Kirikuelu tänases saates arutleme kooseluseaduse eelnõu teemal eelnõu on tekitanud vastakaid arvamusi ja erinevaid seisukohti. Tänases saates teieni toomegi kuuleme Eesti kirikute nõukogu seisukohta põhiseaduskomisjoni esimehe ja ühe eelnõu algataja Rait Maruste arvamust. Lisaks saame teada, kuidas hindab kooseluseaduse senist diskussiooni sotsioloog Andrus Saar ja mida arvavad kooseluseaduse eelnõust geikristlased saatejuht on Kristi Raidla. Esimeses intervjuus räägib kirikute nõukogu asepresident Meego Remmel, miks on kirikute nõukogu kooseluseaduse vastu. Eesti kirikute nõukogu on juba tegelikult läbi mitme aasta neid teemasid käsitlenud ja ka avalikkusele sõnumeid andnud, samuti ka valitsusele ja parlamendile eme viimane kiri, mille me saatsime kõigile parlamendiliikmetele, kuna kooseluseadus algatati parlamendiliikmete poolt, ütleb tegelikult välja üsna mitmeid teemasid, mis selle kooseluseaduse puhul näivad olevat problemaatilised ja nagu me meediast oleme kuulnud, siis seda on tõdenud tegelikult ka mitmed parlamendiliikmed, samamoodi õiguskomisjoni liikmed, kes seda käsitlust on ekstra teinud. Võib-olla kiriku jaoks ei olegi see probleem selles mõttes. Kirik elab ikkagi jätkuvalt piibli põhjal, mis ütleb, et abielu tõepoolest mehe naise vahel ja kristlaste jaoks selles mõttes midagi ei muutu. Aga ma olen mures oma ühiskonna pärast. Eesti riik ütleb tegelikult oma põhiseadus välja, et perekond on riikliku kaitse all ja kui nüüd üks väike huvigrupp kallutab ümber ühiskonna põhialustalasid, siis meie seisukoht on see, et seda peaks siiski terve rahvas otsustama ja et seda ei tehta nii-öelda lobitöökorras lihtsalt ära ja me leiame seda. Kui seda hääletusele panna, siis tuleks panna rahvahääletusele ja leiame, et see on ühiskonna kui terviku mureni. Et kirik on tõstnud siin häält mitte sellepärast, et kirik oleks kuidagi ohustatud, vaid me näeme, et Eesti rahvas, Eesti ühiskond on nagu ohu alla sattunud. Aga samas põhiseadus ütleb selgelt, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ja kõik on seaduse ees võrdsed ja Rait Maruste lisas oma argumentatsioonis siia veel selle, et tegelikult ei ole õiged praeguses kaasaegses ühiskonnas isikuvabadusi austavas ühiskonnas on osade inimeste õigused jäänud vähem kaitstuks kui teistel ja teisest küljest on ju selle eelnõu pooldajad öelnud ka seda, et õiguslikku kaitset vajavad ka heteroseksuaalsed paarid, kes elavad koos. Jah, me tõime ka oma kirikute nõukogupoolses kirjas parlamendiliikmetele välja selle, et Me ei näe, et praegu oleks kuidagi kellegi õigused kaitsmata, olemasolevate seaduste raames on võimalik tegelikult ka kõiki õigusi reguleerida. Me teame seda, et niinimetatud faktiline abikaasa on tegelikult mõistega, millega transpoltatsiooni puhul käsitletakse õigust siis nii-öelda läheneda või anda oma organeid või kudesid. Et kui inimene on lähedane nii et tegelikult võlaõigusseaduse järgi seltsingulepingu järgi on võimalik kõiki suhteid reguleerida ja kui me läheme nagu nende õigustega nagu edasiõiguse loogika järgi, siis tegelikult me peaksime oma kaitsma moslemite perekonna loomise õigusi ka kes ütlevad, et vähemalt neli naist võiks olla ja me tegelikult peaksime väga suurelt muutma kontserte normaalselt oma perekonna ja abielukontseptsiooni, nii et antud olukorras ma arvan, me astume väga nagu suure sammu selles suunas, et põhimõtteliselt murendama seda, mis seni olnud lääne ja kristlikus ja Eesti kultuuriruumis mõistetud perekonnana. Ja ma isiklikult kirjutasin ühe artikli selle kohta, et kui abiellumine on väga keeruline, siis abielu võiks lihtsustada tavaliste heteroseksuaalsete paaride jaoks, et seda võiks teha ka ID-kaardiga, nii nagu me teeme valimisi või pangaülekandeid või notariaalselt lepinguid. Et kaks inimest, kes tahavad abielluda, lähevad lihtsalt ühel ajal oma ID-kaardiga vastavasse keskkonda ja sõlmivad abielu ja see hakkab kehtima kuu aja pärast, kui on perekonnaseisuamet järgi vaadanud, neil ei ole olnud abiellumiseks takistavaid asjaolusid. Aga samas samasoolisi on väga väike osa ühiskonnast, siis tegelikult see ei tohiks ju üldse seadus tuua mingisuguseid väga suuri muudatusi perekonna käsitlusse. Aga probleem ongi selles, et kuna meil on tegemist umbes 400 inimesega, kes rahvaloenduse alusel siis ütlevad, et nad on samasoolised. Et siis kas selle pärast peab kogu ühiskonna alustalad ümber mõtestama ja kui, et siis me väide on, et seda peaks tegema rahvahääletusel, rahvas peaks otsustama selle, jah, me tahame seda teha. Üks aspekt veel, mille kirikud nõukogu tõi välja oma kirjas parlamendiliikmete oli see, et antud olukorras, kus Eesti ühiskond on, ütleme, polariseerunud vene keele ja meeleruumi, ütleme ka uudistevoo ja inforuumi vahel ja Eesti poole peale läänemeelse poole peale ja, ja me teame, mis toimub praegu Ukrainas, milline on meie piiritagune olukord Venemaalt, siis tegelikult taolise seaduse vastuvõtmine lõhestas meie ühiskonda väga tugevalt just selles suunas, et kogu venekeelne elanikkond väga hõlpsalt manipuleeritav teiselt poolt piiri tulevate sõnumite osas see on üks Putini põhilisi võtteid, sest praegu mida ta ütleb, et miks Ukraina ei peaks ka läände minema ja miks üldse tuleb seista Venemaa eest jätkuvalt? Venemaa on maailma päästja antud olukorras lääs muudab perekonna, mis on põhiline struktuur üldse ühiskonna alusrakukesena ja kui me läheme tormates praegu seda tegema Eesti kirikult, hoiatab, ütleb, et me astume samme, mis võivad lõhestada me enda ühiskonna ja tekitada meil tegelikult ebastabiilse olukorra. Kas vastupidi, see ei võiks just nimelt hoopis viia sellise ühiskondliku sallivuse kasvuni avatuma võrd õiguslikuma ühiskonnani. Ma arvan, et sallivust ei saa kunagi kellelegi peale suruda ja ma arvan, et terminoloogia, mida sageli ka omasooliste õiguslased kasutavad, et kõik, kes nende modi mõtle, on homofoobia ja ei ole sallivad, on tegelikult demagoogiline. Päris niimoodi siiski käsitleda ei saa. Me räägime mingitest põhilistest arusaamist sügavatest, veendumustest, mis on sajandite vältel juurdunud inimestes. Ma arvan, et see nõuab aega, et inimesed mõistavad, et midagi tuleb ümber mõtestada. Aitäh teile, Eesti kirikute nõukogu asepresident, pastor Meego Remmel. Suur tänu teilegi kirikuelu järgnevas intervjuus vastab Rait Maruste kirikute argumentidele ja põhjendab, miks kooseluseaduse vastuvõtmine on vajalik. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, üks kooseluseaduse eelnõu algataja Rait Maruste, kirikute nõukogu ja mitmed kirikud eraldiseisvalt on riigikogule kooseluseaduse eelnõu kohta saatnud arvamuse, et nad ei poolda selle eelnõu vastuvõtmist. Tehes intervjuud kirikute nõukogu asepresidendi Meego Remmeliga, rõhutas ta, et kirik on mures ühiskonna pärast tervikuna sest põhiseadus ütleb, et perekond on riikliku kaitse all ja nüüd ühe väga väikese ühiskonnagrupi pärast hakatakse kallutama kogu ühiskonna alustalasid. Kas siis ikka on õige ja vajalik ühe väikese ühiskonnagrupi pärast kogu traditsioonilise perekonnakäsitus ümber mõtestada? Ja ma tean, et minu poole on tõepoolest pöördunud kirikute nõukogu liikmed ja väljendanud oma seisukohti ja selleks on inimestel täiesti loomupärane õigus oma arvamus välja öelda, aga ma ei ole olemusega päris nõus, et esiteks selle koha pealt, et see eelnõu nagu kõigutaks ühiskonna alustalasid, ei, see nii nii kindlasti ei ole. See eelnõu annab võimaluse kohelda ühiskonna liikmeid võrdselt ja ühetaoliselt, sest puudub igasugune mõistlik alus. Miks me peaksime osalema ühiskonna liikmeid kuidagi endast eemale tarima või nendele anda vähem õigusi kui teistele samuti põhiseaduse printsiip, nagu on ka põhiseaduse paragrahv 27, mida nad viitavad, see on üks osa, teine osa on see, et kristlik õpetus ütleb, et oma ligimest tuleb armastada ja austada ja hoolida temast ja ka homoseksuaalsed inimesed on meie lähedased ligimese, keda peaks siis mõistma, toetama ja, ja aitama mina küll ei näe. Kristlik õpetus peaks kuidagi olema siis vastu nende inimeste aitamisele, kui meil see võimalus on, nii et mina olen sügavalt veendunud, et kui me selle tee ette võtame ja läbi teeme, et ühiskonnast kaovad ära osa pingeid, mis nende inimeste jaoks suureks probleemiks ja kordan ka seda, Need inimesed, kellest me räägime, ei ole tulnud kusagilt mujalt, need on meie heteroseksuaalsete inimeste lapsed. Võimalik, et ka religioossete inimeste perekonda sünnib inimene, kes on teistsuguse orientatsiooniga Vi eluhoiakutega ja kas me peaksime tõesti siis sellepärast ta kõrvale tõrjuda, nii et ma arvan, et kooseluseadus on tarvilik ja näitab ühiskonna tolerantsust küpsust kaasaegses elus. No te ütlesite, et ei tohiks jätta siis siin teatud ühiskonnaliikmete õigusi kaitsmata, aga samas kirik väidab, et ka praegu ei ole mitte kellegi õigused kaitsmata jäetud, et ka olemasolevate seaduste raames on võimalik kõiki suhteid reguleerida. Päris nii see siiski ei ole, kui me hakkame vaatama üksipulgi seda, kuidas on näiteks abielus olevate inimeste õiguslike varaliste suhete reguleerimine, missugusel viisil nemad saavad näiteks pangalaenu, kuidas sa endale noh, nii-öelda juurdepääsu õigus, kui üks peaks olema näiteks haiglasse isikuandmete kasutamine teise poole pealt kokkusaamine on reguleeritud teistmoodi, nii et seal on erisusi, mille üksikutest detailidest rääkimine võtab aega, ei ole päris see, mida me siit saaksime suulisi intervjuu kaudu teha, aga väidan Need ei ole võrdselt reguleeritud ja koheldud. Meego Remmel ütles näiteks, et kui abielu on praegu väga keeruline, et siis võiks ju heteroseksuaalsete paaride jaoks abiellumist lihtsustada. Tähendab, kas abielu on kuidagi keeruline, praegu ei ole kõik, kes soovivad, saavad abielluda, aga tähendab mul on iseenesest sügavalt nagu vastuvõetamatu see, et me tahame toetada või kaitsta perekonda olles millegi vastu, olge siis toetage perekonda oma tegevusega kõik need, kes praegusele kooseluseadus vastu, miks te olete poolt vastu olemise teel sellest, mina ei saa aru, et mida annab siis sellele tavalisele klassikalisele perekonna juurde see, kui ollakse raevukalt teiste inimeste vastu, kes tahavad oma suhteid reguleerida. Ma ei mõista seda. Kirikute nõukogu asepresident Meego Remmel ütles ka seda, et sallivust ei saa kellelegi peale suruda ja et praegu kooselu seaduseks, siis ühiskond ei ole justkui valmis, et me ikkagi hakkame muutma veendumusi inimestes, mis on sajandite vältel juurdunud ja see võtab aega, et inimesed mõistaksid, et midagi tuleb ühiskonnas ümber mõtestada. No kes on see üte ja millal see ühiskond on valmis? Ma usun, et me oleme demokraatlik vaba ühiskond ja me oleme küllalt valmis, et mõista, et sallivus, üksteise mõistmine ja toetamine on asjakohane käitumisviis, on piisavalt aegamööda ajast. Kaks-kolm aastat me oleme nõukogude süsteemist väljas, kus siis samasooline kooselu oli kriminaalkorras karistatav, et me peaksime sellisest hoiakutest mentaliteedis vabad olema ja sallivust ei ole vaja kellelegi peale suruda, sest see sallivuse probleem on arvutiühiskondades üleval aastasadu ja samavõrd on ka samasooliste kooselu teema või homoseksuaalsed laiemalt inimühiskonnas algusest peale on aegu olnud, kus seda varjatud. On aeg olnud, kus seda on karistada saanud ja tal on kus tolereeritud, nii et see on lihtsalt vaatenurga küsimus ja usun, et Eesti ühiskond on piisavalt küps ja arenenud, et selliseid teistsuguseid inimesi ja iseenda hulgas mõista aktsepteerida, et see ei ole ei hea ega halb, vaid see on lihtsalt teistsugune ja sellega tuleb leppida. Kipume oma moraalseid hinnanguid, hea-halb hukkamõistetav kleepima külge olukordadele, mis iseenesest ei ole head ega halvad, nad on lihtsalt teistsugused. Selle mõistmisega probleeme. Kuna kirik arvab, et seal ikkagi ühiskonna kui terviku mure, mitte ainult kirikute mure, siis nende seisukoht on, et see küsimus tuleks panna rahvahääletusele. Mida te sellest arvate? Esiteks kirik ei esinda tervet ühiskonda, kuigi võib-olla sooviksid seda kanalat, ei esinda tervet ühiskonda ja peale selle mina tean, et olemas ka kirikus endas nõnda nimetud geikristlaste liikumine, kellega ma mingi delegatsiooniga kunagi kohtusin. Nii et ka seal sees on vaated erinevad ja on neid inimesi, kes suhtuvad mõistvalt ja tolereerivad teised, kes on raevukalt hukkamõistetavad ja panna sellist teemat siis kuidagi rahvahääletusega suruma kellelegi peale. Ma ei tea, et see oleks päris õige tee, et nii, nii suure kaaluga teema see ka ei ole, et see peaks olema rahvahääletusel, piisab sellest, kui me loomeõiguslike raamistuse olemasolevate suhete reguleerimiseks. Ega me ei anna mitte midagi juurde, et see on olemasoleva tegelikkuse legaliseerimine. Suur tänu teile põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste. Kirikuelu intervjuus sotsioloog Andrus Saarega selgub, mida ta arvab seaduseelnõu osas toimunud diskussioonist ja kas Eesti ühiskond on kooseluseaduse vastuvõtmiseks valmis. Mida teie sotsioloogina arvate, kas kooseluseaduse temaatika, eriti just samasooliste kooselu puudutav, on selline kogu ühiskonna mure tervikuna? Seda võiks vaadelda läbi aegade, kuidas suhtumised on muutunud ja kotkas, inimese suhe usku on siis nagu hoiakut muutnud. Nüüd kas on tegu küsimused, mis puudutab kogu ühiskonda, siis alustaksin sellest, et tõepoolest on tegu küsimused, mis puudutab kogu ühiskonda, sellepärast et perekond on vähemasti viimase paarikümne aasta jooksul olnud kõige olulisem väärtus, mida inimesed hinnanud teisalt aga näiteks vaatama perekonda kui institutsiooni, siis viimase 20 aasta jooksul on suurenenud nende inimeste arv, kes leiavad, et abielu on iganenud institutsioon, näiteks mõned aastad tagasi koodi selliste inimeste arv, kes seda arvasid 18 protsenti. Mis puudutab inimeste suhtumist homoseksuaalsetest peredesse, siis siin on seis nagu üpriski selge selles mõttes, et mida olulisemaks peab inimene. Ehkki kooselu vorm, mida vastu, mida väiksemat rolli mängib inimese elus usk, seda vähem on inimesed selle vastu, kusjuures siin tuleks vaadelda ka asju ju oma arengus, mitte andnud hetkelise hinnanguid viimase paarikümne aasta jooksul. Näiteks kui me võtame sellise küsimuse, keda inimesed ei sooviks oma naabriks siis näiteks aastal 1990 oli pööraselt suur arv neid inimesi, kes ütlesid, kindlasti nad ei soovi oma naabriks homoseksuaalseid inimesi läks mööda umbes kümmekond aastat, kui nende inimeste arv vähenes praktiliselt kaks korda, tähendab aja jooksul toimuvat päris fundamentaalselt muutma ootused ja kui me rääkisime, et kas see kooseluseadus puudutab kogu ühiskonda, mitte ta puudutab, ainult et küsimus on nüüd selles, et millisest vaatenurgast maailmaväärtuse uuringud on näidanud seda, et inimeste hoiakud sõltuvad peamiselt kahest erinevast aspektist. Üks on see, et, et kuivõrd tabatud on ta maailma, näeb, kuivõrd avatud on ta sellele, et ennast arendada, kuivõrd ta on välja Poola orienteeritud või teiselt poolt, et, et ta nagu sissepoole orienteeritud ja vastavalt sellele on siis ka inimeste suhted ja hoiakud, sealhulgas ka homoseksuaalsus Talle suhetele, need inimesed, kes on avatud, need siis on rohkem avatud ja mõistvad homoseksuaalsete suhete suhtes ja need, kes ei ole need, siis vajavad oma elus rohkem tormatiivsust, tähendab, nad ei ole oma elu just nagu eriti kindlad, nad on rohkem rahvuskesksed, nad vajavad rohkem norme ja tähendab nende sallivus väiksem. Need ühiskonna võib jagada omamoodi kaheksa selles mõttes oma hoiakut hoiakute poolest ja see tõepoolest puudutab ikkagi paratamatut kogu ühiskonda. Kas nüüd, eks ole see kooseluseadus, ree defineerib abielu sellest nagu eriti palju usu selles mõttes, et kui inimeste käest näiteks küsida, millist kooselu vorm, mil nad pooldavad, siis on nõndaviisi, et nende inimeste arv, kes tahavad oma oma suhet laulatuse teel kinnitada nende inimeste arv on tunduvalt väiksem kui nende inimeste oma, kes tahavad lihtsalt registreerida. Hinnangud perekonnale on nüüd ajas oluliselt muutunud arusaamad sellest, sest nagu perekond on muutunud aga tähendab ei ole olemas ühtset seisukohta ja see annab muutumises, kusjuures küllalt huvitav on see, et kui vaatame ajaloolises plaanis, siis jälle küsimust nagu sallivusest, kui Eesti inimesed on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud märksa õnnelikumaks, kuid me ei saa öelda seda, et oleks oluliselt suurenenud. Sallivus, sallivus on, on suurenenud eelkõige nord inimeste seas haritud inimeste seas. Tegelikult ju näiteks viimase inimarengu aruande põhjal uskus 2011. aastal ligi pool Eesti elanikest, et homoseksuaalsus on igal juhul taunitav, nii et ühiskond ongi siis justkui pooleks, et kus me siis ikkagi teame, et meie ühiskond on valmis selle seaduse vastuvõtmiseks? Ma arvan, et antud juhtumil on tegu sellega, et seda teemat ei ole tegelikult päris korralikult pikemat aega käsitletud, see teema tuli nüüd kuidagipidi küllaltki järsku päevakorda ja euro nagu korralikult lahti seletatud, mida see tegelikult endast kujutab, kelle õigusi nad siis kaitseb edasi sellepärast et tõepoolest ei puuduta. Ta on ainuüksi homoseksuaalseid leibkondi, vaid puudutab siis kui ka laiemalt, mis selle taga. Kas nüüd abielu institutsioon, nüüd siis tõepoolest Ta leiab oma lõpu tänu sellele või mitte. Me kihke praegu oleme väga vastandlike seisukohtadel ja ei too välja tõsiseid argumente selleks et niisugust seadust vastu võtta. Ma arvan, et ikkagi oleks vaja pikemaajalisemat diskussiooni, on vaja ühiskonnas suuremat valmisolekut selgitada, mis, kuidas küllalt palju neid inimesi, kes lihtsalt ei saa aru, milleks kõik see jant nagu käib. Ma arvan, et just nimelt see, mis peaks käima iga iga seaduse vastuvõtmise eel. See on siis korralik diskussioon erinevate osapoolte poolt, et selles aspektis on tehtud päris suuri vigu. Võib muidugi jõuga peale suruda teatud asju, aga see oleks väga hea ja ma arvan, et kooseluseadus kuulub nende seaduste hulka, mis võinuks olla pikem arutelu perioodiga. Sest et see puudutab siiski väga paljusid inimesi, aga inimestel peavoolumõistmine ja kui rääkida referendumist noh, referendumit ei ole noh, ettepanek, mida on tehtud referendumit ei saa enne korraldada, kui mul on läbinud diskussioon ja kõik faasid. Aga mida te muidu sellest arvate, et kas oleks mõistlik panna see teema rahvahääletusele? Ma arvan nõnda, et meil Eestis on olnud nagu märksa tähtsamaid teemasid, mida oleks võinud rahva har ratsuta, see ei ole küll sedavõrd tähtis teema, et sellega peaks minema rahvahääletusele. Aitäh teile, sotsioloog Andrus Saar. Kirikuelu saate viimases intervjuus räägime geikristlaste kogu juhatuse liikme Heino nurgaga, kes selgitab, missugused on kooseluseaduse eelnõu osas eriarvamused usulistest ühendustest ja miks ei ole tema hinnangul samasooliste kooselu vastuolus piibliga. Geikristlaste kogu juhatuse liige Heino Nurk, kirikute nõukogu ei poolda kooseluseaduse vastuvõtmist, vaid toetab jätkusuutlikku perekonna ja ühiskonna kujundamist, mis tugineksid traditsioonilistele kristlikele väärtustele. Ja kirikute nõukogu arvates ei aita kooseluseadus kuidagi kaasa perekonna ja abielu väärtustamisele. Samas nüüd geikristlaste kogu eesmärgiks on võrdsete võimaluste tagamine nii ühiskonnas kui ka usulistes ühendustes ja te soovite pakkuda usaldusväärset infot ristiusu ja seksuaalse orientatsiooni küsimustes, nii et tegelikult on kooseluseaduse küsimuses tekkinud lahkarvamused ka kristlaste endi seas. Heino nute, öelge, milles need lahkarvamused peamiselt seisnevad? Lahkarvamused on erinevas suhtumises seksuaalse orientatsiooni küsimustesse Eestis ja paljudes endise nii-öelda idabloki ehk sotsialismileeri riikides. Kirikute juhid tänapäevani arvavad, et seksuaalne orientatsioon on inimese enda valiku küsimus. Suurem osa läänemaailmas ja ka meil nii-öelda ilmalike kogukond või ilmalik sfäär ja mitte ainult väga paljudega kirikute liikmed mitte kirikute juhid arvavad, et millegipärast nii-öelda traditsioonilisest või enamusest erineva seksuaalse orientatsiooniga inimeste on ise selle valinud ja tahavad nõnda patustada. Lääneriikides on väga paljud kirikud juba ammu jõudnud selleni, et nad tunnustavad samasoolisi paare, nende perekondi ja isegi tunnustavad ja lubavad ka nende abielu meilmite. Aga missugune on siis usaldusväärne info ristiusu ja seksuaalse orientatsiooni osas? Usaldusväärne info ristiusu kohta on see, et võrdsete võimaluste andmine kõigile inimestele, sõltumata Nende seksuaalsest orientatsioonist, on meie arusaamist mööda kristlik väärtus. Ja siinkohal me ei näe konflikti ristiusu kristliku õpetuse ja võrdsete võimaluste tagamise vahel. Seksuaalse orientatsiooni kohta on Meie arust usaldusväärne informatsioon see, et see ei ole inimese vaba valik vaid igal ajal igal maal, kõigis kultuurides ja religioonides on olnud teatud protsent inimesi, kelle seksuaalne orientatsioon erineb enamuse omast. Kirikute nõukogu ütleb ikkagi, et nemad näevad siis abielu ja perekonda mehe ja naise vahelise liiduna, et miks see vastuseis seal nii suur on, kas siis piibli järgi ikkagi ei olegi muud moodi võimalik või, või kuidas te seda põhjendate? No kui me läheme Piiblini, siis me näeme seal väga paljusid abieluvorme, sest piibli raamatut on kirjutatud enam kui 1500 aasta jooksul ja väga erinevates kultuurides näeme seal mitmenaisepidamist, me näeme seal kärgperesid kõikvõimalikku, isegi võime lugeda sealt samasooliste inimeste erootilise kiindumusest üksteise vastu. Eesti kirikute nõukogu, nii nagu ka Vene õigeusu kirik ja paljude õigeusu kirikute ja Läti luterlik kirik ei tõlgenda piiblit õieti ja nad lihtsalt lähtuvad, ma ütleksin 100 või 200 aastat vanast peremudelist nimetavad seda kristlikuks või piiberlikuks sellele tiibelikuga midagi pistmist. Kirik väidab ka seda, et tegelikult ju praegu ei ole mitte kellegi õigused kaitsmata ja olemasolevate seaduste raames on siiski võimalik kõiki suhteid reguleerida. No see on nende soovmõtlemine, nad eelkõige ikkagi mõtlevad enda õigusele taga kiusata neist erinevaid inimesi ja teisitimõtlejaid ja selle säilitamisele ma ei oska midagi muud selle kohta öelda. Kiriku seisukoht on see, et see küsimus tuleks panna rahvahääletusele, sest see ei ole ikkagi ainult kirikute mure, vaid ühiskonna kui terviku mure. Mida te sellest arvate? Kõigepealt ma tahaksin öelda, et kui mustanahaliste kodanikuõigused Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides, seitsmekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel ka oleksid pandud rahvahääletusele, siis nad tõenäoliselt siiamaani käiksid eraldi tualettides ja sõidaksid eraldi bussides ja ei võiks abielluda omavahel ega isegi ühes lauas süüa mitte. Nii et siin ma arvan, et poliitikud peavad siiski rahvale teed näitama ja juhtima inimesi. Ja häda on see, kui, kui ükskümme juhatab teiste, minu arust praegu Eesti kirikute juhtkond on ennast näidanud täiesti pimedad, täna nad ei taha kuulda mingit muud informatsiooni, kui see, mida nad ise usuvad, ei võta kuulda ja kõiki, kes midagi muud räägivad, nad tõrjuvad ja kiusavad taga seda mulle. Valus tunnistada, aga kahjuks see nii on. Aga samas veel üsna hiljuti 2011. aastal näiteks inimarengu aruande järgi pooled eestlased pidasid homoseksuaalsus taunitavaks ja ma rääkisin ka sotsioloog Andrus Saarega, kes arvas, et selle eelnõu osas on see diskussioon rahvaga jäänud pidamata või õigemini, seda on olnud liiga vähe. Ja ma arvan, et Natsi-Saksamaal ka väga suur osa saksa rahvast arvas, et juudid on kahjulikud ja ohtlikud, ma arvan, praegu nagu näitavad uuringud, Venemaal on Putinile väga suur rahva toetus ja me ei arva, et selline rahva toetus on midagi, mille järgi peaks käituma ja tegutsema. Rahvast on siiski vaja ka harida ja õpetada. Jah, loomulikult kõikides kirikutes, maailma, kus on jõutud erineva seksuaalse orientatsiooniga inimeste aktsepteerimiseni, on sellele eelnenud väga pikk aruta eluharidusprogrammid ja palju hääletamise kõikvõimalikel esinduskogudel meil mitte midagi praeguse sellist kirikut ei oska, nad ei luba igaühe, kes proovib midagi teistsugust öelda, mis ei ole selline nagu nende seisukoht, Nad lihtsalt tõrjuvad välja ja sunnivad vaikima. Ja noh, lühidalt sellele küsimusele vastaks, et rahval on vaja anda usaldusväärset informatsiooni ja mitte püsida inimeste arvamus, kes ei tea, millega on tegelikult tegemist ega sellest kuhugi pääse, mõne aasta või aastakümne pärast tuleb ikka seisukohti korrigeerida ja seadusi muuta. Aitäh teile, geikristlaste kogu juhatuse liige Heino Nurk, võtke heaks. Kirikuelu tänases saates arutlesid kooseluseaduse eelnõu teemal kirikute nõukogu asepresident Meego Remmel, põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste, sotsioloog Andrus Saar ja geikristlaste kogu juhatuse liige Heino Nurk. Saate pani kokku Kristi Raidla. Aitäh kuulamast. Ilusat õhtut.