Kirikuelu tere õhtust. Eesti vabaõhumuuseumis asub Eesti üks kahest vanimast puit kirikust. Sutlepa kabel. Kui nõukogude ajal oli Sutlepa kabel üks muuseumi plaatidest siis täpselt 25 aastat tagasi sai sellest taaspühitsetud pühakoda. Sutlepa kabeli vaimulikuks on Toomas Paul täna külastamegi Eesti vabaõhumuuseumit kuulda. Sutlepa kabeli lugu. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Oleme Eesti vabaõhumuuseumi territooriumil ja Sutlepa kabeli ees ja minu kõrval on siin Eesti vaba muuseumi direktor Merike Lang. Sellel kabelil on üks selline väike juubel, mis muidugi mõeldes selle hoone pika ajalugu on tõepoolest väike juubel, aga siiski oluline. Nimelt 25 aastat tagasi jaanipäeval pühitseti see hoone taas pühakojaks. Mismoodi Sutlepa kabel üldse omal ajal vabaõhumuuseumis sai? Vabaõhumuuseum on ju keskne arhitektuuri koguv muuseum ja meie programmis oli, et siin peaks olema ka pühakoda. Ja siis otsiti Eestist, et oleks selline, mida on võimalik üle tuua ja oli säilinud veel kaks puidust püha ja üks oli siis Sutlepa ja teine oli Ruhnu saarelt. Ruhnu saarel ei saanud tol korral seda üle tuua, Ruhnu saarel on sellised omamoodi puidukahjurid, mida meil mandril ei ole ja, ja see kabeliaid ja sellepärast üle toomata, aga iseenesest võttes on praegu täitsa tore, et seisavad kõrvuti suur võimas kirik ja väike puukabel. Et selles mõttes otsustati meile saada Sutlepa kabel, mis oli siis Noarootsi kiriku kunagine abikirik Noa, Rootsil oli kolm kabelit Osmussaare rooslepa ja Sutlepa ja sellest siis see oli säilinud, nii et muuseumisse jõudis ta 1970. aastal. Nõukogude ajal tegelikult mismoodi tol ajal üldse suhtuti ka kirikuhoone toomisesse vabaõhumuuseumisse? No üldse, kogu vabaõhumuuseum oli kurioosum nõukogude ajal, saades alguse 1957. aastal rahvusmuuseumina ja olles praktiliselt ju ainus selliselt väga suurelt jooneliselt täiesti rahvuskultuuri tutvustav muuseum, sest praegune Eesti Rahva muuseum oli tollel ajal ju üsna varjusurmas. Aga kabel või pühakoda, kui selline on kuulunud meie küla hulka ja tema kui eksponaat oli lihtsalt üks surnud eksponaat sellises, ega ta siis kedagi ei hammusta sellisena, et ajalugu on ajalugu ja jääks vabaõhumuuseum oli ju väga keeruline üldse seletada, et kui nõukogude ajal võis olla üks eramaja ainult 60 ruutmeetrit ja siis vaadati esimene Sassi-Jaani ja küsiti kohe, et kuidas päris orjal sai olla nii suur maja, noh selliseid küsimusi tuli siin kogu aeg vastavaks. Ta on nii et et noh, me olime pinnuks silmas, aga kuna meie ajalugu ikkagi lõppes 20. sajandi algusega ära midagi polnud teha lihtsalt eksponaadi, ta oli ta ohutu. Mis selle Sutlepa kabelihoone saatus oleks olnud üle toomata siia vabaõhumuuseumisse? Seda võib muidugi mõelda. Et oleks kindlasti hävinud sellepärast et ta oli enne ületoomist väga halvas olukorras, tegelikult oli ta halvas olukorras juba juba enne teist ilmasõda, sellepärast et et juba kahekümnendatel aastatel tahtis kohalik kogudus lubaseda kabelit maha võtta ja ehitada asemele midagi paremat. Aga siis ikkagi otsustati, et tegemist on väga väärtusliku hoonega ja ta võeti hoopis muinsuskaitse alla ja teda kolmekümnendatel aastatel ka kohapeal parandati. Aga vaatamata sellele oli Ta ületoomise hetkeks täiesti maha jäänud ja, ja nüüd, Eesti vabariigi alguseks oleks ta kindlasti olnud täiesti hävinud, sest noh, siit kõik ilusad nõukogude ajal Nad oleksid üle käinud ja oleks kindlasti muuks otstarbeks kasutatud. Aga vaatame sellesse kabelisse sisse ka. Kabelis on ja näha see, et siin on kaks aastaarvu portaalile kirjutatud 1000 699837 ja sellega nüüd ongi nii, et et me oleme küll teadlikud, et see võib-olla siis 1699 see esialgne aeg siiski dokumentides näha on, et 1627. aastal juba on Noarootsis kabel olemas ja me teame, et olidki tollel ajal siis nii roos Lepas, kuisu, Lepas kaks puukabelit mis siis töötasid, nad ei olnud küll pühapäeviti, ei tehtud siin jumalateenistusi, vaid suurte pühade teistel päevadel ja apostli päevadel, aga et on olnud siin siis kaks rootsikeelset jumalateenistust ja kaks eestikeelset jumalateenistust aastas suuremaid ristimisi, matuseid ja abiellumise tehti Noarootsi kirikus. Aga siiski kiirematel juhtudel on ka neid siin selles ära tehtud. Nüüd siis on teada 1837. aastal, mida ilmselt tähendab portaalis olev teine aastaarv, on roos Lepas ehitatud uus kivikabel ja siis kuna sellel kadelil on ka arhiivi andmetel olnud juba siis väga hull olukord, kogudus on kaevanud selle üle, et kabel vajab restaureerimist siis ilmselt, et on toimunud 1837. aastal selle kabeli väga põhjalik ümberehitus, milleks on siis ka kasutatud rooslepa kabeli materjale ja on toodud sealt siis üle. Aga, aga see, et need materjal on vana, on näha, siis ka see, et sees on krohvi osas on kasutatud sellist arhailisi krohvimismeetodeid, kus palkidesse on löödud sisse sellised puust Noklad ja, ja siis see hoiab seda krohvi kinni. Nii et väljast näeb ta selline palkehitis välja. Läheme sisse madal uks ja oleme jõudnud kabelisse sisse. Jah, see palkehitis ongi nüüd väga lähedane siis sellele meie maa-arhitektuurile üldse, mis on ju valdavalt palkidest ja see, et on valdavalt on meil kivist pühakojad, siis see on tõesti unikaalne. Nüüd meie võttes ja siis tal on siin selline rahakogumise karp, on, see on, see on me lastele siin tänapäeval väga meeldib ja hea on raha koguda, et see on nii tore, väljastpoolt paned selle mündi sisse, siis ta kolinal langeb sinna. Vanasti, nõukogude ajal me saime sealt igasugust kogu maailma raha korjata sellega, et me olime tollel ajal juba ind turismigruppide sees ja siis on noh, orelit selles kabelis ei ole olnud algselt sees, aga muuseumis me siia tõime, kuna enamustes ikka pühakodades on orel olemas küll meil on aga probleeme sellega, et ta meil siin hästi ei, ei taha mängida akuna see kliima on tal raske ja sellepärast jumalateenistuste puhul me võtame siis väikest harmoonium, mis siin edasi vaatame siis siin on see kantsel. Siin on näha, et kantslile on peale, kirjutad siis Johan klindberg 1837 et see on siis nüüd sellest ajast, kui see kabel nüüd ümber ehitati, või viimane kord siis renoveeriti põhjalikult. Ja sellel ajal siis kohalik küla Puusepp on teinud sellise tüüpilise tollele ajastule kantsli siia samuti sealpool on siis näha ristimisnõu alus, selle peale on ka aastaarv 1800 kas on siin kirjutatud ka need lühtrid on nagu tollest ajast ja, ja siis seintel olevat metallist pärjad. Need on aga siia muuseumi poolt Ta pandud hukkunud meremeeste mälestuseks, nii nagu vanasti seda tehti. Kuna rootsi kihelkond on ju ju mereäärne kihelkond, siis kõik meremehed olevat ei jõudnud tagasi, jäid sinna, aga siis nende mälestuseks on need paun. See kogu interjöör on nüüd selline vana küll olid aknad olid ületoomise hetkel suuremad, sest neid oli suurendatud ja ainult kaks akent oli olemas, mis näitasid sellised, millised nad võisid olla need tina raamides. Muuseumi poolt on nad siin praegu taastatud, nii et kogu see interjöör on ikkagi selline, nagu ta võis olla seitsmeteistkümnendast sajandist alates ja noh, kindlasti siis sellest 1837.-st aastast. Siia mahub umbes 150 inimest. Jah, see on 150 inimesega ja meil on siin tavaliselt ka veel rahvast täis, ikka kui on Toomas Pauli jumalateenistus. Toomas Paul on meil tegelikult ka kaasas, kui me siin ping käiku teeme ja, ja tutvume Sutlepa kabeli ka sellepärast, et Toomas Paul on selle kabeli õpetaja, võib nii öelda ja tema peab siis siin mitmel korral aastas jumalateenistusi. Jah, kõikidel suurematel kirikupühadel on ja, ja siis ka need juba mõningatel meie üritustel peab ta siin omal 10-l korral aastas ja alguse saigi sellest, et vabaõhumuuseumis oli muinsuskaitsega Klubi nendel meie laulva revolutsiooni aegadel ja siis meie siiniga otsustasime. Ta peaks pühitsema selle kabeli uuesti. Ja mina olin tol korral muinsuskaitse klubi eesotsas ja, ja siis me otsustasime, et teeme sellist väikest revolutsiooniga ja me ei julgenud öelda ei oma tollasele direktorile ega veel vähem partorg-ile, kes meil siia oli saadetud, sest nad mõlemad olid kommunistid ja ja siis mina läksingi lihtsalt õpetaja Toomas Pauli juurde Jaani kirikusse ja, ja ise olin hirmus niimoodi hirmul, sest ma ei olnud nii lähedalt nii tõsiselt ühegi kirikuõpetajaga varem rääkinud, siis oli umbes nii nagu koolidirektori juurde minek minu jaoks. Ja rääkisin oma juttu ja et me tahaksime väga, et meie pühakoda töötaks jälle. Toomas Paul küsis minu käest tõsiselt, laps, miks sa seda tahad? Ja mina siis mõtlesin, et mis ma siis ütlen, et noh lihtsalt, et kui on üks pühakoda, siis ta peab töötama. Loomulikult olid ka tollel korral ju see hirm, et kui pahumuuseumides tehakse igasuguseid mänge ja mängitakse elavat ajalukku, et et siis hakatakse mängima ka siin, seda aga oleme püüdnud seda hoida, et meie ei mängi, kuigi ma olen näinud, et Euroopa ja mujal maailmas vabaõhumuuseumites, kuidas mängitakse mingisugust ajastut taga. Ma arvan, et usul on olemas järjepidevus ja sa mängid seda ajastut, kus on toimunud katkestusega kirikuelul, vaatamata kõigele ikkagi ju katkestust toimunud ei ole. Ja kui me jumalateenistust, siis siin me laulame ka vanu, vaimulik koraale ja ja see, see kõik on järjepidevus, nii et meil on väga hea meel, et õpetaja Toomas Paul on vaatamata väga kõrgele eale ja tegelikkusele meerituse staatusele jäänud ikkagi meie õpetajaks. Merike Lang rääkis, mismoodi ta ühel hetkel tuli siis teie jutule, Toomas Paul ja rääkis selle loo ära, et võiks siis pühitseda selle Sutlepa kabeli taas pühakojaks. Kas te mäletate ka seda hetke? Mäletan küll ja oma kõhklust ka mäletan. Aga ma sain sellest üle ja nüüd mul ainult väga hea meel, sest nende järgnevate aastate jooksul ei ole siia küll kogudust olnud põhjust koguda, aga see rahvas, kes siia tuleb ilmselt tuleb ikkagi leida siit midagi, mida nende hing ootab. Ja ma olen mõelnud enda ja muuseumisuhetele, et see on tõenäoliselt, et see, mida nad siit saavad, samasugune nagu siin küpsetatud leib ja siinne tehtud või me saame oma igapäevase toidu mujalt, me saame ka jumalakodades mujal käia. Aga vahel ja mõned inimesed teatavasti tahavad niisugust ehedat käsitööd. Ja siin on jumalateenistuse kord mitte küll 19. või seitsmeteistkümnenda sajandi järgi, aga siiski 100 aastat vanast, et piiblist ja kirikukäsiraamatust, mis tol ajal kasutusel oli. Ja see rahvas, kes siin käib, on osalt tõenäoselt Jaani kogudusest, aga siin on meeldivalt proportsioon või ebaproportsionaalne, kuidas seda ütelda, vähemalt kolmandik on mehi ja nende hulgas on parasjagu tuntud tegelasi, ma ei hakka neid nimesid parem nimetama, mine tea, kas nad tahavad ja sellel ei ole ka mõtet. Aga kui ikka ja jälle kohtad mõnda niisugust tegelast, keda ei ootaks, et ta üldse kirikus tuleb siis mulle on see kinnituseks, et autentne jumalateenistus, kui ta ei ole mitte püütud teha järgi, vaid elusana hoida, nii nagu ta oli, toimib. Jumalateenistusi peetakse siinses suurematel kirikupühadel ja nagu jutuks oli, siis kirik on alati täis. Alati nii täis ei ole kui jõuluteenistusel, kus muist jääb. Kahjuks küll, aga ikkagi on need, kes õigeks ajaks tulevad, need uksest sisse ei mahu ja välja midagi. Kuule. Aga pingid, et on küll täis enam-vähem ja kui mõelda, kuidas siia sügisel tulla läbi porise tee ja siis võib-olla seegi on selle asja võlu, et linnast mitte kaugel, aga ometigi niisuguse kerge takistuse ületamise järel satudd aega 100 aastat tagasi. Toomas Paul, missugused teie enda mälestused on seoses selle Sutlepa kabeli ka, ma kujutan ette, et teiegi olite siin varem käinud. Käinud olin küll varem ja selles mõttes, et ta nüüd on samasugusel kombel kasutusel, nagu ta Algne roll oli, siis võiks ütelda, et et ta on isegi rohkem kasutusel, kui siis olid kaks ja kaks, siis praegu on kaks, tuleb ehk Rootsi-Mihkli rootsikeelseid teenistusi, ka nemad käivad siin. Aga meil erinevad. No näiteks väga tore on leivapäev või siis jõuluküla lõputeenistus. Ja kas ta varasemaid niisugusi eredaid elamusi ei mäletagi, aga võtustaks pigemini sellest praegusest, et need jõuluküla pärast mitut päeva, kui talud on püüdnud, et olla niisugused, nagu nad teatud ajal olid kokkuleppeliselt. Kui siis külarahvas kokku tuleb, siis ma olen 25 aastat olnud külavaimulik. Kole armas on kuulata, kuidas igaüks räägib seda küla klatši. Missugused juhtumid meil olid, kes käisid, mida nad tegid? Nad rollis edasi ja mina olen oma rollis, mina olen nende õpetaja, see tähendab, et kui mõni katsub leiba võtta enne, kui laud on helistatud, siis ta korrale kutsutakse. Võta kõigepealt söögipalve. Et ma loodan, et see ei ole võõrkeha, vaid ka muuseumi jaoks on see ikkagi eluspaik siin. Ma tean, et see kohta on ka väga armastatud laulatuste paik. Huvitav, miks selline tagasihoidlik pühakoda puitehitis ju said? Väga hästi viimistletud kirikuid on ju mitmeid, aga miskipärast tullakse siia Sutlepa kabelis vabaõhumuuseumisse. Mine tea, äkki on sellelgi sama põhjus, et need abielud kestsid eluaeg. Olgu siis, et jumal teid ajaliku surma läbi lahutab, olid just niisuguses kabelis, kus ei olnud elektrivalgust, kus ei olnud võimendust kus kõik oli, noh, niisugune lihtne, loomulik. Mine tea, äkki noorpaar loodab, et ta lihtsalt ja loomulikult ka nende armastus elab edasi. Kas siin oleks ka potentsiaali päris iga pühapäevasele kogudusele. Te olete siin jumalateenistusi pidanud 25 aastat ja niimoodi regulaarselt tuleb siia rahvas kokku ja kas oleks mõeldav, et siin oleks tahtjaid rohkemgi? Ei saa eitada, et kui tuleb uus ja noormees nii nagu selles laulus vanaveskiga on et siis ta hakkab mürinal tööle nõnda, et varaveskisse jahiille kirikusse Satrutan koju, et see läheb niisuguse hooga käima, aga 10 aastat tagasi, kui võima rektuur jäin, siis vabaõhumuuseumi juhtkond tolleks ajaks oli Merike Langist saanud juba direktor palusk kohe kirjalikult, peapiiskop pilt, luba, et ma võin siia kabelisse edasi jäädijad, haigi, kirjaliku loomillest ärakiri saadeti ka mulle. Nii et mul on suur rõõm, et ma olen praegu Sutlepa kabeli õpetaja. Kuigi Sutlepa kabel ei kuulu EELK koguduste ja nimekirja. Nii et mõnes mõttes, kui ma mõtlen kogu oma elule, sellele ajale, mis nõukogude ajal oli kirikus, siis oli motiiviks, et pidada vastu tulevad paremad ajad. Ja ma ütleks nõnda, et miks ei võiks sellele Kabelile tulla ajada, et siin on iga pühapäev. Millel on järgmine jutlus Toomas Paul, mida võib tulla kuulama siia Sutlepa kabelis vabaõhumuuseumisse? Homme 23. juunil kell kolm peale lõunat nad on just sellepärast, et kõik saaksid hommikumis Ast võta oma kirikus osa ja siis peale lõunat siia tulla. Ja sealt edasi on rukkimaarjapäev 15. augustil, mihklipäev 29. oktoobril ja noh, seda saab muuseumi kodulehekülje pealt vaatata, seal on eraldi rida jumalateenistused, mitte ürituste hulka pandud, vaid eraldi ilusasti jumalateenistus. Aitäh Toomas Paul Sutlepa kabeli õpetaja. Eesti vabaõhumuuseumi kuraator Aile Heidmets Me kuulsime Sutlepa kabeli kell oli ka nagu pühakoja rikka nõnda aega Sutlepa kabelis on kell, mis tõi siin ei ole mitte üks, vaid lausa kaks kella idakell ja lääne kell nimetatakse neid, mis tornis on. Ja nendest on teada, et nad on olnud kindlasti meie kabelitornis 1009 kolmekümnendad. Ta oli aastatel, kui arhitekt Johan Naha käis vaatamas seda kabelit mille kohta oli kuuldused ka Tallinnasse jõudnud, et kohalik rahvas tahaks selle maha lammutada ja korraliku kivi kabeli endale saada. Sest see kabel väga viletsas seisus ja tema siis kirjeldas seda kabelit. Nii et tema kirjelduse järel läkski see kaitse alla. See hoone leiti, et kuna ta on ainus nii vana puust pühakoda mandril siis kindlasti ei tohiks lasta sellel kaduda. Aga nüüd on meil tekkinud probleem, nimelt jõudis 90. aastal 1990 Olav Multeri vahendusel meieni veel üks kell, kus on peal ilus aastaarv 1695 ja mille kohta on öeldud, et see olevat ka Sutlepa kabeli Kell. Johan Naha ajal 1930 olid igatahes need kellad, mida me praegu kuulasime, nii et me ei teagi, mis salajased. Teistpidi on siis teine kell kasutleb kabelis olnud ja kuskile vahepeal kadunud. Me igatahes loodame, et meil õnnestub välja selgitada, et kus siis kus see kell siis vahepeal oli ja kas ta ikka on Sutlepa kabeli kell. Aga lugu on ju ilus, et on kuskil säilitatud aastasadu võib olla. Et võib-olla ongi see originaal, kel täiesti olemas No need on ka originaal kellad, aga et võib-olla on üks vanem Kell siis ennem seda lahti võeti uuesti kokku pandi, et võib-olla siis tõesti on see veel vanem, kel kuskil olnud kohaliku rahva hulgas, kust siis Olav Multer on ta omal ajal kätte saanud? Ei oska öelda, aga igatahes põnev lugu, tahaks tõesti uurida kohe, et kuidas, kuidas kustkaudu on tulnud andmed, et seal Sutlepa kabelis on kuulunud. Tehtud oli ta küll Tallinnas. See oli peale kirjutatud. Need kellad helisevad siis ka homme, 23. juunil, siis kui on järgmine jumalateenistus Eesti vabaõhumuuseumis Sutlepa kabelis, seda küll. Kirikuelu Eesti vabaõhumuuseumis käis saatejuht Meelis Süld. Tänan kõiki kuulamast ja kohtumiseni taas järgmisel pühapäeval kirikuelu saates kell 19, null viis. Kui jumal tahab ja me elame. Head õhtu jätku mõnusat saabuvat võidupüha.