Algab saatesari, mis on pühendatud Richard Straussi 150.-le sünniaastapäevale. Sarja autor on Maia Lilje. Esimese saate pealkiri on kodanlasest kõlamaak. Richard Straussi ületamatult Virtoosne orkestratsiooni meister, 20. sajandi suurimaid ooperiloojaid, oma generatsiooni silmapaistvamaid dirigente ja võimekas pianist, mitmepalgeline muusik, revolutsionäär ja oportunism, filosoofia kõla, maag uuenevas, muusika, voolus tagasi tõmbunud konservatiiv ja publiku maitset rahuldav menu kompolist. Oma kohta 20. sajandi muusikaloos tagasivaatavalt hinnates kirjutas seitsmekümnendais eluaastais meister. Varem sajandi algul leidsin ma end eesliinilt nüüd vaid järelväes. See jätab mind ometi ükskõikseks. Ma olen oma elu silmapilgul olnud siiras. Kui 1900 kahekümnendail kolmekümnendail aastail oli muusikasse astunud uusi muutusi toov põlvkond ja Straussi loomingut, peeti vanamoodsaks konservatiivseks hindas helilooja tema ümber toimuvat sõnadega. Ehk see ongi aja olemus, et meie järelkasv, meie noor põlvkond, meie tänased ei suuda minul, lava ja sümfoonilistes töödes näha seda, mis ma neis muusikalises ja inimlikus mõttes elavaks tegid. Milles ma muusikalised ja kunstilised probleemid enese jaoks lõpule viisil noore põlvkonna jaoks need alles algavad. Me oleme kõik oma aja lapsed ega suuda kunagi üle oma varju hüpata. Meenutagem siinkohal heliloojaid, kes olid Richard Straussi lähema diakaaslased Gustav Mahler, Klootideszi Jeans ideedeks Neist kümmekond aastat nooremad olid Max Reger, Arnold söönberkija, Morris Raveedil. Uus põlvkond, keda Strauss eelöeldus silmas võis pidada olid temast paar aastakümmet nooremat meela part Ok, Igor Stravinski, Sergei Rahmaninovi, Anton Veeber, Jaan Bamberg. Aegade jooksul on Riho Straussist kujundatud hulgaliselt klišeelik, selge pilt. Strauss kui suur kodanliku heaolu ja perekondlikku hubasust nautiv mees. Terane ja tark, kaardilauas, kuid poliitiliselt naiivne, kirjaoskamatu inimene, kes samas oma materiaalseid huvisid silmas pidades pragmaatiliselt tegutseda oskas. Ka siis, kui soostus oma kunsti natsionaalsotsialistide teenistusse. Need pildid rehastraussist ei osutunud valeks kuid nad ei ole jätnud varju Richard Straussi kui oma aja suurimas, Saksa helilooja tänaseks klassikasse kuuluva loomingu tema laiahaardelise muusikalise tegevuse. Tema kui ühe 20. sajandi muusika arengut suunava jõulise isiksuse tähendab. Maailm, milles Richard Straussi loominguliselt pika ja viljaka elu elas oli suurte poliitiliste metamorfoosi aeg. Need olid Wilhelm Miinliku suurriigi ja esimese maailmasõja-aastat. Weimari vabariigi ja teise maailmasõja-aastat. Straussile sai kummatigi osaks õnnelik muusiku saatus. Ta oli imelaps, keda muusa juba hällis oli suudelnud. Kelle taevast antud anne isa sihikindlalt Haydni, Mozarti, Beethoveni, Schumanni ja Brahmsi klassikalistele traditsioonidele toetudes kujundama hakkas ja poja õpetajateks Müncheni õukonnaorkestri auväärsed liikmed kutsus. Nelja poolaselt algas Richardi klaveri ja peagi ka viiulimäng. Kuueselt komponeeris ta esimesed teosed Rätsepa polka ja jõululaulu mille teksti pani kirja ema, sest poiss oskas paberile vaid noote kirjutada. Selline muusikude algus loob paralleeli vaid geniaalse Mozartiga. Richard Straussi isa, üks oma ajastuks hinnatumaid metsasarvemängijaid, Franz Strauss oli tähelepanu väärne ja konfliktne isiksus. Ta oli Müncheni õukonnaorkestri esiKornist, kelle meisterlikkust Richard Wagner nõnda kõrgelt hindas, et panustan osaleda mitme ooperi Tristan ja Isolde ning Nürnbergi meisterlauljad esiettekannetel Münchenis ja siig Fredi ning Parcifani esiettekandel Bayrotis. Strauss seenior ei varjanud oma reserveeritud hoiakut Warneri muusika, nagu ka ärritust, poja paagneri vaimustuse üle aimama tädi veel, et lihastraussist saab peagi üks hinnatumaid Wagneri dirigente, kes juba kolmekümneselt debüteeris Bayrotistan Hoiseriga juhatas Wagneri 50. surma-aastapäeval seal Kristjanit ja oma dirigenditee lõpus juba 70 aastasena. Parcifali. Ja mitte ükski ooperihelilooja ei järginud vaatneri tõekspidamisi nii järjekindlalt ja nii isikupärasel moel kui lihast laus. Straus seenior ei võinud aktsepteeridega poja astumist uue muusikaradadele tunnistades Müncheni kuninglik muusikakooli direktorile Joosep Rainbergerile et ta nüüd moodsasse sõiduvette sukeldunud. Ometi oli ta nõnda palju annet. Isa instrumendile metsas arvele on rehastrauscomponeerinud lisaks kahele kontserdile imelisi teemasid veel paljudes teostes. Richardi ema põlisest Müncheni õllemeistrite psorlide perest pärit Johanna oli meenutanud, et väikese poisina olevat Richard metsasarvehelidele naeru ja viiulihelidele nutuga reageerinud. Noorest Straussi areng ületas kõigi ootused Müncheni tooma koolis ja Ludwigi gümnaasiumis paistis ta kaasõpilaste hulgas lisaks muusikalisele võimetele silma oma kirjandushuvi suure lugemuse ja teadmistega ajaloos. Juba kooliaastail oli ta loonud üle 100 teose laulja klaveripalu, kooriteoseid ning 18-lt Winjovskija Bruchi eeskujul komponeeritud viiulikontserti uppus kaheksa gümnaasiumi lõpetamise järel kuulaste kaks semestrit, filosoofia, tuuri, ajaloo ja esteetikaloenguid. Müncheni ülikoolis kasvas tema huvi Wagneri muusika vastu. Strauss on meenutanud, missuguse joobastusega lehitses ta seitsmeteistkümneselt Tristani ja Isolde partituuri koos isaga, kes mängis Parcifoli esietendusel oli ta 1882. aastal esmakordselt viibinud Bayrotis. Tema enese esimesed ooperid, kontram Jafiers, noot on loodud Wagneri vaimus ega toonud autorile märkimisväärset edu. Straussi looming oli aga juba 1800 kaheksakümnendatel aastatel äratanud laiemat tähelepanu. 1883. aastal kohtus Richard Strauss Berliinis tollal Saksamaa üheks paremaks peetud mainindeni õukonnaorkestri kapellmeistri Hanson pöörloga, kes pakkus talle assistendi kohta. Dirigendina jäi pöörlo, tulid tekstid ruuduse, muusika mõistmise ja nõudlikkusega. Straussi suurimaks eeskujuks. Realisti õpilasena oli bioloog ka oma aja tunnustatumaid pianisti ja andunud Wagneri Jaan ning Brahmsi muusikakummardaja, kellega ka noor Strauss mainin genis kohtus. Pöörleb hindas omakorda Straussi pianistina kõrgelt, uskudes, et kui temast poleks saanud helilooja, võinuks ta edukalt läbi lüüa ka klaverimängijana. Pöörlovile mõeldes komponeeris Richard Strauss Concertliku Pulleski klaverile ja orkestrile, mille esmaettekandjaks sai siiski endal beer samuti listi õpilane. Aastail 1000 889894 tegutses Richard Strauss vaimari õukonnaorkestri ja Priit teise dirigendina Eduard Clazzani kõrval. Meenutagem, et seda orkestrit oli neli aastakümmet tagasi juhatanud ka pikemat aega Ferans list. Vaimadis pühendus Strauss eelkõige vaatneri ooperitele juhatades tan hoidlerit loengrini ning Tristan ikke Isoldet. Kar tõi ta esmakordselt kuulajate Humpertinki tänaseni populaarse oopri Hansukija Greteke ning oma esiCooperi Contra. Viimases soleeris Pauline aana, kes laulis Elizabethi Straussi poolt samal aastal Bayrotis dirigeeritud tan Hoiselis ülitemperamentsed ja emotsionaalse armeed. Kindrali tütre Pauliinega abiellus ta 1894. aastal. Nende õnnelik kooselu vältas kuni helilooja surmani tervelt 55 aastat. Paulinele kauni häälsele sopranile, kellega ta klaverisaatja rollis neil aastail sageli ka kontserdilaval esines, kirjutas ta hulgaliselt laule, pühendus nende hulgas ja portreteeris teda muusikaliselt maalides mitmeski teoses sümfoonilise poeemi kangelase elu kodusest sümfooniast ja ooperis intermets. Üks esimesi kunstipärastest portreefotodest onstrossist tehtud aastal 1895 kui ta oli asunud Baieri kuningliku õukonnaorkestri kapellmeistri kohal. Seal näeme Donsuarnindlikult võrgutava pilgu ja naeratusega boheemlaslik kult elegantset noort meest, kübar peas, keda olnuks võimalik pigem kohata Müncheni noorte kunstnike ja kirjanike salongides. Kui õhukondlikus atmosfääris juba 1896. aastal kuist Raus oli alles 32 aastane, ilmus Prahas tema esimene monograafia Artur Saidlejevisem klate sulest, mille tõlkeid võis peagi lugeda hollandi, prantsuse ja inglise keeles. Lisaks täiendavale repertuaarile ooperidirigendina olid 1800 üheksakümnendad aastad väga viljakas ja oluline periood Richard Straussi loomingus. Üksteise järel valmisid sümfoonilised poeemi mätteid Don Juan ning surmi kirgastumine. Aastad 1889 loetakse modernismi läbimurde aastaks ja selle esimesteks esindajateks olid kaks ajaliselt lähestikku esmakordselt autorite eneste juhatusel kõlanud teost. Gustav Mahleri esimene sümfoonia 1889. aasta novembris Budapestis ja Richard Straussi sümfooniline poeem Don Juan sama aasta detsembris vaimaris. Mahleri ja Straussi muusikalised maailmad ja väljenduslaad olid väga erinevad, nagu nende teoste poeetiline taga põhigi. Erinev oli ka Mahleri ja Straussi suhtumine muusika programmilisusesse mida nad kirja sõnaski on selgitanud. Nimetatud teosed olid murrangulised eelkõige oma kõla uudsuse poolest. Ma olen toonitanud, et iga uus sümfoonia on nagu uus maailm. Kastraus loob igas oma järgmises sümfoonilise Spoeemis. Neid on tal ühtekokku üheksa. Uue maailm. Kuid mõlema muusikas teos teose järel on selgelt kuulda nende helikeele ainulaadsus ja omapära. Meenutagem, et prantsuse muusikas murranguliseks saanud teos mallarmees sümbolistlikust Echoloogist inspireeritud Klooti püssi, sümfooniline prelüüd, fauni pärastlõuna valmis viis aastat hiljem, 1894. aastal. Richard Straussi Gustav Mahler olid esmakordselt kohtunud 1887. aastal Leipzigis, kus maaler Artur Nikysi kõrval dirigendina töötas. Straussi juhatas kevanthous orkestri külalisena seal oma Effmol sümfooniat. Nende mõlema elus oli kaks paralleelselt kulgevat tegevusliini dirigeerimine komponeerimine. Järgnevatel aastatel juhatasid nad ka teineteise teoseid. Raus järjest vähem maaler hakas Straussi mitmeidki teoseid elu lõpuni, ka Ameerika aastail kõige sagedamini nitšest inspireeritud poeemi. Nõnda kõneles salatustra. Nende vahel tekkis vastastikune loominguline austus. Maaler, kes polnud sündinud õnnesärgis nagu Strauss ja pidi iga oma teose lavaelu eest visalt võitlema hindas enam oma kuulsuse tippu jõudnud Straussi moraalset toetust. Strauss sillutas teed tema teise sümfoonia menukaks ettekandes Berliinis 1895. aastal autori enese juhatusel. Aasta varem oli ta ise vaimaris dirigeerinud Mahleri esimest sümfooniat mida sealne publik küll heaks ei kiitnud. Hiljem, kui maaler oli Viini õukonnaooperi peadirigent, soovis ta tuua lavale Straussi 1905. aastal Dresdenis skandaalset esietendanud ooperit Salome mida ta oli autori juhatusel Kraasis kuulnud. Kuid tsensuur oli selle lavastamise kliinis keelanud. Vastastikusest lugupidamisest, sõprust nende vahel siiski ei kujunenud. Mahleri hinnanud kuigi kõrgelt Straussi kunsti ja kommertsi kombineerivad mentaliteedid ega suutnud aktsepteerida seltskonnas sageli mõõdutundetult käitunud Straussi naist Pauline Riiast. Raus hindas Gustav Mahleri kaasaegseid heliloojaid kõrgeimalt. 1910. aastal, kui maaler tegutses Ameerikas ja tema varase surmani oli jäänud vaid napilt aasta, kirjutas traus. Gustav Mahleri looming on tänase kunstiajalootähelepanuväärsemaks ja huvitavamaks nähtuseks. Minu kui tema sümfoonilise loomingu ühe esimese publiku ettetooja esmaseks kohustuseks on sõna ja teoga selle üldise tunnustuse saavutamisel aidata mille vääriline see kõrgemal tasemel on. Eelkõige on Mahleri instrumentatsiooni kunst absoluutselt eeskujulik. Dollastes kirjutistes kõlavad väited nendevahelisest konkurentsist nii heliloojate kui dirigentidega. Netis lükkas vähemasti maalne otsustavalt tagasi kinnitades. Ta oli Straussis leidnud kaasvõitleja, ehkki ta tunnistas, et oma monströssete teostega ta vaevalt Straussi menuteele kunagi satuks. Tunnustatud poetess Iideedee meil kirjutas neid kahte iseloomustades. Strauss pimestab ja välgutab, jutustab lugusid, hoides kinni kõigest maisest. Maaler hõõgub ja valgustab, viitab ülespoole, haarab kaasa kõrgemale meie üksik saatustest. Müncheni aastail sündisid sümfoonilised poeemi til uules kiigeli lõbusad Vembud. Nõnda kõneles säratustra ja kangelase elu ning soleerivad selloga fantastilised variatsioonid don Kihot. Nende menukad esiettekanded toimusid Kölnis, Frankfurdis. Orkestratsiooni kunstis oli Strauss saavutanud sellise meisterlikkuse, mis lubastel valada helidesse kirjanduslike kujutus piltide, poeetiliste, fantaasialendude ja filosoofiliste arutelude helilised peegeldused erutades kuulajad oma sensuaalset meloodiate senikuulmatud rikaste kõlavärvidega dissonantsi raputavad pingega, säilitades samas ka suurima orkestri koosseisu juures tihedate faktuuri kihtide läbipaistva selguse. Straus vaimustas ja vaimustab kuulajad ka tänapäeval omas selge vormiloogika ja meisterliku kontrapunktitehnikaga ja eelkõige muidugi fantastilise oskusega luua ka kõige väiksematest eredatest muusikalistest kujunditest. Suurtes lainetes rulluvad kaasahaarava heli. Straussi kuulsus kasvas, tema külalisesinemised dirigendina ulatusid liinist Berliini, Moskvast, Pariisi, Londonist Peterburi-ini. Kõikjal kavas peamiselt tema eneseteosed. Straussi juhatasid üha enam ka teised dirigendid niigis Pariisis ja maaler Ameerikas mille Strauss esmakordselt ise külastas 1904. aastal. Värskeima teosena kõlas näiteks kaanlikki hoolis esiettekandes sümfoonia Tomistika, Kodune sümfoonia, omapärane huumoririkas, groteskne Ki helipilt autori enese kodusest elust. 1903. aastal Pariisis Straussi dirigeeritud lammur. Orkestrikontsertide järelkajana ilmus arvustus tollal aktiivselt kriitikuna tegutsenud Klooti püssi sulest kus ta pikemalt peatus Straussi sümfoonilise poeemi kangelase elu kirjutades. Muuhulgas polnud enam jõudu tema tundmustele kaasa elada ega märgata, et sümfooniline poeem kannatlikkuse mõõdu ületab, mis taoliste teostega tavaliselt kaasas käib. See on pildiraamat või isegi kino. Aga peab ütlema, et mees, kes teoses säärase sihiteadlikkusega on loonud, on väga lähedal geniaalsusele. Straussi lavalisest olekust kirjutasite püssi. Ta on kõrget kasvu ja tal on teatud hoiak, mis on omane suurele uurijale, kes naeratus huultel, metsikust, inimesest. Ehk peabki selline hoiak olema, et tsiviliseeritud publikud üles raputada. Temal laup on kui muusikul aga silmad ja miimika kui üliinimesel. Kui kasutada väljendit niitšilt. Straussi muusikas on päike, võin seda teile kinnitada, nagu ka seda, et suur osa publikust sedalaadi päikest ei armasta ning oma kannatamatusest mitmel moel ka märku annaks. Mis sugugi ei takistanud Straussi innovatsioonidega üle külvamast? Pole jõudu, et selle mehe võidukale ülemvõimule vastu. 1898. aastal nimetati Richard Strauss preisi kuningliku õukonnaorkestri esimeseks kapellmeistriks ja debüüdil juhatas ta Tuukondlikus lindel ooperis Wagneri Tristani ja Isolde etendust. Tema koostöö Berliini filammuunikutega oli alanud juba 1888. aastal seega töölo peadirigendiks olemise ajal. See koostöö kestis pärast töölow surma ka tema järeltulijate niikissi ja furthingleri kõrval tervelt pool sajandit aastani 1939. Strauss on öelnud filharmoonia orkester on intelligentsem, vaimustavam ja värskem. Orkester, mida tunneb Straussi tegevus Berliinis oli veelgi laiahaardelisem. Spetsiaalselt kaasa ja muusika esitamiseks loodi tootlansler orkester. Tema initsiatiivil ja juristide kaasabil asutati heliloojate autori ja esitusõigusi seaduslikult kaitsev ühing tänase keema eelkäija mille ülesanne oli ühtlasi ka noorte ja puudustkannatavate muusikute toetamine. Straussi eesmärk oli, et helilooja amet oleks ühiskonnas tunnustatud ja tasustatud samamoodi nagu iga teine, kodanlik amet juristide või arstide oma. Tema enesehonorari kasvasid peagi ennekuulmatu isse kõrgustesse. Suure murrangu Straussi kunstilisel teel tõid Priit Salome ja Elektra üks piibli ja teine antiigiaineline mis aastail 1000 905909 esietendusi Dresdeni Semper, päris 1902. aastal Pariisis esietendunud püssi Bellaasi ja me lihtsalt järel olid Salome ja Elektra esimesed kirjandus ooperit, mis erinesid püssi, hämar salapärasest atmosfäärist, ümbritsetud sümbolistlikult väljenduslaadist. Nende Ekspressionistlike Carrie draamadega tõusis Strauss uue muusika väljakutsuvamad heliloojate hulka. Leemulikud sünges Electras ületas ta tollase tonaalse harmoonia ja orkestri kõla dünaamiliselt. Keiser Wilhelm teine oli pärast Saalomon oma õukonna kapellmeistrist distantseerunud, öeldes et selle teosega onstraus end väga kahjustanud. Ooperite kordusetendused ja juba paari järgneva aasta jooksul pea 50. teatris sündinud uuslavastused lubasid heliloojal aga et selle kahju eest võis ta rajada endale karmis partel Kirhynisse maja, mis esialgu oli mõeldud uhke suveresidents sina, kuid kunid Straussi surmani sai üheks tema püsivamaks elu- ja loome paigaks. Pea rustikaalne ümbrus. Akendest avaneb imeline alpivaade ja mägede õhk, pikkadel rännakutel andnud tema enese sõnul ennekogematu loomingulise vabaduse. Juba aastaid varem üldse anti Kristusest inspireeritud alpisümfoonia Straussi rikkalikuma instrumentaariumi orkestriteos sai siin Straussi jaoks uue isiklikuma tähendust. Teos valmis pikema aja jooksul, kuhu langes ka järgmise ooperiroosikavaleri komponeerimine koostus Hugo fon, Hohner Staliga, kelles Strauss oli juba Elektra Libratistina leidnud suurepärase koostööpartneri. Meenutagem, et Saalomon libreto oli Oskar Vaildi saksa keelde tõlgitud draamateose järgi koostanud helilooja ise. How Manstaliga koostöös, mis kestis 1933. aastani valmis ühtekokku kuus lavateost. Salome Elektra lavale tulekuga kaasnenud skandaal veel hästi meeles oli uuest ja moodsast huvitatud publiku huvi nii üles köetud, et roosikavaleri etenduste päevil sõitsid Dresdenis erirongid. Roosi kaveri puhul kõneldakse suurest stiilipöördest või õieti tagasipöördumisest klassikalise romantilise helikeele poole. Kuid Straussi iga järgmine ooper näitas tohutut mitmekesisust, mis iga uue süžee puhul teda nii stiilivõtteid kui teoste vormilisigi lahendusi üha uuendama sundis. Kui nimetada siin näiteks oopereid Ariadne naksusel, mis on omalaadne mäng mängus või muinasjutt, ooperid, varjuta naine või siis niinimetatud konversatsioonitükki muusikas kapridža. 30 aasta jooksul valmisid paljude muude teoste kõrval ühtekokku veel 10 ooperit. Neist kõneleme juba eraldi, saates. Poliitiliselt murrangulised sündmused, 1918. 19. aastal keiser Wilhelm teise troonist loobumine ja vaimari vabariigi väljakuulutamine tõi kaasa muutusi ka kultuuriinstitutsioonides. Lõppes Straussi leping Berliini õukonna ooperiga ja järgmisel aastal võttis ta Franz Shalki kõrval Ülle Viini ooperiteatrijuhtimise oma keiserlik. Kuningliku nime oli see maja samuti aasta varem kaotanud. 1938.-st aastast tänaseni kannab teatrimaja Viini riigiooperi nime. Salk oli siin töötanud juba pea 20 aastat ka teatri arengus olulist rolli etendanud Gustav Mahleri kõrval. Enne viimase siirdumist Ameerikasse. Koos Shalkiga püüdis Strauss hoida Mahleri joont repertuaaris ja teatri distsiplineeritud töökorralduses. Nad mõlemad juhatas ikka liini filarmoonikuid. Straussi külalisesinemised lõuna- ja Põhja-Ameerikasse kasvatasid tema kuulsust helilooja ja dirigendina nagu ka sissetulekuid. Sellele vaatamata, et Londoni pangas oli külmutatud tema kui esimeses maailmasõjas kaotajariigi kodanikusõja eelpaigutatud hoiused elastav liinis tavainimese mõistes nõnda luksuslikult. Ta võis lasta pilve tere parki ehitada villa, mille oli projekteerinud üks tollal Viini moodsamaid arhitekte. Straussi pikad kontserdireisid häirisid lepinguliste ülesannete täitmist ooperiteatris ja nii kohustus ta villa ehituseks puudujääva summa saamiseks juhatama juba pärast ametlikku lahkumist teatris 100 õhtut ilma töötasuta. Lisaks kinkis ta Viini ooperiteatrile oma roosikavaleri käsikirjalise partituuri. Richard Straussi kuuekümnendat juubelit tähistati Viinis suure pidulikkuse ja linna aukodanikuks nimetamisega. Dustes tekkinud majanduslikust madalseisust tulenevatele raskustele vaatamata aluse Salzburgi pidunädalale. Esimesel hooajal 1920 mängiti siiski vaid Hoffmann Stahli keskaegsest ministeeriumist inspireeritud näidendit Iiedermann igaüks alapealkirjaga rikka mehe surmamäng. 1921. aastal avati festival Mozarti Don Giovanni ka Richard Straussi dirigeerimisel. Salzburgi pidunädalate traditsioon on kestnud tänaseni. Viimaste aastate festivalid on hõlmanud umbes kahtesada etendust, kontserti, näitust, millest ühe festivali jooksul saab osa ligi 250000 Salzburgi sõitnud inimest. Selliseid mõõtmeid ei võinud reostraus kahekümnendat aastat algul uneski näha. Nagu tollal on tänaseni aukohale jäänud Mozarti vaarderi lihast Straussi Verdi ooperid. Nende kõrval mängitakse palju teistegi kaasaegsete autorite lavateoseid. 1924. aastal lõpetas Strauss oma töö Viini ooperiteatris, et pühenduda kompoleerimisele, karmishis ja külalisesinemistele dirigendina. Natsionaalsotsialistide võimuletulekuga aastal 1933 algas Richard Straussi elus aeg mis pakub eelkõige sakslastele arutlusainet ka paljudes käesoleva juubeliaastaga seotud kirjutistes. 69 aastaseks saanud Straussi kirjutajate arvates tema naiivse ja poliitiliselt kirjaoskamatu inimese mainet näis. Olevat pöördumatult kahjustanud. Strauss kui rahvusvaheliselt tuntuim saksa muusik otsustati rakendada uue kunstipoliitikavankri ette. 1933. aasta novembris nimetati ta Raismusikam päri. Võiks ehk öelda riigi muusikanõukogu presidendiks kelle ülesandeks oli eelkõige parem loodu muusika, ümberhindamine, kontserdielu ja kavade sisustamine tõeliselt aarjaliku muusikaga ning muidugi uut ideoloogiat toetavate teoste loomine. Selline olukord on meile tuttav stalinismi ajast. Kas Strauss uskus tõepoolest, et ta suudab oma tegevuse või isikliku autoriteediga tema enese sõnul päästa saksa kultuur halvimast. Järgnesid sündmused, mis talle osaks saanud, etteheiteid veelgi kasvatavad. Strauss oli alla kirjutanud Richard Wagneri linna Müncheni protestikirjale mis oli suunatud Toomas smanni esse, Richard Wagneri kannatused ja suurus vastu. Siis võttis ta Bayrutis juhatada Parcifally etendusi, asendades neist poliitilise protestina loobunud Artur Oscaniinid. Koostöö juudi soost kirjaniku Stefan Svaigiga, kes kirjutas tollal libreto dema ooperile vaikiv naine sattus ka Strauss võimude huviorbiiti halvas mõttes. Kui 1935. aasta juunis leidis gestaapo kirja, milles Straus Svaigile oma neutraalsust juudivaenulikkuse suhtes avaldas tunnistades, et tema jaoks on vaid kaks kategooriat inimest. Ühed, kel on anne ja teised, kel seda pole. Ja minu jaoks eksisteerib rahvas vaid hetkest, kui ta publikuks saab. Kuigi võib selles ülbust kuulda, Strauss sattus Kööbelsi Hitleri ebasoosingusse ning sunniti muusikanõukogu presidendi ametikohalt lahkuma. Ei aidanud ka nii-öelda seletuskiri Hitlerile isiklikult, milles ta püüdis oma seisukohti mahendada. Küll valmis pärast seda olümpiakomitee poolt juba paar aastat varem tellitud Berliini suveolümpial mängude avamuusika pealkirjaga rahvad, olge rahva külalised, mis helilooja enese dirigeerimisel 1936. aasta olümpiamängude avatseremoonial kõlas. Sõja-aastatel elas Strauss koos abikaasa Paulinega peamiselt Viinis poja Franz Straussi perekonnas. Juudipoliitika oli otseselt ohustanud meid kõiki sest Straussi müüa juba sõja eel ja Straussi viimaste aastateni töö asjus truuks abiliseks saanud alis oli juuditari Straussi poolt väga armastatud lapselapsed, aga pooljuudid, keda surmast päästsid tõenäoliselt siiski auväärsed muusikud, kui teened. Pärast sõda peatusid Straussi tuttavate sõprade juures Šveitsis. Neile heideti ette, et nad juba kolmekümnendail aastail paljude teiste kultuuriinimeste hulgas ei lahku Saksamaad nagu ka seda, et Strauss ei mõistnud sõja traagikat selle laiemas tähenduses vaid nuttis taga liitlaste pommirünnakus. Purustatud ooperimajja. Tema viimased eluaastad möödusid karmi Spartinkirchelist ja seal juba varem Šveitsis valmisid viimased teosed oboekontsert metamorfoosi 23-le soolokeelpillile ning neli viimast laulu aisendurdi jahisse sõnadele. Meta morfoosid. See sümfooniline eleegia sündis valust, mida põhjustasid teated Straussi ooperitele eluõiguse andnud ning nende loojale au kuulsust toonud teatrimajade purustamisest Berliinis, Münchenis, Kliinilise treestinis. Teos on meistri hüvastijätt eluga tagasi vaatab hindav pilk möödunule. Helilooja pöördus taas Mauruse musitseeris ideaalide poole ega vajanud oma mõtete väljendamiseks enam hiigelorkestrit. Juba aastaid tagasi oli ta kinnitanud, et vaid tõeliselt tunnetest ja mõtetest rikas polüfoonia avab orkestri kõla. Tohutu ime. Kui keskmised jalumised hääled on juhitud saamatult või koguni ükskõik seest on üldkõlale sageli omane teatud karedus siis ei saavuta kunagi niisugust kõla, mille puhul partituur kiirgama hakkab ning teised hääled teised viiulid, aldi, tšellot bassid oma elava osavõtuga vabalt voolavate meloodialiinide väljenduslikkust suurendavad. Teose algmotiiv on võrsunud Beethoveni Eroikas sümfoonia leinamarsimotiivist mis tervikuna ilmub alles teose lõputaktides. Metamorfoosi ümberkujundused, muundused, muutused. Nõnda selgitas helilooja pealkirjas seda protsessi aja kulgemist, kus igal muusikul on oma hääl, milles tervik, kooskõla ja tasakaal. Riho Straussi 100 viiekümnendat sünnipäev on muusikamaailmast tähistatud juba möödunud aastast ja tähistatakse jätkuvalt kuni tema 65. surma-aastapäevani käesoleva aasta septembris erilise pidulikkusega neis majades, millega tema tegevus oli tihedalt seotud Münchenis, Paimaris, Dresdenis, Viinis, Berliinis ja laiemalt kogu maailmas ka Eestis näiteks Eesti kontserdi poolt korraldatud hooaega läbivalt kontserdisarjas. Lõppenud saates kõnelesime enam Richard Straussi elust järgnevais saateis, pühendume tema orkestri ja kammerteostele, ooperitele ja laululoomingule. Straussile. Saates kõlasid fragmendid sümfoonilistest poeemidest Don Juan til Uulen Spiegel ja kangelase elu katkendid Pulleskist klaverile ja orkestrile ning ooperites Elektra ja kapridžio, alpi sümfooniast ja metamorfoosidest 20-ga. Kolmele soolokeelpillile. Laulupühendus esitas Diana Tamra Straussi muusikat dirigeerisid Claudio Abado, Saimunud Räkil, Herbert von Karajan, George Zolti kurtma suur Neeme Järvi ja Paavo Järvi. Saate autor oli Maia Lilje ja helioperaator Katrin maadik.