Algab Richard Straussi 150.-le sünniaastapäevale pühendatud saatesarja teine saade orkestrimuusikast Don Ruannist alpisümfoonia nii. Sarja autor on Maia Lilje. Rihastrausist kirjutatakse enamasti kui hilisromantismi viimasest suurest esindajast kelle paatuslik ja iseteadlik looming peegeldab suurte muutuste aega, milles ta elas. Straussi muusikakõlaline rikkus ja meloodiate NUT, kus ühelt ning äärmuslikult teravat harmooniat ja dramaatiline ekspressiivsus teiselt poolt on tema ainulaadse stiili tunnused juba 19. sajandi lõpus sündinud sümfoonilised poeemid. Veelgi enam aga 20. bändi alguses lavale tulnud Ekspressionistlikud ooperit tõstside Straussi, Euroopa moodsaimate heliloojate hulka, kelle stiili uudsus andis vähemasti sajandi esimesel kümnendil põhjust võrrelda teda vaid maakleriga. Helilooja käesolevale juubeliaastale pühendatud saksa televisiooni ulatusliku Straussi programmi tutvustavas saatesõnas kirjutab näiteks Stefan Mikis. Selle eest ETA viimase sammuna Atonaalsusse ei kaldunud nagu sönberg Berg või Veeber on miljonid inimesed vaid tänulikud. Ometi on Straussi teostes kangelase elus säratustrast ongi Hotis ja varjuta naises kõlakomplekse, mis oma julguses nüüdki midagi soovida jätta. Klassikaraadio saatesarjas keskendume täna Richard Straussi orkestrimuusikale mis on valdavalt programmidele ooperis. Salome komponeerimise aeg oli helilooja tihedas kirjavahetuses Roman Rolaaniga jagades temaga muuhulgas ka oma nägemust programmi olemusest või vajalikkusest. Meenutagem siinkohal, et programmilise muusika all mõeldakse instrumentaalteoseid, millel on muusikaväline lähteallikas kirjanduslik või ajalooline, su see filosoofiline idee, maalikunst või looduse elamus millele enamasti viidatakse teose pealkirjas lisatakse partituuri või kontserdi kavalehele. Vastav selgitus. Strauss kirjutas. Minu jaoks pole poeetiline programm midagi enamat kui minu tundmuste. Minu väljenduslaadi puhtmuusikalise arenduse vormid kujundab alge mitte teatud elusündmuste muusikaline kirjeldus, nagu teie usute arvavat. See oleks ometi täiesti muusika vaimuvastast. Aga et muusika päris meelevaldselt, ent kaotades ääretusse ei upuks, vajab ta teatud vormi ning seda vormi kujundama programm. Ja enam kui teatud pidepunkt ei pea analüütiline programm ka kuulaja jaoks olema. Kes muusikat tõeliselt kuulata oskab, seda ei vaja. Uued mõtted peavad uusi vorme otsima. See listi sümfooniliste teoste põhiprintsiip, kus poeetiline idee samaaegselt ka vormi kujundav element oli sai minugi enese sümfoonilise teoste juhthagaks. Sümfoonilised poeemid leidonstraussil kokku üheksa on tema loomingu kõige tuntum ja populaarsem osa. Selles listi järel on ta selle 19. sajandi orkestrimuusika ühe olulisema žanri tähelepanuväärseim esindaja lähtudes vaatlemist avardas taga oma ooperites orkestri kõlavõimaluste dimensioone ja andis kaaluka rolli dramaturgiliselt terviku kujundamisel. Näiteks Saalumest on kõneldud koguni kui ooperis sümfooniast. Strauss tundis orkestrit ja orkestratsiooni aluseid väga hästi, toetudes 19. sajandi ühe suurima orkestri kõla uuendaja Hector Berlioosi 1844. aastal ilmunud traktaadile moodsast orkestratsioonist, mide Strauss nüüd kuus aastakümmet hiljem redigeeris ning täiendas uute või mitmete tehniliselt täiustunud instrumentide tutvustustega eelkõige puhkpillide osas ning lisas konkreetseid partituuri näiteid Wagneri teostest. See on vajalik käsiraamat kõigile, kes komponeerimisega tegelevad. Straussi redaktsioon ilmus 1904. aastal Saalomon komponeerimise aegu. Selleks ajaks oli suur osa tema sümfoonilistes poeemidest juba loodud. Nimetagem need kronoloogias aastast 1889 Don Juan matvalt surnud kirgastumine til huulel Spiegel lõbusat Vembud tõlkighot, kangelase elu ja nõnda kõneles säratustra. Oma sündi ootasid veel sümfoonia domestika ehk Kodune Sümfoonia ja alpisümfoonia viimane aastast 1915. Straussi loonud teoseid, mille pealkiri ja žanri määratlus on mitmeti tõlgendatavad. Näiteks neljaosalisena kujundatud sümfoonilise fantaasiat pealkirjaga Itaaliast võib vaadelda sümfooniana, millele helilooja on isega programmilise kaaskirja lisanud. Pealkirjadega osadeks liigendatud alpisümfoonia on aga ometi terviklik, läbiva arenguga sümfooniline poeem. Sümfoonilise poeemi tonki. Ta nimetas ta fantastiliseks variatsioonideks rüüterliku karakteriga teemal. Süüdilaadne teos, mis samuti on varustatud programmiga, kannab pealkirjas sümfooniat domeestika. Mõnelegi teosele alapealkirja, lisades ei, naistraus vaevavad oma pead küsimusega, missuguse žanrimääratlusega tegemist on. Näiteks sai poemm nõnda kõnelasse rattustra, alapealkirja, sümfooniline optimism, Fadus söökli vormis, pühendatud 20.-le, sajandile. Straussi Loomingu loetelus on ligi 60 erinevatele koos seisvudele komponeeritud orkestriteost. Paljud neist loodud nii-öelda juhumuusikana tellimustöödena mitmed jäänud ka lõpetamata ja sellisena tundmatud. Valsi suid, roosikavalerist orkestrisüüdid, ballettidest, vahukoor, Joosseki legend ning sümfooniline fantaasia ooperis varjuta naine. Oluline koht selles loetelus on kuuel kontserlikul teosel viiulile metsas, arvele klaverile poele ning tuua kontsert, tiino klarneti, leia Facottile keelpillide ning harfiga. Esimesed neist on loodud loomade alguses. Viimased elu hilisaastail, nagu ka 23-le keelpillile komponeeritud meta morfoosid peegeldades parimal moel kogu tema loomingu stiili metamorfoosi. Tänases saates peatume vaid mõningail, jättes välja neist enim mängitud Straussi sümfoonilised poeemi võib reastada temaatiliselt. Kõigepealt veel väga noore helilooja vaimus elustunud tuntud kirjanduslike kangelaste muusikalised portreed. Nicolaus Leenov samanimelisest värssdraamast inspireeritud Don Juan täis pulbitsevast erootikat, meelelisi meloodiaid, pingelisi dissonantsi ja otsekui seebimullid lõhkevad õhku või olematusse haihtuvad lõpplahendust. Järgmine teos juba 14.-st sajandist tuntud narri lugudele tuginev till Uulem Spiegel. Lõbusat vempud on huumori ja iroonia võidukäik muusikas. Teose esiettekannet juhatanud Franz Mülleri palvele anda publikule muusika paremaks jälgimiseks ka kirja pandud programm vastanud Strauss telegrammi teel. Minupoolne selgitus võimatu kogu nali väljendatud helides. Lisades hiljem siiski, et selgitada sõnades, mida ma ühel või teisel juhul väljendada tahtsin, kõlaks koomiliselt. Las inimesed hammustavad seekord need pähklid ise katki, mida sa Kelm neile heidame. Olulisemaks pidas ta varustada kavaleht tähtsamate teemade noodinäidetega. Mõned aastad hiljem kirjutas ta partituuri siiski sündmuste ahela sõnastatud pidepunktid. Igas järgmises teoses demonstreeris Straussi jätkuvalt oma muusikaliste karakterite kujundamise oskust ja meisterlikkust nagu ka maailmaparandaja tunudki dist, tema truust kaaslasest Sandžupanchost ja armsamast Tuulsinelast. Selles omalaadses sümfooniakontsert, Dantes, soolotšellole ja Biolale pea klassikaliselt järgi. Vorm ei takista muusika lennukat fabuleerimis. Filosoofilise alltekstiga on sümfoonilise poeemi surm ja kirgastumine Schopen Hauri ning nõnda kõneles säratustra ja alpisümfoonia Nietzsche filosoofilise kirjanduslikust mõttemaailmast inspireeritud mitmeid teosed on nii-öelda autobiograafilised, mille keskseks kangelaseks on helilooja ise romantiliselt idealiseeritud, enesega täiustamise teel, üliinimlikes kõrgustesse pürgiv poeemist, kangelase elu ja reaalses maailmas. Koduses miljöös tegutseb kodalale sümfooniat domestikas. Otsekui vahelüliks Straussi ja vahel oli Richard Wagner nitsion kirjutanud. Esimene kokkupuude paagneriga oli ka esimeseks vabaks hinge tõmbeks minu elus. Wagner oli oma paar aastakümmet nooremale tol ajal juba kirjandusprofessorina tegutsevale jõngrile teenäitaja noil pikkadel triipseni õhtutel, mil nende vestlusteemaks oli kunst, religioon, teadus ja filosoofia. Vaatnerile pühendas Nietzsche ühe oma esimestest teostest tragöödia sünd, muusika vaimust. Vaatlerile oli lähedane Schopenover, tema religioossed tõekspidamised, askees kristlus, mis leiavad väljenduse helilooja viimases teoses religioosses müsteerimis Parcifal. Wagneri imetleja Strauss tunneb lähedust elu ülistusele ja keeldub otsustavalt Župenoveriga nii-öelda kaasa kannatamast. Kindlalt kahe jalaga maapinnale toetuv Strauss sõnastas oma elu mõtte nüüdsest sõltumatu Ta järgmisest. Puhtalt elava inimese tahtest lähtuvalt tas naudinguga, mitte ainult selleks, et vaigistada nälg. Ta tunneb rõõmu loodusest, kunstiloomingust. See tasandab vähemasti tekkinud kannatused. Kunstiline arusaam, kunstilooming, ka filosoofia kaalub oma rõõmus kannatused kümnekordselt üles. Mina tunnen seda. Vähemasti nii. Tahtejaotuse teadvustamine on meie viimane eesmärk, lõppeesmärk kuni antud hetkeni. Mis edasi tuleb, kes seda teab. Ma kinnitan teadlikult, see on minu õnn. Kummatigi võib Straussi ehk vähetuntud sümfoonilise Spoemis surm ja kirgastumine tajuda enam Vaarneri Schopenovery mõju. 10 viie aastane Don Juani ja till huulel Spiegel ülituntuks saanud helilooja ei olnud surma lähedust veel kogenud. Teose loomiseks polnud ka mingit kirjanduslikku, sused ega muud välist tõuget vaid soov väljendada muusikas maist kannatust surmavõitlust, selle ületamist, kirgastumises, sealpoolsuses. Ka poeetiliselt sõnastatud programmita võib kuulaja teoses väljendatud tud ideed iseenda jaoks lausa visualiseerida. Nagu tegi seda Straussi loomingusse muidu tõrjuvalt suhtuv kriitik Eduard Hanslik, kui ta kirjutas pärast teose esiettekannet aastal 1893. Selle realistliku kikustamise juures. Puudub veel vaid viimane, otsustav samm tuhmilt valgustatud haigetuba koos lahkujaga tõelisel laval temast surmavõitlus, tema visioonid, tema suur selline talent näitab heliloojale õieti teed muusika draamani. Sissejuhatuse ja koodaga klassikalises sonaadivormis loodud teost kannavad kaks põhiteemad jõulise surmavõitluse ja ühe kõrgustesse sirutuva kirgastumise teema. Teose esiettekanne toimus autori juhatusel 1008. 90. aastal Bachi linnas Aizanahhis ja seitse aastat hiljem dirigeeris Strauss seda oma esimesel Inglismaareisil kuninganna Elizabethi nimelises saalis. 60 aastat hiljem pöördus helilooja selle teose juurde tagasi, tsiteerides kirgastumise teemat ühes oma neljast viimasest laulust pealkirjaga õhtupunas sõnadega, kas võiks see siis olla surm? Veidi aega oma surma mõistis ta, et tema muusika oli absoluutselt õige, peegeldades kunstniku sisemuses kujuteldavat. Surivoodil ütles Strauss oma miniall. See on üks lõbus asi, Alice surrakse just nii, nagu ma surmas ja kirgastamises kujutasin. Straussi järgmised sümfoonilised poeemid valmisid mõned aastad hiljem ja ajaliselt lähestikku. Nõnda kõneles äratust 100896 ja tongi Hot 97 ning paralleelselt viimasega kangelase elu siis sümfoonia tomeistika 1903 ja alles 1915 valmis Straussi viimane suur orkestriteos alpisümfoonia vahepealsel aastail pühendust päritele. Dresdeni õukonna ooperis tulid lavale tema šokeerivalt uudset Salome ja Elektra. 1911. aastal ülimenukalt esietendunud Roosikavaler tõi kaasa aga stiilipöörde, mis veelgi selgemalt väljendub järgmises 1912. aastal vähese eduga Stuttgardis esietendunud ooperis Ariadne laksusel. Selle uus redaktsioon tuli Viinis lavale neli aastat hiljem. Juba tähelepanuväärse menuga. Kolm nimetatud lavateosest valmisid viljakandvas koostöös kirjanik Hugo fon Hosmolsdaaliga Ariadne järel komponeeris Strauss muusika Hoffmann Stahli Molyeri ainelisele, ühiskonnakriitilisele näidendile, kodanlasest aadlimees. Strauss omakorda ammutas inspiratsiooni Jean-Baptiste lilt, kes samanimelise ballett komöödia oli loonud 1670. aastal. Näidendi muusikast seadis Strauss kokku üheksa numbrilise orkestri süüdi, mis kõlas esmakordselt Viinis 1920. aastal autori juhatusel. Olgu meenutatud, et söiti mängiti mõned päevad tagasi ka Estonia kontserdisaalis Olari Eltsi dirigeerimisel. Samal 1920. aastal oli valminud ka Igor Stravinski balletisõit pult sinel. Esimese maailmasõjajärgseil aastail kogu Euroopas levinud uue stiili neoklassitsismi esimeste näidetena nimetatakse ikka Sergei Prokofjevi klassikalist sümfooniat aastast 1917 ja eelnimetatud Stravinski balleti sõiti. Vaieldamatult kuulub nende kõrvale ka Richard Straussi kodanlasest aadlimees. Kui Prokofjevi eeskujuks olid Haydni, Mozarti sümfooniad ja Stravinski, lähtus varaklassitsismi heliloojast Bergoleezist pöördus Strauss prantsuse barokkooperirajal. Jah, lüli muusika poole. Veelgi julgemalt kui Prokofjevi või Stravinski pakub Straus oma süüdis aga tõelist konglomeraadi teistegi ajastute stiilidest liist, iseendani, kliini, valsist, Verdi ja vaagnerini. Mõneski osas kuuleme midagi sarnast ka Stravinski ja Prokofjevi-le. Orkestri koosseis on süüdi partituuris märksa väiksem kui Straussi puhul seni tavaks olnud kohati lausa salonglik. Kas see oli tolle aja märk, et loodi kõlaliselt peenemalt diferentseeritud kammerkoosseisu telete, kuulete katkendit süüdi Uwertöörist. Kõneleme nüüd veidi ka Richard Straussi ku dirigendist, kelle tegevushaaret nii ooperi kui orkestri dirigendina võib kaasaegsete hulgas võrreldavaid Gustav maaneriga. Juba 25 aastaselt oli ta üks oodatumaid külalisi, Euroopa tähtsamate orkestrit, et kontserdireisid viisid teda korduvalt Ameerikasse. Käesoleva juubeliaasta puhul andis Deutsche grammofon välja seitsmest CD-st koosneva albumi unikaalse pärandina Richard Straussi dirigeerimist kunstist mida on saanud kuulda muidugi ka mõnedel varem ilmunud Erpeedel. Muusika Straussi dirigeerimisel on salvestatud orkestriga Berliini ja Baieri, Stadscapellide ning Berliini Filharmoonikute ega dirigent Straussi ja tema juhatamis. Stiilist on palju kirjutatud. Ka tänapäeva dirigentide ning uurijate huvi Straussi teoste autentset tõlgenduste vastu pole vaibunud. Kõik, kes teda on kuulnud või juhatamas näinud kas või filmilindile jäädvustatud pult rõhutavad, et Strauss dirigeeris äärmise ökonoomsuse ja asjatundlikkusega. Refereerin siinkohal Ühte saksa raadio. Straussi sarja saatesõna, mis ilmus hiljuti vestoitši algem ainet sai, tungis tobias nyydašlaagi sulest kes kirjutab muu hulgas. On kahte tüüpi dirigente. Ühed, kes ennast puldis igati eksponeerivad ja teised, kes end väliselt talitsedes seesmiselt hõõguvad. Pole raske arvata Richard Straussi viimaste hulka. Vaevalt oli 20. sajandi dirigentide hulgas kedagi, kes oleks juhatanud nõnda külmalt ja lakooniliselt kui too suurmeister. Et ta sel viisil nõnda suure imetluse ja tähelepanu saavutas polnud juhus. Nende jaoks, kes teda tundsid, oli ta enesestmõistetavalt autoriteet. See ei tulenenud aga millestki ekstravagantsust vaid puhtalt meisterlikkusest ja otsekohesuse eest. Tuleb vaid rariteetseid filmivõtteid vaadata, kus Strauss oma til Uulen Speegelit või juba kõrges eas 80 viieselt roosikavaleri dirigeerib. Ja on selge, kui maagiline on tema külgetõmbejõud orkestrile toonitatud külmalt Piipava taktikepiga võluste esile soojeima. Muusika. Selles kätkeb poeetilise sisu. Tema plaadistusi kuulates on selge, kui hästi on välja töötatud üksikud fraasid ja laiad meloodialiinid, kui voolavad, on tempomuutused, kui täpselt on raamitud, romantiliselt kirglikud puhangud. Strauss teadis, et emotsionaalne tulisus hõõgub harmoonias peitub muusika enesestruktuuris mis peab vabalt arenema. Dirigent ei pea midagi kunstlikult esile kutsuma. See on tema näidise külmuse sügavam põhjus. Aga selles point ongi. Muusika ei ole vaadatav, vaid kuulatav fenomen. Herbert von Karajan on öelnud, tema puhul omab igavesest tähenduse üksteise maailmasõjajärgse heliplaaditööstuse võtmefiguure. EMI produtsent Valter leke on tunnistanud, et pärast seda, kui ta õhtust õhtusse oli Straussi salvestusi kuulanud tema musitseerimis laadi näinud, ei olevat tahtnud mõnda aega ühtki dirigenti vaadata. Salvestusi, Richard Straussi muusikast otsides torkavad kohe silma dirigentide hulgas nimekaimad, helilooja enesega lähemalt kokku puutunud Karajan Šolti ternat Haiting ja kurtma suur Straussi vaimustusest on kõnelenud ka maris Jansons, kes on tema muusikat palju juhatanud. Oma panus Straussi Yanasse on Neeme Järvi ja Paavo järvil, kelle diskograafias pole helilooja nimi, haru tuss. Firmad heldeke poolt produtseeritud mitmeosalises dokumentaalfilmis dirigeerimise kunst. Leidsin ühe lõbustama lõigu, kus Straussi meenuta. Vaadates filmikatkendit, kus maestro juhatab oma til Uulen Spiegelit kõneleb sel huumori või koguni irooniavarjundiga. Strauss oli kõige märkimisväärsem imeline dirigent. Kuigi me visuaalselt ei näe mingit märki, et ta dirigeerib. Tundus, et ainult täitis aega, et teenida välja tasu oodates etenduse järel algavat kaardimängu. Shell meenutab üht muusikute hulgas levinud lugudest, kui Strauss kord Beethoveni Fideelu finaali vaid parema käe ülinappide žestidega juhatades justkui aega mõõta. Võttes vestitaskust kella võttes kärsitu. Tempi selg kirjeldab seda stseeni värvikalt Straussi imiteerides. Siinkohal meenub kunagist Svjatoslav Richteri poolt dirigentide kohta öeldu. On kaks asja, mida ma vihkan üles ja, või ükski dirigent ei suuda nendeta. Richter pidas silmas neid, kes juhatamise asemel proovides liigselt verbaalsest analüüsi laskuvad või konflikte Nendes situatsioonides muusikute üle oma võimu demonstreerivad. Nagu selgub ühest pikemast dokumentaalsaatest, kus Straussi meenutavad ka mitmed orkestrandid, kes tema juhatamisel mänginud oli Strauss neist puudustest. 1915. aastal valminud alpisümfoonia on Riho Straussi viimane ja kõige suurema orkestri koosseisuga teos mille partituur näeb ette vähemasti 109, parimal juhul 129 mängijat. Kõlavärvide ja dünaamika rikastamiseks lisasta partituuri vastloodud poest oktav madalamalt kõlava hetkel phony neljale Kornole lisas veel neli tenor tuubat. Kahele hardile eelistas ta siin koguni nelja. Partituuris on leidnud koha lesta ja kaks oreli. Enneolematu on kolme mängijaga lõõtspillide instrumentaariumi. Lisaks Timpanitele taldrikud, suur ja väike trumm, triangel ja tam-tam kellamäng ning lehmakellad. Ideo foonide, see tähendab eriefekte tekitavate instrumentide hulka kuuluvad tuule ja piksam asi. Ka need partituur ette lavataguse orkestri 12 metsasarve, kahe trompeti ja trombooniga. Sellist monumentaarset koos siis ei kohtame isegi maaleril. Esiettekandeeelses proovis olevat Strauss väitnud, et alles seda teost komponeerides õppis ta tõeliselt orkestreerinud. Hiigelkoosseis on ka üks neid põhjusi, miks teost harva esitatakse. Alpisümfooniasaamislugu pikk ja selle esimesed impulsid pärinevad helilooja poisikesepõlves kogetud võimsast looduselamusest mida ta koos kaaslastega ühel südaööl alanud tormis ekslemisega jätkunud ja ometi õnnelikku koju naasmisega lõppenud mägimatkal koges. Seda elamust püüdis ta seejärel klaveril improviseerida siilides väljendada. Esimesed visandid orkestri teosele sündisid palju hiljem pärast inimese surma 1900. aastal. Strauss oli lehitsenud taas tema Anti-Kristust ja saratustrat. Šveitsi maalikunstniku ja kirgliku mägironijad Karl Daupherpeeri meenutades oli oma õnnetu armastuse pärast vabasurma läinud, lisas helilooja partituuri, esialgse pealkirja, kunstniku tragöödia, siis antikristus alpisümfoonia. Viimase tõuketeose jätkamiseks andis Gustav Mahleri surm, mille kuupäeva 18. mai 1911 fikseeris ta oma märkmeraamatusse viitega soovile komponeerimist jätkata. Alti sümfooniat on peetud sümfoonilise poeemi kui 19. sajandil valitseva žanrit kõrgpunktiks. Teose esiettekanne toimus Dresdeni õukonnaorkestriga 1915. aasta oktoobris Berliinis autori dirigeerimisel. Helilooja sõnastas teose poeetilise arenguliini järgmiselt. Öö päikesetõus, mäkketõus, sisenemine metsarännak jõe ääres kose juures, ilmutus lillelistel aasadel, mägikarjamaal eksiteel liustikul ohtlik silmapilk tipus visioon, tõuseb udu, päike pimeneb pikkamööda. Eleegia vaikus enne tormi. Äike ja torm, laskumine, päikeseloojang, kustumine ja teos leidis juba kaasaegsete hulgas nii vaimustatud kui naeruvääristavad vastuvõttu. 1924. aastal kirjutas Walter Swing oma raamatus Richard Straussi ja uus muusika. Kogu partituur on täidetud rikkalikult vohama muusikaga, mis on juba seepärast mõttetu ja eesmärgitu. Et puudub igasugune inspiratsioon, seesmine impulss või üllam vajadus. 1950. aastal kirjutas üks põhjalikumaid Straussi biograaf Els Krause. See on täiesti kirjandusväline pildiline reportaaž milles puudub inimese looduse sügavam suhe. Kõla poeet Strauss on varasemast teostes ka kõrgemaid tippe vallutanud. Eraldi Straussi sümfoonilistest poeemidest raamatu kirjutanud Matias Hansen leiab, et siin on Virtoosne käsitöö ja helimaaliliste kurioossumitega mäng, kus puudub igasugune huumori hoonia, kus rutiinne tööhoog näitab selgelt, et pärast edukaid oopereid on tema instrumentaarses helimaailmad oma elu ära elanud. Et nende aeg on möödas. Muidugi on Strauss saanud tuntuks ka selliste mõtteteradega, et suudab koguni toidukaardi või klaasi vahutavat veini muusikasse komponeerida või alpisümfoonia loomise ajal ütles ta, et tahaks komponeerida nii, nagu lehm piima annab. Muidugi kõlavad need väited naeruväärselt. Tänapäeva üks nimekamaid saksa heliloojaid Helmut lahenmann on ühes pikemas usutluses aastast 2005 Straussi piss sümfooniast väga kaasahaaravalt kõnelenud tõstes esile selle tulevikku viitavaid Lutoslovskija Ligetini viivaid kõlakomplekse klastreid ja leiab, et Straussi orkestratsioonis on ka tänapäeva helilooja eile palju õpetlikku. Lahven man rõhutab, et palju kritiseeritud pinnapealsuse juures on see teos moodsalt realistlik, samas sügavalt romantiline. Nähtava reaalsuse varjus peegelduvad loodusest vastu üksildase rändaja tunded. Alpi sümfooniast valitseb naturalis on filmimuusika, mille juures puudub pilt, see tähendab film ise. Selle peab kuulaja enese jaoks visualiseerima. Rännaku emotsionaalne tasand on kohe teose alguses tajuta. Mitte üksnes ööpimedus, vaid ränd. Ärevust tekitab teadmatus mäkketõusu eel millest vabastab võimas päikesetõus. Jahisarved kutsuvad metsa vuliseva jõe kohiseva koseni, siis avaneb hiiglaslik vetemäng Harzkidze lesta seangi. Taldrikute kõlades on fantaasiarikkust. Lillelistelt. Ahasadelt jõuab rändaja mägikarjamaale, kus elustuvad lehmakellad. Läbipaistmatust kontrapunkti tehnikus läbita rägastikku ja seisab julgust rööriva liustiku ees. Hirm järgmise tõusu ees on väljendatud sugestiivse mõjuva vaikusega. Takerdub oboe meloodia kõneleb tippu jõudnud üksindusest. Kudu tõuseb, päike, pimeneb ängistav vaikus tormi eel on füüsiliselt tajutav. Hiiglasliku kõlaga maalitud torm on ometi ülimalt ökonoomselt komponeerida. Tormi järel laskumine päikeseloojang ja kustumine muusikas kõlab ühe võimsa elamusega rikastunud inimese tänulaul. Lõppenud saates kõlasid katkendid Richard Straussi sümfoonilistest poeemidest kangelase elu ja surm ja kirgastumine süüdist, kodanlasest, aadlimees ja alpi sümfooniast. Berliini Filharmoonikute kliiblandi, sümfooniaorkestrit, Bremeni kammerkülarmoonikuid ja House orkestrid, dirigeerisid Herbert von Karajan, Vladimir askenaasi, Paavo Järvi ja kurtma suur saate autor oli Maia Lilje ja operaator Katrin maadik.