Täna õhtu on kuulajal võimalik tutvuda kahe väga huvitava mehega. Need olid noored, kui nad pidasid kirjavahetust. Nüüd meile tundub, et nad elasid ammu. Nimelt on praegu kirjandusmuuseumi siin ühe toa laual käsikiri aastast 1814 kuni 1821 ja teine osa 1000 822832 maasingu Rosemplenteri kirjavahetus. Me oleme siin kolmekesi klaver ja Heli Laanekask. Teie olete selle teosega põhjalikult tutvunud. Teate, kuidas eesti keelt tõlgiti ja ka seda, kui kaua on käinud ja aega võtnud selle trükki toimetamine. Siiani seisab Ewert, teie käes on praegu need köited. Kuidas need kirjandusmuuseumisse said? Kirjandusmuuseumi jõudsid nad 1950. aastal pärast õpetatud Eesti seltsi likvideerimist. Enne seda olid nad tervelt 100 aastat õpetatud Eesti seltsi valduses. Nimelt 1848. aastal lühis Rosenglenteri lesk 50 hõberubla eest õpetatud Eesti seltsile, kelle poolt on see niimoodi köitesse pandud, koostanud need kaks köidet, Johann Heinrich Rosemblanter, Pärnu Eliisabeti kiriku pastor, siin me näemegi, et ta on oma kalligraafilise käega varustanud kõigepealt selle kirja köite tiitellehega ja see tiitelleht kannab ka ilmumiskohta ja aega seal Tärno 1803, kolm. Pealkirjaks on siis Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosemplenterile kahes osas ja nagu me siit tiitellehelt näeme, siin on ka õpetatud Eesti seltsi tempel Rosemplenteri et on siin siiski hoopis rohkem kui tiitellehel. Kui me siit edasi lehitsemine. Me kõigepealt Rosenblenteri küllalt pikka eessõna. Esimese köite eessõna on kirjutatud 1833. aastal teise köite eessõna aga piss hiljem, nimelt 1844. aastal. Kurval meelel lugesime neil päevil jälle oma igavikku läinud sõbrakirju ja kahetsesin südamest, et tema kaasaegsed ei toiminud nii nagu mina ning ei jätnud selle hea õilsa ja kasuliku pärast, mida ta taotles ja ennast ohverdades ellu püüdis viia tähele panemata seda, mis temaga rakterise käitumislaadis jättis vastumeelse mulje. Ja teatud määral pidi jätma. Eriti siis, kui puudus julgus ning ennast salgavust teda eeskujuks võtta ja meistrina tunnustada. Eneses aga näha teenivat venda tema valguse ja vaimu levitamise tööl. Nii väljapaistev ja sealjuures nii ülimalt aktiivne mees, nagu seda oli Otto Wilhelm Masing kes küünla vaka all hoidmisest väga vähe hoolis pidi olema ette heiteks ja komistuskiviks nendele, kes leidsid, et mõnusam on oma küünal vaka alla jätta teadmises, et nõnda on see tõmbuse ja muude kurjade tuulte eest varjatud. Need, kelle küünal nende eneste teadmata sootuks oli kustunud olid loomulikult tema suurimad vastased, sest siin puutusid kokku ekstreemid, pimedus ja valgus. Ning seega oli kurjuse printsiip üles kihutatud headuse vastu. Sest mida kõike pimeduse sigita ja mida kõike ei riku. Nõnda polnud siis imeks panna, et tema selget ja loovat vaimu valusasti ärritas, pahandas ja solvas nii paljude vaimulikele targia ning ette oma seisusest isikuid üksnes vähestesse. Lugupidamisega suhtlus. Kuna ta elas inimsugu ja tema pühi õigusi teenides siis pidi temas nördimust tekitama ükskõiksus, külmus ja isegi halvakspanu ning põlgus seal, kus oleks tulnud teda igapidi, meeleldi ja isegi mõnevõrra ennast ohverdades toetada ja tema üllaste kavatsuste edasiviimiseks kaasa aidata. Tema kaunist eesti keelest ei saadud aru. Seepärast peeti seda kord Tartu kord Viru kord soome keeleks. Ometi oleks kõik saanud varsti teise näo ning õpetajad ja rahvas oleksid lühikese ajaga teinud tohutuid edusamme paremuse poole, kui esimesed oleksid ainult õpetust võtnud. Aga sinna oligi koer maetud, kui kasutada toorevõitu saksa kõne käändu. Mida suurema avarusega Maasing oma üllaid eesmärke taotles, seda enam pidid teda indigineerima tema vastu vallandunud tagakiusamised. Seepärast hüüdis ta siis enam kui kord. See on kanalyurm, keenus. Rahu olgu temaga temaga, kes enam kui teised oli pälvinud rahus elamist ja au ning kuulsusega kroonimist. Nüüd nõutakse tema kirjatöid. Nüüd õpetatakse Tallinna kubermangus tema lugemist tahvlite järgi. Nüüd otsitakse tema arvutusraamatut. Alles eile oli minu pool keegi koolmeistri, oleks väga tahtnud ühte eksemplari sellest raamatust ning maksnud selle eest kolmekordset või enamgi hinda. Kui seda pakuti mõõduka hinnaga, pakuti, siis ei tahtnud seda keegi. See oli Otto Wilhelm Masingut. Mehelt, kellel lasus Hernhuutlaste ja kõigi obscurantide anateem näeb nüüd, millise mulje jätavad austatud publikule Masingu teoste uued trükid. Tuleksid nad ainult niisugused, et kui tema neid näha võiks, ei peaks nende pärast õlgu kehitama. Pärnus 13. septembril 1844. aastal. Rosümplenter. Ilmselt köitis Rosemplenter need kirjad kokku siiski kohe esimesel Masingu surmajärgsel aastal 1833. aastal, aga hiljem on ta lihtsalt kasutanud üht tühjaks jäänud lehte teisest köitest ja siis täitnud selle nagu tagasivaatava eessõnaga sest olukord on vahepeal muutunud. Kui 1833. aastal ei leidnud Masingust maha jäänud raamatud ostjaid, siis 1844. aastal on tema teosed juba väärtustatud ja neid kavatsetakse välja anda. Nii õpetatud Eesti seltsi poolt kui ka Kreutzwald-il on niisugune kavatsus esimene kiri. Maasingul on selgelt näha, et on vastus Rosemplenteri kirjale millest see kirjavahetus sündi Rosümplenter oli Pärnu Eliisabeti koguduse pastor ja tema teeneks eesti kultuurile. Taas on tema ajakiri paik reege mida ta andis siis välja aastatel 1813 kuni 1832 küllaltki pikka aega. Ja see oli saksakeelne ajakiri, mis koondas enda ümber kõiki peaaegu kõiki tolleaegseid estofiil. Ja mis oli siis pühendatud põhiliselt eesti keelele, aga ka laiemalt siis rahvaluulest ja kirjandusest ja eestlaste eluolust. Masingu kirja köited, milles täna õhtul räägime, on ongi sündinud niimoodi, kahjuks neis euroosn centeri pool puudub, nii et seda, mida Rosen, printer kirjutas Masingule. Me peame oletama Masingu kirjade järgi ja tõenäoliselt esimene kiri pärin, oli Rosen Brentarilt Masingule, kes siis noorema mehena pöördelise põlvkonna võrra vanema juba autoriteetsema mehe poole sisse kaaste palvega ja Masing siis sellele kirjale vastas ja tõepoolest hakkaskiga baitleja kellaga aastatega. Teie kõrgeaususe meelitava kirja 20. selle kuupäevast koos minule pälvimatult teie helduse poolt määratud kirjandusliku kingitusega sain ma mõne päeva eest kätte ja avaldan teile mõlema eest, suurimat tänu. Pean enam kui ühte asja silmas pidades kahetsema säärast olukorda, mis sunnib mind oma tegevust ja hoolt nii väga jaotama, et kõrvaltöödeks tunde üle ei jää. Oleksime sõltumatum, siis toetaksin teid suurima rõõmuga, nii kuis vähegi võimalik, teie tõepoolest ülimalt kasulikkus ja tunnustust vääriva ettevõtmises. Nõnda aga pean paluma teil rahulduda õige tühiste andidega, mida aeg-ajalt õnnelike juhuslike jõude tundide kosutust töödena teile heasoovlikult saadan. See, mis saate sihvriga A pluss B on minult Teie, ärge lükake tagasi mu palvet mind ja minu nime oma jõupingutustele seoses eesti keelega täielikult ignoreerida. Kui vajalik ja kasulik on teie algatatud ettevõtmine, taipab igaüks, kes teab seda, kui vähe eesti keelt tegelikult tuntakse ning osatakse. Ja kes suudab otsustada, kui haletsusväärsed on ses samas keeles lood kirjamehetöödega. Mis puutub konkreetsesse olukorda eesti kultuuri alal siis ei olnud asi väga rõõmustav, teatavasti õhus olid ideerid eesti talupoegade isikliku priiuse töötlemiseks siiamaani, nad olid ju pärisorjad, mõisnike alad, aga siis sellega seoses, et talupoegadele kavatseti anda isiklikku priiust, oli vaja neil ka paremat lugemisvara ja paremat grammatikat, paremaid sõnaraamatuid kui see, mis olemas oli ja Masing, nihukse käreda olu kriitikuna, siis seda olukorda väga nii teravalt kritiseeris. Tõsi küll, oli ilmunud mitmesuguseid mitmesuguseid raamatuid, noh kõigepealt muidugi vaimulikku kirjandust oli olemas ja piibel oli olemas uue testamendi eraldi väljaanne. Lauluraamatuid, katekismuse, siis piiblilugude raamatuid. Kõige levinum tolleaegne tolleaegne kirjandus, eestikeelne kirjandus, oli kalender, mida noh, ikka iga talupoeg enam-vähem igal aastal ühe eestikeelse raamatu ostis, see oli siis kalender. Siis oli ilmunud ka juba aabitsaid arvutusõpikuid, isegi üks kokaraamat. Nad otsustasid alustada trükkimisega eestikeelsete raamatute trükkimisega ja siin on üks väga lõbus kiri sellest, kuidas Masing soovitab Rosemplentril paberiveski sisse seada. Mis paberiveskisse puutub, siis minu arvates võid enne midagi teha ega ette võtta, kui olete rääkinud mõne paberimeistriga ja kuna selleks, et igasugust konkurentsi vältida. Mis teile teie seisusekohaselt peatoitluse poolest vajalikum. Ainult niisugust paberit ja just nii palju tuleb produtseerida, kui teil oma Eesti trükikoja jaoks vaja läheb siis pole teil vaja sellist inimest, kes peenemaid sorte teha oskab ning te leiate tema vahest koguni Räpinast või vähemalt Robtiast või mõnest teisest vabrikust. Ingrimaal. Kui peaksite soovima, kuulan kohe seda asja järele, see käib Ingerimaa kohta. Räpina on teile enesele lähemal ka elab seal üks ametivend sel ajal seal, aga kui te materjali ehitamise jaoks kohale veate peate ühtlasi tegema ettevalmistusi vajaliku kaltsuvaru kogumiseks. Seda enam, et sellega enne, kui inimesed selle kaubandusega harjuvad, mõningaid raskusi tuleb. Mis aga edaspidi kaovad. Rahaga ei saavutaks palju. Sellepärast peate tegema nagu kinea vahet sõitjad, teostate mitte vahelt, kaupleja käest korallpärleid paelu, pitsi punast puuvill, lõnga dresse pitspaelu, pisikesi peeglid ja nii edasi, nii edasi, ja nii edasi ja nii edasi. Koolitajate välja endale abiks teatud inimesed, kes seda asja ajavad ja vahetate nende esemete vastu omale kaltse. Eriti tulusaks võiksid saada teile ametivennad, sest igal on joomas kihelkonnas inimene või paar, kes pisikese vaevatasu eest on nõus selle parateerimise enda peale võtma. Kui teisiti ei saa, siis teevad seda köstri eemandad, kel talunaistega ikka palju õiendamist. Seejärel lasete trükkida väikesi ABT raamatuid, kalendreid ja nii edasi, mida iga pereisa vajab ja määrate mitu naela puhtaks pestud kuivi kaltse nende eest tuleb anda. Kõik kogutud tagavarad antakse siis kaalu järgi ära, ametivendade juurde. Need kuna juhtub ikka praosti juurde minejaid, saadavad needsamad kaltsud viimasele, kust siis terve koguse võite lasta ära tuua. Nii palju sellest asjast täna edaspidi rohkem. Soovin siira sümpaatiaga teie ettevõttele kõige rõõmustavam edu ja olen kõige austusega Teie kõrgeaususele kõige ustavam Maasing. Kust oskab ta anda Rosempliltrile nii head nõu selle paberiveskit sisseseadmise asi oli selles, et Masing oli ju tolleaegse noh, niisuguse tärkava ja tõusva uue klassi või uue inim või uue inimtüübi esindaja, nimelt niisugune ettevõtlik, edasipüüdlik kodanlane. Lihtsalt tol ajal oli niisugune Ettevõtlikkus väga ütleme moeks. Ja Masing kavatses ise ka mitmesuguseid majanduslikke ette, kõige hea meelega oleks isegi nakkuda Rosümplentärile kirjutab, trükikoja ostnud ja trükkima hakanud. Nüüd vaatame kolmandat kirja, mis on tõesti ajalooline. Nimelt kirjutab Masing Rosen Glentrile eesti keeles. Masingu kirjad Rosenberg, Türil on kirjutatud põhiliselt saksa keeles. Väljaandes, mis meil käsikirjale on valminud, on 283 kirja ja neistki ainult kaheksa on siis kirjutatud eesti keeles. Härrab teie nüüd küll väga imestel ette, et olen hakanud teiega maa keelt rääkima, aga kuidas laululauljaks loodud Haraatius ütleb? Palume luba ja anname teineteisele loa. Nõnda saagu siis ka meie, kes, kes olema on seepärast lootus, et ka teiegi poolest maa, kelle raamatud meie kätte saavad tulema. Aga köik seda nõuame ausast südamest, sellepärast et teid õige joone peale tahame ajada, sest iialgi inimene võõrast keelt hõlpsamalt kätte ei saa kui kirjutamise varal. Ehk kui tema üht keelt olgu missugust õppinud ja seda ei taha käest kaotada, siis ei võida paremat nõuda, kui selle keele sagedaste kirjutada. Ammustki oleks armas kreeka ja ladina, nõnda kui mõni muu hiljema põlve rahva keel jo käest meelest ja peast läinud, kui mitte kord ühe kord teise murega oleks kirjutanud ning selle läbi vana sõprust uuendanud ja pealegi veel teda täiemaks kindlamaks jõustavamaks teinud. Sest kui inimene kirjutab ja kui ta räägib, see on hoopis ise. Sanna juhtub kordne enda ehk nenda suhu, tema Kõllab ja kaubera, aga kirjutud tähti jääb, saab teda jälle näha ning siis ka mitu kord kohendada ja velje veelgi kõhendada. Ega oleks maakeel, keda ma ammustki veel põhjani pole tundma saanud, niigi selge minu suus, kui ma seda vaevu oleksin põlganud mitu 1000 lehte mustakirjuks kriimustada. Seda, mis kirjutanud targamaa rahvakohtu ette, panna nende suust seda õiendada ja kõhjendada ehk nende laidu pärast tullesse heita. Seesama tüdimata vaev on hinda saatnud, et küll mitte veel täitja parajat siis ometigi kaunikest. See, et kaks tolleaegsed kultuuritegelast vahetama omavahel kirju eesti keeles oli õieti üks niisugune enneolematu nähtus. On arvata, et karosemplenter kirjutas mõned kirjad Masingule eesti keeles, sest mõnes kirjas masinad ütlevad, et ma parandasin teie kerile, ärge pahandage, parandasin seal vigu. Masing astasime eestikeelse kirjamehena keeles suhteliselt hilja, 18.-st sajandist on ju tal ainult üks aabits 1895 ilmunud, aga aga siis eestikeelse kirjamehed hakkas tegutsema. Esimene oli nishi originaal, Kletta eestikeelsed originaallehed. Põhjuseks oli kahtlemata täiesti keelt lapsepõlvest saadik oskas aga mitmel pool mujalgi, ta on väljendanud niisugust arvamust, et väga noor inimene ei peaks kirjutama, tähendab, noor inimene on veel ebaküpsed. Ta ei peaks iga oma esimese katsetusega kohe püüdma trüki jõuda. Ja ka selle esimese aabitsa, mis ta kirjutas 1895, avaldas ta hiljem ju ise ostis, püüdis Kokostria hävitada, leidis, et see ei, ei ole keeleliselt nii hea, kui ta oleks tahtnud. Kui rääkida nüüd Masingu suhtumisest eesti keelde siis olite oma keele vaatled üpris huvitavad. Nimelt noh, sa 18. sajandil ülikoolihariduse saanud mehena ja oli arvamuse läti keelt saab kõige paremini õppida ikkagi kirjalikes allikatest, õpiti kreeka keelt, õpiti ladina keelt, eks ole, neid ei olnud võimalik kellelegi suust kuulda. Sellepärast oli nagu kõige tähtsamaks peeti kirjalikke allikaid aga eesti keele jaoks niisugust autoriteetset kirjalik allikad peale piibli, mida Masing ka siiski tunnustab niisuguse kirjakeele normteosena eesti keele jaoks niisugust autoriteetset allikat ei olnud nagu sest väärsete eesti keeles kirjutavad kirjanik või ütleme, Kirjameeste raamatukesed, Masingut kuidagimoodi rahuldanud, need olid saksapärasusi tulvil ja ja ka Kirjamees kasutas oma kodukoha keelt, kus ta parajast pärit oli niisugustega, Masingu ideaaliks oli niisugune ühtne ilma mingite murde variantlideta, siis kirjakeel ja sellest kirjadelt ta siis küüdisi oma teostes kirjutada. Arvamusel, et ta on leidnud nüüd selle maa keele põhja üles, et kuivrauad, käsnad sealt osanud välja rookida ja sellepärast siis julges Krestideleks kirjutama hakata. Ja kui need teised nii ei arvanud, siis oli ta solvunud. Järgne keri tõstab kohe Masingu seisukohti tõlkimisest. Ta on üldse, võiks öelda siis esimene eesti keele tõlkimise teoreetik Mina seda kogunisti ei mõista, miks kõik need kirjutaja inimesed saksa keele raamatuid maagiale võtvat, hulkuda, nemad teevad enesele liiga vaeva, panevad ennast omad mõtted ja näpud otse kammitsasse, nõnda et neid sedasama Tulkumise pakitus, kui vangisid maa keele juurest ära ja hoopis kõrvale sunnib lahkemine ladusam, saaks töö olema, kui kohe seda, mis maarahvale arvaksid, kuuluvad omaenese peast, võtaksid maakeele seda omas mõtlemises, kõikide ümbrajaksid. Ning siis targasti, maakeeli mõttest ja võimust. Kirja paneksid. Aga see hull Tulkumise möllamine, see ei kõlba kuhugi, sest mis nemad kirjutavad, see pole ei saksa ega maakeel, ei kõlba sakste ega muile, muudkui aga neile enestele. Masing läitis kaasaegsete kirjameeste juures ka seda, et me ei kirjutanud otsekohe eesti keeles originaalteoseid vaid püüdsid ehk siis kõik sihukeste saksa allikate järgi mugandada siis talupoja jaoks sobivat materjali. Ja Maasing ise ütleb, et kui tema peab tõlkima, siis tema jaoks on see nagu vangimaja karistus tema palju parem, Parema meelega kirjutab kohe eesti keeles. Ja esimene eestikeelne asi, mis ta siis nagu sakslaste jaoks kirjutas keele õpikuks, siis oligi tegelikult kirjutatud kohe eesti keeles sellele otsusega, et tõestada kõigile, et eesti keeles saab rääkida ka niisugustest keerulisematest ja kultuursematest asjadest mitte ainult põllupidamisest või, või tervishoiust, vaid ka niisugustest vaimsematest asjadest. Kas siin on ka see meeleküsimus, tugev kõlkimise asjad võtsid kaasa saksa meele? Kindlasti seda ka jah. Kahtlemata, kui alguses eesti keeles kirjutada, siis peaks mõtlema ja tundma ka, nagu mõtleb ja tunneb eestlane. Järgmine kiri on tõesti omapärane võib-olla isegi ainus, kus Maasing nii pikalt iseendast kirjutab. Armas Rosümplenter päevatööst roidunult ja väsinult tunnen rõõmu pikast sügisõhtust ja võtan istet, et enesekosutuseks teile paar rida kirjutada. Täna ei ole mul eesti keele jaoks tuju seepärast saksa keeles. Ma kannatan paraku oma kõige varasemast noorusest peale ühe väga laiduväärse vee all. Et olen oma tööde juures, kui need minu suvast sõltuvat, tujukas ning töötan ainult hookaupa. See on tõepoolest minu loomus. Seda nõrkust enda juures on mul põhjust olnud liigagi tihti kahetseda ja kurta. Aga ma pole suutnud ennast iial isegi kõige tõsisema nõuks võtmisega vabastada, sest ebaväärikast ning põlastusväärsest, kes kui palju head olema selle tõttu tegemata jätnud, mida igavesti endale ette heidan. Kuigi modependentsi ameti töö käigus hoopis vastupidi toiminud ja muutumatu rangusega Nildiferre põhimõtet järgin. Siiski pean enda alanduseks enesele ja teile tunnistama, et ma, kui eraisik, seal, kus mul oma vaimutööde kohta ainult enesele aru tuleb, anda, kaugemale see tujukas ei lähe. Väga tihti rakendan enese kohta vanasõna homme, homme ja nii edasi. Mul on häbi selle termini kirja panna. Ning ometi ei suuda see häbigi mind parandada. Ma kirjeldan teil iseennast, kuna soovin teile head ning palun teid südamest end igast tujust sõltumatuks teha. Oma lapsi olema nõnda kasvatanud. Küpsemas eas saavad nad mulle ja heale saatusele tänulikud olema, et neid kogenud mees on juhtinud ja kujundanud. Minu noorpõlve saatus polnud niisugune. Olin tuulte mängitada heasoovlike Aga taipamatute vanemate poolt poisikesena kõige kõlvatumatesse kätesse antud sealt nende poolt nagu laste mängupall välismaale heidetud välismaal võitlus vaesusega, sest ühe aadlimehe, nimelt Põldsama major lõõri pankroti tõttu läks kaduma Väikekapital, mille hea isa oli oma piskust minu õpingute jaoks kogunud ning oma kõhu kõrvalt näpistanud Halle linna tulima 14. Krossi ja kuue Pennyga elastsus, mille loodus mugarakterisse kätkenud, kannustas mind ikka enamasti kõike ootama iseeneselt ja oma jõu rakkesse panekult aga ei iial midagi teistelt. Nooruslik uhkus käskis mind isegi väga hiilgavaid pakkumise tagasi tõrjuda ja lükata sest keegi fon paik küll tegi ettepaneku, et tahab mind omal kulul Stodeerida lasta. Minu õnn, et mitte aruvaid, paljudel puhkudel laidetav, aga sageli kõrgelt hinnatav tundmus inspireeris mind põrutama ja iga seesugust ettepanekut tagasi lükkama. Küll virises vana variselt Torma asferus, kelle köstriks Lohusuu abi kirikus. Minu isa oli pikalt ja laialt sellest nooruse kohtlusest, nagu ta seda nimetas ning püüdis mulle imalate suhkruveena magusate fraasidega selgeks teha. Kõrgaadelliku soosingu pakkumist tagasi lükates oma õnne Isamaal alatiseks olevat maha mänginud. Minu vaesus oli hoob, millega armuline ette hoole sellesse punkti asetas, kus omaenda jõust teadlikuks sain. Kui minu kaasmaalased parun mängiden ja nii edasi ja nii edasi, kes iga-aastaseid trati 1500 ja 2000 taal rebiale tuhandelist võlgadega Hallest ära läksid siis minul see vast tuli Hallest lahkudes 14 luid, uuri ja üheksa preisi taanrid, kuigi nelja-aastast olin sinna tulnud 14 krossija uue Pennyga. Oh palun 1000-ks vabandust. Ma tõepoolest ei tea, kuidas üks mõte teise kaasa tõi ning kuidas ma reminist seltside maale sattusin ning muudkui iseenesest rääkisime. Vabandage, ma palun vabandage. Masingu elukäik oli tegelikult küllaltki tüüpiline tolleaegsele pastorile. Ta oli siis või hariduse Saksamaal, sest Eestist olla eesti alal tol ajal ja ülikool ei olnud küll, aga ei olnud tüüpiline oma päritolu. Tema isa oli ju Lohusuu abi, kiriku köster, rahvuselt kindlasti eestlane, ema rahvus ei ole nii selge. Masing on uhke sellele, et ta on siis tegelikult iseennast marinaad ise endale elatist teeninud ja hariduse õppemaksuks vajalikud summad ise teeninud üldse Masingu ülikooliperioodist tahaks meelsasti ise ka rohkem teada, see on nii sihukeses uduloori taga veel siiani. Kahjuks ta kirjutab mõnedest töödest, mida ta on teinud siis usutavasti ta Ta tegutses tollal rajal koduõpetajana või tunniandjana siis alles, aga võimalik ka, et mingisuguseid joonistustöid tegi ja siis päris kindel on see, et ta luges Haamerase Homerose, Väljaande korrektuur kreekakeelse väljaande korrektuure. Nii et ma siin on niisugune sel meid männ sõnaga. Aga siin on õige koht ka rääkida Roosemlenteri isikust, kes oli tema päritunud. Rosemplinterg ei olnud majanduslikult kindlustatud perest pärit, sest Roosund Lenderi rahvuslik päritolu on üsna ebaselge. Leo Anvelt hakkas oma elu viimastele ostjatel üha sagedamini arvama, et Rosemplentaril võis olla Mul mingisugune Eesti esivanem ka. Aga kas oli nii või ei ole, jällegi me kahjuks ei tea. Ega nii palju on teada, et ta sündis siis praeguses Valmieras ja ta isa oli seal postijaamapidaja tõenäoliselt mitte peale, siis võib päris kindlasti Rosemplenteroskas ka läti keelt, sest ta on ilmutanud ka lätikeelseid Mõtteid Rosenbergi tema isa suri varakult, temagi pidi siis ennast ise nagu läbi elu murdma ja enda hariduse saamiseks jälle ise siis raha teenima. Selles mõttes on nad mõlemad ühtemoodi. Masinguga. Rosemplentarile oli võimalik õppida juba Tartu Ülikoolis, sest Tartu ülikool 1802 taasavab ja Rose Atlantas siis 1803.-st aastast. Selles ülikoolis õppis 1803 kuni 1806 õppisin põliselt loogiat, aga ka oli Tartu Ülikoolis tol ajal niisugune õpetajate instituut või kus siis oli võimalik saada natukene laiemat haridust kui dialoogi. Haridus oli veelgi laiemat haridust, ütleme nii, kui oli dialoogi haridus. Sellest märkuses te näete, et minu Pletterist aru ei saada praegu vähemalt sakslaste hulgas veel mitte. Oleksin ma saksapärases eesti keeles kirjutanud, siis oleksin arusaadav olnud. Minu eesmärgiks aga oli näidata, kuidas peaks eesti keeles kirjutama konstrueerima ning grammatika poolest on selles minu praeguse arusaamise ja väga scropuloosse kontrollimise järgi ainult üks viga. Ka praosti Jan nagu ütles mulle, et tal on olnud raske prosüülikest lugeda vähemalt upsakuseta, minu armas, võin ma julgesti põhjendatud veendumusega väita, et kõik need osutusid minu vastu, ei tõesta midagi. Küll aga näitavad päevselgelt, et keelt ei tunta. Sellises olukorras oleks pat edaspidi veel üht ainustki eestikeelset sule kriipsu tõmmata ning kallist aega raisata. Kui ma peaksin kunagi midagi kirjutama, siis võiks selleks vahest tulla. Kuna nüüd tõsiselt kavatsetakse üht Eesti koolmeistrite seminari Eestimaal asutada tarvilikud õpperaamatud ja muu, mis sinna juurde kuulub. Rahvakooliasjad olid Masingu elus üks niisugune ala, mis teda väga rakkesse pani. Oli veel Viru-Nigula pastor, siis oli seal läheduses, elas rahvasõbralik mõisnik löövizašmeenar ja koos selle mõisnikuga tegi Maasing väga mitmeid rahvahariduse edendamise plaane. Nad koos olid jõudnud väga õigele mõttele, et alustada tuleb koolmeistrite koolitamisest. Kuivõrd keegi ei tahtnud kulusid kanda, siis need plaanid eelkõige siis rüütelkond siis kubermangu valitses, kulusid kanda ei tahtnud, siis need plaanid Norjasid uuesti. Maasing pöördub koolmeistrite seminari loomise idee juurde tagasi. Jumaldasid Äksis elades ja 1822.-st aastast peale, siis toetudes ka tolleaegsele Baltimaade kindralkubernerile Paulut messile kes oli niisugune küllaltki edumeelne mees, toetas nagu Masingu rahvahariduslikke püüdeid. Siis see oli nagu kõige lootusrikkam aeg Masingu elus, mis puudutas rahva haridusse, sest kindralkuberner, kuidas tema seminarikavasid ja 1824. aastal õnnestus siis Paulutsil saada Aleksander esimese toetas sellele seminariplaanile ja tundus, et nüüd nüüd kohe seminar asutataks ja Maasing selles lootuses siis kirjutas mitmed kooliraamatud seda seminari silmas pidades. Aga 1825 Aleksandar, esimene sure, tolleaegne haridusminister Liiven oli meelsuselt Pietist. Masingu vana vastane idee pannakse kalevi alla. Ja 1830. aastal öeldakse lõplikult sellest seminari loomise kavast siis ära. Ja see ebaõnnestumine tähendas Eestimaa jaoks seda, et koolihariduse edenemine takerdus paarikümneks aastaks, sest koolmeistrid eesti alal hakati ette valmistama alles siis, 1849. aastal Valgas. Seminari. Meie glüpsleril, kellest ma väga lugu pean, on eestlasena veel väga palju puudusi. Seda näitab tema jutlus. Niisuguseid arukaid mehi Laidan, eriti sellepärast, et nad maailmas rohkem ringi ei liigu, et maa kaugemates Kolgastes kord siin kord seal eestlast kuulda ning tema suust õppida. Kui seenekombel ühe koha peal kükitatakse, siis hakatakse aegamööda kindlasti uskuma, et meie ümbruse keel, mis ühtlasi meiegi keeleks on ning mida me kõneleme, ongi tõeline ning puht eesti idioom. Ja kuna lugu niisiis just sel põhjusel olengi oma varasematel eluaastatel maa keele pärast risti-rästi läbi sõitnud ja vahel, kui see vaevatasus mõnes kõrtsis paar päeva peatunud ühel nõul oma Aleksei iga, kes siis ettekäändeks tõi ühe või teise hobuse haiguse selliseid ettevalmistusi oleks vaja, oleks natsioonile enesel kirjanikke. Ühelt poolt ta arvas, et on vaja niisugust autoriteetset kirjalikku allikat, millele toetada aga teiselt poolt edumeelse keelemehena oli ta arvamusel, et keelt tuleb õppida eelkõige rahva enda suust mitte siis arvates nii nagu ütleme näiteks möödunud sajandi lõpumees arvelias, kes arvas, et et eestlane räägib oma keelt valesti ja ja talupagan lohakas ja ei viitsi sõna õigesti välja öelda, vaid just pöördudes rahva poole. Väga huvitav on näiteks see, kui Masing talurahvaseadust tõlkides mis oli tal üks suur töö, milles ta ise väga palju pidas arvates, et seal talurahvaseaduses lõpuks ometi on siis niisugune õigesti konstrueeritud ja hästi esitatud eesti keel, millele siis hilisemad põlvkonnad võivad toetada. Vaat seda talurahvaseadust tõlkides tuli tal siis vaielda selleks spets reaalselt loodud aadlikest komisjoniga, kes arvas, et Masing võib-olla ei tõlgi seda või teist väljendit õigesti siis selleks, et enda arvamuse õigsust tõestada. Masing toob kohale ore eestlasest kojamehe naise, kes siis peab ütlema neile härradele seal seda, et vat see väljend alla saama on Mashingul täiesti õigesti tõlgitud. Mis tähendas siis last saama, siin on masin küll, oli väga huvitav niisugune kaksipidine, suhtumine natsiooni Ama kirjanikesse. Nimelt, kui Rosemplenter tahab just sedasama ideed järgides sedasama mõtet järgides siis näidata eestlaste eestlastest kirjamehi avaldab baitre, kes oma eestlastest koolipoiste poolt kirjutas pandud muinasjutte, on Masing väga pahane. Ta arvab, et koolipoisid Vilba veel eesti keeles kirjutama, nad on noored, neil ei ole küllalt elukogemust. Nad ei ole laialt ringi liikunud, nad ei tea, missugune on see üldkeel. Küll aga on tal hea meel lugeda Hernhuutlasest kullieri kirjatagi Idabet kulliori keel on väga haritud, isegi ja vahemärke paneb ta õieti. Ja Collieri siis tõenäoliselt vastas rohkem Masingu ettekujutusele õigest kirjamehest. Armas Rosemplenter täna saan teile ainult natuke kirjutada, sõbrad Eestimaalt, nende seas ka endised koguduse liikmed Viru-Nigulast on mind mõnda nädalat lakkamatult oma külastustega rõõmustanud ning nii olema siis muid segamis arvestamata pidanud sagedasti Tartusse minema, et armsatele külalistele lasta näidata seda, mida akadeemial on kaunist. Saadan teile ainult ühe eestlase, kaks originaalkirja, mis ma ühelt Hernhuutlaste peamehelt sain ära kirjutamiseks Märkimisväärse seigana pean teile mainima, et kirjutaja Kolga talupoeg kulli jüri käis oma 30 esimest eluaastat, kui ta Kuusalu külas esimest korda võttis osa ühest vennaste koosolekust kuhu sel ajal ainult vähesed läksid. Tema sai nii liigutatud, et enese kui toore ebamoraalse inimese ära needis ning otsustas meelt muuta. Paraku ei tundnud ta ühtki kirjatähte, veel vähem lugemist. Ta õppis seda, hakkas kirjutamisega tegelema ning jõudis selles nii kaugele, et ta meile, kes me, sakslased oleme, võib eeskujuks olla. Olin ära kirjutamisel kohuseline, ei muutnud ühtki tähte ega pannud midagi juurde, olgu see või ainult koma. Nii nagu erakirjas näete, nõnda on ta kirjutanud kõik küsimärk, kaasa arvatud nagu seda tõendavad mõlemad originaalid, mis on kere vere valitseja käes. Viimane oli tookord Virumaal Jaani kirikus köstriks ja püüdis seal Hernhuutlasi äratada. Temal olidki need kirjad adresseeritud. Kõige enam imestan ma kooli õpilikult õige interfunktsiooni üle. Ometi pole kirjutaja iialgi sakslastega sõbrustanud, vaid nendest ikka kaugele hoidunud, nagu ülal mainitud valitseja mulle ütles. Nii siis peabki olema interfunktsiooni suhtes tähelepanelikuks muutunud ja tema õige kasutamise kohta õpetust leidnud. Lugedes tähelepanelikult meile tundmatuid ning salajas hoitud vennastekoguduse raamatuid, mida trükitakse Barbis, Hernhuutlastest ei pea oma palju avameelselt rääkida, siis pean tunnistama, et minu avale rõõmus meel leiab nende kraami ja nad ise olevat eemale tõukama ja südant ahistama. Siiski sallima, neid suhtlen nendega palju mitte nende eneste, vaid hoolika ja haritud keele pärast. Ka arvan ma, et selles praegu nutu, ohtra silmakirjalikult, Vagatsevassektis võib aegamööda areneda tulevase rahvuskultuuri idu. Ka arvan ma, et sellest praegu nuttu ohtralt silmakirjalikult Vagatsevassektis võib aegamööda areneda tulevase rahvuskultuuri idu on meie jaoks prohvetlik tähendus, aga tegelikult olid suhted Hernutlusega masingulist keerulisemaks. Ühelt poolt ta jah, hindas Hernhaotlasi ja hindas neid nagu kogu tolleaegne ühiskond hinda särnootlasi läheks siis Eestis oli üldse herne ootas väga levinud möödunud sajandist peale tegelikult hernootlas nii lainetena, kord vähem, kord rohkem populaarne, aga need 1800 seitsmeteistkümnendal aastal just Aleksander esimene oli andnud niisuguse erilise armukirja Hernhootlastele, kuni Hernhutluse levik on ja olid eestlased ikkagi oma sisimasel paganad. Nad täitsid killusu kombeid, aga ei teinud seda, tahame, sest see oli kõik nende jaoks väline. Aga alles hern Huutlus, mis siis kultiveerida niisugust lihtsameelset armastust Kristuse vastu ja pani suurt rõhku inimesele kui indiviidile, inimese endale läbielamistele ja ja ka nõudis või soovis, et inimene ise oma läbielamisi kirjeldaks. Seda siis ühelt poolt ja ka selleks, et läbielamisi kirjeldada oli vaja, eks ole ju kindlasti osata kirjutada. Ja siis huvi pakkusid ka teiste inimeste elamused selleks et neist osa saada, oli vaja osata kaeda. Ja vaat nüüd niisugune isiklik sügav läbielamine siis isiklik pöördumine jumala poole, isiklik pöördumine meele paranduse poole, see tähendas seda, et Hernhuutlased loobusid ju näiteks kõrtsiskäimisest, loobusid oma endisaegsetest kommetest lisati nurka oma rahvariided, riietud siuksesse, tumedasse riidesse poldud enam rahvalaule, eks ole, niiet herneootus on niisugune kahe otsaga asi eesti kultuuriloos. Poolt, jah, ta levitas lugemis oskust, levitas kirjutamisoskust ja, ja ütleme, meie nisukesed, prominentsemad kirjanikud ja on ju tegelikult pärit hernootlikest perekondadest, võtame näiteks Kreutzwald, kelle vanemad olid hernootlased. Ja Jakob Hurt, et ühelt poolt see, et olla vennastekoguduse liige, see tähendas talupojale mingisugust sotsi, reaalse tõusu võimalust. Sest tolleaegsed mõisavalitsejad ja väga hästi nägid seda, et inimene, kes on vennastekoguduse liige, Taijo Taivarasta taan kristalselt aus. Ja hea meelega edutasid neid mitmesugustesse ametitesse. Masingule muidugi hakkas vastu esitestalju, ratsionalist ja mitmesuguseid niisuguseid tundelised liial Kodused, taevaskäijad nagu olid taevakirjad ja vot sellised asjad muidugi Masingule absoluutselt ei meeldinud, nii et ja ta nendega väga ägedalt võitles ka oma eestikeelses toodangus oli siis olin, loodi spetsiaalne komisjon nende väärnähtuste vastu võitlemiseks ja Masing oli ka seal tegev ja see muide oli üks põhjusi, miks see Hernhuutlaste vaenulikkus Masingu enda poolt teramis teravalt avaldas. Tema toodangus oli üks põhjus, miks tema teosed kaasaegsete hulgas nii palju ei levinud, kui ta oleks seda tahtnud. Ja kui nad oleksid väärt olnud. Masing oli ju põhiliselt niisugune kirjanik, kes arvas, et rahvast on tarvis harida ja õpetada. Ja seetõttu ta arvas, nii et noh, näiteks Schilleri tõlkimine või ka ütleme näiteks rahva laululist Kristjan Jaagu rahvale oluliste luuletuste avaldamine, et see lihtsalt talupojale midagi ei anna. Ja ta enda looming on ju põhiliselt ikka niisuguseid aktilist, rahva avalgustuslikolaadi. Aga üks väga huvitav lõik Masingu loomingus on tema juhuluuletused, sellega ta muidugi jätkas Eesti eesti kirjanduse juhuluuletraditsioon Nonii ja need, ta kirjutas tõenäoliselt eriti viimistlemata mingisuguse sündmuse puhul või või mõnele inimesele, kes talle oli meeldima hakanud. Ma ei ole küllalt keelefilosoof, et anda hinnang noormehe kirjutas harjutusele mis muide on täiesti kiiduväärne. Seega pole ma võimeline taipama, mida sellest võiks ära trükkida või mis kasu võiks sellega saavutada. Seepärast peame otsustamise jätma sügavamate mõtlejate ja keeleuurijate asjaks. Mulle näib, et seesuguseid vaatlusi võib nimetada metafüüsilise keele analüüsideks sest nad ulatuvad kõrge ning spekulatiivse valdkonda ning neil pole tegu labase praktilisusega ega tegeliku grammatikaga. Ka tuleb sedalaadi vaatluste puhul sama hästi tunda sama paljusid keeli, nagu sellest artiklist näha on ja kellele seda kingitust pole osaks langenud. See ei tohi sedalaadi uurimiste puhul endale hääleõigust võtta. Ma ei ole küll keelefilosoof, kirjutab Maasing, kui räägib Kristian Jaak Petersonist. Jah, mis puutub keele filosoofiasse sisse. Kristian Jaak Petersoni keele filosoofilistes keeleteaduslikes katsetustes suhtus Masing soosivalt ja tänu sellele soosingul neurosemplepper sageli küsis nõu ühe või teise asja kohta. Kas avaldada seda paika ja kes mitte. Ja tänu nähtavasti sellele Masingu soosingul, et tõepoolest need Kristian Jaak Petersoni keeleteaduslikud artiklid on heiträägis ilmunud. Aga mis puutub Kristian Jaak Petersoni luule muutustesse, siis siin Masing nagu on öeldud, karu teeneline eesti kirjanduse ees nimelt esiteks oli Kristian Jaak Peterson väga noor. See oli üks asi, mis Masingule ei meeldinud, selle noor inimene ei pea kohe trükki Ki trügima. Ja teiseks ei olnud siin midagi õpetlikku ega midagi, midagi niisugust mis oleks võinud siis talupoega nagu paremale ja edu meelsemale elule juhtida. Ta juhtis Kiili armastusele täiestis keele armastusele, aga vaadake, see rahvaluulekeel oli niisugune, mis oli Masingu arvates niisugune rikut, vot keel, see ei olnud niisugune tänapäevane ja korralike jälg ja, ja see hakkas Masingule ka nende luuletuste juures vastu. Armas Roosemplenter eelmise postiga sain teile ainult teatud arvu kuulutusi saata, ilma et aega oleks olnud neile paar rida kaasa panna. Täna läheb tagasi teie dispositsioon, samuti ka härra Petersoni tõlkekatse. Sääraseid asju ei saa küll kuidagi meeldivaks pidada. Sama vähe kui vastu võtta härra doktor Luts ettepanekut hakata asemel piiritus asperit kasutama. Kui tahetakse sellele tugineda, eestlane nii luuletab, et niisugused on tema rahvalaulud mida ta praegugi armastab ja korrutab, siis ei tule ometi sellepärast mingi rahva armetut lapsepõlvekeeld järele aimata. Sama vähe kui toda žargooni, milles Šveitsi rahvas oma karjaseviise ja oma lobada ja madal laule kuuldavale toob ja maha laulab. Kellelgil oleks säärasest või jootjalikust keele moonutamisest kasu ja milleks see küll tulus võiks olla. Kas nõnda tohib rääkida, kas nõnda pidulikus kõnes väljendada? Ja olgu pealegi seda keelt üksnes naljaviluks kasutatud, kirjutatud või räägitud kelle silm või kõrv võiks küll säärasest asjadest heameelt tunda? Vähemalt minule teevad seesugused asjad äärmist meelepaha. Parimal juhul võivad nad purjus vanahittidele, kui need kõrtsis või pulmade sky laulavad, näida mõnusad ja teretulnud, kui uus tundmatu lisa nende jabur lauluvarule. Pealegi pole see kõik oma armetus keeleinetuses ei liha ega kala. Kus on siin siis midagi luulelist? Ma ei näe muud, kui kõige lahedamat proosat väljendatuna halvas ja moonutatud keeles. Muuseas on laul number üks kahjustamata ana krooni väärtust, keda ma mööda minnes siiski öeldud pole iial suutnud väga austada ega väga väärtuslikuks pidada. Rahvavaimuga nii halvasti sobitatud, et vaatamata sõnadele maade ja merda leiab eestlane olevat nonsensliku. Et maa ja mets joob number kaks, seda peab ta aga lausa naeruväärseks ja eks ole ju naistelgi mõistust, mis tähendab neiu Ella illus. Ma ei saa sellest aru. Kuna mul anakrooni kohe käepärast pole, aiman ma, et see peaks tähendama tema armuvõlu. Illuson siin pruugitud adjektiivsed. Illu tähendab esiteks kaunistus, teiseks Rõõmu sumin. Kolmandaks meeleline nauding. Niivõrd kui seda rõõmsal singel silma kõrvega maitstakse. Mida nüüd illus siin, ütleb? Alahindamata noormehe püüdlusi alavääristama tema tähelepanelikkust, millised mõlemad lugu pidevalt nende pälvitud kohal asetan. Pean ometi siiralt ütlema, et mulle näib, nagu põeks ta meie maa-laste endeenilist kihelust varra küpsena näida ning nagu muud seesugused inimesed hapuside kõlbmatud vilju kanda. Kui palju pidin mina Saksimaa koolides ladina ja kreekakeelseid värsse tegema, millest mõned isegi rangelt kohut mõistvalt õpetajate heakskiitu leidsid? Ja kord õnnestus mul saada oma eleegia Sokratese surma teemal mitte ainult preemia avalikul eksamil vaid koguni seal maal väga kõrgeks peetud Efooride avalikku kiitust kokku tulnud publiku palge ees. Kõik see, see oli ikkagi lapsik tembutus. Noori inimesi, kellest loota on, et nad untsu läheb, virgutatakse neile, jagatakse arukalt kiitust ning antakse seejuures mõista, kui pikk on tee, mida neil veel visalt tuleb käia. Kas poleks mind Saksimaal hullumeelseks peetud, kui oleksin lasknud selle eleegia panna Wittenbergi teatrlikesse teadaannetesse? Siin aga tähendab üks, kes suudab ainult paar rida kokku klopsida, avalikult esineda. Harjuta, kui noor inimene ennast mitte üksnes eesti keeles vaid kirjatööga kõigis keeltes, mida ta õpib. Hoidku need alal, lugegu aeg-ajalt läbi. Küllap ta vahepeal on taibukamakse targemaks saanud, et mõista, et tema vusserdis kõlbab ära põletada. Mingit kahjudele sellest ei tule, küll aga tõhusat kasu. Ja vaat selle Masingu niisuguse äärmiselt karmi hinnangu tõttu asemplenternid Kristian Jaak Petersoni luuletusi avaldanud. Küll aga säilisid käsikirjast, on Kanterile, sa ütlesid, Maasing osutas karuteene eesti kirjandusele, aga miks sa just Masingut süüdistajatega lõpuks Rosemblen teri otsustas, mida ta paterkesse panija sugugi alati ei arvestanud Masinguga ja tema käes oli palju rohkem ju Petersoni luuletusi. Aga see muidugi on läinud nagu Gustav Suitsu kirjutisest käib-s, et et just Masing oli süüdi selles. Eesti rahvas jäi 100-ks aastaks nendest Petersoni luuletustest ilma. Aga talle on muidugi leidunud ka vastuvaidlejaid. Mart Lepik vaidles vastu suitsu-le just selles küsimuses. Tema seisukoht oli küll, et õieti keegi ei olnud selles süüdi. Ta pidas nagu loomulikuks troosemplenter teaduslikus väljaandes neid luuletusi avaldama. Mis kindralkubermangu otsusesse puutub, siis laman ma ikka veel petesta tiigi ääres, sest midagi pole veel toimunud. Eilegi ütles mulle ülempastor Lents end olevat sündmanilt kuulnud, et kubermang hakkavad niisugust lehte välja andma. Tõenäoliselt nõutab Paulutsinud, kes nüüd talurahva vabaduse kinnitamise pärast Peterburis reisinud keisrilt endalt loa säärase rahvaliku lehe trükkimiseks kuna ta kavatsevad selle kaudu rahvast tema uue seisundi asjus instrueerida. Olgu kuidas tahes, kui asjaga ainult päri ollakse, küll see institutsioon juba kasu kannab. Esiteks rahvale enesele teiseks kogu keelele. Siin võib ja saab iga maanurk oma provintsi aalid joomist sõnadega redaktor tundmatut seletada ning ühiskeelele taandada ja nii saab viimaks ootamatult ja ilma imeta veel enne aastakümne möödumist teoks erinevate dialektide koondamisi lõplikult üheks keeleks ühendamise plaan, mis sellise ühenduspunktid on tõepoolest naeruväärt. Niipea kui vaid tean, kuidas minuga jääb, astub mu plaan sedamaid avalikkuse ette ja algab töökonna moore. Pikendagu jumal vaid elu ja tervist. Siit selgub, et Maasing on nõus hakkama ajalehte tegema. Ajalehe väljaandmine oli muidugi Masingu ammune unistus. See Maarahva nädalalehte, mida ta 1821.-st aastast peale ilmutas, ei olnud ju teatavasti Eesti alal esimene eestikeelne ajaleht juba 1008-sse kuuendal aastal oli lühikest aega ilmunud Tartu eestikeelne ajaleht, aga selle iga oli kahjuks väga lühikene. Need Masing väga õigesti nägi seda, et, et üks ajaleht tähendab ka keele arengu jaoks midagi väga olulist. Leht oli sisult väga huvitav, aga, aga paraku ikkagi ta ei leidnud küllalt palju lugejaid ja selle tõttu ehmasin külandistada välja neli aastat, aga rohkem ta lihtsalt majanduslikult ei suutnud seda lehte käigus hoida. Sest alguses kõiki 100 500 eksemplari siis 300 90 350 eksemplari vist, aga tellijaid ei olnud kunagi rohkem kui 200, nii et ta lihtsalt ei suutnud seda lehte käigus hoida. Majanduslikult. Otto Ville Masingu kirjadele ei ole Rosemplenteri vastuseid peale Ühe, see on kiri 1832. aasta neljandast märtsist. Masing suri teatavasti kolmandal märtsil. Roosamblelter kirjutas selle kirje Masingu surmajärgsel päeval, mitte teades, et Masing on juba surnud. Ja just sellepärast jõudiski see kiri põlvedeni, sest ilmselt sai ta vahepeal teada kirjeipostitamata ja on nüüd köidetud Masingu kirjade lõppu. Armas vend sinu venna peale mõteldes on mul kahju, et pean sulle teatama, et minu äia Literaarsest pärandist ei leidunud peaaegu midagi peale tema eestikeelsete trükitud tööde virna eestikeelseid kirju ega suurtele või väikestele paberitükkidele kirjutatud märkus eesti keele kohta. Ja isegi sõnaraamat, mille peale ta nii palju vaeva kulutas, on läinud ja vaatamata kõigele järelpärimistele, suusõnal ja kirja teel pole teda leida. Märksõna sõnaraamat. Sõnaraamatu koostamine oli ju tol ajal üldse üks niisugune küllaltki levinud tegevus, et tolleaegne olemasolev Eesti keele sõnaraamat, suupeli sõnaraamat, mis mille teine trükk ilmus 1818 ei rahuldanud enam tolleaegseid eesti kirjamehi. Ta sisaldas esiteks liiga vähe sõnu ja, ja teiseks, ta oli mõeldud kahe kirjakeele jaoks eraldi, aga aga tolleaegsed, mitmed tolleaegsed kirjamehed taotlesid ühtset ühte eesti kirjakeelt. Esimene notiid sõnaraamatu kohta leidub juba ühes üsna varajases kirjas. 1814. aastal juba Viru-Nigulas elades kirjutab Masing et ta kavatseb trükkida lasta 40 50 eksemplari sõnaraamatuproovi. Et seda siis keelt tundvatele meestele arvustada, anda ja täiendada anda ja ta loodab need proovipoognat valmis saada juba järgmise aasta alguseks. Nüüd asi hakkab siiski venima. Miks ei ole säilinud seda Masingu sõnaraamatu käsikirja, millest nüüd siis terve see kirjavahetus räägitakse? Jah, see on nüüd probleemide problee pärast Masingu surma ju hakati kohe otsima seda Masingu sõnaraamatut. Ja varsti käibele versioon. Et seni kui sõideti sisse Äksist Tartusse ja surnuaial Masingut maeti, et tol ajal keegi siis varastas selle sõnaraamatu käsikirja. Aga see pole neid, kuigi tõenäol. Hiljem on just Martin Lipp uurinud seda sõnaraamatu käsikirja saatust, kuid ta ei ole kõiki oma oma kogutud materjale avaldanud. Nimelt tol ajal, kui ta seda asja uuris, siis Masingu suguvõsast elas veel tütar Rosalie Masingu viimasest abielust elas Peterburis ja ta oli juba 80 kandis. Nendes kirjades oletab just Rosalie Maasing, ütleme lihtsalt, et on niisugune oletused sellel võtnud Laiuse pastor Jan au. Muidugi. Martin lipp oli ise ka pastor ja, ja teiseks Jann avalike teenekas mees, ta avaldas ju gabaistre, kes oma keelealaseid artikleid ja ilmselt lippe ei tahtnud, seda kompromiteerivat materjali avaldas, lapsed ju elasid veel järglased, aga nüüd neid kirju lugedes jääb siiski niisugune mulje, et võib-olla siiski ei anna, võttis selle käsikirja, sest On ju võimalused. Maasik andis talle sõnaraamatu ülestähendusi, mis olid arvatavasti väikestel paberilehekest, andis neid talle ümber kirjutada, sest Maasing oli ju väga haige. 31. aastal põdes maksas Siroosija ja Ta töövõime oli nõrk, kuigi ta kogu oma energia kogu oma vaba aja nendele ostatel pühendas sõnaraamatule ja võimalik, et ta tõesti andis Jannole mustandit ümber kirjutada ja see jäi lihtsalt, võib-olla ei anna kätte, mida ta siis hiljem siiski tagasi ei andnud. Perekonnas omandas Ma arvan, mingisuguse nagu päästja oreooli, nad mõtlesid. Et sellest, kui nad leiaksid selles sõnaraamatu käsikirja, et nad pääseksid siis sellest vaesusest, siis Maasing oli jätnud ainest oma oma Müümata raamatud ja võla neile. Muidugi siin oleks võimalust ja veel seda sõnaraamatu otsida, Saksamaalt. Hiljem siirdus, sest vaevalt et ta nüüd selle, kui ta tõepoolest oli, see ikka tema käes, vaevalt et ta nüüd oleks seda Laiuse kirikumõisa jätnud. Praegu peab see asi nagu jääma ikkagi hooletuse pinnal. Otto Wilhelm Masingu ja Johann Heinrich Rosemplenteri kirjavahetusest kõnelesid Tartu kirjandusmuuseumi teadustöötajad Heli Laanekask ja Ewaver. Kirju luges Vanemuise näitleja Jüri Lumiste. Saate koostas Maarja Pärl.