustasime ka igasuguste Viktoriinidega kavade võistlustega, püüdes kuulajaid aktiivselt kaasa tuua. Iga kord, kui oleme selle saatesarja juubelit pidanud oleme meenutanud ka külalisstuudiote sarja ja neist säilinud heliülesvõtted on väärtus. Olgu näiteks toodud kas või lõik kohtumiselt Danil noorusliku Gustav Ernesaksaga aga tollal siis veel nooremaga. Tänane külalisstuudio on mõnevõrra erandlik, meil ei ole ühelgi külalisstuudio veel olnud koosseis niisugune, et kõik inimesed teineteist tunnevad. Kõik inimesed, kes täna siia on kutsutud, on ühel või teisel määral seotud professor Ernesaksa aga siin on kõige rohkem kooride esindajaid. Ja ma arvangi, et võib-olla ainult jääb tutvustada teid raadiokuulajatele. Niisiis hakkame siit peale. Ja mina olen see, kelle pärast nüüd täna siia kokku tulnud, aga ma ei tea veel, mis minust tahetakse. Arvasin, et pannakse treipingi vahele ja hakatakse treima. Mingisugust positiivset kangelast hoiab. Välismaa muusikat tuli muusikalise tunni algusaastail veel üsna vähe, vähevõitu ka kodumaist Estaadi, kuigi heliloojad täie hooga kirjutasid. Nõukogude piirid olid küll muule maailmale juba pisut avatumad kui Stalini targa juhtimise ajal. Kuid ega välismaalasi ikka veel kuigi palju siia Eestimaal ei sattunud. Selle tõttu oli suureks maiuspalaks näiteks süled Greco jäärad, millaga, Raclaitši kontserdid Tallinnas. Rohkem aga andsid materjale, heliplaadid ja ka otsevahetuse saated teiste raadiotega. Ent üha uut jätkus siiski pakkumiseks. Järsud konkurentsi televisioonis tollal ütleme veel, paarkümmend aastat tagasi ka ei olnud. Praegu on igatahes olukord selles suhteliselt märksa keerulisem. Muusikat on maailm nõnda täis, et millegagi üllatada näib olevat lootusetu. Ning inimesed on pildi vaatamisega nõnda ära harjunud, et vähemalt õhtusel ajal ei saa neid kuidagi sundida värelevast ekraanist ära pöörama. Ärge võtke seda nutulauluna. Seda suurem on aga rõõm, et neist, kes meid sundimata kuulavad, jätkub ikka vähemalt seni on jätkunud. Ei oleks muidu helistajaid kirjutajaid suurtest viktoriini, lahendajate armeestest rääkimata. Nüüd ehk tasubki midagi ütelda viktoriinide kohta. Mitmesuguseid viktoriine ja viktoriini sarju oli ennegi muusikalise tunni ajal, kus Stahli aga õige valik on neist olnud ulatuslike. Selle mõtles välja Valter Ojakäär. Omalt poolt täiendasime tsüklit preemia Motkadega. Meil oli kokku 10 nii mänge kui matku. Julgen väita, et need mõistatusmängud on olnud ühed kõige efektiivsemad muusika, hariduslikud saated. Paljud kaasa mängijad tunnistasid, et õige valik aitas neil saada eelarvamustest süvamuusika suhtes. Meie arvates oleks Valter Ojakäär väga väärinud selle mammuttöö eest ajakirjanike liidu preemiat. Aga seda ettepanekut ei saadetud ilmselt kunagi raadiomajast väljagi. Ilmselt peeti asja suurest ideoloogiast liiga kaugel seisvaks. Ja pealegi 1923. aastal sündinud meestel on paljudel biograafias ebamugavaid seiku mis andist tegelikust tööst tähtsamateks kippusid. Ega sellest mängust paremat küll välja mõelnud, kui tuli asemele tooni pärijana tähemäng, kuid vahelduse tellisid mängijad ise kurtis, et õige valik hakkab iseennast natuke kordama. Ka viimaste mängude kokku. Seadjad tundsid uute küsimuste väljamõtlemisel üha suuremat taskust ja nii ta lõppes, tuues kaasa aastase pausi. Suur Viktoriinides. Tookordne raadio ülem olevat veel kõrgematelt ülematelt märkuse saanud et raadio teeb religiooni propagandat. Oma matkadel külastasime tõepoolest üsna paljusid kirikuid ja viimaseks tilgaks, mis ideolooge valvuritel Karika ülapani voolama oli. Orelimuusika ühe pühakoja arhitektuuri tutvustuse juurde sõita võite, kuid saateid üle ühe ei tohi olla ja ilma kirikuteta, ütles ülemus. Lõpuks kauplesime siiski kolme peale, see oli matk Saaremaale ja üle poole väga huvitavast materjalist jäi tookord saadetes kasutamata. Mis mõtet siis enam mängida ja sõita, kui üsna suurt tegemist nõudev kallis matk ei tohi olla suurema kuulajaskonnaga jagatav. Ja nii nad tapsid kõige valiku. Praegu aga meenutus sellest kõige viimasest õige valiku matkast muhusse ja Saaremaale. Tuulik on meie saarte sümbol paljudes meediaväljaannetes, vimplitel siltidel aga tõeliselt töötavas tuulikus ringi vaadata saab ainult Muhumaal. Selle eest ütlevad igal suvel 12 kuni 15000 huvilist, suure tänu koduloo muuseumile ja veski mölder valvurile. Nii Jüri Ling ennast ise nimetas. Neid on palju nägus, valvemajake veskis pisike aga kõik käivad kordamööda, siin siis, sest siin on veski eelkäija. Vaatame, kas tütarlapse jõuga peale läheb? Palju aega võtab, koti jahu läbi ei lähe, seda peab arvestama veerand tunniga liitri. Ta ei pea, eks ole. Neli liitrit tunnis. Neli kotis on 50 kilo, nii et üle 10 üle 10 tunni, 12 tundi vähemalt päev, töötaja on küll palju tööd rastega, tuule värsketele, siis tuligi käsikiviga teha, käsikivide vahel. Olla. Aga muidugi käsilik kividega jõudis palju rohkem kui nende esimeste kahe kiviga, mis eraldi olid alumine kivi seest õõnes ja pealmine kivi, oli selline ümmargune rusikasuurune või natuke suurem kivimi soti kätte või kahe käega ja siis pandi biodesteerive poorbjoodeteerisin palumas kivi pääle aruti. Ümmarguse kivigenes peeneks. Vaheni sama suur või suurem veel käsikivide tuuleveski vahel. Tänasel muusikalise tunni juubelil tervitame ka neid meie sõpru, majandeid, kellega on olnud pikaajaline koostöö muusika toimetusel ja muusikalisel tunnil. Need on Audu regiooni majandid, Kaarma kolhoos ja Lääne kalur. Kõigiga on olnud rohkesti ühiseid ettevõtmisi. Auduste lääne kalurist tulnud on lauluvõistluste toetus. Ja kuna eelmine lõik oli saartelt, siis olgu järgmine mandrimeestega üks kauge kohtumine Lääne kalurirahva ja muusikatoimetuse vahel. Omaaegne. See. Tõi? Läheksime emale veereda. Lugupeetud seltsimehed, lubage mul kogu kolhoosi kollektiivi nimel tervitada Eesti raadio, muusikasaadete toimetuse kollektiivi meeskvartett enam ühte ja kõiki saalisviibijaid. Mul on hea meel, et Eesti raadio muusikasaadete toimetus leidis võimaluse ja et külastada meie kolhoosi. Ma usun, et meie tänane ühissaade peaks kõigi meie kaasabil tulema. Huvitav ja et me kõik tunneme täit rahuldust. Lääne kaluriesimehe otu suplase tervitusele vastab Eesti raadio muusikasaadete peatoimetaja Toomas Velmet. Kallid Kalameeste naised, lugupeetud kalamehed ehk ühise nimetajaga, kallid kuulajad. Kõigepealt lubage öelda Teile suur-suur, aitäh küllakutse eest. Siin me siis nüüd oleme silm silma ja hammas hamba vastu. Raadio tegemine koosneb kolmest komponendist. Esimene komponent on raadio ehk tehnika. Teine komponent on raadiokuulajad ehk need, kes seda tehnikat kasutavad. Ja kolmas komponent, need on raadiotöö tegijad. Neist, keda enam ei ole? Väärtuslikum osa igal õhtul eetris kõlavaid saateist on need, mis hiljem leiavad koha arhiiviriiulitel. Nõnda koguneb pidevalt midagi ka ajaloo jaoks. Me võime kuulda inimeste mõtteid, keda ennast enam ei ole. Artur, Rinnet, Georg Otsa tik rummi. No pöördugem tagasi sinna lapsepõlvemaile oli siis laulmine veres või tuli ta nii äkitselt Ma leian, et ma olin üsna normaalne inimene. Nii palju kui seda igaühel oli, seda laulmist nii palju oli ka minul ei rohkem ega vähem. Koolipõlves isegi tõmban sport. No siis sai igat proovitud, sisseastumiseksamid läksid korralikult, ainult teisel kursusel juhtus see asi, mida koolipoisid nimetavad parankaks, eks ole, et erialaeksamil laulmisest oli kaks päris kaks ei olnud, aga nii pika miinusega olid, öeldi, et parem oleks siit uksest välja käia ja see väljakäimine oligi plaanis, eks ole, on muud ei jäänud üle enam. Mul olid seal ikke teised ained olid kõik viied ja, ja laulmani üksini nii vilets, siis ei tasu selle tööga leiba teenida. Nii, ja siis oli plaanis minna kunstiinstituuti ja seal sai käidud proovimas. Seal oli niisugune asi, et teised eksamid kõik viieks tehtud, aga vene keele diktaažis oli kuus, see jälle ei läinud läbi. Mis siis selle asja paika pannud on nüüd? Nii kaugele on jõutud. Eksabimehi on siin palju olnud ja, ja võib-olla kõige suurem abimees, kes mind sel ajal asjast üle aitas, oli ikkagi Aleksander Arder, professor, minu õpetaja, kelle juures ma käisin siis häält proovimas ja muidugi sealtmaalt, kui tuli välja, et tema on minu isaga ketast Veskend lesi kiriku juures, siis oli jutt lahti ja läks, asi läks. Ma arvan, et ma olen rohkem muusikaarvustaja teadlane, ma olin ju mõningad teaduslikud tööd kirjutanud näiteks Eesti hellilootep Peterburi koolkonnast siis Artur kapist Astrahanis, viimane töö selle jaoks ma tegin kaks aastat eeltööd ja ta on mõnikümmend lehekülge ainult. Ja suur nosi vastab umbes sellele, mis ma teaduse all mõtlen, ma ei pea just teaduseks seda, kui tehakse mingisuguseid kergeid kokkuvõtted ja sellepärast ma leian, et mul aega ei ole olnud teadusega nii täpselt tegeleda. Siis ma olen spetsialiseerunud arvustuste peale juba enne sõda ja nüüd kah. Ja mis siis nüüd arvustaja ametisse puutub, siis ma leian, et see ei erine palju sellest, mis kõik inimesed arvavad, sest lõppude lõpuks on ju kõik, kes kontserti päält kuulavad, Ehcess näitusel käivad, nad on omamoodi kõik arvustajad, ainult et nad seda nii suuremale hulgale teatavaks ei tee, nagu nüüd ütleb üks ametlik arvustaja. Ma tunnen ennast alati ainult. Ühe lülina, sellest suurest kontsert saalist ainult eraldab mind teistest. See, et ma olin natuke eriharidust saanud ja võib-olla rohkem kogemusi On palju teisigi. Tahaksin siin meenutada ka ühte väga head alati heatujuliselt kolleegi Elfriede Ilvest. Kui see minu järele käiks, siis ma peaaegu igat kontserti alustaksin Tšaikovski Italia kapritsuga. Minu arvates on selles muusikas midagi üleskutsuvat, midagi julgustavat, midagi mobiliseerivat ja pärast selle kuulamiskõik peaks õnnestuma. Kõigi nende nimed on kivisse raiutud, ent arhiivilintidel elavad nad ikka edasi. Ja vahest see ongi 20. sajandi suurimine. Meie saate veerandsajand aga on jätnud jälgi ka külaliskunstnikest. On säilinud näiteks jutuajamised Kirill kondaažiniga Emil kilelisega, Vassili Solovjov toiga kalleliasbergiga, mitme teisega keegi, keda enam ei ole või kes on aga nüüd 10 kuni 15 või 20 aastat vanemad kui intervjueerimise aeg. Osal ainult venekeelsed tekstid, vahelga terved saated. Näiteks on meil säilinud Nikolai rabinovitšiga jutuajamine ja ta on olnud ka Neeme Järvi ning Eri Klasi õpetaja. Dirigeerimine hakkas mind huvitama lapsepõlves juba viieaastasena püüdsime sõprade või perekonnaringis juhatada laule kuid tõsisemas muusikalisest tegevusest võib rääkida hilisemast perioodist 16.-st seitsmeteistkümnendast eluaastast. Tol ajal õppisin klaverit ja tundsin suurt huvi muusikaliteratuuri vastu. Krabinowitzi lapsepõlv ja lennuasjanduse imikuiga olid üheaegsed. Õhumasinad kippusid maandumise asemel sageli alla kukkuma ja automobiilid tekitasid koledat mürinat ja vingu, aga muusika oli Nikolai kodus olemas. Vanem vend õppis klaverit ja ka isa, elukutselt insener, kuulus seda kaunist kunsti armastavate inimeste hulka. Dirigeerimisega hakkasin tegelema 1927. aastal dirigent Marko klassis. Lõpetasin õpingud 1931. aastal professor Haukki juhendamisel. Edasi tuli muidugi pedagoogiamet ja kontserditegevus. Mozart menuet sümfooniast number 39 nyyd mõlmasu. Niisugune peatükk tänases tagasivaates õigustab ennast üsna hästi. Seda enam, et just täpselt 10 aastat tagasi 22. juuni õhtul olime lauluväljakul avaliku kontserdiga lõpetamas raadiole kati olümpialained 79. Eestimaa asend mereäärse riigina oli varemgi ja on ka pärast meede kate toonud meile teemasid oma elust ja muusika kiindumustest, jutustasid mitmed vanad kaptenid. Kohe tulevad meelde Johannes Kongaja, Hermann Tõnissoo. Need saated võiksime praegugi veel kõlama panna, nad on Andres. Kuulake lõigukest, suure Tõllu kapteni Herman Tõnissooga. Muusikat teevad enamasti kõik meremehed ja kui seal, kui loodi, peal oli, meil oli suur orkester olemas. Paar lõõtspilli oli siis kitarrid ja mandoliinid ja nii et oma muusikat tehti ikka sellepärast, et vahest mindi ülakusagile kolkasse ja karjamaal lugu hakkama ja tantsupidu lahti. Aga see küla, kus mina sündisin, kasvasin, tehaksegi küla Pärnu rajal. Seal oli see muudkui, et iga poiss pidi omal tiga sitale tegema. Üks niisugune lebasin tööpingi peal ka see on minu töö ja tegin teda, hakkasin Soomes tegema, siis majeviloscampuleerida. Värvimise töökotta viisin poleerida ja pärast panis kired peale ja nüüd on sest saidilt mul laevas kaasas olnud ja kui siis paras tuju on, siis saab pilli ka mängida ja tantsutükid saab ikka ära teha seal peal. Ma mäletan, et ükskord isegi mul oli 52 lugu, mis moos, kes seal peal mängida. Mis need on, pole suurim ja kui ununebki. Aga võib-olla ehk mõni siiski tuleb välja prooviks. Meri ja muusika, muusikaline tund ja meri, need toimingud olid kõige otsesemas seoses kolme raadiole Katiga 1000 977979. Ja pärast olümpia-aastat ka Muhu väina regatti tega. Et purjetajad on väga muusikalembeline rahvas, siis olid ikka kontserdid, etappi linnades ja suurim muusikapidu. Regati lõpetamisel. Algus 1977. aastal oli võistluslikult veel tagasihoidlik osa, võtsid vaid viis jahti. Kuid pärast Naudi raketi õhkutõusmist Roomassaare sadamas võisime rõõmust lausa segaseks minna. Vahetult enne regatti oli tekkinud oht, et mitmed osa võtta lubanud meeskonnad uuest väga pika mereteega ettevõttest ära ütlevad. Kuid viis jahti see tundus suurepärane. Roomassaare, Ventspils, Klaipeda, Kaliningrad, veere, Tallinn, hästi õnnestunud kontserdid Lätis ja Leedus. Väga vägev lõpp Tallinna lauluväljakul. Päevase regati päeviku, terminoloogia, võistlusmäärustiku, jahtide, ehituse ning muidugi purjetajate endi tutvustamise kaudu. Lootsime äratada suuremat huvi ka olümpiamängude purjeregati vastu. Lõime jõudumööda kõvasti ka trummi kaasas käis ka ootamatult menukaks osutunud ennustusvõistlusjõus. Ettevõtmine leidis elavat vastukaja küll. Kõige parem tulemus oli muidugi sees kaks järgmis staadiore kati enam osavõtjate vähesuse üle kurta ei saanud. Tegijatele pakkuse kõik muidugi kuhjaga seiklusi, tormi, udu, täieliku tuulevaikust, mis kala tõesti üx jubedalt närvesööv asi. Kuid memuaarid viiksid pikale, praegu toome teieni heli katkendi Ventspilsis toimunud raadiole kati kontserdilt, kus kõrvuti kohalike isetegevuslaste ka esinesid ka meie Marju Kuut ja Jaak Joala. Ja tule tagasi. Ei näe siin puu juurde. Pärast raadiole kätte saime veel mitmeid kordi kaasa purjetada Muhu väinas, neist eriti pidulikuks kujunes 20 500 katset. Eesti Raadio andis alati lahkelt aega ka võistlustulemuste pidevaks avaldamiseks. Kahjuks pärast 28.-te kati 1985. aastal meie sidemed purjetajate katkesid. Kuid raadiole kate, mis võimaldasid meid pealtnäha nii ida kui lääne pool Eestit ära unustada kuidagi eisaa. Samuti nagu toredat koostööd muusika ja stereotoimetuse vahel. Mõlemad aitasid väga innukalt kaasa. Vahest on see nostalgia, kuid olgu pealegi praegu saaks joonistada isegi niisugustes staadiore, kattidest, mis haaraksid kaasa ka teisi läänemeremaid. Ammusest kirjast, mis ikka veel alles on ja 24 aastat tagasi vastamata jäi. See on kirjutatud kuuendal aprillil 1965 ja sisuks vägagi tänapäevane mure. Käekiri oli intelligentne ja mõtled tõsised. Mõned olulised vead muusikalise tunni edasiseks sisustamiseks on mul ettepanek, olgugi et pisut omapärane. Kas ei oleks kuidagi võimalik muusikat üldse ja muusikalist tundi eriti koostada sellisena, et see aitaks tõsta meie rahva sigivust? Muidu oleme ju poole sajandi pärast kadunud kõigi oma ilusate lauludega. Ja kirjutaja lõpetab sõnadega, ma ei naljata. Et soovitaja oli ilmselt vanem inimene siis võib-olla polegi teda enam meie kuulajate hulgas, aga paraku kardan, et meie küll ei ole omalt poolt suutnud arvu mõjutada. Ja ometi on see soovitus täna eriti aktuaalne ning leidnud tõepoolest ka muusikalise väljenduse. Jaa. 25 aastat tagasi see oli siis, kui sulaaeg hakkas üsna vähe, märgatavalt, kuid järjekindlalt taas üle minema uuele jääajale. Siiski 64. aastal oli veel võrdlemisi rõõmus aasta. Ja kuigi kuskil seal algas jälle mutrite pingutamine puudutas siiski meid tunduvalt vähem kui paljusid teisi toimetusi. Nõuti küll kohusetuut kroonutähtpäevade tähistamist. Vahest oli see isegi kõigele raskem, sest paljude puhul ei osanud sulepeast ka mingit kaudsedki sidet muusikaga välja mõelda. Kuid üldiselt on muusika ikkagi poliitiliselt üsna neutraalne asi. Ja selle tõttu oli küll tabuteemasid, eriti biograafiates, millest ei võinud rääkida, kuid polnud vaja kaudse valetada. Aeg-ajalt pisteti küll mõni nimekiri ette nimedega, mida enam ei tohtinud nimetada. Mõned orkestrid hakkasin mängima ilma dirigentidelt, ta osa instrumentaalkontserte kõlav ilmu solistiivseta suurem osa sellest muusikast ja ka siiski käibele. Ning taiplik kuulaja sai õige pea isegi aru, millest selline anonüümsus halvem lugu tabas siiski heliloojaid ja meie oma soliste. Suletud fondi kuulusid Raivo Tammik, Arvo Pärt, Rein Rannap samuti Marju Kuut, Heidy Tamme, Valdo Randpere ja mõned teisedki. Ja alles paar nädalat tagasi saatsime arhiivi saate, mille pealkiri oli komsomolipreemia laureaat Rein Rannap. Ootas seegi saare oma aega. Alustasime katkendi ka Rein Rannapi kantaadist Ilus maa esitajad olid Urmas Alender ansambel, kaseke ja Tallinna koolinoorte segakoor. Üks ilusamaid põhimõtteid, mida Rein Rannap on kunagi välja ütelnud, kõlab nii. Ehk aitab leevendada vana vaenu tõsise ja kerge nüüd ka rocki vahel. Vähemalt mulle endale on kogu maailma muusika üks tervik ning üleminek näiliselt kõige äärmuslikumate laadide vahel on sujuv. See mitmete žanride sõbralik ühiselu ühes inimeses teebki Rein Rannap-ist väga omanäolise muusiku ise, ta vaidleb küll sõbralikule koos elule vastu. Nad võiksid sõbralikult elada, kui oleks ruumi rohkem. Aga see ühiskaarte on neile meeletult kitsas. Tähendab mitte ruumi, vaid aega rohkem, võib-olla peaks ütlema. Sest jõua ikka tegeleda, pole palju aastaid ennast niimoodi petnud, elanud illusioonidesed, mõelnud, et ma, et ma jõuan tegeleda kõikide asjadega erinevate žanritega, erinevate rollidega. Aga mõned viimased aastad ma olen traagiliselt tunnetanud seda, et aeg läheb, elustan juba, suur tükk maad on juba mööda veerenud, ilma et ma siiski üheski žanris üheski rollis oleksin tõeliselt suutnud ennast leida, tõeliselt suutnud tõestada ennast ka teiste jaoks. Ma võin ju ise uskuda, et ma, ma suudaksin, aga jama usungi praegugi, et ma suudan ja ma suudaksin tõesti kõikidel nendel aladel eraldi võttes. Aga korraga ma ilmselt ei suuda, ei jätku aega keskenduda, süveneda, viimistleda niivõrd tohutu kõrge kvaliteedile, kui seda tänapäeval viimasel ajal nõudma hakatud. No tõesti varem ajaloos oli musitseerimine, oli, oli rõõm kuulajatele rõõm tegijatele ei nõutud niisugust, ma ütleksin, lausa masinlikku digitaalset viimistlus lastelt, olgu see interpretatsioonis või olgu see isegi muusika kirjutamisele. Üks meditatsioon vaatega minevikku. Ühiskonda võiks vaadelda kui kontsentriliste ringide või ka ükskõik milliste muude kujundite kogumit. Suurim neist oleks liiteegi mudel, väiksem vabariik, veel väiksem linn ja kõige väiksem, ütleme töökollektiiv. Kõik need kurdavad täpselt üksteise kuju, kuigi erinevates suurustes mudelid kopeerivad täpselt ka üksteise defekte vead, mis on omased kõige suuremale, korduvad samuti väiksemates. Ja sellisele mudelite mängule. On olnud põhjust mõtelda ka raadiomajas, mis oma töö eripära tõttu kujutab rõhu muutustele ju eriti tundlikult reageerivat parameetrit. Pole siis ime, et bürokraatia, mis suures mudelis nii kindlaid kontuure omas meiegi maja ustest-akendest sisse tungis ja tõõ rõõmu ning loomingut Rõõmu suures osas lämmatada suutis. Plaanimajandus surus maha töö kvaliteedi ning asetas esiplaanile tähtajad. Maja tuli kindlasti üle anda kolmegi 10. detsembril, olgu valmis või mitte. Nii meilgi. Ja meil valitses küllalt pikka aega seadused, kõik järgmise nädala saated olgu eelmisel teisipäeval kell 12 laual. Mis ei ole, Selendab, saate kaast välja. Mis seal sees tegelikult oli, see huvitas tol ajahetkel kohalikke võimumehi vähe. Lugesid, kontrollisid, saatsid kärbeteks või ümbertegemisteks tagasi ikka tegelikult paar päeva ainult enne eetrisse minekut. Aga välja ei saateid sageli. Vahel ei jõudnud masinakirjast välja, vahel autorisega hilja peale sest kui tead, et eetiline on veel näiteks 10 päeva aega ja materjal vajaks hoolikat läbikäimist või veel lisaallikaid, miks seda mitte teha. Ent kell kukkus ja kukkus tegijatele ja toimetajatele nii pähe, et närvid keerlesid pidevalt krussi. Stress muutus igapäevaseks seisundiks. Ja kuigi meie majas on olnud enamasti loomulikud vägagi kollegiaalsed, võiks öelda lausa sõbralikud suhted enamiku inimeste vahel tekkis täiesti asjatuid pingeid. Muusikalise tunni ajaloos oli see tõesti üks väga must ning närviline periood mida tähistab väga suur kordussaadete rida. Lõpuks hakkasime juba ette kordusi sisse planeerima iga võimaliku aegumistähtaja ohtu sattumise korral. Vaevalt et see kõik väga otstarbekas oli. Kuid see aeg kestis mitmeid aastaid, kulutades meid kõiki autoreid ja toimetajaid. Jumal tänatud, mööda läks seegi aeg. Ja lõpuks üks meditatsioon vaatega tänapäeva ja tulnud praegu on muusikalises tunnis peaaegu sama olukord nagu oli kunagi alguspäevil. Kolleegid muusikatoimetuses pakuvad neid materjale, mida nad ise tähtsamaks huvitavamaks pead. Eriti kogu peaks saama esimesest oktoobrist, kui kogu raadiokava läheb üle uuele süsteemile. Muusikaline tund teadvustab end siis kõigil seitsmel õhtul nädalas. Loodame, et uute tegijate toimetajate juurdevool annab tunnile värskust ja uudsust ning toob saatele veel pikka iga. Praegu aga muusikalise tunni põhitoimkonnalt Helve võsamäelt, Vello Mikulti Aedkašelbergilt parimad soovid kõigile, kes on meid kuulanud, kes on meile kaastööd teinud, kes on muusikaliste tundi kannatlikult ja sõbralikult suhtunud. Te, kõik olete meid aidanud. Ja muusika aitab meid kõiki.