Head kuulajad. Minu ülesanne on täna raske. Raske on rääkida mineviku vormis heast kolleegist, kes alles 12 päeva tagasi kõrgete kontsade klõbinat kerge sammuga raadiomajas ringi liikus. Nurga peal leebelt naeratas ja viipas, lähme kohvi jooma. Ei ole aega, vastasin ja läksin lifti. Ja nii me rohkem ei kohtunudki. Ja raske on veel sellepärast et ma usun, enamik teist ei teadnudki midagi suurt temast ega tema tööst. Vahest pole ta häältki kunagi kuulnud? Helinene Virkovitš Tantženko tema oma toimetuse jaoks Jelena Vassiljevna hääl kõlas üle veerandsaja aasta Eesti raadio venekeelses programmis. Aga kui palju Eesti kuulajast üldse teavadki, mis lainelt see tuleb? Ja tunnistan ausalt, ega minagi tema saateid eetrist kuigi palju kuulanud ei ole. Paljude saadete sünniloole kaasa elanud tema probleemidest osa saanud, seda küll üheskoos raadiobaaris kohvitassi taga istunud ja tuhatoosi täitnud uhku palju-palju kordi. Temaga oli alati huvitav. Tema ümber oli mingi erilise vaimsuse ja avatuse õhkkond. Tali endasse talletanud nii palju muljeid huvitavatest inimestest, olgu need siis maailmaklassi kuuluvat kunstnikud, võima rahvamaja, taidlejad, reisil kohatud kaaslased või kes tahes. Kõigisse suhtus ta ühteviisi tähelepanelikult kõigiga suhtles loomulikult ja sundimatult. Ta lihtsalt oli niisugune, ta oli tõeline daam. Ta oli inimene teisest keskkonnast vene kõrgintelligentsist kuulus teatrimees Vladimir Nevirovitš Tantženko ja tema vanaisa olid vennapojad. Samast põlvkonnast pärines ka kirjanik Vassili nimi, Rovitš Tantženko. Aga hiline koduks sai Eestimaa. Tema vanemad põgenesid kodusõjatormis Peterburist siia just enne tütre sündi. Sünnipäev oli tal aga esimesel novembril 1920. aastal ja nii kasvanud vene perekonnas Eestis. Lõpetanud laulu erialal Tallinna konservatooriumi ja ooperirežissööri alal Leningradi konservatooriumi olid temas õnnelikult ühendatud kõik vajalikud eeldused. Et saada Eesti raadio venekeelsete saadete läbi sillaehitajaks kahe kultuuri vahel. Visalt, kannatlikult ja armastusega püüdis ta vene kuulajale lähedaseks teha Eesti muusikat panna neid kunsti läbi mõistma eesti rahva hinge. Ise ta tundis eesti muusikat kadestamis väärselt hästi ja armastas seda kogu oma siirast südamest. Dali sillaehitaja ka erinevate Eestimaanurkade vahel tutvustades raadiosaadetes taidlejate tegevust nii maarahvamajad eesti kollektiive kui tööstuspiirkondade, vene koore ja orkestreid. Ta tahtis inimestes kasvatada huvi selle vastu, mis naabrites on head. Ta otsis seda, mis on ühine ja liidab. Tema jaoks oli Eesti käristatus kaheks teineteisest eraldatud kogukonnaks isiklik valu. Sest ta armastas Vene rahvast ja armastas eesti rahvast. Ta teadis ja ta uskus, et inimesed võivad iseendaks jäädes austadega teist. Seda usalduse ja mõistmise silda ehitas ta kogu oma raadioajakirjaniku töö vältel. Just nii helinenemirovits Tantženko oma kuulajaga rääkiski intiimselt otsekui hea tuttavaga, vesteldes lihtsate, aga kaunilt viimistletud lausetega. Mäletan, kui mures ta oli sedasama Mart Saare 100. sünniaastapäeva saadet tehes. Tal oli testis algselt väga kena karjapõlve pildikene tulevase helilooja isatalust. Ma ei mäleta enam, mitu lehma lammast, seal oli nimetatud. Aga see oli 1982. aasta. Ja toimetaja käskis kirjutada, et noorsaar käis kulaku juures karjas. Heleene vaidles vastu, selgitas kohaliku ajalugu ja talumajapidamise eripära, nii kuidas ta ainult oskas. Aga otsus oli kõigutamatu. Kuid alus oli nii palju loomi, siis oli see kulaku majapidamine. Aga kulaku poeg ei kõlba olema rahvuslik klassik ja punkt. Läks tükk aega, enne kui ta suutis niisugusesse nõmeduse ilmingusse huumoriga suhtuma hakata. Aga see polnud ainuke samalaadne kaugeltki mitte. Ometi oli ta üldiselt väga huumorimeelne inimene. Kes on hilistel õhtutundidel raadiomajast mööda käinud, küllatusen märganud vana maja neljanda korruse keskel kahte valget akent sageli ka siis, kui kõik teised tuled on ammu kustunud. Seal 11 kümnendas foonikas tegi Heleni nimi Rovitš Tantženko oma filigraanselt teed üksi segamatult ennast säästmata. Teemasid, mida ta tingimata tahtis oma kuulajaile tutvustada, oli alati rohkem, kui napp saateaeg võimaldas ära mahutada. Aga ta ei lähenenud ühelegi intervjueeritavale kunagi stiilis. Üks küsimus Eesti raadiole. Inimesed avanesid temaga rääkides, jutud tulid, huvitavad, väga sageli õigu pikad. Ja siis ta seal öövaikuses neid linte kerise kuulas, lõikas ja kleepis lühendas tihendas, kuulas jälle ja kohendas uuesti, kuni saavutas tulemuse, mis oli mõttetihe värske, ent siiski loomulik. Kui see siis lõpuks koos autoripoolsete kommentaaride ja hoolikalt valitud muusikaga saateks sai, oli tulemas sageli meisterlik. Enamasti muidugi mitte päris alati, sest ka tema polnud jumal, vaid ainult inimene. Temas olid omapärasel viisil ühendatud hämmastav töövõime ja täielik boheemlaslik. Dali alalises hädas tähtaegadega. Aeg-ajalt sai ta hirmsaid pea pesusid, sest lintide kuhi Foonika nurgas kasvas aina kõrgemaks. Seal oli palju väärtuslikku, mis vajas arhiivi jaoks korda tegemist ja vormistamist. Ent selleks ei leidunud kuidagi aega, sest ta elas aina ettepoole vaadates järjest peale tulevad uued tööd, tõrjusid juba ollu ikka kaugemale. Siiski arhiivis on tema nime taga 68 linti umbes 40 tundi. Seal on intervjuusid nimekate külalistega nagu Nathan rahvlin, Kirill kontraaž, Gennadi Rust estonski. Ent 95 protsenti on eesti muusikutega. Siin oleks kergem üles lugeda vist neid, kellega ta rääkinud ei ole. Alates muusika õppijatest ja lõpetades tippmuusikutega. Ja mitmete puhul on tema lindistuste varal jälgitav tee õppurist tipuni. Isegi ülimalt napisõnalisena tuntud Aarne Oidi on heline neuroovitš Tantženko suutnud oma lauludest rääkima panna ja väga toredasti. Ma vaatasin seda kartoteeki. Jäinetlesin. Kuulasin läbi kümmekond üsna huupi valitud saadet erinevatest valdkondadest. Imetlesin veelgi rohkem. Mõnedki nendest on peaaegu täiuslikud. See on tohutu varandus, mis saab veel tõhusat lisa praegu foonikas seisvast lindiveerunadest. See on suur tükk Eesti kultuurilugu mille helinenemirovitš Tantženko meile päranduseks jättis. Sild üle aegade. Ma ei armasta sõna missioonitunne aga tema puhul ma täpsemalt ei leia. Kui meie suures muusikatoimetuses jagunevad näiteks festivalide-konkursside ja muude niisuguste suurürituste puhul ülesanded ära paljude toimetajate vahel siis tema püüdis üksi jõuda igale poole, et ise veenduda, mida just oma kuulajale sellest paljust pakkuda. Ikka võis näha teda ülihabrast naist raske päevinäinud reporteri magnetofoni kolakas õlal. Sest kui juba kümmekond aastat on meie majas ka väikseid kergeid magnetofoni, mis mahuvad käekoti kenasti ära leiti neid ikka kellelegi teisele vajalikumad olevat. Ja ega tema iseenda jaoks midagi nõudma ega paluma küll ei läinud. Vist mitte kunagi. Marjab Juhanova, teie olete Heleene Nemirovits, Tantženko ka, nagu meie siin teda eestikeelses jutus kõik nimetasime väga kauaaegne tuttav. Ja teie olete ilmselt õige inimene, kes saab meile rääkida sellest lapsepõlvest ja sellest koolipõlvest ja sellest noorusest ja sellest ringkonnast, kust kasvas välja niisugune armas ja kena inimene. Niisugune sillaehitaja eesti ja vene kultuuri vahele. Sillaehitajaks oli juba tema isa kahekümnendates aastates, siin oli väga suur kiht vene immigratsioonist, just vene intelligents kuidagimoodi sattus Tallinna, kõrgem intelligents jäid siia need, kes tahtsid koolitada oma lapsi vene kultuuris siis oli võimalik, kuna Tallinnas oli ikka suur protsent venelasi. Ja Eesti vabariik tuli vastus selles suhtes ja meil oli kaks väga head gümnaasiumi väga hea õppejõududega. Ja, ja palju Al kooli vene algkooli oli ka. Ja ühe algkooli direktoriks oli just Heleni nimi rüüstantsinga. Ema oli väga andekas ja väga haritud inimene. Väga energiline, mitte ainult omas koolis, vaid ta oli seltskondlik inimene. Meil oli väga palju vaeseid venelasi, sest CIA, kindrali Judenitši armee seal olid sõdurid, olid ka kindralit väga palju kindraleid siin perekondadega. Aga Need sõdurid pärast nad abiellusid siin ja kõik need vaesed inimesed elasid koplis kõige rohkem koppel oli siis vene rajoonis selline. Enne vaesusele ju. Ja need pidi aitama. Ja siis see intelligentne kiht hakkas mõtlema selle peale. Siin oli kaks niisk seltsi, kes aitasid just vaeseid venelasi. Ja Mirujutistantšenkolgi oli nende hulgas väga suurt töö, sai tehtud, korraldati alle näiteks mustapeade klubis, suured, väga huvitavat, väga elegantsed ballid, kuhu kutsuti kõik rikkad inimesed, kõik vapikandid ja pangainimesed ja ministrid ja kõik tulid eestlased väga. Tehti Kadriorus tol ajal Kuite lehte Aleega just alguses trossi poole, seal olid kaks paviljoni ilmasseinteta ainult katused kolonnide peal. Ja nendest siis tehti igasuguseid loteriid ja. Ja kõik ostsid ja väga palju oli luusse ja oli väga huvitav ja terve linn käis neid vaatamas ja pileti võtmas ja see andis ka raha, natukene siis. Seltskondlik elu oli väga ela, meil käis väga palju inimesi välismaalt. Esid huvitavad inimesed näiteks silosoosid protsessorit loenguid lugemas. Näiteks kuulus Nikolajev. Niisugune väga kuulus tollal rajal preester ja nüüd ta on piiskop Ameerikas. Janšovskoi. Ta käis Tallinnas mitu korda, luges loenguid suures katedraalis. Inimesed seisid püsti kaks tundi ja ja kuulasid ja kirjutasid üles isegi teisi selja peal. Teate. See oli nii huvitav. Targad inimesed ikka õpetasid meid pead ütlema. Ja Helenil rüüstandžind oli alati sealjuures kui oli midagi huvitavat või head. Kuidas oli tolleaegne Tallinna muusikaelu, kas oli ka nendel veneringkondadel niisugused omaette ettevõtmised või käis see üle linna ühiselt? See rohkem käis üle linna ühiselt. Ja meil käisid väga huvitavat käskalerit. Kontserdisaal oli testi täis. Kõik Veneemitratsioon tuli neid kuulama. Palju kontserte, musta peatükk klubis. Just tehti kah niiskuse sissetuleku mõttes need kontsertid heategevaks otstarbeks. Konservatooriumis inimesed, meil oli siin stuudio lamastuudia, tema õpilasest siis kah vahest laulsid ja Tallinnas elas ka immigrant Aleksandril röövitši oli tema nimi, ta oli Mariinski teatriartist ja elas Tallinnas, andis tunde inimestele ja mõnikord andis ka kontserte, ta oli juba aastates ka, aga oli väga puhas, mitte suur hääl. Ja ta laulis väga hästi romansseria laule ja aariaid ja seda me ka hea meelega kuulasime. Aastakümneid me teadsime Helene Meroovitustantšenkot kui muusika, propageerijad, muusikaajakirjaniku, enne seda oli ta mõnda aega diaatri Stahli lõpetanud konservatooriumi kaks tükki. Kas ta kooli ajal ka väga agaralt muusikaga tegeles? Ma usun, et, et kogu teie ringkond tegeles muusikaga, aga kas tema puhul oli see siis juba suurem ja tõsisem huvi? Temal olid tõsisem huvi, ta ikka juba võttis tunde klaveritunde minu arust. No aga rippus ka sellest, kuidas materiaalsed võimalused olid, sest väga suur osa meist oli niisuguses vaesuses ei olnud lihtsalt võimalust õppida. Aga noh, tema isa töötas nii väga hästi ja ema sai ikka palka. Nii et temal oli võimalus, ta ikka võttis tunde pärast, siis läks konservatooriumi ja muidugi ta laulis kooris, meil oli väga hea kuu meie koolis väga suur ja kuulus kuu. Tema juhiks oli keegi Stepanov, kes terve hingega töötas selle kallal ja oli tõesti väga hea. Aga solistina ta ei laulnud tol ajal. Lihtsalt ma ei oska teile enam öelda mäe mäleta. Heleene lõpetas Tallinna linna Vene gümnaasium ja enne me käisime mõlemad temaga Kaasani kirikus koolis, kus tema ema oli direktoriks. See oli väike kool. Aga seal olid väga head õpetajad, haritud inimesed. Me käisime sealsamas Kaasani kirikus näiteks lihavõttepühi, käisime seal laulmas. Nii et see kuidagi see kirikuelu oli meil alati kõrval. Ta oli väga usklik Heleene ja tema perekond alati iga laupäev. Pühapäev Käis Kaasani kirikus. Peene isa töötas teedeministeerium mas. Tookord see ei olnud nii nagu moes. Vennale, see võetud üldse riikliku töö peale, aga tema oli nii suur spetsialist, et valitsus kutsus teda. Ja ta töötas kuni väga kõrge vanuseni, seal. Ta oli üks esimestest, kes õppis eesti keele 20.-te aastate lõpul, ta juba rääkis eesti keelt. No muidugi ei saa võrrelda seda kihti praeguse venelastega, sest need inimesed, kes tulid tookord Tallinna Nad valdasid kolm, neli keelt, kõik ja neile üks keele rohkem kuskil vähem, see oli väike asi. Praegu, see on teine asi, sest inimesed üldse ei valda mingit keelt, kuni räägivad ainult vene keelt, neil on üldse raske üle minna selle ladina alfa peeti peal. Isegi see on jube raskus. Ja sellega peab arvestama. Teie põlvkonnal oli ju nii, et lapsest saadik kõik õppisid mitut keelt. Ja muidugi meie ajal siis, kui mina hakkasin töötama Tallinnas, see oli 36. aastal. Tööle ei võetud, heale tööle ei võetud üldse inimesi, kes ei valda eesti, vene ja saksa keelt. Ilma kolmekeeled ei saanud üldse töötada, see ei olnud võimalik. Lihtsalt see oli arusaadav, kui sa tahad töötada intelligentse töö peal, sa pead valdama kolm keelt. Muidugi ma nüüd olen 50 aastat Eestist eemal olnud ja praegu ma unustasin eesti keelt, aga tookord ma rääkisin. Keegi ei saanud aru, kas ma olen venelane või eestlane, ma sõitsin 43. aastal ära siit ja siis ma tulin kolmeks aastaks siia pärast läksin jälle tagasi, nii et. 43.-st aastast, see on sul aeg. Sel ajal, kui eludi sõbratarid lahku viis jätkas Helene Meroovitš Tantženko muusikaõpinguid. Leningradi konservatooriumis, suunati ta 1955. aastal ooperilavastajadiplomiga Estoniasse tööle. Seal tõi ta küll välja vaid ühe iseseisva lavastuse Tosca ja oli assistendiks mõnede teiste lavastajate tööde juures. Seda aega meenutas ta ise alati väga sooja tundega. Huvist ja armastusest puudu ei olnud. Andest kuuldavasti ka mitte. Miks ei kestnud see teie siis kauem? Estonia praegune pealavastaja Aarne Mikk arvab nii. Tal võib olla pidevaks teatritöö jaoks oli liiga pehme karakter, sest teatris on iga päev väga keeruline situatsioon vahel sõjaseisukord peab kiiresti ja vahel resoluutselt lahendusi vastu võtma. Võib-olla tema oma tagasihoidlikkusest ei tahtnud kellelegi ka konflikti minna. Ja see on paratamatu, kahjuks nii et, et seetõttu võib-olla tema teatriaeg jäi natuke lühikeseks. Aga tema kokkupuude ja armastus teatri konkreetselt Estonia teatri vastu püsis kuni viimse elupäevani. Ja ma arvan, et ega ei läinud vist ühtegi niisugust uut etendust teie teatris mööda või ühtegi silmapaistvat külalist või ühtegi niisugust, uute meie oma lauljate lülitamist lavastusse. Kuid ema ei oleks seda kuulajatele jällegi teatavaks teinud ja neid ahvatlenud ikkagi teatrisse minema. Ja see roll oli tõesti ainulaadne, sest mitte ainult Eesti kuulajatele ja suures osas venekeelsetele kuulajatele. Ta vahendas peensusteni Estonia teatriuudiseid ja alati tegi suurematest ettevõtmistest reportaažiga Moskva raadiole. See ei olnud ka tavaline, et pidevalt ühest väiksest teatrist ikkagi tolleaegsete arusaamade põhjal nii-öelda keskraadiosse tehti alati väga ulatuslikke ülevaateid. Seda ma tean, et iga külalist igat kuus lavasta väga põhjalikult seal käsitles. Panin sellele saatele nimeks sillaehitaja, mis niisuguse väikese hapra naise puhul võib-olla alguses kõlab üsna uskumatult, aga minu arvates kogu tema tegevus meie raadios, mis testis ju mitukümmend aastat. See oligi üks suursilla ehitamine eesti kultuurist, vene kuulajani, paljudest headest vene kultuuri esindajatest, kuulajani erinevate Eesti linnade vahel. Et ma arvan, et see ei olegi paha nimi saatele. See on minu arvates väga täpne ja väga iseloomulik Pealkiri sest nagu te mainisite juba tõesti erinevate rahvuste erinevate kultuuride vahel, tema alati leidis argielust kõrgema tähenduse Jahjust kõrgema sideme ja seetõttu ta oli kuidagi väga armastava tausta Auda. Kõikide teatri- ja muusikainimeste juures ta lihtsalt oli see ilmus, ütles, et millal me kohtume, leppis kui hea ja kui sulle see aeg ei sobinud, seda pakkus teise välja, aga ta kunagi oma ettevõttest ei loobunud. Ja ei olnud ka põhjustada kunagi ära öelda, sest ta taotles alati väga õilsaid ilusaid eesmärk. Estonia kohta käivaid heline Mirovitš Tantženko materjale on meie arhiivis tõepoolest silmatorkavalt palju. Aga usun, et ka paljud koorijuhid, heliloojad, lauljad, instrumentalistina võiksid tema raadiotöö kohta öelda enam-vähem sama sooje sõnu. Jätkab marjab Juhanova, kellele osutub, võlgneme tänu, et heline Merovitš tantsinud, kust üldse raadioinimene sain? Ma leian, et just kraadios ta leidis ennast, see oli just tema jaoks, sest armastus Eesti muusikat ja kuidas ta sattus raadiosse? Raadiosse sattus, teete ta, paljud aastad kuidagimoodi ei leidnud ennast. Ta töötas isetegevuses, see andnud ikka temale nii palju hingele ja ja temal oli raske. Ja ma sain aru, et midagi peab tegema, kuna ma pidin raadiustega minema. Mina töötasin raadio promotsiooni toimetuses. Ma mõtlesin, et võib-olla vähemalt ma annan temale võimalust kuidagimoodi raadiosse sattuda ja soovitasin teda oma kohale. Ja tõin teda raadiosse. Ja siis Slutsk vist aru, et et kuna inimene lõpetas, kas konservatooriumi, siis ta peab ikka muusikaga tegutsema ja ja teda võeti siis muusikat toimetajaks. See oli 64. aastal suvel, kui ma ära läksin, tema, siis sattus raadiosse. Teie olete nüüd elanud Riias. Ma tean, et riigiga Eesti Raadio liiga hästi ei kosta. Aga natuke mingil määral ta ikka kostab, sest tal olid isegi inimesed, kes Riiast talle kirju saatsid. Tema saadete peale, kas teiega vaheldama saateid kuulasite ikka kuulasin, jah, kui ma ikka sain peale, siis me ikka kuulasin muidugi, ja mulle meeldis, kuidas ta tegi, see oli hästi tehtud mitte ainult muusika suhtes, vaid keeles suhtes. Ta avaldas ikka hästi vene keelt ja ja oskas oma mõtteid väljendama heas intelligentsus keeles. See on ka väga tähtis, sest vahest Rostock ju raadios siis vene keel, et häbi on kuulata, oli ilus, niisugune mahe ja leebe väljendus, nagu ta isegi oli kuidagi minu meelest tema jutt ja tema olemus olid nii väga kokku kuuluvad. Ta ikka oskas rääkida, ise oskas küsida. Ja leidis inimestega kuidagimoodi kontakti. Noh, nagu tõeline intelligent muidugi. Üldse ta oli heasüdamlik inimene. Ma ei mäleta kunagi, et ta oleks millegi üle nurisenud või virisenud või kellegi kohta öelnud pahatahtlikult. Ta võis muidugi olla vahel kuri küll, kui kui miski oli valesti ja pahasti ma arvan, tal oli vist alati õnnikus, siis kuigi ma ei või muidugi nii absoluutselt väita, aga, aga ma tean, et ta ei virisenud kunagi selle üle, et tal on vähe raha, et poest ei ole midagi saada. Ainus asi, mille üle ta küll nurises, kui kassi jaoks kala ei saanud, vat see oli asi, mille üle tagu. Teate, meie ütleme niimoodi seltskonnas. Tol ajal, kui ma noor olin üldse kunagi räägitud materiaalsetest asjadest. Mäletan, kui meil või neuroisin Tantženko juures meie perekonnas olid inimesed koos tulid külalised sellest üldse räägitud rahast, tööst, millest elada, kuidas elada. Ega ei saa öelda, et me oleksime kõik materiaalsed kindlad kindlate jalgade peal. Ei meie perekonnas näiteks meid tavaliselt ei teadnud, mida me sööme. Aga sellele vaatamata kunagi räägitud nendest materiaalsetest küsimustest räägiti midagi huvitavast. Kas muusikast, kas või neist, kes tuli. Ei tea, kas inimkäis siin oma jutte lugemas. Estonia valges saalis ja kontsertsaalis seda seltskonda ühendas vaimsus, mitte ühised elu, mured ja elumuredest ei olnud üldse juttu meie vahel. Teine seltskond kuidagimoodi elasime nii tihedasse seotuna ja ja sõbratsesime väga ja ja kõik need, tema sõbrad olid minu sõbrad, kõik, me tundsime 11 väga hästi. Ja huvid olid ühised kõikidele kuidagimoodi. Nime elasime. Armastades Eestimaad ja jäime ikka venelasteks, peab ütlema. Kuidagimoodi see käis meil koos see armastus Eestimaa vastu ja ja Veneemalast.