Algab Richard Straussi 150.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja kolmas saade. See on ooperimuusikast Saalomonist kapriczani sarja autor on Maia Lilje. Ma ei söandanud jätkata tööd, kuni ühel päeval tärkas mõte, miks ei või kõigest kõrvalisest loobudes alustada kohe lausega, kui kaunis on printsess Saalomon täna öösel. Pärast seda polnud enam raske puhastada draamakirjanduslikust ilutsemisest. Nii et sellest sai päris ilus libreto. Nüüd, mil tants ja lõpus see on valatud muusikasse on kerge rääkida. Edu valdi, teos otse karjus muusika järele. Muidugi oli see nõnda. Aga seda tuli õigel ajal märgata. Mis köitis Straussi Oskar Vaildi draamas eelkõige tuntud Piiblisuse kujutamine oma ajastu sätes söökli valitseva kunstistiili juugeldi vaimus. Tollase kunsti huviobjektiks oli naine, kelles nähti põimuvaid vastas poolusi. Naine kui armastaja ja naine kui kohutav vampiir. Mehi hukutab sambad taastada. Nii tõusid arvukaid kunstiteostes Clilt muuk pikassa raugelt morbiidset naiskujude hulgast esile nende Teemulikud, suguõed, Saalomed, juuditid, Messaliinad. 19. teisel poolel oli vaevalt ühtki kristlik motoloogilist naist kuju, kes kunstis, kirjanduses ja muusikas kaasaegseid sel määral oleks köitnud, kui Juudama printsess, säärane hukutava ilu ja erootika kehastus, kes tetrar Heroodiaselt ristija Johannese tead, nõuab, et seda surmaihalusest suudelda. Riho Straussi kaks varast ooperit Contra ja Fourier nood olid suuresti mõjustatud vaagnelist ega pälvinud erilist tähelepanu. Oma suurt iidolit, austades Urida nende partituurid viimastele lehekülgedele kirjutanud sõna Jumalale tänu ja pühale vaevlerile kõik võimsamale. Juba tol ajal peeti Straussi dirigendina üheks paremaks vaatleri ooperite, eriti Tristani ja Isolde tõlgitsejaks. Strauss otsis uue ooperi jaoks dramaturgiliselt tugevat kirjandusteost, mis oleks moodne ja uus. Oscar Wilde'i Salome tuli Saksamaa teatrites Hedvig Rahmani tõlkes mängitud menukalt juba 1901.-st aastast. Helilooja nägi seda esmakordselt 1902. aastal Berliinis Max Reinhardti lavastuses ja Kertult ainult ikkagi nimiosas. Mõtte kasutada Vaildi traumat oli tekkinud ilmselt juba varem, sest kui veini tuntud muusikaprofessor Riho Grünthal pärast etendust märkis, et see suse on Straussi ooperi jaoks vastas viimane juba komponeeri. Piirdame Oscard vailt kirjutas oma ainukese draama 1892. aastal prantsuse keeles ja pidas nimiosatäitjana silmas Saara Bernari. Teose esmatrükk ilmus Pariisis 1893. aastal. Inglise juugendstiili ühe väljapaistvama esindaja oopri pööbli väga kaunite illustratsioonidega. Valdis Saalomon vastas oma dekoratiivse sümbolitest rikka keelega. Enam kui ükski teine kirjandusteos juugendstiili esteet pikale ja moodsa psühholoogia, eelkõige Sigmund Freudi uudsetele järeldustele inimese alateaduslikest instinkidest. Juugelditon ka erootiliseks kunstiks nimetatud erootilised surmamängud idamaiselt eksootilisest öös mida valgustab sümboolseid tähendusi andev oma palet endeliselt muutev kuu. Tegelased, keda juhivad nende ülespiitsutatud ihad. Selline on atmosfäär, milles arenevad ooperisündmused. Teksti koostas Straussi ise, kasutades Hedvig lahmanni tõlget. Teie kirjavahetus Rolaaniga, kelle poole ta pöördus prantsuse ja saksa keelenimede hääldamise küsimustes, näitab, kui põhjalikult ta kaalus iga kärbete teksti tost. Roland suhtus ilmse vastumeelsusega valdid väljenduslaadi. Ta tunnistas küll teoses peituvat dramaatilist jõudu, kuid kahtles lõpptulemuse väärtuses. Muu hulgas kirjutas, kuidas te, kasvõi see, et muudaksite ümbritseda seda Sheczpirliku atmosfääriga. Missuguseid õilsaid installatsioone oma saal on, meile ka ei annaks. Ei suuda te sundida seda unustama. Kardan, et olete nõiutud saksa tega tehklikust kirjanduses. Draama väga dünaamiline liigendatus, spiraalina kulgeb, areng andis hea vormilise aluse, Strauss ise rõhutas muusika juhtivat rolli. See on sümfooniadraamas ja see on psühholoog, loogiline, nagu muusika üldse. Vaid minu peenelt diferentseeritud orkester. Oma närvi, kontra punktikaga võis Saalomon lõpus sellist tungida sfääridesse, mida suudab avada üksnes muusik. Helilooja kasutas selles ooperis erakordselt suurt ja rikkaliku orkestri koosseis. Partituur nägi ette 106 mängijat. Juust, orkester kujundab teosest terviku, seob ja lisab värve ja varjundeid. Igale stseeniga annab ooperi alguses kireva lehvikuna lahti rulluvale atmosfäärile eksootilise väreluse toob esile kalliskivide köötleva sära. Laseb kuulda Heroodesse kõrvus kohisevad surmainglitiivad kohinat ja haarab kuulaja saalomoni leegitseva võidu joobastuse lummusse. Mis ometigi tõdemuseni, et armastuse saladus on suurem surmasaladusest. Salome järel algas Straussi kaks aastakümmet kestnud koostöö mitmekülgselt haritud ning paljusid keeli valdava tollal juba tuntud Austria draamakirjaniku ja poeedi Hugo von Hoffmann staariga. Ta oli sündinud 1874. aastal seega Straussist 10 aastat noorem. Nende ühistöö tulemusel valmisid kuus ooperid, Elektra Roosikavaler, Ariadne naksusel, varjuta naine, Egiptuse Helena ja Arabella. Kui libletist 1929. aastal ootamatult suri. Kuritööjärgus oopertana armastus, järelhüüdes lahkunule kirjutas traus. See geniaalne inimene, suur poeet, peenetundeline kaastööline ja heldesõber. See ainulaadne anne. Kunagi pole üks muusik sellist abimeest ja toetajat leidnud. Keegi ei suuda teda minule ega maailmale asendada. Koostöö algas, kui Strauss oli tutvunud Hoffman Stahli näidendiga Elektra. See mütoloogia aineline perekonnadraama mõrvade ja kättemaksuiha reetmise ja andestamise omalaadne psühhogramm avaneb täielikult muusikas, mille karjuvalt ekspressiivne kõlamaailm kaku fooniline krahh. Nagu üks kriitikuid kirjutas, oli suurele osale publikust šokeeriv. Strauss ise tunnistas, et Elektra muusikas on psühholoogiline polüfoonia viidud äärmuseni või nagu ta juba Salome puhul oli öelnud vaid minu peenelt diferentseeritud orkester oma närvi. Kontra punktikaga võib tungida sfääridesse, mida suudab avada vaid muusika Salome ja Elektra ka aastaist 1000 905909 oli Strauss tõusnud moodsa muusikajuhtfiguuriks siis tekkida ootamatu stiilipöörde. Leiti, et järgmise ooperiga Roosikavaler aastast 1911 andis ta järele nii-öelda raha aadlimaitse-eelistustele. Kuid juba Elektra loomise aegu oli Strauss tunnistanud Harri Keslerile, et ta töötaks meelsasti mõne komöödiaga, aga ei leidvat sobivat süžeed. Meeles mõlguvad vaid tartus. Strauss pidas silmas realistlikku elulist komöödiat. Aaderliku päritoluga Harry Kesler oli tema tutvusringkonnas üks tähelepanuväärsemaid figuur. Kunstikogujaid, kirjanik, publitsist ja hiljem laia tegevushaardega poliitik, kes natside võimuletuleku järel Saksamaalt emigreerus. Kesleri kirjandusliku pärandi hulgas on hindamatu väärtusega päevaraamatud, mida ta eluaeg pidas. Sealt leiab ka Straussi puudutavas mõndagi huvipakkuvat. Just Kesler oli see, kes Hoffman Stalile tutvustas võimaliku lähtematerjalina üht Jean-Baptiste vee rokokoo romaani pealkirjaga Sevali Fabloog seiklused, mille nimitegelane oleks oktav jaani tulevase roosikavaleri prototüüp. Kesleri päeva kirjas on read. Rahaga, mis üks lõbus mänguline ooper neljas traussiga sisse tooks, võiks ta lapsed üles kasvatada. ETA võis libreto oma stiili järgi kujundada. Keegi oleks saanud öelda, et ta Straussi jaoks midagi all oma taset kirjutab. Mariate reisija valitsuse aeg, 18. sajand, Jevgeni Roku ning veel 20. sajandi alguses ülipopulaarne piini Valls ja tegevuspaigana aristokraatlik salong andsid võimaluse haruldaseks sümbioosiks. Sündmuse looritamine seksuaalsusega oli otse aja käsk. Pea esiette kandeni oli Strauss teose pealkirjastanud oks follerghienov pidades loo keskseks tegelaseks Molyerlikult mühakliku Parun oksi, keda ta muusikaski vastavalt karakteriseerinud. Kesler leidis androgüünset biilseksuaalne mäng marssal liini oktavi jaani ja Sophie vahel milles ongi teose peamine võlu jäi Straussi poolt sisuliselt tabamata ehkida muusika. Seda trastilisel moel oli väljendanud teesklus ja siirus maskeeringut ja tunde peegeldused, kõige peenemaid varjundis. Roosi üleandmised, sellesta motiiv on sümbolistlike muusika, mida komponeeritud hõbedane roos saab oma eksootilise kõlaga ihaldatud kättesaamatu, keelatud armastuse sümboliks. Kui noor oktav ja see tähendab roosikavaler kaunile Sofiile vananeva oksi kihla kingituse roosi üle annab süttib noortes tõeline armastus. Marssal liin, kes oktav jaanis armukese kaotab mõistab aja muutlikust, soovide ja ihade hääbumist. Roosikavaleri menu oli tohutu. Dresdenis, mis oli saanud Straussi ooperite sagedasemaks esituspaigaks liikusid mitmetes saksa linnades varaka publikuga erirongid. Roosikavaler on Straussi ooperites meilgi ehk tun. Kui meenutada lavastusi Estonia teatris ja õnnestunud ettekannet Estonia kontserdisaalis. Alles möödunud aastal. Teater teatris draama ja arleqinaadi opera, puhva ja operasseeria ning komedyydellaarti segu. Kas Libretisti mõtteis kuju võtma varsti pärast roosikavaleri Dresdeni esietendust 1911. aasta veebruaris mille lavaletoomisel oli oma nõuannetega abiks olnud ka kuulus teatrimees Max Reinhardt? Täis oli umbes pooletunnine ooper, mida saaks esitada koos muli erikomöödiaga Kudanlasestaadi mees. Kirjaniku erutas võimalus eksperimenteerida, kui ta publikule mängu mängus anda klassikalisele teatrivormile moodsamat ilmet. Aprillis 1912 oli ka muusika ometi valmis. Esiettekanne ei toimunud siiski Rainharty saksa teatris ega uhkes Dresdeni Semperooperis vaid äsja valminud Stuttgardi õukonna teatri väikses majas. Molyeri ühiskonnakriitilist komöödiat arleqinaadi pealkirjaga tserbinet ja tema neli austajad ning mütoloogiast ainet saanud lugu Ariaadmest. Ei aidanud ka Max Reinhardti reži hiilgab solistide koosseis ega seegi, et dirigendipuldis seisis Richard Strauss ise. 1913. aastal valmis uus libreto, nüüd täiesti ilma muleerita. Väikesest kõrvaltööst kujunes pea töö väikesest mulje asjast geniaalne lavateos, mis esietendus Viinis 1916. aasta oktoobris. See oli ooper Ariadne maksusel ühes vaatuses eelmänguga. Eelmängu tegevus leiab aset viini ühe jõuka mehe majas, kus käib parajasti ettevalmistus töö suurejooneliseks peoõhtuks. Kaaladine järel tahab rikas kunsti metseen näidata külalistele heroilist ooperit Ariadne millega astuks ühtlasi esmakordselt publiku noor lootustandev helilooja. Seejärel näeks õhtuprogramm ette buffet stiilis järel mängu. Pealkirjaga tserbin ette ja tema neli austajat pidulikku õhtut krooniks aga suurejooneline tulevärk. Ootamatult tuleb maja härralt aga uus korraldus. Nimelt peab mõlemad tükid nii Bufo kui seeria samaaegselt ette mängitama sest seltskond on liiga kauaks lauda istuma jäänud. Aga tulevärk algab täpselt kell üheksa. Helilooja ja artistid tehku kohe vajalikud kupüürid, nii et mõlemad tükid. Punkt kell üheksal lõppeksid. Nõnda absurd, sest ülesandest ei ole vaene komponist vähem šokeeritud kui primadonnad tenor ja kõik ülejäänud artistid. Kui siis tegevusse astuvad komediandid, muutub konflikt tõsise, õilsa kunsti ning kergemeelse pinnapealset meelelahutust pakkuva vahel veelgi selgemaks. Meeleheites kompunist jõuab arusaamisele, et tema õige koht pole selles maailmas. Serblane. Naiselikult kavala ja targa komöödia antide trupi tiiva ilmumine paneb aga kõik muusikud hõõguma. Helilooja armub esimesest silmapilgust ning näeb tekkinud situatsiooni hoopis teiste silmadega. Serbi need elutargad, arutlused sellest, kuidas kaks lugu siiski korraga mängitud saaks on tal ootamatult vastuvõetavat otsekui tema enese veendumusest sündinud. Et kõik siin ilmas on võimalik, kõik elab muutumises. Lõhe tema ideaalse kujutlusmaailma ja tegelikkuse vahel ei paistagi nii ületamatu olevat. Veel enne kui ta tõeliselt taipab, mida temalt nõuti, on etendus alanud. Kes oma armastatule truudust oli vandunud ning nüüd hüljatuna üksnes surma igatseb on autorile andnud Hoffmann Stahli sõnade järgi võimaluse käsitleda elu lihtsamalt ja samas kohutavamat probleemi truudust kas kaotatust kinni hoida igavesti truuks vandele kindlaks jääda kuni surmani. Või siiski elad edasi, elada igast olukorrast välja tulla. Komediandid on asetunud kulissides ning jälgivad oma mängujärge oodates ooperit. Ariadne lõputu kurbus liigutab neidki, kes eelmängus ooperiidees nii suure põlgusega olid suhtunud. Oma rolli sootus unustades peavad nad nõu, kuidas õnnetut trööstida Serbia eta püüab oma bravuurse Saarias. Kas me, naised pole nüüd omavahel Ariadne lohutada ja talle õpetusi jagada, kuidas armastuse ja meestega ümber käia kui ka temal on võimatu Ariadne kindlameelsust kõigutada? Muusikas on magusa melanhoolia, võluv terve rõõmsameelsus vaimukus ja kõlavärvid. Rikkus Straussi muusikas on ehk Mozart, pliku Young. Ühendada retsitatiivi laululise stseenid sellise meisterlikkusega nägudest teed oleks mõeldamatu. Mozarti eeskuju. Siis saabub noor jumalalt, pakkus Ariadne, aga usub, et surmajumala saadik ise on tal järele tulnud et koos puhtamasse õilsemasse riiki minna. Ta ei taipagi Eton rõõmu jumala käte vahele viskunud. Armastuse müsteerium, mis kogu tegelaskonna ees nüüd avaneb, on tõeline ime. Leegitsev meloodilisus, mis ooperi lõpuosas nüüd valitseb, on lähedane nii Wagneri Isolde armu joobastusele kui Straussi eneses Saalomon surma ekstaažile. Ma isa muusika vaimu käsitleda teisiti kui armastuse vaim. Kreeka mütoloogiast pärit temaatika läbib Straussi loomingut punase joonena. Tema 15-st ooperist on tervelt liis leidnud ainestiku antiikkirjandusest. Need on Elektra, Ariadne maksusel, egiptuse Helena täpne ja tahame armastus. Siinkohal tahaks paralleele tõmmata mitmete teiste 20. sajandi esimese poole Neub klassitsistlik heliloojat aga näiteks Stravinski one keeri ja Karl Orphy antiigiaineliste oratooriumitega. Juba küpses eas oli Strauss väitnud, et tõelise ooperi süžee võib leida mütoloogiast. Erinevalt romantik kuist, eelkõige bakterist, ei ammutanud ta inspiratsiooni saksa keskaegsest mütoloogiast. Straussi jõudis oma loomingus ooperižanri lätete, veel enam aga suurte tragöödia meistrite assiluse euri piidesse ja Sophocklase juurde, keda sageli luges. Libretistidena jagasid. Richard Straussi monumentaal samaidi omapärasemaid lavateoseid on taas koostöös Hugo fon Hohmastaliga valminud ooper Frouon Shaten naine ilma varjuta võix tõlkidega naine, kel pole varju sel mõistatuslik sümbolite ja kõlarikas teos mida kannab katsumuste ja lunastuse armastus. Emaks saamise õndsuse idee. Ooper valmis 1915. aastal kuid esimese maailmasõjaga seotud tingimustes polnud nõnda monumentaarse kolm pool tundi kestva erilisi lavastusnõudeid ja hiiglaslikku esituskoosseisu eeldava teose lavale toomine võimalik. Ooperis ettekanne toimus Viini riigiooperis alles 1919. aasta oktoobris. Dirigeeris Franz Shalk, lavastasid Hans projerja Franz roller. Peagi jõudis sega Dresdeni Semper ooperilavale. Ooperi peategelane on vaimude maailma valitseja keeko padi, tütar, kes kauniks valgeks ka selliks muundununa on sattunud inimeste maailma üksikule mägedest ümbritsetud saarele. Pistrikust juhituna on selle saare valitseja keiser Ta metsas leidnud. Ja hetkel, kui väle lind looma ründab, on too muutunud kaunist tütarlapseks. Keiser on haavanud aga oma lemmikpistriku, kes teadmatusse sööstab. Möödunud on pea aasta keisri naiseks saanud tundmatu olend. Ei ole enam loom ega veel ka inimene, sest tal puudub inimhinge ja naiseliku viljakuse kehaline sümbol vari online ilma varjuta. Et inimeseks saada armastust ja ema õnne kogeda ning oma mees õnnelikuks teha, tuleb tal katsumusi ületades endale vari leida. Kui see ei õnnestu, peata keikopadi tahtel vaimuderiiki tagasi pöörduma, keiser aga hingetuks kiviks muutunud. Varjuotsinguil leiab ta oma inimlihkajaliku amme abil linnast õnnetu abielupaarivaene, kuid töökas värval ja tema kaunis noor naine, kes elust ja mehest rahuldust ei tunne ja seepärast ka lapsi soovi. Rikkuse nimel on ta valmis oma varju ära müüma. Keisrinna jaoks jääb katsumuste eesmärk viljakus ja emaduse õnn esialgu mõistetamatuks. Eneseületamise teele on viinud teda soov inimeseks saada, nende hulka kuuluda. Siis näete, missugust hinda on inimesed valmis maksma, et igavesest surmast armastuse kaudu igavese eluni tõusta. Seepärast keerdub ta värvali naise varjust ega nõustu jooma Keiko Paldi templivalvuri poolt kuldsest joast pakutud eluvett. Abielu õnneta inimeste armetus on äratanud keisrinna kaastunde. Loobumise tasuks on taevane kingitus, vari. Tema viljakus. Õnnistatud inimlik kaastunne on see, mis talle varju annab. Nagu muinasjutus ikka, ootab mõlemaid paar ees õnnelik tulevik. Ooperi lõpus kõlab sündimata laste ingellik koor. Selline oli ooperinaine ilma varjuta väga lühike sisukokkuvõte mis tervikut nägemata ja muusikat kuulamata lavateosest vaevalt täit ettekujutust saab luua. Mitte kärpida imelise linnutiibu. Julgus on iga muinasjutu seesmine valgus. Seepärast on keisrinna nii helendav ja julge ning viskub suurimas õudusest, kui sirutuvate tiibadega luik vastu võõrale ja salapärasele. Võõrad ja salapärased on sellised ööd nagu pühad, kõik taevakingid neid läbi elada on meie püha kohus. Töö käigus kirjutas Strauss libretistil just seal, kus mõistetav sõnadega väljendatab, tabamatuks jääb, tuleb mängu muusika, mis alati on mõõdetamatu seletamatu väljendamiseks. See, mis poeet sõnu üksteise järel ritta seades öelda tahab suudab helilooja väljendada ühe akordiga. Enamgi veel, ta võib helides väljendada kõike seda, mis sõnades tabamatuks kättesaamatuks jääb. Ikka ja jälle öeldakse mulle, et see kõik on nii raske. On see tõesti nii raske, kas pole need üsna lihtsad sümbolid, mis siin antud keiser, kes kivistuma peab, naine, kes ei jäta varju. Need on asjad, mida võib näha ja mõista. Juba esimeste teksti lisanditega tutvudes oli helilooja vaimustuses. See on ilusamast ilusam, puhas, väga õilis, uhkete sümbolitega muinasjutuaines. Autorite kirjavahetus annab aimu, kuidas peenemategi kunstiliste ja sisuliste detailide üle vaieldes üksmeelele jõutakse. Teil on õnnestunud luua imepärane muusika süntees parimast ja tõepärasemast, mida seni loonud olete. Nagu Mozarti võluflöödi, syya, Tonio vannis või Weberi nõid küttis, põrkuvad siingi maine ja ebamainalad. Jäädvuslik ja vaimne. Sündmuste käivitajaks on deemonlik jõud. Vahelduvad tegevuspaigad. Salapärane seitsmest hiigelmäest ümbritsetud üksildane saar. Keisserlikud terrassid, aiad ja pistrikute paviljon. Värvali maja ja keisrinna magamistuba, maa-alused võlvid, vaimude või haldjate riigi maastik ja seal kõrgub tempel. Selline on ooperisündmuste mängumaa suurune tegelaskond, kes viit juhtfiguuri keisrite, keisrinna, amme, värvalit ja tema naist ümbritsevad. Keisri ja Keiko, padi, teeniaskond ning linnarahvas, hulk nimelisi nimetuid tegelasi. Mitmed neist lavataguste häältena veen mitmeks liigenduskoor ning vaid eksootilise muusikalise sümbolina kujutatud punane pistrik. Tark ja kaval lind, kel sündmuste ahelas on oluline tähendus. Pistliku silm pole ainult kuu sümbol, vaid ka õnne ja õnnistust Too sümbol. Pistrik aitab kahel peategelasel oma pettekujutluste taha vaadata ning lõpuks eesmärk saavutada. Novellikogust leitud muinasjutust ja koguni Faustist ning Mozarti võluflööt dist. Ka uuris libletist väga põhjalikult Wagneri ooperite sümbolite rikkaid tekste. Tegelaste hingeseisundit. Kirjanduslikult õnnestunud tekst sai heliloojale fantaasiat tiivustavaks lähtematerjaliks. Strauss komponeeris ülidramaatilise ja värvidest varjundites seni kuulmatult rikka igale tegelasele karakteersed psühholoogiseeritud kõla välja. Muusika väljendushaare ulatub peenelt tajutud poeesiast hüsteeriliste puhanguteni. Straussi enese sõnul on muusikal seos nii Elektra kui Ariaadnega hiigelkoosseisuga orkestris, milles uudsete kõlaallikatena on klaas harmoonika ja viis Hiinakongi vahelduvad ülitihedalt kõlamasid kammerlikult peente passaažidega. Ebatavaliselt rikas on meloodika ja kõlavärvide skaala. Reaalsuse piir kompab harmoonia ja pingeliste arenguliinide kontrapunktiline tihedus. Muusikaline areng kulgeb pikkades stseenides ja monoloogides, mida seovad kaheksas sümfoonilised vahemängud. Nagu öeldud, esitab ooper ülikõrgeid lavastuslike ja muusikalisi nõudmisi ning see on peamisi põhjusi, miks seda teost üsna harva ka suurimates teatrimajades esitatakse. Strauss leppis selle teadmisega juba esietenduste aegu nii Viinis kui Dresdenis. Helilooja nimetas teost oma murelapseks ja viimaseks suureks romantiliseks ooperiks. Ka elu lõpus hindas ta seda üheks oma paremaks kunstiliseks saavutuseks. Te kuulete nüüd kahte katkendit Richard Straussi ooperist Frauane Shatel, milles avanevad peategelaste keisri ja keisrinna hingeseisundit kohutavais eelaimdustest saatuslikes valikutes elu ja surma üle. Keiser on talle ustavaks jäänud pistliku juhtimisel järgnemas oma salaja lahkunud naisele, kes otsib varjulind, viib teda üle mägede värvali üksildase maja juurde. Nähes seal oma naist, tekivad keis kõhklused, temad ruuduses ja tärkab soov teda tapp, milleks ta siiski suuteline ei ole. Kuhu põgeneda, kas kuristikku, kus ükski loom ega inimene tema kaebeid ei kuule? Keisrinna on värvali majas magama heitnud ähvardavalt ilmub unenäos tema ette keisi kiviks tardus koju. Vaid mehe appikarjuvad silmad annavad veel mingeid elumärke. Naine mõistab, et on oma mehe ja vaese värvali kannatuste põhjus. Sest hingevõitluses tunneb ta surma lähedust. Ta on valmis, isekiviks, muutub kõik, mida ma puudutan, sureb. Richard Straussi ooperiloomingust viimati kõlasid katkendid ooperist naine ilma varjuta, keisri rollis oli Placido Domingo. Viini Filharmoonikute dirigeeris jootšell. Keisrihinnana esines Debora voik. Baieri raadio sümfooniaorkestrit juhatas Richard Armstrong. Saate algusosas kõlasid katkendid ooperist Saalume Temme soleerimisel kuningliku komment kaadeni. Orkestrit juhatas Antonio Papana veel muusikat ooperist Ariadne naksusel esitasid klint pärl ja anna tooma passintov Viini Filharmoonikute dirigeerisid tsenslavaid. Saate autor oli Maia Lilje ja helioperaatorid Katrin vaadik ning Helle Paas.