Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Veeren mööda Indoneesia, et on jõudnud paali saarele Indoneesia vana kultuuri südamesse. Ja tänase saate teema puudutabki paali, rahvakunsti ja usundit. Mida me siis sellele imelisele saarele Siin kõlas selline muusika, mis oli kord varem, kui me rääkisime Jaava kõrgkultuurist ja see on see Kamelan, ehk siis niukse kõrgkihi orkestrimuusika ja väga fantastilise kõlaga, aga, aga kui keegi nüüd mäletab, et milline see Jaaval oli siis praegu see orkester koosnes teistsugustest pillidest, nad kõik bambus ksülofoniks, mida siin mängib. Aga muidu samamoodi kümneid orkestri liikmeid, kõik mängivad oma meloodiaid ja tekib niukene nõiduslik heli selle tulemusel. Ja kui me nüüd eelmine kord rääkisime niux looduslähedastest rahvastest ja nende kultuurist, siis Indoneesias on olemas ka oma ajalooline kõrgkultuur ja selle südameks kasuta kindlasti kuskil Jaava ja paali kandis. Seal on need uhkete plid, seal oli sajandeid tagasi võimsad kuningriigid ja seal oli omaadelkond sadu aastaid. Ja sellel kõigel on on tohutult palju kihti külgi ja erinevate ajastute kihistuid. Aga omamoodi, kui nüüd võrrelda jäävate Paalid, siis võiks nii öelda, et tegelikult see kõrgkultuuri tõeline varakamber ei asu tänapäeval mitte Jaaval, vaid just Paalil. Ja nad on väga lähedased saaretse väin, kui ma sealt üle sõitsin, see oli vaevalt 18 kilomeetrit lai. Ja Paalile on mõju avaldanud see, et ta on jäänud puutumatuks. Islamist haavale jõudis islam kuskil 16. sajandil, see omamoodi nagu pühkis minema selle vanemad kultuurkihid, aga Paalil jäi see kõik Halles ja just eriti see hinduism, mis oli nüüd ütleme tuhatkond aastat tagasi ka Jaaval see säilis Paalil tänase päevani. Sellepärast nimetatakse seda maad siis 1000 templima, kas ja, ja kui me sinna ikka maabusime, on oldud küll eksootilistel maadel ja kirevates, külades ja templites, aga, aga see, mis Paalil oma silm nägi, ei uskunud oma silmi. Tohutu niukene, fantastiline, külluslik ilu ja Touri küllus, mis seal valitseb, see on täiesti uskumatu ja tegelikult iga valge inimene, kes sinna tänapäeval läheb, saab algul nagu lauaga pähe, et, et kuidas see kõik on, miks see on esimene mõte, on muidugi see aa, see on kõik turistide pärast nad meie jaoks teevad seda. Aga kui, kui see natukene noh, näiteks kui sõita ringi paalisaarel, siis on niimoodi, et, et näiteks ühes külas tegeldakse näiteks ainult tantsuga, teises külas tegeldakse näiteks ainult kiviraidumist tööga, kolmandas maalitakse pilte ja sulle tundub niisugune tunne, jääb vägisi, et kõik Paalilased on, on nagu kutselised kunstnikud, et kuidas see võimalik on, et küllap nad teevad turistide pärast, esimene mõte on, on see. Aga, aga tegelikult loovad seda kunsti igapäevases elus niivõrd palju, et turistid ei jaksa neid ära osta ja nad ei tee seda turistide pärast, et see natukene süvenedes saab selgeks, et, et seda tehakse oma maailmavaate, oma usu, too ja turist, kui ta tahab sealt midagi, siis ta muidugi saab. Aga see on nagu teisejärguline ja seda kõike ei tehta mitte raha pärast. See on oluline. Aga selleks, et seda kunsti ikkagi natukene seda mitmekülgsust ette kujutada, peab natukene kirjeldama, mismoodi näeb väljasesse Paalikud alustada kasvõi sellest muusikast. See on siis niimoodi, et see orkester külas igal juhul mingi orkester, mis koosneb kümnetest meestest kes mängivad hästi keeruliselt, igaüks oma ksülofoni taolist pilli kooskõlastatult. Ja nad võivad mängida seda mis tahes päeval. Ja vahel toimuvad külade vahel suured võistlused ja see muusika on imeline, sul on tunne seda kõike võiks lindistada ja kuulata lõputult ja seda tehakse pidevalt ilma erilise põhjuseta. Meie jaoks, kuigi neil nende endi jaoks on seal teatud tseremooniad ikkagi. Teiseks nende teatrikultuur, nende, nende tants, see on lihtsalt hästi mitmekülgne, on ka, võib-olla ikkagi püüaks nagu mõnda nendest nendest kirjeldada. Üks kõige tuntum nendest on barokktants, seda tantsitakse hästi suurte maskidega ja ja niisugune lõvilaka taoline hiigelsuur mask pannakse pähe. Üks niisugune on mul sealt kaasa toodud, kas on ainus asi, mis ma sealt tõin. Ja see Barong tegelikult ei ole nende jaoks mitte mingi niisama lugu pos umbes nii nagu meil Kalevipoeg ja seda edendatakse selleks, et inimesed ei unustaks seda sõnumit, mis on selle eepose sees. Ja see Barong on siis džungli kuningas, kes esindab kõiki häid jõude ja tema vastus on siis nii sihukeste kurjade jõudude esindaja. Ja selles etenduses siis edendatakse üht või teist lõiku sellest suurest Deepust. Ja siis noh, teine niisugune tantsuteatristiil on Chrissy tants ja see näeb välja meie jaoks üsna metsik, see on niimoodi, et üks rühm mehi, kes on üsna õplukeselt riietatud, ehk siis, et neil eriti üldse riided ei ole ja nad tantsivad nii pööraselt hoogsalt, et nad satuvad niisuguseid transi seisu ja siis selle tantsu tipphetkel nad võtavad, hääl on niisugused, pistoda hakkavad nendega nagu oma rindu torkima aga verd seal ei tule, need, need on, pistodad, on nürid, aga nad ikkagi nagu mõjuvad küllalt niisuguse elamuslikult ja tundub see äärmiselt usutav. Nende näost on näha, et nad on niivõrd sisse elanud sellesse roll. Et tegelikult selle Chrissy tantsu mõte on nagu selles, et iga inimese enda sees on hea pool ja kuripool ja iga päev ja iga aasta toimub nende vahel võitlus. Ja, ja nüüd kui nad on talle pistoda tega nagu näilist enesetapu sooritanud, vaat see on see koht, kus siis kurjad jõud saavad nagu inimese sees võidu ja siis tuleb jällegi see rong ehk siis hea džunglivalitseja ja päästab nad sellest jubedast seisundist, kui nad tegelevad enesetapuga ja viib nad jälle tasakaalu. Ja aga selle etenduse mõte on nagu selles, et, et see hea ja kurja ei kao inimese, sest mitte kunagi ja seda võitlust tuleb pidada elu lõpuni igal inimesel siis on kolmas tantsustiil ongi jokk, see on niisugune hästi värvikas. Jälle üks epos Rama, Yana, mida siis etendatakse ja see on hästi kõne keerulise süžeega lugu. Noh, ütleme Verdi kõige värvikamalt pärlid nagu selle kõrval täiesti kahvatuvad, kui palju seal on tegelasi, kuidas nad omavahel seal laulavad ja tantsivad ja tegutsevad ka noh, selle üks põhilisi tegelasi on niisugunegi tšaki tantsus on üks 50-st mehest koosnev seltskond, keda nimetatakse ahvide armeeks ja nemad seal siis teevad nisukesi võrdlemisi loomulikke tantsuliigutusi ja võrdlemisi loomulikke hääli. Ja nad nagu päästavad seal siis džunglist häid jumalusi kurjade jumaluste käest. Noh, ja neid tantsuliike on veelgi. No kui nüüd näiteks vaadata seda kunsti poolt seda kujutava kunsti poolt, siis, siis need kiviskulptuurid on enamasti niuksed meetri kõrgused, halli värvi värvimata. Paistab nagu oleks tsemendist tehtud tegelikult seal kohalik vulkaaniline Duff, niisugune kivim ja sellest on ta need kujud tehtud sellepärast et teda on hea töödelda. Ja nad kujutavad tavaliselt niisugusi jumalusi, kes on, neid on meeletul hulgal sellest tuuris ja nad on hästi detailirohkelt peenelt niimoodi välja nikerdatud. Ja sa lähed mõnda õue sisse, see õu on 100 korda 100 meetrit pikk, seal tihedalt täis neid Need kiviskulptuure seal. Ja neid turistid nii väga eriti ei osta. Natukene natuke töötu tassi taskusse pista jah, jah, ja et, et see on omaette, kuidas sa selle siis koju saad. Aga samas näiteks puuskulptuurid on ka hästi värvi kadastik, keerulised kujutavad igasuguseid loomi ja, ja jumalusi. Ja seal on mehed nagu tahuvad väljas need ja naised siis viimistlevad ja värvivad, need seal on meeste ja naiste tööjaotus. Ja siis on maalid, maalid on niisugused. Esimesed pilguga vaadates jääb mulje, nagu niuksed. Heas mõttes naivistlikud, tohutu detailirohked, tohutu palju sündmusi toimub seal peal inimesed, taimed, loomad, seal läbisegamini ja hästi värvilised. Ja niimoodi on kogu see kunst, aga sealsamas kõrval Paalilase igapäevane elugi on kõrvalt tulnule paistab nagu noh, et, et nad nad üldse ei teegi muud, kui tegelevadki ainult kunstiga. Paalilase igapäevane päev näeb välja nagu teatrietendus, ausalt öeldes. See hakkab hommikul koidikul teatavate tseremooniate ja, ja ohvrilillede paigutamisega ja kõikvõimalikud tseremooniat kulgevad iga päev kala ilmasena, niisuguseid pikki ronkkäike värvid, käid kulgemast seal ühes ja teises suunas. Ja siis muidugi niisugused sündmused nagu pulmad ja matused, noh, need on täiesti kirjeldamatud. Et seal siis läheb, läheb kogu see värvikus veel eriti nagu õitsele ja ühte pulma sattusime meiegi lihtsalt. Lihtsalt paluti, mõtlesin, et tulge, me olime sealpool, päevane, see kestis kolm päevase pulm. Nagu meil vahel ja jah, ja pruut ja peigmees olid no niivõrd kuidas öelda ülekullatud nivood, kaunid, et see tundus meie jaoks peaaegu taluma lihtsalt ilus. Aga matus, et noh, see on ka täiesti paali matused. Vot see tegelikult lähtub sellestsamast hinduismi veendumusest, et inimese hing saab pärast surma vabaks siis, kui kui ta vabaneb kehast, järelikult keha tuleb kaotada, keha tuleb ära põletada. Ja see põletusmatus, kuhu ka turiste täiesti lubatakse, see on tohutult värvikas. No väga lühidalt öeldes on see umbes niimoodi, et see koolnu võib olla tegelikult juba paar aastat tagasi surnud ja maetud. Aga ühel päeval, kui otsustatakse teatavate märkide järgi, et nüüd tuleb see põletusmatus sest keha ei või alles jätta, sest muidu lapse hing tiirlema selle surnuaial selle matmispaiga ümber siis tehakse niisugune hiigelsuur kas näiteks härja või kui on naise matusega, mis siis lehmakuju hästi värviline ja surnu pannakse sinna sisse. Ja siis see omakorda asub niukses värvilises kerges ehitises ja see korraga pistetakse põlema ja seal on sajad osalised ja, ja see on tohutult värvikas ja, ja tuli suits, mis sinna juurde käib selle lihtsalt inimesel siukest asja esimest korda näeb lihtsalt tummaks. Aga see on nende üks normaalne tseremoonia. Ena üldse võib siis noh, niimoodi võtta paali lase, igapäevane elu on nagu meie mõistes teater, aga nemad seda teatrina ei näe, vaid nemad võtavadki seda nagu tõelist elu. Aga et natukene hinge tõmmata ja mõelda, siis kuulame vahepeal siia jälle kammelani muusikat. Üldiselt, millest see siis ikkagi tuleb, et iga Paalilane on kunstnik? Iga pallilase iga päev on nagu teatrietendus. Usundiuurijad ütlevad, et selle põhjuseks on ikkagi see nende usund ja selle usundi nagu põhjaks hinduism, kes on ka väga värvikas ja kirev, aga hinduism sai alguse Indiast ja Indias on see pöördunud väga sageli. See usk ja usuline energia on pööratud sissepoole. Noh, kui me kujutleme india pühameest, siis ta istub mediteerivas poosis liikumatult ja noh, on nagu teises maailmas. Paalil on teine variant, seal on tegelikult hinduismi, on segunenud nende kohalik looduse usund ja sinna on veel tulnud kamaluga juurde seda Okeaania rahvaste usundit ja selle tulemusel on see nende hinduism pöördunud väljaspool. See tähendab umbes seda, mida tugevam sa oma usus oled, seda rohkem sa suudad seda välja näidata. Ja seda kõik see tants, kõik see kunst on ainult selleks, et näidata oma usu suurust ja selle tõttu on see nagu niivõrd produktiivne see, see paari laste kunstitootmine ja tegelikult seal taga palliluse sisemaailm ja vot sellesse tungimiseks peab olema väga süvenenud, aga üldiselt need, kes on uurijad, kes on siis tõeliselt süvenenud, sellesse ütlevad, et ega see sisemiselt Paalilase enda tunde järgi ei olegi mingisugune suur lust ja lillepidu ja paradiisiaed, nagu meile paistab vaid tegelikult peavad nad kinni tuhandetest väga keerulistest reeglitest. Ja on üks niisugune võib olla oluline sõna paali keeles. Lekk ja see tähendab kui otse lihtsalt tõlkidesse tähendab häbi. Aga need, kes on uurinud põhjalikumalt seda Paalilaste kultuuris, need ütlevad, et see ei ole õige sõna. Mitte häbitunne ei ole see, mis sunnib Paalilast käituma täpselt nagu nööri mööda, vaid selleks on pigem kui paremini tõlkida siis rambipalavik. Et nad tõesti sõna otseses mõttes des elavadki teatraliseeritud elu. Ja nende ainus mure on see, et järsku siin paistab välja, et ma olen vilets näitleja, et minu taga on tegelikult mingisugune isik, mingisugune jonn või kui kes iganes. Ja et, et ühesõnaga, tema ainus mure on see, et ta etendab sajaprotsendiliselt seda rolli mida eluteatris talle määratud. Ja sealne sama hinduism ju see on, koosneb kastisüsteem, mis on pööraselt keeruline aga, aga põhimõtet tavaliselt on see nii, et inimene juba oma sünniga on määratud elama teatud eluviisi teatud kommete järgi ja, ja veel igasuguste selle järgi, et kas ta on esimesena sündinud, teisena sündinud, kolmandana sündinud, millises külastan, sündinud millise kuu seisuga ta on sündinud, need kõik määravad ülitäpselt tema käituma suhtumist. Ja näiteks see, kui, kui see asi nagu hoopis teistmoodi välja näeb see kaunidus, ilu ja ülevoolav, niisugune rõõm. Et seda on kirjeldatud varasemates sajanditest, kui ma tahan ainult kaks näidet, et üks on see, mida nimetatakse Saktiks, Paalis see on siis see, et kui see auväärne põletatakse, siis varasemal ajal oli nii, et kui ta oli ülik ehk siis endastmõistetavalt tema naised põletasid ennast elavalt sealsamas. Ja seda on kirjeldatud, kuidas see välja näeb seal niimoodi, et praktiliselt nende ainus mure kuni viimase hetkeni enne kui nad leekidesse viskavad, on see, et nad veel kammivad oma juukseid, nende ümardajad ümberringi vaatavad, et nad oleksid hästi kenad ja siis ilma ühegi noh, nihukesed tõrketud hästi hääletult. Ta läheb sinna leekidesse ja hukkub. Mis selle teguviisi motiiv? Teguviisi motiiv on see, et, et noh, et kui tema isand nagu läks juba teise ilma et kui talle kohe järgneda, siis saab seal teises ilmas uue sünniga tema lemmiknaiseks ja saab nagu kasti võrra nagu kõrgemale tõstetud koguse hinduism ju tegelikult koosneb ju niisugusest veendumusest, et me elame järgnevaid elusid erinevates astmetes ja Me sünnime aina uuesti ja uuesti ja et selle liigutusega me saame siis nagu järsult nagu kõrgemal. Ja üks teine niisugune sündmus, mis mul on üks sügava mulje jätnud ajaloost oli aasta 1906 mis pani siis valged inimesed hämmeldust, täiesti vaikima, see oli niimoodi, et hollandlased olid just vallutatud omas asumaid ja paali oli jäänud viimaseks iseseisvaks maks. Ja siis ühel päeval tuli Hollandi armee kahurite püsside ja täisrelvastusega marssis sinna saarele ja sellele vastuseks marssis, kuna nüüd siis paali rahval oli selge, et sellele nad vastu ei saa. Aga kas nad käitusid nii, nagu nende komme nõuab, et kuningas kogu oma õukonna ja saata, et ega selles pealinnas Stempasaris, kus meiegi ringi käisime, tuli mööda peatänavat neile vastu. Nad kõik olid pannud oma kõige uhkemad riided selga, mis neil olid, neil olid kullast odad käes ja siis kui Hollandi armee rivistus üles valmistas tulistama, siis üks saadeti siiski veel läbi rääkima, et noh, et ärge lähemale tulge, et me hakkame teid tulistama. Aga nad ei hoolinud sellest ja neid saatis meeletu rahvahulk, tuhanded inimesed. Ja siis preester rituaalselt torkas selle kuninga südame läbi kuldse odaga ja siis aadelkond lõpetas iseenda elu ühesõnaga suitsiidiga. Ja siis hakkas juba hämmeldunud hollandlased hakkasid nagu rahvast tulistama, rahvas läks täiesti marru, Nad ei tunginud kallale, vaid nad lihtsalt läksid nagu mingisse ekstaatilisse seisu. Ja need inimesed lasid ennast lihtsalt püssitulega maha tappa ja siis need viimased aadlinaised, kes seal olid püsti jäänud, Nad tulid, võtsid oma kaelast ehteid ja viskasid sõduritele niimoodi lihtsalt nagu põlguse märgiks. Ja sellel päeval tapeti 3600 Paalilast. Ja valge mees ei saanud mitte millestki aru. Aga noh, selle taga oli otse sama hinduism kaljukindel usk mis, kas neil elada, elus toime tulla ja siis ka vastavalt käituda, kui olukord oli selline. Nii et ma ei tea, kui mõistetav või kui mittemõistetav meile sedasorti kultuur üldse on, aga iga turist, kes tänapäeval Paalile läheb ja näeb seda välispidist, ilu ja küllust ja muretust siis aga on tegelikult hoopiski teine ja sügavam pool. Ja seesama usk võib väljenduda ka teisel või kolmandal moel aga mitte mingil juhul vägivaldselt, mitte kunagi. Nii et selline on see vaali kultuur ja, ja võib-olla lihtsalt Endale edasi mõtlemiseks. Et, et kui meil siin vahel tänapäeva maailmas tuleb kokku puutuda teiste kultuuridega ja ja lääne inimene ei saa aru, et mis toimub, et nad on jaburad, Nad on usufanaatikud, nad on hullud, eks ole. Sest tegelikult tuleks ikka eelkõige süveneda selle maa kultuuri ja unustada enda reeglid ja pärast seda langetada otsuseid. Ja sellega siis kuulaks siia lõppu veel seda vana paali uhket melaani muusikat. Selline oli siis tänane saade, millest räägime nädala pärast. Jätame Indoneesia selja taha ja rändame üle ookeani naabermaale. Keeniasse stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.