Tere päevast, alustame loengutsükliga suulisest eesti keelest ja stuudios on Helsingi Ülikooli eesti kultuuri ja kirjanduse lektor Tiit Hennoste. Minu jaoks on Tiit Hennoste siiski minu õpetaja, Tartu Ülikoolis aga suuline eesti keel. Mis ajast on see olnud teie enda huviorbiidis, kui pikk on see teie uurimise lugu? Ohoo, tähendab tegelikult ma alustasin suulise kõneuurijana ülikoolis, tegin oma diplomitöö sellest, kuigi ma asjast midagi eriti ei teadnud. Välismaaallikaid ei olnud kätte saada, see oli aasta 1982. Vahepeal pidasime väikse pausi ja siis hakkasin uuesti 90.-te alguses uurima ja siukse põhilise uurimisteemana, noh ühe nagu ma jätan kirjanduse ajakirjanduse kõrvale, siis keeleuurimisteemana on toonud mulle 90.-te aastate keskpaigast, nii et ma olen 10 aastat nagu pidevalt tegelenud, et sellega ja see on olnud põhiline tegevus, kogu aeg seda uurida või analüüsida või õpetada, koguda ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja koosisse suuline keel paigutub selles üldises keelesüsteemis. Vot siis peab hakkama nagu kaugemalt peale natukene. Et esimene asi, millest ma rääkida tahan, ongi see, et kui me võtame eesti keele, siis suur osa inimesi on harjunud sellega, et see on kirjakeel, seldame, nimetame eesti keel, eks see on see ilus ja kõik muud kaunid sõnad sinna juurde. Õige eesti keel. Tegelikkus on niimoodi, et iga keel jaguneb terveks reaks, allkeelteks või variantideks. Väga detailseks minnes võime öelda, et iga inimene veidi omamoodi see on, see on kõigile selge. Harjunud, moodustavad niisuguseid suuremaid kogumeid, mille piirid on jälle järsemad. Ja kõige hullem on veel see, et neid ei saa jaotada ilusasti ühelt aluselt, et see ei ole nagu koopiat lõikan 12-ks tükiks vaid nad jagunevad nagu kuidagi niimoodi. Risti üks jaotus on, see on see normikeel ja mitte normi keeled. Normikeel ongi see, mida meil tavaliselt kirjakeeleks nimetatakse, kuigi see mõiste lingvistide jaoks on veidikene hämaruse kirjakeel. Aga ta on ikkagi normikeel, kus on kindlad normingut öömile, põhjale inimesed räägivad, eks ole, ja kirjutavad eelkõige mis tahab ühtlasi toimetamist ja redigeerimis, muidu ma ei saa neid komasid ja, ja kõike muid asju sinna paigale. Nii et teda õieti spontaanselt päris hästi jälgida ei saagi. See oli nüüd üks selline jaotus ja kui me läheme tagasi näiteks 19.-sse andisse umbes rahvuslikku ärkamisaega, siis oli Eestis nagu kaks niisugust keelt, üks oli see kirjakeel ja teise poole moodustasid siis murded. Sellised vanad kohamurded, ütleme niimoodi, aga siis 20. sajandi alguses kõigepealt toimusse kirjakeelele reform, ma arvan, seda võiks nii nimetada, vaata Aavik veski tulid ja tegid, ütleme, nende juhtimisel tehti see keel üpris põhjalikult ringi. Nii et 19. sajandi eesti kirjakeel ja 20. sajandi ütleme 30.-te aastate eesti kirjakeel on vägagi erinevad asjad. Tulid õigekeelsussõnaraamatut, tulid need Elmar muugi morfoloogilised muutmistüübid, mida suurem osa eestlastest on koolis pähe tagunud, et mis kuulub sinna kuu ja mis kuulub sepi, mis kuulub, ma ei tea, mis tüüpi veel, eks ole. Nii, ja siis, umbes 1900 kolmekümnendatel aastatel hakkas vaikselt tekkima, aga see kirjakeelekultus, see kirjakeel on see ainus õige keel, kõik teised keeled on mingisugused väärad, valed lohakad, halvad, ükskõik kuidas me kõik peame kirjutama kirjakeelt, rääkima kirjakeelt, et see on ainus õige eesti keel. Ja see püsis läbi nõukogude aja. Kusjuures nõukogude ajal lisandus talle veel üks münt juurde, tähendab seda ühtsust vaadati väga selgelt kui rahvuse põhialuste, sellist venestamise vastast, relva, mida ta täiesti kindlasti ka oli, et ta hoidis inimesi koos lihtsalt. Aga sellest ajast on see, et meie kõige tähtsamat grammatikat, kirjakeele normi grammatikat, Nad ei kirjelda, kuidas keelt kirjutatakse, nad kirjeldavad, kuidas peab kirjutama. Ja teine asi meie kõige tähtsamat sõnaraamatus õieti ainsat sõnaraamatut, kuni viimase ajani on õigekeelsussõnaraamatut juba see ütleb minu arust õigekeelsussõnaraamat mitte seletussõnaraamat nagu tavaline. Nii et nüüdseks on vaikselt need asjad asjad muutunud, ütleme viimane õigekeelsussõnaraamat juba ei käsi, vaid soovitab ja suhtumine asjasse muutunud teistsuguseks. Vot see on see üks kiht, see kirjakeel, mis on õieti normingute kogu see, millest peavad kirjutama lapsed oma küpsuskirjandeid, milles nad peavad kirjutama oma kirjandeid ja seda kasutatakse paljudes muudes kohta, tõdes ka me võime küsida, et, et kui see normingute kogu, et kus me seda siis siis kasutame, eks ole, et mitte igal pool. Tegelikult on niimoodi, et kui me seda kasutame, siis nõutakse seda ju avalikus elus teatud kohtades ja kirjalikus avalikus elus ütleme kõik seadused, bürokraatlikud, tekstid, kooliõpetus, kirjalikud tekstid, selline, ütleme siis valge ajakirjandus ja kvaliteetajakirjandus, ütleme Eesti Päevaleht Postimehes sellised lehed, teadus, need on kõik kirjakeelsed tekstid ja teatud kohtades on see nagu traditsioon, ütleme mingis teaduses, ega seal ei ole kusagile üles kirjutatud, et peab kirjutama, aga teatud kohtades on see nõue nagu bürokraatiakeeles või seaduste keeles. Ei kujuta ette, et me kirjutaksime argikeeles üles või murre. See on nagu üks selline asi. Ta on avalikus elus teatud kohtades. Teine osa nendest avaliku elu valdkondadest on tegelikult sellised, kus ei ole päris kirjakeel, näiteks ilukirjandus, mida alati on peetud ka kirjakeele tuumaks. Tegelikult suur osa ilukirjandusest ei järgi mingeid norminguid. Osa järgib tavaliselt autori tekst, aga kui me võtame sealt seest dialoogi sisse murdeid, seal on argikeelt, et seal on suulise kõne joonisel on väga erinevat putru sees tegelikult ja kogu aeg on olnud. Isegi sellistel ütleksime nagu mulje järgi hästi kirjakeelsetel ja rangelt loomingulistel inimestel, nagu Tuglas, kes redigeerida oma teoseid 100 korda. Tegelikult on seal üksjagu suulise kõne ja, ja argikeelejooni sees tema just dialoogides. See on nagu üks selline puu ja, ja teine osa siis sealt liigume edasi, siis tulevad sellised valdkonnad, kus see on ükskõik, umbes näiteks üks osa kollasest ajakirjandusest, ma mõtlen just kirjalikust, tegelikult ei huvitu sellest enam, seal kasutatakse slängi ja seal kasutatakse argikeelt ja näiteks mingeid popmuusikutega tehtud intervjuud või sellised asjad, kusjuures Eestis on see veel üsna range. Soomes on nii, et ma ei saa teinekord aru, mida see popmuusika räägib, siis ta räägib nii slängi, seal seal ajalehes. Ja siin tuleb veel üks asi öelda, et see kõik on kirjakeel. Kui mõni bürokraat kirjutab hästi jõledat teksti, millest mitte keegi aru ei saa siis me võime öelda, et ta kirjutab halba kirjakeelt. Et ta stiil on halb, aga see on kirjakeel. See järgib kõikvõimalikke reegleid ilusasti ja väga täpselt, aga ta on lihtsalt halb. Keerukas, tan, segane. Tegelikult võib sama hästi öelda, teaduse keel on suuremal osal inimestest tegelikult aru saama kui ka panna inimesele üks füüsika tekst ette ja öelda, et loe ta ei saa mitte midagi aru. Mitte ainult sisust, vaid ka see keel, need mõisted, kõik see on selline üsna segane. Lihtsalt teaduses on nagu pisut parem, et seal on kõrval selline populaarteaduse keel, mis on lihtsam. Ja ma olen mitu korda mõelnud, et meil võiks olla populaarbürokraatia kee. Et keegi ei ole nagu pakkunud, et võiks ju olla populaarbürokraatia, et ma kirjutan teisele juristile vaat sele jubedise, millest mitte keegi aru ei saa peale selle teise juristi ja see on nende õigus. Aga kui ta kirjutab seda teist teksti, siis peaksid olema täiesti populaarbürokraatliku keele soovitused. Nii nagu on olemas populaarteadusliku keele soovitused väga selged. Nii, nii et siin me võime öelda, et see kirjakeel tegelikult kui ma võtan nüüd üks, seal on need reeglid, aga kui ma teen ta tekstiks, siis selles on väga palju erinevaid niisuguseid variante. Allkeeli ilukirjanduses on oma teaduses on oma bürokraatias oma ajakirjanduses oma populaarteaduses omanud kõige erinevad üpris tugevalt, mõnikord üksteisest, mõned on jälle sarnased, teaduse bürokraatiakeel on üsna sarnased, see on nüüd üks selline asi siis normikeel mitte normi keeled, normikeel, siis kirjakeel ja sealt seest nüüd teine asi, mis on, on murded. See on nüüd niisugune sõna, et Eestis me oleme harjunud murdeks nimetama seda koha murred rahvusvaheliselt sõna dialekt tähendab kahte asja, kohamurret ja sotsiolekti sotsiaalmuret. Ja nüüd need murded, kohamurded olid kusagil noh, kuni 19. sajandi lõpuni ja veel 20. sajandi esimesel poolel ka eestlaste kodukeel argikeel. Eestlane kõneles maainimene, eriti, ta kõneles murret, argielugi, avaliku elu keel natukene, ütleme kui see maainimene, võrulane, ma usun 1930 läks ametniku juurde küll ta kõneles, iga murret kõnelenud kirjakeelt, aga ametnik paberit pani kirja ikka kirjakeeles. Nüüd muretega juhtus nüüd niimoodi, et need hakkasid 20. sajandi algusest vaikselt ära kaduma. Ja siin on nüüd võiks öelda siis objektiivsed põhjused, subjektiivsed põhjused, objektiivsed on see, et hakkas linnastumine, kujunes Eesti rahvuskorralikult välja, kujunesid kõik need teaduse ja muud keeled välja, korralikult tuli kirjakeelne haridus ja lõpuks tekkis selline olukord, et neis vanades murretes ei saanudki kõnelda enam kõigist uutest asjadest. See on nagu üks pool, et see ühine keel vallutas seda erialakeel ja, ja ühine teadvus, kui kujuneb rahvusteadvus inimestel, siis see on erinev, kui see kohalik teadvus, millega seostub see murdekeel. Ja teine pool asjast oli jällegi see, et oli täiesti teadlik võitlus murrete vastu ja see ei alanud mitte Stalini ajal, vaid juba 1900 kolmekümnendatel aastatel üpris jõhkralt, kui enne oli, enne seda oli see, et mõeldi, et õpime kirjakeelenormid murdekõrvale siis seal algas, õpime normid murde asemele. Ja selle tipp oli muidugi isegi pärast Stalini, aga 50 60.-te alguses, kui sisuliselt oli Eesti koolides eriti Lõuna-Eestis sama olukord väga paljuski kui 19. sajandi venestamise ajal. Murdekeele kõnelejaid häbistati ja mõnitati selle juures mitme asja tulemusel võib öelda nii, et 1960.-teks aastateks oli murdekeel kodukeelena argikeelena igapäevakeelena lihtsalt kadunud, välja arvatud siis Võrumaa Setomaa-alad, eks ole. Ja mingil määral saared, kusjuures vähem see, mis järele oli jäänud ja mis järele jääb tavaliselt murdest on aktsent. Aktsent on jälle laiem mõiste, see ei tähenda mitte ainult võõrkeelset aktsenti, meil kõigil on aktsent. Ja tegelikult praeguseni tunneb väga hästi ära selle, kes kust pärit on, kes natukene asja tunneb saarlase me tunneme kõike ära vähemalt Lääne saarlased, ajutine öö ja ta laulab Lääne-Eesti inimese, kui ta on siis loode poolt, tunneb ka väga hästi ära. Minu keeles näiteks keegi võib öelda, et tal on soome aktsent, ei ole seal seesama l on natuke seal ka seal ei ole palatalisatsiooni palatalisatsioon seal nurgas lõpeb ära võrukese, me tunneme ära ka siis, kui ta räägib nii-öelda ühiskeelset argikeelt, täiesti harilikku ühiskeelt. Ta palataliseerib üle igasuguse määra. Minu naine ütleb kodus mantel. Mul mul läheb suusõlme, kui ma pean niisuguse sõna välja saama, eks ole. Palatalisatsioon väheneb sealt kagust loode suunas, tunneb kohe ära, kui te lähete kirdesse kusagile, seal ei tehta vahet väldete vahel teine ja kolmanda välte vahel. Need inimesed on nagu väga raskes raskes olukorras. Kui need koolis peavad õppima, nad õpivad pähe tihti. Alles eile rääkisin ühe noore daamiga, kes ütles, et temal olid ka koolis lihtsalt suured raskused, kuna teatavasti väldetest oleneb normikeele käänamine, kuidas väänanud ja kuna tema ei kuule seda väldete vahet, siis ta õpib kõik pähe lihtsalt ja ma olen alati võõrkeelt näiteks soomlastele õpetanud siis ma olen alati öelnud, et kui te ei saa aru teise, kolmanda välte, vahest öelge ma olen kiirelt Eestist, Ma olen Rakverest. Ja kui te lõõr välja ei tule, soomlastel ei ole õõd, eks ole, siis üheltmaalt Saaremaalt, et mitte midagi ei juhtu. Tegelikult me tunneme üpris hästi, võime ka tänapäeval väikeste märkidega ära tunda, kust keegi pärit on, milline on olnud see tema kodumurdeala? Muidugi inimene võib natuke seda muuta ka mina ise mäletan, kuidas ma kolisin Pärnust Tartusse ja õige natukese aja pärast asendus mul see tooga seal on too aga lääne pool ja seal üleval ei ole üldse tood. Ja siis oli meil üks selline perekondlik pidu ja mu tädipoeg maatriks elab seal Loode-Eestist, sai päris vihaseks kohe, mis asja, satutud seal kogu aeg, kas sa ei oska inimese moodi rääkida seal nii võõrastele, et see too seal sees, niisiis murded, murded vaikselt kadusid, neist jäid ainult aktsendid, neist jäid ainult aktsendid järele, kusjuures me võime öelda veel seda, et kui me võtame selle kirjakeele või normikeele ja võtame need murded, siis kirjakeel arendas ennast 20. sajandi jooksul väga kaugele murretest. Praegune Tartu Ülikooli murrete keele ajaloo professor Karl Pajusalu on kunagi proovinud nagu kokku arvutada, kui suured need erinevused on sinu murdete ja, ja kirjakeele vahel. Ta võttis seal lihtsalt selliseid sagedasemaid sõnu ja olulised grammatilised vormid ja nii edasi. Ja sai niimoodi, et isegi keskmurdes on umbes pool ja ta 50 protsenti erinevust ja võru murdest kattuvus mingisugune 20 protsenti, et tegelikult see on väga kaugel sellest kirja. Jah, kui oleks kirjakeele alus olnud mitte põhjaeestiline, vaid Lõuna-Eestile, mis oleks siis juhtunud või, või kas, kas te, kas te fantaasia võtab? Seda ei, midagi, ei oleks juhtunud, me oleks kõik niimoodi kirjutanud. Ma arvan, et see keel oleks olnud natukene segasem ta praegu on meil ka Lõuna-Eesti jooni väga palju sees. Suure osa näiteks sellest, need iimitmest ja asjad on Lõuna-Eestist pärit ja väga palju sõnu ka. Aga ilmselt, et meil oleks siis olnud ikka Lõuna-Eesti põhjaga keel, aga temas oleks olnud rohkem põhjaeestijooni kui praegu on siis Lõuna-Eesti jooni kirjakeeles lihtsalt sellepärast, et lõunaeestlasi on palju vähem ja Põhja-Eesti mõju on tugevam ja nii edasi. Aga kui oleks olnud nii, et oleks võetud nagu mõlemast, kas siis see keelerikkus oleks nagu suurem olnud? Ei, kui me kirjakeelest räägime, seal on nagu kaks asja, üks on see, et teatud asjastandardi seeritakse tehakse norminguliseks ja seal püütakse ikka luua süsteemi. Kui, ütleme, eesti murretes näiteks läänemurdes, kus mina olen pärit, oli niimoodi, et seesütlev kääne oli alati tugevas astmes metsas pole tähtis, mis astmes on ülejäänud aga kirjakeeles on täpselt normitudeks, ole genitiivist või omastavast, tuleb see aasta ja kõik ülejäänud käänded on selles astmes, nii ei ole murretes. See on tehtud süsteem. Nii et selles mõttes seal ei tule nagu rikkus, teine asi, mis on sõnavaraline rikkus, aga seal on suurem osa asju ikkagi juurde leiutatud kirjakeelde juurde lisatud, juurde laenatud, tehtud, terminit tuletatud laenatud eri keeltest. Aavik tegi isegi mõnikümmend. No ta tegi palju sõnu kunstnikke, aga ütleme, kolm-nelikümmend vist on jäänus käibenägu käibel, eks ole. Nii et see tuled nagu teise koha pealt pisut ja see, et ma laenan nüüd Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti no ükskõik, kummast murdest sõnu, seda on ju väga palju laenatud me kõik ütleme, koer ja peni ja muud sellised asjad ja seal kujuneb välja lihtsalt see põhialuseks oleva murdesõna, see on niuke neutraalne koer on ikkagi neutraalne. Ja teine noh, peni on ikka samasugune koer talvega varjund juures, eks ole, ma mängin temaga noh siis oleks olnud ilmselt vastupidi, me oleks kõik kirjutanud peni ja koer oleks olnud selline varjundiga sünonüüm, muud, mitte midagi. Et see rikkus tuleb nagu teise koha pealt ja süsteemsust. No meil oli eriti Johann Voldemar Veski, kes oli bioloogia, tahtis, et kõik jookseks nagu taksonoomia. Et oleks hästi süsteemne. Nii. Ja nüüd, kui tulla tagasi sinna nende murrete juurde, siis vaat, üks asi, mis ma ütlesin, et murded kadusid, eks ole, aga see on suhteliselt universaalne protsess kõikjal maailmas olnud. Aga tavaline on see, et mujal tuleb muretest jäävad aktsendid, aga mujal tuleb sellele lisaks murrete asemele sotsiolektid ja sotsobjektid on tegelikult niisugused asjad, mis eelkõige väljenduvad natuke sõnavaras, aga kõige rohkem häälduses. Mis tähendab seda, et kui inimeriti, siis kui inimene räägib argielus, et hääldab nagu teistmoodi neid sõnu kõige kuulsam näide on, on siin, sobib meile on ehk siis minu veetlev leedi, et kõik me teame, kuidas lilleneiust palja hääldamise õpetamise abil, eks ole, kui ta või seal hääldama ja muid asju, eks ole, või kuidas see oli säilinud. Meil siin, eks ole, ja muud sellised asjad, palja hääldamise abil tehti kõrgklassi daam, eks ole. Inglismaal on need hästi teravad, need sotsiolektide piirid eestist nüüd vast hakkab vaikselt kujunema, ega seda palju-palju uuritud, aga Ta ei ole lihtsalt välja saanud kujuneda murrete asemele. Noh, ütleme kolmekümnendatel aastatel olid murded veel üsna tugevad ja inimeste juures nagu sotsiaalsed kihid tekkisid tasapisi ja Nõukogude segati kõik kihid segamini ja ei lastud kujuneda neil eraldi kihtidele. Ja keel kujuneb ikka põlvkondadega allkirjaga, et 10 aastaga 10 aastaga palju raha teenida, aga mitte keelt. Ma võin kirjakeelt muuta, sinna sõnu lisada, aga mitte keelt niimoodi vaikset sisemiselt muuta. Ja nüüd võib-olla hakkavad need asjad tekkima, seetõttu meil ei ole neid sotsiolekt eriti kinud. Sotsialektide selline põhialus on ikkagi sotsiaalsed kihid, kõrgi, kihvt töölisklass ja nii edasi. Seal on veel muid vanus ja teine oluline alus on tegelikult sugumehed ja naised räägivad natuke erinevalt. Ja vot see vahe on eesti keeles olemas mehed ja naised ja ega nad mõned sõnad muidugi, kuigi need tänapäeval kah muutuvate Labol naised ütlevad ka kurat ja põrgu ja kõik muud sellised asjad. Aga oluline vahe on selles, et muude tingimuste võrdsuse korral naised on normikeelsemad. Naised on alati normikeelsemad kui mehed. Ja see on üks väheseid sotsiolingvistilisi universaali, mis on leitud, et see kehtib kogu sellises noh industriaalsed ühiskonnas või Euroopas, Ameerikas igal pool Eestis kehtib ka naised, on normikeelsemad väga selgelt, et nad tahavad reegleid rohkem järgida ega seda seletada, ma ei hakka seletama, see oleks keeruline ja pikk ja lisaks sellele ei ole ühist seletust, on kolm-neli erinevat konkureerivat teooriat. Miks see nii on, aga nii on ja, ja see on tõesti universaalne nähtus selles suhtes ja see töötab praegu aga nii, et meil praegu siukseid korralikke sotsiolekti veel ei ole. Et sotsiolekti slängi släng kuulub muusse kohta nii, et need on murded. Ja kolmas selline alus on registrid ehk siis mõnikord kas stiilid öeldakse, kes on paha sõna ütleme, et kolmas alus on registrid. Registrit tähendavad eri situatsioonide keelt. Kui murded olid sellised, et seda keelt sarnastas see, et inimesed kuuluvad kokku, nad elavad ühes kohas ja suhtlevad siis registrid kujunevad sellest, et on erinevad situatsioonid need korduvad kogu aeg elus, seal on teatud sarnased tingimused ja need ühtlustavad seda keelt kogu aeg. Ja vot need registrid on juba keerulisem asi, neid on üsna palju. Kõige olulisema niisugused jaotused võiks olla, niisugused on avaliku elukeel ja argikeel on kirjalik ja suuline keel. On spontaanne keelekasutus spontaanselt kasutatudki ja on toimetatud või redigeeritud, keel on dialoogi, keel jo monoloogi keel. Ja on jaotus vastavalt ütleksime siis meediumile selles mõttes, et vahendajale on vahetu suhtlus, see võib olla silmast silma või telefoniga, aga ta on vahetu selles mõttes, et me saame kogu aeg vastastikku repliike vahetada. On paberil suhtlus, mis ei ole vahetu, ma kirjutan kirja ja alles kahe päeva pärast tuleb võib-olla vastus. Ja on elektrooniline suhtlus arvutisuhtlus, mis jääb nende kahe vahepeale kus on võimalik ka selline spontaanne ja kiire dialoogi vahetus, aga see on kirjalik, mitte suuline ja ta on ikkagi palju aeglasem kui, kui, kui suuline suhtlus. Ja vot need moodustavad nüüd omavahel niisuguseid üpris keerukaid põiminguid, need erinevad jaotused avaliku elu keel on enamasti kirjalik, aga võib olla ka suuline nagu loeng. Argikeel on väga harva kirjalik. Lihtsalt argielus me väga harva kirjalikult suhtleme, eks ole, noh nüüd samal ajal vahetame küll neid MSN ja muid selliseid asju, et seal on jälle olemas see kirjalike avalikus elus on vähem dialoogi, paberil on vähem dialoogi väga harva ja, ja samal ajal Nov suuline suhtlus vahetu suhtlus on peaaegu ainult dialoog. Isegi siis, kui loengut loend saalis on see dialoog, ma ikka vaatan, kas keegi magab või, või tukub või noogutab või mis ta seal teeb, see on igal juhul dialoog. Nii et seal moodustub selline keerukas keerukas põiming ja missugused need niisugused keskmed seal võiks välja tulla. Üks kese võiks olla argikeel argikeel, see on nüüd tõesti, mis tüüpiliselt on suuline, see on igapäevaelu keel, tüüpiliselt on ta suuline ja ta on tänapäeval siis noh, nagu ma ütlesin, selline ühiskeele erinevused eri kohtadest pärit inimeste vahel on väga pisikesed, me kasutame teda argikeeles, taan põhiliselt spontaanne, väga harva mäe argikeeles valmistame midagi ette argielus enne noh, me võime läbi mõelda, kuidas kodus emale valetada või midagi muud sellist, aga enne, aga see on väga harv juhtum, enamasti tuleb see spontaanne ja ta on enamasti dialoogide keel ja dialoog muidugi lisa spontaansust selle juurde me tuleme hiljem. Ja vaat selline argikeel hakkas Eestis kujunema 20. sajandi alguses vaikselt alguses linnades kus siis on nagu kaks sellist tausta, üks on see, et sealtmaalt tuli palju inimesi, tollel linnad kasvasid meeletu kiirusega, tallinn kasvas kaks korda sajandivahetusel, eestlasi tuli juurde ja nende murded segunesid ja moodustus selline linna argikeel. Ja teiseks see, et sajandivahetusel hakkasid haritud eestlased kasuta oma kodukeelena eesti keelt. Argielus varemat kasutasid saksa keelt kõik meie rahvusliku liikumise suured juhid, suuremas osas nende kodukeel oli saksa keel ikkagi. Aga nüüd see muutus. Ja loomulikult noh, nemad olid suure osa oma murdetaustast kaotanud juba ja nad võtsid selle argikeele nagu suhteliselt kirjakeelelähedasena. Ja vot sealt kujunes niimoodi tasapisi, kuni siis 1960.-ks aastatel vahetusse täielikult ära ja kujunes välja selline pargi keel argikeel mis on niimoodi, et kui me võtame teda nüüd näiteks morfoloogias, siis ta on väga kirjakeele sarnane, seal on väga vähe selliseid jooni, mis eristavad teda kirjakeelest. Ainus selline sage tõsiseltvõetav joon ongi see nuud ja n teed ei ole mitte teinud, vaid mõnikord on teinud ja seal on ka omad reeglid, miks ta niimoodi vahetub ja põhimõtted? No teine asi on muidugi sõnavara argikeeles on teatud hulk selliseid emotsionaalseid sõnu ja nii edasi aga suur osa nendest joontest, mida peetakse argikeelejoontega, tegelikult seda ei ole ja selle juurde me tuleme siis, kui me hakkame suulisest kõnest rääkima. Nüüd avaliku elu keel on see, mida me avalikus elus siis kasutame ja kirjutanud ja see on suures osas kirjakeel. See on suures osas kirjakeel. Aga siis noh, nagu ma enne ütlesin, siin võib-olla nii, et ilukirjanduses on seda ja teist ja kolmandat, eks ole. No ütleme näiteks, kui ilukirjanduses klassikaliselt oli see autori tekst kirjakeelne näiteks ja dialoogiga murdekeelne, siis võib siin öelda veel seda, et, et kui ta 19. sajandi lõpus tõesti markeeris murret ja ütleme veel Tammsaarel noh, näiteks kui Pearu kõneleb ikkagi kesk-eesti murret seal natukene, siis see on nagu murdemarkeerimine, aga siis muutus see tasapisi sele murdekeele roll seal ja temast sai totaka talumehe marker nii-öelda, et ütleme, kirjakeelsesse ilukirjanduses markeeriti murdega seda, et see tegelane veidi selline loll ja alaarenenud meesterahvas ta muutus tegelikult sotsiolekt tiks, kumma lingvistiliselt ütle ja siis nii-öelda dialekt selle sees oli sotsiolekti rollis. Vaata siit tulevad need imelikud, sellised sellised asjad ja põimumised ja segadused, et see kõik ei ole nii ilus või teise näitena võib tuua isegi terve eesti keele. Kui 18. sajandil oli, ütleme Eestis niimoodi, et kõrgkiht oli saksakeelne ja talupoeg oli eestikeelne, siis me võime öelda, et kogu eesti keel oli sotsiolekt alamkihi kee. See näitab, kuidas need need mõisted omavahel põimuvad ja segunevad, eks ole. Niisiis, et see on see avaliku elu keel. Edasi, kui me võtame siis selle dialoogi ja monoloogi, keele või spontaanse ja toimetatud keele ja kirjaliku ja suulise keele, vot vot need annavad kokku mingisuguse sellised kaks suurt keset ütleksime, nii et nagu ma ütlesin, kirjalik toimetatud monoloogi keel, see on enamasti ka avaliku elukeel, see seostub suuresti kirjakeelega, aga kui me võtame nüüd teise poole ja ütleme, et see on suuline, spontaanne dialoogi keel siis see on just see, mida tavaliselt selle suulise keele all mõeldakse ta võib-olla avalikus elus. Ta võib-olla argielus margi elu näide on tavaline kodune lobisemine, aga samasugune on see keel kaupluses kliendi ja, ja müüja vahel taan dialoog, tan, suuline, taan, spontaanne, me ei loe paberilt maha. Palun kaks leiba. Aid, ütleme seda niimoodi rahulikult peast, eks ole, nii. Ja vot see, kuhu me nüüd läheme siit edasi Nende asjade pealt seal üldise jaotuse pead ongi just see pool, mis on suuline, spontaanne ja dialoogikeel, ehk siis see, mida me nimetame suuliseks keeleks ja mida mina tahaks hea meelega nimetada kõnekeeleks, kuigi sellel sõnal on natuke selline argikeele tähenduse varjund. Aga seda me teeme juba järgmine kord, mis muud kui Kuulmiseni nädala pärast aitäh Tiit ennastele kuulas, küsis maris Johannes.