Kui Ülo Vinter oma põhjamaa kirjutas, mõtles ta Eesti iseenesest ja loomulikult sai sellest laulust põhjale mõtet ja Põhjala rahvaid ühendav hümn. Tulevat kümnend, et vanalinna päevad nende ühendmõte on Tallinn, Põhjala linn. Esimesest viienda juunini. Viie päeva jooksul tahame uuesti otsida ja leida tee põhjala rahvaste juurde kust meid on poole sajandi jooksul jõuga eemal hoitud. Põhjala võtmeleidja linnakunstnik Sirje Usbek. Miks me tahame olla põhjala rahvas? Võib-olla alustada ikkagi kalevipojast tuuled, juhti, kommundeeda, õhud, õrnad õpetagu taevatähed andku tarkust ja kui vaadata ülesse taeva poole, siis näeme põhjanaela. Kõik meie esivanemad on oma pilgud taevasse pööranud. Alati on nad näinud põhjanaela seitset tähte väikeses vankris taevasõela seitsme tähega, palju imelisi asju taeva foonil, päeval, vikerkaart, öösel firmalist. Sedasama on näinud ka kõik selle kandi rahvad. Teiste maade rahvad Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island ja laplased, kes on kõige põhjapoolsemad. Me oleme Põhjala rahvad. Ja Tallinn on üks Põhjala linnadest. Te leidsite sideme Põhjala rahvaste ja ka meie Tallinna vahel? Ja see on alles suure tee algus, kui võtta rahvaid ja riike selles põhjala koosluses lõngakerana suures korvis, sisend lõngakera otsake alles, me oleme nii uskumatult rikkad, kõik need rahvad ja meie esivanemate kultuurid ja läbikäimised on nii läbipõimunud alates viikingite eest ja ja kõikidest metsa valgetest ja meil on nii palju sarnasust, meil on ühiseid sümbole. Niiet loodan, et kui me nüüd kõik koos hakkame seda kerimani nii eesti rahvas ja kõik need teised Põhjala rahvad ja siis võib-olla me saame päris huvitava koosluse selle maakera kaleidoskoobi pealt nagu vaadates, et millised siis ikka oleme meie siin. Saate mõned näited tuua nende Põhjala rahvaste läbi käimistest läbi aegade, mis ka linnakujunduses on koha leidnud. Tulevad muidugi ühised elemendid, viikingite aega meenutades tuleb kohe viikinglaev on olnud meil ja väga tugevalt esindatud Taanis muidugi, kus on suurimad leiukohad, siis kaljujoonised meil küll kaljus ei ole, aga ruunikiri on ikkagi meieni jõudnud ja seal väga tore, et see ruunikiri neid uuesti rahva ette tuleb. Meie keeli oleksid nõialaul. Aga ma usun, et ka norra inimene, kes oma kaljudel seda ruunikirja näeb, tunneb selle tähestiku ära. Võib-olla see ongi põhjala ühine kiri. Neid on ka Rootsis ja Soomes ja kus on leitud kaljujoonistusi ja palju muid niisuguseid elemente, mis on kuidagi kodused ka meile. Jaa, on küll päris tore leida Islandilt sama nimega jummala nagu meilgi taara, neil on toor-tooron neilt päikese äikesejumal aga meil on taraga maarahvas usundis olnud ja on ka ilmselt praegult ja nende lähedus ja sarnasus ja see, kuidas rahvad on oma esivanemaid ja oma jumalaid austanud, loodusest lugu pidanud, see on küllalt tühine ja ilmselt põhjarahvastel ongi omane see, et men sobitame ennast sellesse maailma kooslusesse kui vaadata norra linnade pilte ja ma ei oskagi ütelda, kas nad on külad või aga need majad kaovad nii loodusesse ära, et nagu ei olekski inimest seal, vaid on ainult loodus väikeste täpikestega jaga. Eestlane elab ju niiviisi oma külades, et talu on talust kaugemal ja me vajame nagu iseseisvaks mõtlemiseks natuke ruumi, võib-olla see on kõikidele põhjamaalastele omale, et vaikset loodusesse ära pugeda ja oma elu selles koosluses elada. Kui varasematel vanalinna päevadel oli kujunduselemendiks Vikerkaar, siis nüüd on tähistaevas, need on virmalised. Öö ja päev on alati käsikäes käinud ja miks ka mitte see aasta tuua välja need pooled, kuna ikkagi põhjanael näitab ennast. Öö hõlmas meile. Põhjanael näitab teed meile tulevikku, näitab, et põhjarahvad Põhjala tervikuna on siiski üks. Mul on küll selline tunne ja ma usun, et meie esivanemad tajusid seda palju tugevamini, kui meie, me oleme võib-olla mõndagi unustanud, peaks mega ennast natukene kaugemalt vaatama, siis lähevad nii mõnedki asjad selgemaks. Alustame põhjalas liikumist päikese liikumise suunas, see tähendab kellaosuti liikumise suunas ja Taanist. Seni on ju ka meil siin arheoloog Vello Lõugas. Me teame, et külad tähistavad 700 viiekümnendat aastapäeva või esmamainimise äramärkimist kirjasõnas. See on aga otseselt seotud Taaniga. Jah, meie sidemed siin Taani ja Põhja-Eesti vahel on vanad saarlased äkki 1219 tulid suure väega siia Tallinna Lindanise alla. See tundub nagu natuke ootamatu, üllatav aga kui arvestada aastasadu ja tuhandeid toimunud ühendusi ja kontakte, siis on see hämmastav, kui püsivad, need olid meil siin, kui me siit sõidame Tallinnast välja Leningradi suunas seda maanteed mööda lähtmesse, siis me näeme Jõelähtme silla juures on üks muistne suur kalmistu avatud selle üle, mida 36 kivikalmed kirstudega on avatud kohe tee Pervez. Ja kui seda avati 1982 kolm neli siin siis tuli välja, et nendes kirstudest oli väga palju nii-öelda Taani importi esemeid, mis olid hüviti maal väga levinud hilispronksiajal, seal on 800 aastat enne meie aja arvamist. Seal olid ka kombinatsioonid, leiukombinatsioonid olid samasugused nagu juttimaal. Ütleme mood, taani mood peegeldus seal, seal olid pintsetid, habemenoad. Vot selline eseme paar on just Lõuna-Skandinaavias oli tol ajal väga tavaline siis on veel. Me teame, kõik puust, võõrad olid vanasti kasukatel ja riietel kasutati aga Taanis Lõuna-Skandinaavias tollal pronksist valmistatud, need pöörad nii-öelda nööbid, stangen Notre ja kuidas neid nimetatakse seal. Ja ka neid on esmakordselt siin ida pool Läänemerd leidsime Egonit, rootsiski pole õieti ainult lõunaotsas seal Skoones on, aga Kotlanditki joonistan ainult üks või kaks. Ja nüüd siin tuli kohe mitu tükki. Tähendab, olid sellised sidemed ja kõige hämmastavam nüüd, et kui me võtame selle nagu mingiks vanaks kinnispunktiks esimeseks Taani jäljed siin Tallinna ümbruses siis hüppame mõttes 2000 aastat edasi ajas. Seda on niisama raske ette kujutada, kui neid tänapäevast 2000 aastat tagasi kujutada. Aga 2000 aastat hiljem tulitaanlased siia 1209 teistel alistasid Rävala maakonna ja mungad hakkasid siin külasid kirja panema ja jõed Ahtmes Rebalasse rajasid nad enda kiriku tähtsaima maa kiriku Tallinna toomkiriku kõrval. Neitsi Maarjale pühendatud Maarja kiriku Jõelähtme esse arvestades, mis 2000 aastat tagasi toimus, oli meil siin üks nagu mõtteline tugipunkt ja, ja mis siis vahepeal oli, ei usu, et see vahepealne aeg oleks päris tühi olnud. Lihtsalt meie teadmised, meie leiud ei, ei ole piisavalt esinduslikud, et täita seda aega. Ja nüüd võime siin hüpata, veel aetakse edasi. Vähemalt on olnud kontakt ikkagi Taani suunas tütaanlast ja muidugi selles 1000 219 külade panemises. Ta on nii-öelda ja töö ja kantseleid oli nende poolt muidugi tehtud, kuidas nad ühe küla kirja panid, siis naaberkülasse läksid ja siis missugune küla siis järgmisena kirjas on? Mitu eramaal, noh, kui suur ta on, see on niisugune haruldane maarevisjon, dokumente, mis annab meile nii keeleteadlaste kui asustusajaloo uurijatele, küla ajauurijatele, kinnispunkte uurimiseks. Ja see praegu paikneb Taanis, Taani riiklikus arhiivis, aukohal neid Eestimaalehed, nende põhjaeesti, külade nimekirjadega. Kui nemad kaitsevad seda üliharuldast nimekirja seal nii-öelda tehnika viimase sõna järgi loovad talle sellised hoiutingimused, et ta võiks seal veel 1000 aastat või rohkem alles olla. Siis meie kohus siin on kaitsta neid külasid endid siin meie eesti maastikul. Kas on nüüd tilga Taaniga ühendust olnud teadustöö või isiklikel pinnal? Möödunud aastal juba hakkasid kontaktid tihenema. Taani uurijad on siin käinud, mitmed käisid räbalas, näiteks poleks uskunud, et siin niisugune ilus peatükk Taani ajalugu kah on. Näiteks Maardu mõisas, kus ela spornholmilt pärit üks Peeter Esimese kindral fon hoone ja kellest meil oli põhjust rääkida just kaks aastat tagasi, kui me pühitsesime eestikeelse piibli 250. aasta juubelit. Tema oli see mees, kes näitas üles suurt Eesti talurahva sõbralikkust. Taas siin Tallinna juures Jägala kostivere, Maardu ümbruses oma mõisates 11 mõisakooli. Et anda eesti rahvale haridust. Ja selleni ei ole me kunagi hiljem veel jõudnud sellise tasemeni. Aeg on läinud maad ja rahvad arenenud. Aastate jooksul ei ole me suutnud hoida seda, mis sajandite taga meid pühades. Proovime nüüd uuesti. Aga kui haritud Me oleme Silvi Teesalu? Ma arvan, et need, kes on elanud ja täiskasvanuks, saanud lihale sõda, tegelikult Hotaani olnud täiesti tundmatu maa Metkadest midagi teadnud. Ja seetõttu see on juba iseenesest lünk haridusest, ma mõtlen siin on niivõrd palju ära teha, et tõesti Taani kultuuri instituudis ja Tallinna Infopukk kuidagi loomulikult kujunesid esimesed asjad, mis olid seotud haridusega kohe algul sai mõeldud haridusministeeriumiga koos. Et kas ei ole võimalik vajalik mingeid programme välja töötada Taani haridusministeeriumiga Taani õppeasutustega, sest üldised õppeasutused Taanis on tohutult iseseisvad. Nad on väga uhked selle peale, et see on vabatahtlik, ütlevad niimoodi, et Taanis õpetamine vanemate kohustus õpetada oma lapsi heituks. No meil läheb vist veel natukene aega siiski selleks, et meie nii kaugele jõuaksime. Ka seda enam tasub meil ehk taanlastega sidet pidada, sest no nende olemisest on näha, et nad on tõepoolest haritud inimesed selle sõna kõige paremas tähenduses. Jah, ma arvan küll niimoodi, nad on väga laia silmaringiga, huvituvad ja räägivad ja teavad maailma asjadest mind. Täiesti loomulik on see, et osatakse kahte kuni kolme võõrkeelt, mis meie hinge haigeks teeb, mõnes mõttes ja seetõttu meie siin alustasime kohe keele õpetusega. Taanis sai räägitud ja taanlased ise võtsid initsiatiivi, tegid üleskutse üleskutsele reageerisite äsja koolis töö lõpetanud nii-öelda noored misjonärid ning me saime juba siia, mõned inimesed Pärnu teises keskkoolis oli Kuressaare keskkoolis, on olnud Tallinna seitsmendas keskkoolis, oli küll väga noor inimene kes tulid siia, et õpetada inglise keelt praegu, kui me õpime taani keelt, ma olen päris uhke selle üle, et esimest korda korda on olnud võimalik nüüd kahe jooksul õpetada taani keelt siin eestlastele, sest seda ei ole 50 aastat olnud võimalik ning meil on väga tore õpetaja Taanist. Moona Rasmussen, kes seda tööd teeb ja kes on juba tasapisi harjumus ka meie elukorraldusega siin või vähemalt ta ei ole ära nõrgenud selle all. Ja ma loodan väga, et nendest esimestest, kes praegu ta õppimisega alustasin nendest nii mõnestki saab tulevikus taani keele spetsialist nimetanud taanlastele võib nii natukene piltlikult öelda, et ka meil on siiski tekkinud rohkem huvi ennast harida. Ja muidugi teine asi, mis maa kuulub tegelikult ju teie Instituudi kompetentsi ja millest meil taanlastel väga palju õppida, see on kultuur, sest nii palju, kui me nüüd oleme taanlasi näinud, olgu siis siin Taanimaal või olgu, Eestimaal võib kahtlemata öelda, et nad on haavalt kultuursed inimesed ja selles mõttes oleks väga kasulik. Meil ikkagi nendega just ka selles vallas kontakte pidada. Meil on ka taanlastele siin väga palju pakkuda, sellepärast et kui taanlased on olnud Eestis siin, siis nad on olnud vaimustuses sellest, et kuivõrd säilinud on meie rahvatraditsioonid, rahvakultuur, see on vahva ja taanlased, ütlesite, et nad laulsid koos ja väga palju siis, kui nendel olid rasked ajad saksa okupatsiooni ajal ja nad mõistavad nii, näiteks täiesti, miks meie revolutsiooni kutsuti praegu laulvaks revolutsiooniks mõnda aega. Aga mis puutub kultuurisidemete, siis tõesti väga palju on niisuguseid hetki praegu, mis meilt selles sääris lähendanud on. Ja kõigepealt kunstnikud leidsid meid üles ja meie muusikud on tuntud Taanimaal. Alo Põldmäe muusika, Rene eespere muusika. Meie saksofonikvartett on väga headesse suhetesse taanlastega. Meri on eestlastel ikka omane olnud. Kaubateed on viinud Taani väinadest läbi Kopenhaagen, mis tähendab Taani keeles kaupmeeste sadamat onu ulualust kaupa ja provianti andnud ka meie meremeestele. Ja jälle peame uuesti. Ütleme õppima Kopenhaageni sajab praegu kaubandusasju noor eestlanna Anu Pärt. Masinad on mitte ainult Eesti Kaubanduskoda, vaid Eesti, Läti, Leedu kaubanduskodade assotsiatsiooni, isegi mille president praegu on ka Eesti kaubanduskoja president Peeter Tammoja. Ja kuna mina olen ainuke nii-öelda Balti kaubandusesindaja Taanis, siis ma tegelen ka Läti ja Leeduga loomulikult vähemal määral, sest ega ma neist nii palju nüüd ei tea kui Eestist. Aga samal ajal olen ma nii, ütleme poole kohaga ka nagu taanlased mind siin nimetavad, meeskonna kapteniks nendele 20-le viiele Balti noorele spetsialistile, kes on siin taanid kaubanduskoolis kuuekuulistel turumajanduse kursustel. Nii et mõnes mõttes ma aitan koordineerida seda tööd kaubanduskoja kaubanduskooli vahel, kui seal on õpilastel mingeid probleeme või ütleme ettevõtete külastusi. Enno kaubanduskoda ilmselt siis peab vahendama informatsiooni siin kodumaa ja teiste riikide vahel ja mismoodi see teie töö siis tegelikkuses välja näeb? Selline igapäevane kaubanduskoja töö ongi mul põhiliselt konsultandi töö. Ma annan informatsiooni, roni Taani firmadele Eesti ettevõtete kohta, näiteks Taani firmad kas helistavad või saadavad kirju ja küsivad, et mida Eestist osta või, või kuidas sinna müüa, milliste ettevõtetega ühendust võtta. Siis annan neile sellist informatsiooni, aadresse, telefoninumbreid, nii-öelda kontaktisikuid ja moodi siis Eesti firmadele, kes taanlaste vastu huvi tunnevad ja kumba pidi see huvi suurem. Ausalt öeldes mõlemat pidi eriti suur huvi, võib-olla praegu on selliste üldiste punktide vastu tihtipeale ka hariduse valdkonnas, et võtta enda firmas praktikante näiteks Eestist või mujalt Baltimaadest sest haridusprojektidele on Taanis ja mujal ühisturumaades spetsiaalselt hundid. Eks tegelikult on vist niimoodi ka, et te töötate küll siin ja, ja juhend siin õppivaid noori inimesi, aga ma kujutan ette, et vist kõige selle juures õppinud teise ka siin päris palju kasulikku juurde on loomulikult kõik see teine ja teistmoodi ühiskond, teine süsteem. Pida on palju ja loomulikult on mul hea meel, et ma saan oma taani keelt kasutada. Taani kaubanduskoda on tõeliselt meeldiv ja asjalik, väga abivalmis. Nad on tihtipeale võtnud mind kaasa oma üritustele ja koosolekutele. Näiteks viibisin ma hiljuti Oslos, kus oli Põhjamaade spordi arendamise kontorite ühiskoosolek. Nii et seal oli väga huvitav näha, kuidas Põhjamaade koostöö käib. Kui Taanimaa pealinna mereteed pidi sisse sõita, võtab külalisi vastu Hans Christian Anderseni muinasjutupäike. Neitsi tema saadab ka lahkujad teele. Ja igaühele annab ta kaasa killukese oma suurest armastusest headusest ja mõistmisest. Sedasama armastust, headust ja mõistmist on ka veel väga vaja. Meie uuel põhjala teel.