Esivanemate vaimuvara saates oleme juba paar korda olnud Zetodega koos ja kuulanud setu laule. Olgu kolmaski kord ja olgu seekord jälle jutuks meeste laul, setus. Eesti ütlejaks oli Nikolai rinn tuntud Meremäemeeste eest, ütleja ja laul oli lindistatud muidugi sel aastal, veebruaris. Aga enne kui minna meestelaulu täpsema lahti lõhkumiseni kuulame meeldetuletuseks, kuidas kõlab naiste laul. Meremäe naised seekord laulavad eest. Lisaks on Olga lohk ja ehk meie kogulaulule lõpuni ei kuula siiski. Niiviisi, las neiu läheb põldu põima ja töid edasi tegema, aga meie siirdume meeste juurde. Praegu Setumaal on teada üksainus koor, see on Meremäemehed vanasti Uusada mehed, kes koos laulavad, kes hoiavad alles seda uhket traditsiooni, mis Setumaal kunagi on palju laiemalt tuntud. Kui sajandi alguses 1912 ja 13 käis soome folklorist Armas Otto Väisäneni mööda Setumaad siis ta leidis viis, kuus koori üles külas, kus mehed laulsid. Neist on fototki olemas. Ja nüüd, aja möödudes, oli pärast sõda viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel isegi kartus, et täiesti meeste laulsetus on välja surnud. Õnneks niiviisi ei ole. Folkloristide jaoks sai see uusvada meeste koor üles leitud seitsmekümnendatel aastatel, sellepärast seda on nad mitmel pool ennast näidanud. Meestelaule teadagi erineb. Kas väga palju on veel oma küsimus, aga harilikust, setu naiste laulust? Setu laulukultuur leelo on valdavalt muidugi naiste õlgadel varem neidude kanda. Aga mehe on kaasa laulnud, eraldi laulnud ja nende panus setule ei ole sugugi olematu. Järgmise meeste lauluna võiks nüüd kõlada lätsi läbi Serga küla. Eestlauljaks on Vassili lillepuu setupäraselt lillepuu asju siis. Ja see on veidi gene, uuem laul naljatlema sisuga, nagu ma loodan, te võite sisust siiski aru saada. Seda laulu ei olnud mõtet tõlkima hakata. Ta, sest see on üle Eesti üsna hästi tuntud ja usinasti lauldud, vaid plähex rohkem lauldud setu laule mida eestlased on suutelised kaasa laulma. Aga nüüd me võtame ühe laulu, et selgusele jõuda, milles siis peitu meestelaulu omapära ja iseärasus. Lisaks sellele, et setu keel või setu murre on kirjakeele oskaja ainult suhteliselt raskesti arusaadav, tuleb siia juurde mõningaid seiku veel, mis sellise laulumõistmise arusaamise suhteliselt raskeks teevad. Laul, mida nüüd ma hakkan üksipulgi lahti harutama, Ta on töölaul ja selle on laulnud esimesel setu leelopäeval uus odamehed ees, tütlejaks oli veel juhtim luuga. Teeme niiviisi. Kuulame lausa rida-realt, mida seal laulus esitatakse. Esimene rida kõlab setu keeles täpselt sõnadega, niiviisi nakaks Kõsu kõik laulu, nii viil laulaks Sõrre mahe. Püüdes kirjakeelde panna ja kõik täita, silbid välja jäänud. Ta siis kõlaks see. Niiviisi. Hakkame laulu laulma. Teine rida läemiks Kõsa kõik nurme nii külg kündeks kõõluse kõma täitesilte välja, jättes setu keeles kõlakse Näämi Nurme künde mähe, millest tõlget kirja keeld enam vaja teha ei ole. Järgmine rida allaks, nurme, nii veel atraks kandaga mahe, koos täitesilpidega püüan seda tõlkida kirjakeelde alla ikka nurme Me veel. Tra ikka kande. Mahe. Järgmine rida siin näeks Kõsa nii Gülby veel kalliks Kõsak Kaara olulised sõnad sinna külvi kalli Kaara ja tuleb kaheksa silpi välja nagu harilik, kus leelo-s või regi värsiski. Veel üks rida sinneks Kõse külmi veel herneeksõõs. Siidiolulised sõnad jäävad järgi sinna nii viil herne, hiidi. Ühe rea kaupa läheb veidikene raskeks kuulata, jälgida ei saa täitjat muljet käte ometigi tahan ma vahepeale ütelda setu meestelaulu väga meestepäraseks. Tõepoolest teeb see et juba eestütleja asetab värsirea keskele väga palju Te silpe, neid võib-olla mitte ainuüksi sõnade vahel, vaid ka sõna keskel nagu viimases reas. Hern, eks kõõs. Raske probleem on veel see, kuidas koor tabab ära, milliseid täitesilpe siis laulda, milliseid laulmata jätta ja kuidas taipavad ühesuguseid laulda. Siin võiks vahele ütelda sellist asja, et kui võõrad mehed kokku saavad ühte peomeeleollu ja hakkavad laulma siis võivad need täitjate silbid omavahel pisut isegi erineda. Alles, kui seltskond on mitu korda koos laulnud, teavad, milliseid täitesilpe vahele torgitakse, siis nad oskavad juba ühiselt ja sama silpe panna. Seto keeles kõlab edasi Kaarostami külgamaks kasuja, teie Herniste sai kõik Herrex kase Kaara. Seal Mikaze küll teavil tükiks kasetööde kirjakeelde tõlkides. Kaartest tegime kamahernest, saime härra vara ja ära tegime seal tükitööd, kõlab see niiviisi. Nagu kuulda, oli meestele hakkab selline kõva ütlemine juba hääle peale mõjuma ja pole siis ime, et meestelaulud ei ole oma ulatuse poolest väga pikad. Kardan, et teiegi tähelepanu on veidikene nürinenud ja enne kui meestelaulu juures veel edasi läheme. Nüüd vahelduseks üks pillilugu ka, sest meestelauluga on ikka pill olnud, kas naabruses või kuskil kõrvale. Ja nüüd uuesti tagasi meestelaulu juurde. Seegi laul on tükk aega tagasi lindistatud Värska esimesel leelo päeval 1977 laulavad ikka needsamad Uusvuda mehed eest ütlejaks on halla puu, Ivan setupäraselt kirjakeeles kõlaks Ivan Hallap puu. Laul ise on Härme Ivokane. Mul on tõsine arvamine, et kunagi on ta paroodiaks olnud, vähemasti selle meloodia on paroodiaks. Ja see on kõlanud sõnadele vana imekene, mille panni mu kõhna kõlgusse. Niisiis mõrsjaitku paroodia, aga sõnad loomulikult paroodia, sest need lähevad lõpuks lausa riivatuks. D olenevalt seltskonnas isegi rohkem kui riivatuks. Ja meestele ju ei meeldinud mitmes kohas selliseid sõnu laulda, aga viis meloodia oli siiski põnev. Ühesõnaga mehed on sellele teinud ka teised sõnad ja see laulaks siis Härmäe Ivo, sest kes pani oma kunstisõnad katusesse peitma disja, kui külapoisid mööda lähevad ja ära varastasid need sõnad siis jäi see teadmamees sõnadest ilma ja järelikult siis vaeseks. Kuidas see kõlas aastal 1977, kuulete kohe. Ma ei lasegi seda laulu rohkem kõlada eetris sest mitte meeste ees ei ole nii palju häda kui kvaliteedis, mis tol aegu ülesvõttega kätte saada vooli. Kuna see laul on jätkuvasti Meremäemeeste repertuaaris, siis kõlagu see laul nüüd Rimmi Ko eestütlemisel selle aasta lindistuse esse kvaliteetses lindistuses, Rimmimiku oma eesütlemises on kokku sulatanud nii härma, evakese kui ka vana imekese sõnad. Nii ta enam-vähem lõpeb, kui mehed ei taha päris rumalaid sõnu takkaotsa panna. Meestelaulud on ikka ja pidevalt täienenud ja huvitav, huvitav, kust kohast Need iseäralikud viisid tulevad, kust need täiendused on tulnud? On raske ütelda, millal on meestestiil naistestiilist lahku löönud, ma ise usun, et vähemasti 150 aastat see võib-olla võib-olla kõvasti kaugemale. Aga meeste oma laulustiili väljakujunemisel arvatavasti on mõningat mõju tähendanud see, et meestel on hea kuulda vene kirikulaule, mis on väga keerulise harmooniaga oma oranž joon sinna lisanud, see enamasti laulumehed on olnud ka pillimehed ja siis sealt tuleb soov keerukamat. Aga ka liikumad meloodiat otsida võrreldes naistega ja on üsna hea meelega üle võetud mujaltki naabrite laule. Näiteks oleks nüüd üks transvaal, mis on muidugi Eestiski tuntud agamis setupäraseks vähemastikkillega on muudetud muidugi setu laul, ka meeste laul, ilma kelleta läbi ei saa. Meremäemeeste ehkil kõikides lauludes on vahtramägi. Nikolai Aga transvaal laulise. Ja lai jala kui Apja kordi. Me.