Kirikuelu tere õhtust, head kuulajad. Eesti esimesed baptistikogudused saavad sel aastal juba 130 aastasteks nendega Tallinna Kalju baptistikogudus, kes suutis usuvaenuliku nõukogude aja kiuste ellu jääda. Tänases saates räägimegi Tallinna Kalju baptistikogudusest ja selle koguduse kauaaegsest pastorist Roberta võsust. Saatejuht Meelis Süld. Külaliseks on stuudios Erki Tamm, kes on Tallinna Kalju baptistikoguduse pastor. Ja Tartu stuudios on meil Peeter Roosimaa, kes on kõrgema usuteadusliku seminari õppejõud. Kuidas tundub, et kas 100 kolmekümneaastane kogudus on noor või vanakogudes, et kuidas Kalju kogudus ise arvab, et kas te olete vanad või noored? Eks senises kristlikus ajalooperspektiivis vaadates oleme me noored aga inimelu ja, ja sellise ka meie võib-olla riigi ajaloo seisukohalt on see päris pikk aeg. Selliseid organisatsioone, kes oleks järjepidevalt tegutsenud üle sajandi, Eestis ei ole liiga palju ja kalamajas minu teada on neid, kas need on kalamaja põhikool ja kalamaja kogudus. Nii et päris pikk aeg. See täpne kuupäev, mil siis kolmekümneaastaseks sai Tallinna Kalju kogudus on seitsmes mai ja aasta oli 1884. Missugune selle koguduse alguslugu üldse on? Palju räägitakse täna Ülemiste järvest ja selle avamisest tollel ajal oli Ülemiste järv täiesti avatud ja seal toimus siis esimene ristimine ja võib-olla baptistikogudusi tuntaksegi ka kõige rohkem selle järgi, et baptistikogudused, ristiga inimesi, kes on isiklikult oma veendumuste järgi usklikuks saanud ja, ja selle peale siis nad saavad ristitud ja Ülemiste järves see ristimine toimus, see tekitas päris palju toonases ajakirjanduses kära, sest see oli natukene enneolematu ja sellest sai alguse mitmel pool Eestis siis üks uus usuliikumine, mis ei olnud iseenesest üldsegi uus, vaid välja kasvanud, samamoodi ikkagi reformatsiooni ajast ja, ja siiamaile ta jõudis siis nõndaviisi aga põhiliselt siis küll saksa koguduste kaudu Peterburist, aga ka Riiast. Jaa, jaa. Ja Rootsi äratusliikumisest saartelt. Möödunud nädalavahetusel oli teil ka konverents, kus ta siis meenutasite just nimelt seda Tallinna Kalju baptisti koguduse sünnilugu, samas seda tegevusaega ja Peeter Roosimaa oli kutsutud ka sellele konverentsile rääkima sellest, mis võib-olla ka aastate taha kõrgema usuteadusliku seminari õppejõud Peeter Roosimaa, kuidas te iseloomustaksite Tallinna Kalju baptistikogudust? Mul on ta jäänud meelde niisuguse toreda, eelkõige noorema kogudusena ja tähendab, seal oli ka sel ajal, kui ma tihedamalt Kalju kogudusega kokku puutusin ja vanu inimesi, seal oli terve hulk noori inimesi, kes siis tegelesid muusikaga keska rohkem või vähem, tegelesid pühapäevakooliga ja need kogemused olid mulle väga-väga olulised ja nii julgustavad põhitähelepanu oma. Pühendasin seal konverentsi ettekandes Robert Võsule, kes minu vaimulik kokkukarjäärile andis väga olulisi tõukeid ja suuniseid. Robert Võsu oli siis Kalju baptistikoguduse pastor väga keerulisel ajal, nõukogude ajal. Jah, nii ta oli küll ja sel ajal oli ta ka siis SKP liidu juht ja see oli veel omaette keeruline asi seal Nõukogude ametkondadega suhelda ja säilitada ta oma vaimuliku ameti identiteeti ja eelkõige püüda ka saavutada seal suheldes Nõukogude ametnikega just positiivseid lahendusi koguduse jaoks ja ka kogu liidu jaoks. Tõepoolest Robert Võsu kohta võiks öelda, et ta sai ettevalmistuse hoopis teise, kas ajaks? Sellepärast, et Eesti vabariigi esimesel perioodil sai ta nii usuteadusliku, hariduse kui ka sõja ajal ega jäi tema ajaloohariduse lõpetamine aga tööd tegema ta pidi siis nõukogude ajal hoopis teistsugustes tingimustes, alates 44.-st kuni 74 randa aastani oli ta Kalju koguduse pastor. Kui vaadata selle koguduse Kalju koguduse ajalugu või siis nendes raamides seda tegevust ja koguduse elu, siis kas see nõukogude periood ongi kõige raskem etapp olnud? Nii Kalju baptisti koguduse kui ka teiste koguduste elust. No seda on keeruline öelda, et ega, ega täna kui minu käest küsitakse, et kuidas läheb, siis, siis ütlen ma täpselt samamoodi, et ükski hea asi ei tule lihtsalt et ma arvan, et iga põlvkond peab nende heade asjade nimel võitlema, pingutama, pühenduma. Ja muidugi need tingimused ei ole võrreldavad. Kalju koguduse algus ei olnud ka lihtne, sellepärast et kui mõelda, et see 19. sajandi lõpp, see oli venestamisperiood, Eestis oli klane ärkamisliikumine tegelikult oma madalseisus. Ja väga paljud uued kogudused tekkisid just nimelt seal selles selles olukorras. Õigeusu kirik oli riigikirik, luteri kirikul olid eriõigused ja kõik vabakogudused põhimõtteliselt tegutsesid noh või ka baptisti koguduse esimese vaba kogudusena, siis nad said loa sellisel viisil, et Peterburis oli saksa baptistikogudus, kellel oli õigus tegutseda ja siis selle osakonda täna esialgu meie koguduse algus ei olnud ka selline võimas, selleni kamine, aga osad inimesed olid usklikuks saanud ja nad hakkasid otsima endale siis kohta, kus ja kuidas tegutseda. Ja, ja eks vaimulikult võiks öelda, et, et jumala oli pannud inimeste südamed nagu millelegi uuele põksuma ja, ja siis siis minnakse läbi igasugustest aegadest. No arvata võib, et sel hetkel ei olnud ka selliste usklike omavahelist läbikäimist ja head läbisaamist, nagu tänasel päeval on suhteliselt palju, tehakse üheskoos ja toetatakse ja aktsepteeritakse 11. Aga ega omal ajal, kui keegi oli mitte õigeusklik või mitte luterlane, siis see võis olla ikkagi päris raske nii koguduse jaoks kui ka, kui ka siis inimese Isiklikult loomulikult ja, ja tegelikult ju kõik need inimesed, kes ka baptisti koguduse liikmeteks said, olid seni olnud mõne suur kiriku liikmed ja see tähendas nende jaoks tegelikult teatud mõttes nagu lindpriiks kuulutamist, nad pandi kirikutest välja ja, ja nad olid häbimärgistatud. Eks iga uue algusega midagi taolist kaasneb. Aga Robert võsust rääkides, kes oli siis pastoriks aastakümneid nõukogude ajal ja siis ka baptisti liikumise juhiks. Peeter Roosimaa, mismoodi te teda meenutasite? Jah, minu jaoks oli ta hästi suur autoriteet aga oma olemuselt oli ta väga niisugune rahulik, väga järel, lik, tasakaalukas ja ta kirjutas hästi palju, aga enne kui ta midagi paberile pani, siis ta sügavalt las järele, ta nagu formuleeris kogu pikka teksti oma peas ja siis väga kiiresti kirjutas üles. Ja ma usun, et just sedasama meetodid ta läbi mõttest läbi kaalutledes kasutas siis, kui tal oli vaja erinevate inimestega kokku puutuda Est jah, nagu Erkki rääkis siin sellest koguduse algusajast, mitmed probleemid selleks ajaks olid lahenenud ja ja ega me ei tundnud enam väga üksinda, sest oli moodustatud ikkagi oma 80 umbes 80 koguduseliik mis võimaldas omavahelist läbisaamist ja suhtlemist ja samuti olid suhteliselt paranenud ka nii-öelda teiste konfessioonide, ka endale oli mul kogemused luterlastega, aga siis oli ise pingekoht, oli just küll nii-öelda usuasjade voliniku aparatuur, täitevkomitee inimestega suhtlemine ja ka nii-öelda julgeolekuteenistusega suhtumine. Need olid need kohad kus pidi Robert Võsu küll oma kogudust esindama, aga sel ajal, kui mina temaga tihedamalt kokku puutusin, siis Koguduste Liitu esindama. Kui palju üldse sai avalikult omal ajal teha siis koguduse tööd, mis oli lubatud ja, ja mis tuli viia põranda alla? Nojah, siin Eestis oli võimalik jumalateenistusi koguduse hoonetes läbi viia ja oli lubatud ka lapsi teenistusele kaasavat. Ta ja laste tööd eraldi ja noortetööd eraldi teha. Valdavalt sellel ajal ei olnud lubatud ja see siis pidi toimuma rohkem nii kodudes, helge sünnipäeva nime all peeti siis rohkem sünnipäevi, kui kui tänapäeval see kombeks on. Seal siis praeguses mõttes korraldati ka lastetööd ka noortetööd. Nüüd oli neid perioode, kus koguduses jutlustada tohtisid ainult üksikud nii-öelda volinikuloa saanud inimesed, vastavad ametikandjad ja selleks, et näiteks naaberkoguduses kas või tervitust öelda, selleks oli vaja siis täitevkomiteest eriluba saada, nii et need olid need tingimused siis. Nii et pühapäevakool oli ka põranda all Jah, sellest rääkis ka sellel konverentsil metodisti kiriku tänane juht Meeli Tankler ja Ta rääkis tädi Mildast, tädi, mil ta oli siis Robert Võsu kaasaegne ja kaastööline, kes juhtis pühapäevakooli, kuigi organiseeritult sellist lastetööd tegelikult ei olnud, vaid täpselt nii nagu Peeter Roosimaaga ütles, et see toimus erinevatel sünnipäevadel, aga sisu oli sama lastele ainult ja nii edasi, siis piibli lugusid nendele arusaadaval viisil. Ja Meeli Tankler tõi tegelikult väga vahvalt esile ka toonase sellise riikliku ametliku poliitika kui Kuulovim saar kirjutas veel 1981. aastal, et et täis väärtuslik inimene või selline tulevikuinimene nõukogude inimene on selline, kes ei usujumalatega kardav kuradit või või tegelikult, sellel konverentsil öeldi välja ka veel seda, et selleks ajaks 80.-teks oli riik teatud mõttes ateismi poliitikaga pankrotis sest Hruštšov lubas 80.-ks aastaks lõpetada kirikute teema, näidata viimast usklikku, kui see ütleb lahti usust. Aga seda ei olnud juhtunud ja kuuluvaimsaroma oma raamatutes ka ütleb, et Tallinnas eriti baptisti ja metodisti kirikutes on kahjuks näha ikka veel noori. Kui palju tuli siis käia ka seal julgeolekus ülekuulamistel, kui palju pinniti vaimulikke selle liidu kõrgemat juhtigi, kui palju sellest teada on? Jah, ega sellest omavahel ei räägitud, väga vähe nii-öelda nagu tilkus seda läbi. Sest no ja muidugi need ametiisikud ise ei soovinud sellest, et räägitaks ja teisest küljest ka, ega paljud kristlased ei mõistnud, et et kuidas üldse läksid sinna julgeolekusse ja, ja seal siis kohtusid ja rääkisid ja mida rääkisid, et oleks pidanud jääma koju ja noh, kui viiakse Siberisse, siis tuleb sinna minna. Nii et väga erinevaid suhtumisi oli, seepärast palju ei tea, rohkem oli niimoodi koguduse vaimulikel suhtlemist otseselt usuasjade volinikuga kuna tema oli mõnes mõttes nagu üks otsestest ülemustest. Tema käest saime sellise ameti loaga fassaa paberi, et vaimulikuna üldse töötada. Samuti tuli käia täitevkomitees sõltuvalt aitäh ajast või siis erinevate isikute juures, kellel oli ülesanne siis just usuasjade küsimusega tegeleda. Aga see on jah teada, et vähemalt kirikute liidu tippjuhid. Neil oli jälle ja jälle ka tegemist ikkagi KGB või julgeoleku organitega. Ja eks seal oli ka see mõte. On väga oluline, kes mingisugust informatsiooni annab ja tähendab, et julgeolek saab informatsiooni kätte nii või teisiti, kui ta saab ikkagi veendunud ja teadliku vaimulikuga asja tähendab liidu juhi või siis vastavalt kiriku juhile peapiiskop, pikaajalist ja nii edasi. Siis see vaimulik teab, kus vaikida ja mida rääkida, millise nurga alt midagi rääkida, nii et selles mõttes on arvata küll, et seda piinlemist võis olla üsna üsna palju. Robert Võsu kohta tema oma tütardest keset isa isa viidi neile ära ja ega nad ei teadnud, kas ta tuuakse tagasi või tooda ja mis sellel ajal ka räägiti, mida tehti, ega nad ka teada ei saanud, aga see oli kahtlemata natuke hirmutav kogemus ja mina mäletan ise ka oma lapsepõlvest, kui, kui meile öeldi, et lapsed nüüd olete vait, et isal on üleval külaline ja meil kodus nad tahtsid käia ka vaimulike kodudes, et vaadata siis millised raamatud on nende raamatukogus. Ja, ja meil juhtus küll just selline õnnetus sellel sellel päeval, et elektrikamina peale kukkus lapse mähe ja, ja selleks selleks põlema, nii et terve maja oli tossu täis, kui üleval oli päris kõrge julgeoleku julgeolekuametnik, aga, aga eks me lastega nagu sellest pisut kuulsime. Aga mul on näiteks kaasas üks paber siin dokument sellele samale usuasjade volinikule, kellest Peeter Roosimaa läkis seltsimees kaliojale ja, ja see on siis Kalju koguduse kiri 1972. aastal ja see on Kalju koguduse vastuskiri, siis? Noh, see oli äärmiselt keeruline olukord, kirikud taheti ära võtta. Ta spordikomitee olid taodelnud siis Kalinini rajooni täitevkomiteelt seda kirikut maleklubile ja, ja siis kogudusejuhid ja eesotsas siis ka meie liidu juhi Robert võsuga kirjutasid väga tugevate argumentidega kirja ja siin on täpselt needsamad asjad, et see on esimene baptistikogudus Tallinnas kirikuna ehitatud MISA aastal juba 1900, kas siin on käinud välismaa jutlustajad ja me oleme alati neile öelnud, et usuvabadusega Nõukogude Eestis on asjad paranenud? Kui nüüd te võtate meilt selle kiriku ära ja meil on ikka endiselt kokkupuuteid välismaa usklikega, siis me ei saa neile valetada, teada, et asjad oleksid endiselt head või et sellest kogudusest on väga palju inimesi ja välismaal väliseesti inimesed, et nemad räägivad juhtunust kindlasti ja, ja üks väga tugev argument ja tänaseni on ju meie meie kirikus ka vene kogudus vene baptistikogudus ja, ja võib olla ka see kaalus nagu asja sinna sinnapoole, et see kirik jäi kogudusele alles. Nii et võib-olla üks hirm nõukogude julgeolek aparatuuris oligi see, et kogudustel olid kontaktid välismaailmaga, et see oli tegelikult üks üks asi, mis, mis häiris. Kahtlemata ja, ja, ja välja antud ka raamatus andsime kaks raamatut välja ka aastapäevaks, siis seal on üks pilt, kus on juttu ameerika külalistest, kes külastasid ka Kalju kogudust. 1984. külastas Eestit ja Nõukogude liitu mitmeid teisi linnugi. Kuulus evangelist Billy Greya ja Kalju koguduse pastor Jüri Puusaag. Tõlkis teda et eks tarvis Nõukogude liidul ka näidata ülejäänud maailmale, et meil kogudused on, sest kogu nagu ka tänapäeval, et inimõigused, usuvabadus oli üks eeldusi, et läänemaailma rikaste riikidega saaks majanduskoostööd arendada. Nojah, eks need väliskülalised ja ühelt poolt häirisid ametivõime, aga teiselt poolt ja neid külalisi oli neile ka vaja. Just selliseks ka propaganda eesmärgiks. Ja näiteks sel ajal, kui me kolme mehega minuga kaasas oli ka Joosep Tammo ja Hermo Jürma õppisime Saksa demokraatlikus vabariigis Bukowis dioloogiat siis oli võimalik Meie kursusekaaslastel tulla Moskvasse ja Eestisse, niisugusele ringreisile. Ja selles osas ma sain küll rott, oli teatudsugune propagandistlik mõju. Kui palju selle asjaajamise juures ka nüüd meie liidu tippjuhid kaasa aitasid, kui palju? Robert Võsu kui palju Ülo Merila neist asjust palju ei tea, aga eks seal oli ka neid läbirääkimisi, kokku päid. Nii et see ei olnud päris mustvalge pilt ka. Nii nagu Erki Tamm Kalju baptistikoguduse pastor mainis juba siis selleks Kalju koguduse 130.-ks aastapäevaks anti välja kaks raamatut. Mõlemate autoriks on Robert Võsu ja üks kannab pealkirja koltunud lehti ja valminud vilju ja teine on Jah, esimene nimetatu on siis Robert Võsu memuaarid. Kahjuks lõppevad nad väga põneva koha peal, kui temast oli saanud Kalju koguduse pastor. Ta ise ütleb ka, et ta jõudis poole peale. Võib-olla ma ise arvan, eks ta, eks ta mõtles palju sellele, kuidas tutada, mida kirjutada, inimesed elavad kellest kirjutada, aga, aga ka tema hinnangud kas või 30.-te aastate baptistiliidu arengutele, kus inimesed tundsid majandusliku kindlustatuse ja sellist stabiilsust, rahu siis väga palju sellest, mida me räägime täna ka vaimuliku elu vahel sellise stagneerumise kohta. Sellise hinnangu annab ta kolmekümnendatel aastatele kirikuelus baptistiliidus ja minu jaoks Robert Võsu avaneb seal inimesena ja ma mäletan teda, kui ta käis jutlustajana meie kodus isa kutsustada ja liidu juhina ta külastas ka kõiki kogudusi siis ta oli tõesti selline, ta ei olnud selline laste onu, osad pastorid olid, kellega meil oli väga vahva kohtuda alati. Aga tema oli selline rahulik jutlustaja, kes naeratas, vahetas mõned sõnad. Ja samas see raamat avab teda tema lapsepõlve, sealt, kus ta näiteks kas või selline vahva vahva lugu, et algkooli lõpus küsiti laste käest, et kelleks te tahate saada. Tema isa oli baptisti jutlustaja ja loomulikult see oli tema esimene valik, aga siis küsiti ka, et aga teine valik, milline see oleks. Ja kuna tema vanaisa oli selline vana kooli mees, ütles, et ei ole lastele rohkem kui algkooli tarvis siis ta mõtles, et ega minust jutlustajad saama seminari õppima kunagi minema pääse. Et ma tahan talusulaseks jääda. Ja talusulane oli ta päris mitu suve. Et ka konverentsil öeldi, et Robert Võsu ei olnud ainult mees, kes oleks suu suuga teinud asju, vaid ta oli ka mees, kes samahästi käsitledes saagi ja haamrit ja sai igasuguste majapidamistöödega suurepäraselt hakkama, aga teine raamat, mäe võitlus, see sündis siis usuteaduslike seminari või usuteaduslike kursuste jaoks, kui Hruštšovi ajal need võimalused avanesid. Ja, ja minu jaoks küll kahtlemata äärmiselt selline märkimisväärne teos ja, ja tegelikult selle selline aktuaalsus ei ole absoluutselt vähenenud, seal tagakaanel ka ma esile tõin selle mõtte temalt, et seadused võivad meile meeldida või mitte ka jumala seadused võivad meile meeldida või mitte, aga need toimivad omasoodu. Aga Peeter Roosimaa, missugused oleksid teie hinnangul need mõned mõned põhijooned just nimelt Robert Võsu sellises vaimulikus sõnumis? Jah, Robert Võsu oli minu jaoks ka nisugune teoloog, kes vaimulike teemade kallal juurdles uuris sügavuti läks nii nagu näiteks alles mäejutluse raamatusse esile tuleb. Lisaks oli ta hästi huvitatud kiriku ajaloost ja ka just tema kaasaegsetest kirikuelu ja õpetuslikes suundumustest näida jagas, ja neid ta õpetas ka nii-öelda konsultatsioonipäevadel tollel ajal päris ametlikku seminari ei olnud võimalik läbi viia ja see Hruštšovi aegne kursus oli ka üsna lühikene mõneaastane, siis võeti see läbiviimise õigusel ära. Siis ta tegeles ka kristliku eetikaga ja selles osas on ka kirjutanud. Ühe hea raamatu väärib tänapäevalgi uurimist. Siis tegeles ta palju inimeste kristlaseks saamise küsimustega ja ta evangelismi teemadega, eriti oli ta huvitatud isiklikust evangeeliumist. Ta oli uurinud ehk inimeste kristlaseks saamise statistikat. Ta millises vanuses, milliste tegutsemismeetoditega on kõige paremad tagajärjed tulnud ja nii ta andis välja ja käsikirjaliselt siis raamatu isikliku evangilismi käsiraamat ja et selliselt on minule ta jäänud meelde just eelkõige piiblis Dajana teoloogina, tema jutlused, tollel ajal olid levinud ka piiblitunnid, kus jutlus oligi puht piibli seletuslik, õpetuslik ettekanne ja ka paljud pühapäevased jumalateenistuse jutlused olid tegelikult tema puhul samamoodi pihibliseletuslikud, nii et need on niisuguse põhijooned, mis mul temast meelde jäänud. Aitäh tulemast saatesse. Peeter Roosimaa, kõrgema usuteadusliku seminari õppejõud ja siis Robert Võsu kaasaegne vaimulik. Ja Tallinnas oli Erki Tamm Kalju baptistikoguduse pastor ja mina, saatejuht Meelis Süld. Tänan kõiki kuulamast. Saatekülalisi ja kui jumal lubab, siis kohtume taas järgmisel pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit. Kõike head. Kirikueluga.