Vikerraadio jätkab, te kuulete nüüd kirjutamata memuaare. Need on ühe noore mehe teekonnalt Kuramaa lahingute järel läbi vangilaagrite kaugpõhjapolaarjoone taha. Vaid väga tugevatel jätkub jõudu läbi teha kõik too ebainimlik, mille nimi on kulak. Vaino Kallas. Kui rääkida stalinlikust laagritest üldse ja siis selliseid võrdlusi praegu nende natsi laagritega on isegi raske tuua. Sest kas talendikas laagrites toimus väga kohutavaid asju? Tähendab inimestega ümberkäimine? Ma toon siin näite sellise, näiteks hukkunud vangidega, kuidas käituti? Norriskis oli olukord niisugune, et hukkunud vangid talvel kuhjati Alasti virna. Ja kui need viidi laagrist välja ree peal hunnikusse või virna laotuna siis laagri väravas laagri valvuritel oli spetsiaalne niisugune haamer, millel oli umbes kuue, seitsme sentimeetrine metallkida küljes. Sellega löödi siis laibaotsale, löödi kõigile pähe. Selleks, et, et juhuslikul nende laipade seas ei ole ka mõni elus vang. Ja kui mina olin juba riskist hilisemad vangid on mulle tekkinud, et siis see muudeti see vaipadele pähe löömine vaid selle asemel, kuna see olevat ebahumaanne ja hakati neile jalakalda lööma. Sedasama metall kidaga vasaraga süsteeme. Asi, mis oli vangid, kes jäid laagris, jäid väga viletsaks ja haigeks, kellest ei olnud enam elulooma loota, need koondati eri laagritesse, nõndanimetatud surmalaagritesse kokku. Seal oli, seal olid nad täielikult ilma ilma mingisuguse arstiabita, väga viletsa toidu peale, eks ole, ja nad lihtsalt viidisena surema ja surid seal ära. Taas oli narrilsklasse nende vangide matmisega. Hiljem, 91. aastal, kui me käisime seal memoriaali taastamas, siis mehitasime Schmidti mäe jalamile memoriaali, kus oli vangide suurim matmispaik või. Kuid sel ajal, kui 45. 46. toominana riskis oli, siis seda matmispaika veel ei olnud. Surnud vangid koguti kokku aga tavaliselt nad heideti mingisugusesse mahajäetud kaevanduse šahti, mis siis hiljem kaeti pealt Schlakiga või tähendab aherainega, mis kaevandusest oli tulnud. 91. Räägiti, et isegi seal ühe šahti peal olevat olnud mingisugune tahvel või mälestusmärk kuid hiljem see kadus ära, tähendab meie aeg 91, kui me seal käisime, seda märki seal enam või tahvlit enam ei olnud ja me isegi leidnud neid sahtlik enam kätte. See võib olla palju sellest, sellest olukorrast veel riski ja üldse Nõukogude Liidu stalinlikust laagrites. Millise olukord seal valitses? Tule Me elasime aasta ringi nende sama kaltsudes, mis me olime nendega käisime tööl. Nendega me magasime ja, ja neeme elasime oma 50 sentimeetrise raudnari peal, mis olime koduks. Tõlgem korraks, tänapäeva. Mida te mõtlete, kui juhtute kuulma või lugema, et kedagi vaevab nõukogude nostalgia? Laagi vaevab nõukogude nostalgia, siis peaks Sist vast võtma, et ja lugema nende inimeste mälestusi ja meenutusi, kes on jõudnud seda kirja panna, mida neil on tulnud läbi kõlada, neid ei ole mitte tuhandeid, vaid need kümned tuhanded eestlased, kes on läbi teinud need Nõukogude Stalini-aegsed laagrid, eks ole. Ja kui nad läbile loevad ja siis nad saavad mingisuguse pildi, mida neid kõiki oleks oodanud. Kui nad oleksid sattunud pahuksisse tolleaegse nõukogude võimuga, kui need õelad ja kui nad ainult loevad kahjuks. Oli teil lootust jõuda tagasi kodumaale? Ei vaat see oligi oli see, et kui imet senna narilskisse viidi 45., see oli ju vahetult peale sõja lõppu juba nialiskisse jõudes vähemalt meil kuuel eesti poisil, kes me tookord selle grupiga läksime. See oli küll sellisel arvamusel, et, et niipea või kui üldse, kas me kunagi siit enam Eestisse tagasi saame. Sest et arvestasime juba sellega, miks meid üldse nii kaugele toodi. See oli ikkagi ju tuhandete kilomeetrite kaugusel, vahepeal oli ju laagreid palju, palju, eks ole. Vangilaagreid olid ju siinsamas ümbruses, miks metsana kaugele viidi? See transport ei olegi nii odav, eks ole, et seal nüüd vange edasi-tagasi sõidutada. See oli juba üks niisugune argument, mille, millele me tuginesime oma arvamusi ja me olime sellisel arvamusel, et vähemalt vähemalt nii võib-olla seal viie-kuue või 10 aasta pärast, enne seda me küll tagasi ei saa, kui sa Eestisse kui üldse, eks ole. Samal ajal Eestis asunud sõjavangilaagrites eestlasi oli ju väga vähe. Jah, oligi see oligi, ongi huvitav, et nii palju kui minul nüüd hilisemal ajal ajaloo huvilisena on olnud võimalust uurida nende eesti vangide üldse sõjavangide käekäiku siis Eestis olnud sõjavangilaagrites peaaegu eestlasi ei olnudki. Suurem vangilaager, mis minu teada vist oli kusagilt Kohtla-Järve või Narva kandis oli üle paari 1000 vangi, olite me ütleme 45. aastal kuid minu poolt leitud andmetel oli seal ainult kaks, kolm leedulast, paar lätlast ja mitte ühtegi eestlast. Ja kusagil Tapa vangilaagris oli ainult üks eestlane Nõukogude liidu tollel 20 poliitika oligi niiviisi, et viia need sõjavangid viia oma rahvuskodumaast võimalikult kaugele. See oligi üks eesmärk ja seda täideti sellepärast viidigi kõik. Kõik need sõjavangid, kes sattusid, ütleme käigus või siis ka sõja lõppedes jäid sõjavange või käid punaarmee kätte, neid viidi oma kodumas võrdlemisi kaugele. Millal ilmnes esimesi märke sellest, et kodumaa siiski võib-olla on silmapiiril? See tuli niivõrd järsku, et me ei oskanud isegi seda oodata. See oli 46-ni, et aasta suvel, kui meid hakati suuremaid aastakäike, hakati ootamatult vangilaagris, hakati taas ülekuulamisele välja kutsuma. See ülekuulamine toimus väljaspool laagrit ja seda teostasid tolleaegsed NKVD ohvitserid. Ja kui esimene kord, kui me käisime ülekuulamisel meie eesti poistega, galatlased muidugi käisid, nooremad. Ma võin küll eksida aastaarvuga, aga minu arvates või minu mälu järgi käisid seal 27.-st kuni 24. aastakäiguni need vahemikus, need viidi sinna ülekuulamisele ja käisime kaks korda. Esimene seal toimus selline. Selline, kuidas öelda rusikapaugutamine vastu lauda ja ähvardamine, kusjuures püüti meile püüti meile just nagu kaela määrida selliseid olematuid sündmusi ja meie tegusid, mida me tegelikult ei teadnudki sellest, eks ole. Sõjakuritegudes ja kuritegusid. Ja hiljem Ma olen selle peale mõelnud, see oli ilmselt seotud sellega, et leida mingi põhjus, et meid nii-öelda põlistada või jää jätta sena laagrisse. Ilmselt oli neil tol ajal juba korraldus meie nii-öelda ärasaatmiseks, aga tööjõudu oli vaja, tööjõudu oli vaja ja need asendada. Ja teisel ülekuulamisel, aga see oli selline formaalne, kus ülekuulamise käigus ju nimi ja sünniaasta nii edasi ja nii edasi. Ja siis öeldi meile otse välja kohe, et nüüd poisid sõidate koju ja mind kuulas üle, oleks selline noorem NKVD rist nooremleitnant oli ja see isegi ütles, et no nüüd sõidad oma koju oma pruudi juurde, eks ole, et niiviisi see alguses oli, uskumatu. Ma mõtlesin, et noh, lihtsalt ajavad niisugust juttu meilajatega sellest, tõsi taga ei ole. Aga tõsi oli taga selle juba selle tõttu, et juba järgnevatel päevadel meil enam tööl ei aetud. Need poisid praagiti välja, vähemalt need, kes oli, kavatses sealt ära tuua praagiti brigaadidest välja ja jäeti laagrisse, nii me seal ootasime paar-kolm päeva. Ja siis ühel heal päeval Valkamandati kõik välja laagri väravasse nimekirja järgi lasti välja. Ja meid ootas seal tudinga tööstuskombinaadi lihtsalt üks nende esindaja ja meid andke nimekirja alusel, neid oli 60 meest, oli nende seas meie kuus eesti poissi antisele tudiga, kombinaadi esindajale nimekirja järgi üle ja see ütles, et nüüd sõidame tudinkasse, jääte meilekombinaati tööle nii kauaks, kui jõuavad kohale mööda põhja järgnevate laevade karavanid, sest tol ajal käisid laevadega läinud mitte üksikult, vaid nad käisid laevade karavanid, aga tulid sisse ja tavaliselt sügisene karavan jõudis sisse umbes septembrikuus. Aga kuna see vabanemine oli kusagil juuli lõpus, meil, siis nii kaua tuli meil siis tutikas ooda. Mis tööd te tegite seal sellel? Tudin, kas kui me jõudsime tudinkasse, siis meid paigutati Jenissei on, seal, on tutikas on üks arujõgi on, ma ei tea, täpselt ei tea, kuidas selle nimetas, olen, ma olen ära unustanud. Aga selle arujõe kaldale oli ehitatud sellised kerged puubarakid, väga primitiivsed, aga nad olid küllaltki korralikud ja ilmad olid ju siis veel suhteliselt polaarvöötme küllaltki ilusad ja soojad veel. Meid paigutati sinna elama ja anti nende vangi kaltsutasemel, mis meil olid, eks ole, anti uued tööriided, tunked ja saame, saime kõik ameerika nöörsaapad jalga endale, nii et saime uued tööriided ja siis me hakkasime tööl käima. Palkide palgiparvede ülesvõtmine jõnis seist nimel saabusid mööda Jenissei. Sügiseks sinna kohale jõudis palgiparved, mis tulid sealt Nõukogude Liidu keskvöötmes metsa pöörles tuli sinna. Need olid tohutu suured parved, nende pikkuseks võis olla tavaliselt umbes pool kilomeetrit, seal laiuseks paar-kolmsada meetrit. Nad olid mitme mitmekihilised talgiparved kokku kokku pandud, Lannerdatud, kõik. Ja seal eksad parved tulid siis põhiliselt selle jõe vooluvooluga koos. Tõnis Jõgi oli küllaltki kiire kiirevooluline, aga muidugi need olid kaasas ka kaatrid, paar kaadrit olid ja seda parve peal elasid siis need. Nimelt, nõndanimetatud poisid sberg terve oma peredega, seal olid väikesed puuonnid olid sõna peale ehitatud, kitsad jootsid, jooksid seal parvede ringi isegi maad ja kalkuni või haned ja pardid ja isegi sigu nägime seal parvel jooksmas ringi. Nii et seal oli terve elamine, sest nad tulid ju sealt keskööd ikkagi kuude kaupa, eks ole. Ja probleemiks muidugi oli alati selle parvede pidurdamine, sest et see oli mass oli ju tohutu suur. Ja see pidurdamine algas juba mitukümmend kilomeetrit enne tudiga sadamasse jõudmist sisse jõudsid juba, jõelaevad sõitsid juba sena vastaja koosnenud puksiiri taga hakkasid neid pidurdama, neid parvisid tagasi tirima, tagasi tirima, teise pidi jah. Aga juhtus ka nii, et parved tirimisega läksid lahti, lagunesid osa ära, eks ole, ja ja siis seal ikkagi tuhandeid tihumeetrit palke ja läksid jää merre. Kuhu nad siis jäid, jäidki igavesti, sest et seal nüüd annan ju keegi tagasi toonud ja meie ülesande oligi siis seal tudingas oli ehitatud selline spetsiaalne. Ma ei tea, ekskalaator, rattur või kuidas teda nimetada, see on niisugune ringi käiv kett, mis algas jõest peale. Selline väga massiivne jäme, jämedat stest silmustest tehtud kett, millel olid küljes sihukesed konksud või Haasad, eks ole. Ja see kett liikus mööda renni pidi ja see oli umbes 10 meetrit kõrger postide otsas ja selle pikkus on umbes pool kilomeetrit ja see kett liikus seal ja jõest juhiti siis palgid juhiti otsapidi sena keti peale, see konks haaras sellega palgi kaasa ja viis selle üles. Selle. Eskalaatori peale või selle renni peale üles ja seal olid seal teerijad, kes mõõtsid palgi ära ja kirjutasid siis selle palgi otsale ära vastava numbri siis olid vastavad alla laskjad, teatud maa tagant olid laskjad, kes panid selle palgile, mis liikus koos ketiga, panid taha sellise trossi jupi otsas olevat konksu ja see vedas palgi selle pealt ära ja see kukkus alla. Ja meie ülesandeks oli nii need palgid sealt eemale veeretada ja nendest siis moodustada niisugused valmis koormad vagunite laadimisest, need olid kinni seotud juba kõik. Aga need palgid olid tohutus tohutu massiga. Ma ei olnud niisuguseid palku ja mitte kunagi näinud, nende läbimõõt, mõni teater palkidel oli kuni meeter, eks see oli ikka tohutud massid ja pikkus oli ikka neli, kaheksa, kaheksa seitse, kaheksa meetrit ja nii edasi ja nende liigutamiseks olid meil sellised metallkonksud käes, eks ole, käes oli noh, niisugune käepide ja sellel oli sistliku poodsagi moodi kõver konks ja nendega sai siis palke tõmmatud ja veeretatud, eks ole. Muidugi, see oli ohtlik, sest need pallid kukkusid sealt ülevalt alla, eks ole, ja suure hooga nad veeresid, seal tuli vaadata, et mitte alla ja eks ole, ja seda tööd me tegime siis kogu selle aja, niikaua kui me tudinkas olime. Veeretada mitte kanda. Veeretada ja loomulikult mitte kanda, sest sellist massi ei kanna ja mingid ju mehaanilisi tähendab mehhanism ei olnud see meie meie ramm oligi see mehhanism, millega me pidime neid veeretama. Ehitasite kommunismi. Jah, eks palgid kuhugi läksid kindlasti. Need läksid tudingisse, need läksid kaevandustesse ja selle tädi, sest need veeti sealt ära ja tulin kasse, võeti nad ülesse, läksid kitsarööpmelise raudtee pealt olla, seal oli veel tudiga ja narriski vahel oli siis 120 130 kilomeetrit oli veel kitsarööpmeline raudtee ja see need palgid viiti, kõik sinna. Kaevandustesse, kus olid teised vangid Kus olid teised ja noh, muidugi seal olid ikkagi kümned ja kümned tuhanded. Mul on praegu siin materjalid olemas, kus on olemas praeguse represseeritute Venemaa represseeritute organisatsiooni memoriaali materjalid Nõukogude Liidu vangilaagrite kohta ja selle kaardi peale seal on ära toodud punktidena need Gulagi keskused, mis Nõukogude liidus olid. Ma olen püüdnud seal kaardi peal neid keskusi lugeda, need on, need on kaugelt seal üle kolme või 400 neid keskusi, kusjuures igakeskuse juurde kuuluvad veel kuni paarkümmend laagrit, eks ole, niiet laagrite arv on nõukogude liidus, kui need kokku arvata kusagil noh, 1000 ringi kindlasti memoriaali inimesed on teinud ära väga tänuväärse töö. Kõikide kui selle kaardi peal nüüd internetis klikkida, siis avanevad kõik need laagrite punktid ja kui selle punkti peale klikkida, siis on seal olemas arvud. Palju vange selles laagris on olnud ja need arvud on alati kusagilt 1000-st, kuni seal kümnete kuni 100 tuhandeteni, need on tohutud, tohutud arvud, inimesi, mis on ikka Nõukogude sallinlikest laagritest läbi käinud ja need laagrid ju tegutsesid praktiliselt 1956. aastani. Siis septembri ühel päeval jõudsid sinna kohale need kauaoodatud meie polnud muidugi kauaoodatud laevade karavan. Need oli kusagil kümmekond suurt laeva ookeanilaeva ikkagi need olid kaubalaevad muidugi transport näevad kõik ja sealt laaditi siis välja väga palju igasuguseid seadmeid, tehaste seadmeid ja mehhanisme ja materjali, aga loomulikult ka tuhandeid vange. Need tulid uued vangid, kes tulid nende kaoprotsendi asemel sest siin narriskis olijad on avaldanud oma arvamust ja seda on ka kolonel. Leeds on avaldanud arvamust, et kaoprotsent nardinskis oli keskeltläbi 10 kuni 15 protsenti, oli see kalu protsenti kaastamist, üliasendatud uute vangidega, need olid need, kes hukkusid või surid. Surid seal laagrites ära. Kolonel LED 41. aastal juba Eestist viidud. Ja kolonel LED tuli selle 42 balti ringi tükiväe kõrgema ohvitseriga, kes olid viidud Frunce akadeemiasse nõndanimetatud täienduskursustele, kus nad arreteeriti. Ja samal ajal ju Värskast tähendab laagrist, samuti toimus Eesti ohvitser, et arreteerimine, need tuli seal kokku üle kolme, 300 ohvitseri. Ja Krasnojarski, siis nad said kõik kokku, neid pandi lodja peale ja 10. augustil 1941 Nad jõudsid narrinskisse. Jäänud vangid jäid kõik narilskis, aga need 42 ohvitseri, eestlased, lätlased, leedulased viidi siis umbes 140 kilomeetrit riskist ida poole, seal laama järve ääres, Lasnamäeahelikus olnud NKVD erilaagrisse. Ja Leeds kolonel lõõtsa, seal teised ohvitserid olid seal. Tema vend oli. Aga siis jäi koos teiste ohvitseridega, Aleksander, Leeds, leitnant, tema jäi narilski laagrisse, kellega mul oli ka juhus seal kohtuda. Ellu jäi vaid kümneid. L1 vaid 10-l, tähendab oligi need ohvitserid, kes nüüd riskis, lakkas tegutsema, troika, troika umbes 50 ohvitseri määrasid mahalaskmine ja need lasti seal kohe maha. Ülejäänud siis järsku mahalaskmine lõpetati ootamatult teadmata põhjustel ja hakati neile määrama ja vangiaastaid, eks ole. Seal olid siis enamus kaheksa kuni 10 aastat üksikute lai kuus aastat, muide leitnant Aleksander Leeds sai ka taastat ja temal oli jäänud siis veel olla selle aasta või oli see 246, oli see ja 41 oli aasta veel seal olla, eks ole, kui te teda nägite, kui me teda nägin, ma temaga koos olin. Nojah, aga teie Oli jah, siis niiviisi, et need laevad jõudsid kohale ja siis ühel heal päeval jäime ja tööl käimine katki ja meid viidi siis 100 sadama, olime tegelikult ja siis käisime vabalt ringi, seal meil enam mingit konvoid ei ole. Me olime tavalised töölised. Töölised ja meid koguti siis kokku. Meiega oli kaasas keegi rahvusest mees ja ma ei tea siiani, kes ta oli, oli ta NKVD töötaja, oli ta lihtsalt mingi mingi asjamees või ametnik. Igatahes teema käes oli meie selle 60 60 mehe nimekiri, kes meid ära toodi. Ja, ja siis nii-öelda viis meid sõna laeva peale. Meid paigutati jällegi laeva trümmi, nii nagu sinna olime Nalinskisse tulnud nende asemele, kes olid sealt välja laagitud jäätud, Janalinskisse viidud ja nüüd viidi, pandi maitsen alla trümmi. Ainult vahe oli selles, et meil oli vaba liikumise võimalus. Me võime, võisime seal igal ajal laeval vahele minna ja, ja vaadata ümbrust ja nii edasi. Ja muidugi kui me sõna laeval ajale tõusime, siis ma just mul on meeles, ma mõtlesin niiviisi, et et annaks jumal, et, et me siiakanti mitte kunagi enam ei satu seda õuduste koledust, mida manalsnarilskisse nendes laagrites nägin ja tajuma pidin. Et seda enam kunagi, oh, see korduks enam. Nüüd teele kaasa toiduks anti meile igale ainult üks päts leiba ja kolm heeringat ja see oli kogu meie toidutagavara kuni seni, kuni ega me ei teadnud, kuhu meid viiakse. Meie ei teadnud, me teadsime, et ainult, et me tuleme Euroopasse, eks oledad. Ja arvasime, noh mitte arvanud seda me kuulsime meremeeste käest laevameeste käest, kes muidu olid väga lahked mehed seal madrused ja rääkisid, et meie reis läheb Arhangelskisse. Seda me teadsime, aga mis edasi saab, seda me ei teadnud, kuigi me lootsime, et noh, kuna juba see NKVD ohvitser ütles, Meil on see kate koju ja pruudi juurde, eks ole, siis me arvasime, et noh, küllap ikka Eestisse läheme. Ja loomulikult sellest Pätsist Levaste kolmentseeringast ju jätkunud meile, see lõppes meil juba kusagil juba mõne päeva pärast ära meiereis kässi kestis 10 päeva mööda Põhja-Jäämerd mööda ja meil oli ammu-ammu, toit oli otsas juba. Kui me jõudsime Arhangelskisse ja siis meiega kaasas olnud mees vene rahvusest hankis siis laagrite valitsusest või kusagilt meile uuesti veel ühe pätsi leiba ja ühe heeringa ei saanud enam eringaid, vaid ühe. No need olid küll sellised kolmekümnesentimeetrised heeringad, eks ole. Aga ikkagi ka sellest ei jätkunud meile paljuks kauaks ajaks. Arhangelskisse läksime siis raudteejaama, seal ootasid meid looma kui need kaks tühja loomavaguneid ilma mitte millegita, paljas põrand, eks ole. Aga, ja mis kõige tähtsam, eks ole, me olime ju vabad. Me võisime seal vaguni selle ukse peal vabalt istu istuda ja jalgu kõigutada, vaadata ümbrust, kuidas metsad ja ja loodusmeist mööda läks, eks ole, ja see oli selline elamus meile. Ja jaamades, kus peatati seal vene naisterahvad müüsid ja igasuguseid hõrgutisi kardulates kartulitest tehtud pannkooke ja metsast korjatud marju ja isegi kitsepiim oli pudeli siis ainult et meil oli see ainult vaatamiseks, sest meil ju mitte kopikatki raha ei olnud, et seda osta. Ja kui me jõudsime Kuidas oli, mul on unustanud, kuidas on see haruraudteejaam, mis raudtee hargneb Leningradi peale ja edasi Moskva peale. Jõudsime sõna sõlmjaama siis meie toit oli juba jälle otsas. Juhtus niiviisi, meie rong peatus seal peaaegu ööpäeva ja öösel me avastasime seal jaamas, seal oli väga palju kaubaronge sees. Ühe rongi peal oli lahti platvorm kapsast, kapsapeadega. Ja siis loomulikult me iga mees kahmasime kohe paar kapsapead salaja kaenla alla. Ja, ja siis, kui rong hakkas liikuma, hakkas, siis seal pimedas lavavagunis, siis krõbistasime kapsalehti seal süüa, eks ole, ja see oli, ise naljatasime, et noh, et see on, see ei olegi vargused, see on lihtsalt see tasu selle töö eest, mis meil riskis, tegime. Oli ka selline lugu meie kuuest poisist ju. Osa poisse olid ju ja ei ole üldse ju väga viletsaks meil. Tema oli nii, et täna me tohib, tõime ju praktiliselt süles, tõime sealt ära ka laeva peale. Pärast teda ja ka teisi mitmeid poisse tabas ja meremerehaigus, eks ole. Ja ta ei, ta ei söönud enam ega, ta jäi väga nõrgaks, ta oli üks, neli, 50 kilo kilo kaalus ainult ja ainult teda käte peal kandsime ja nii ka selle rongiga tuues. Ja seal ühes ühes raudtee jaamas oli niisugune lugu, et poiss palus, et ta tahab välja minna, eks ole, vajadus välja hinnad, kas keegi viiks ta välja? Minu narina naaber Larinskis ja kahurikaaslane sõja ajal Harry võttis tema siis käte peale ja viis tema välja vagunistena, et on ema neid oma asju õiendada. Kuid sel ajal hakkas rong liikuma. Ja mida nüüd teha, ta harja raske öelda, uuesti sülle, hakkas temaga jooksma, aga nuh rongile ei jõudnud nagu järele sisse. Poiss ütles talle, et paneme mind maha, katsu ise juua ta järele. Ja Harry pani ta siis senna ühele söehunniku otsa maha, eks ole, ja sai õnnelikult selle meie rongi viimasele vaguniplatvormi peale sai peale hüpata, sest oli väga ohtlik ju maha jääda ilma dokumentidega meile mingeid dokumente ei olnud ja tol ajal olid ju Venemaa. Raudteejaamad olid ju täis neid vangilaagritest põgenenud vange, vargaid, kotipoisse igasuguseid ja miilits, raudtee, millist nabisid kõik kinni, kellel dokumendid ei ole, löödi vagunisse sisse, laagrisse tagasi, eks ole. Nii et see oht oli olemas ja sellepärast see oligi üks põhjus, miks Harry siis kindlasti muidugi sina vagunisse tagasi püüdis rongile tagasi püüdis saada. Aga siis too poiss jäi ikkagi senna söehunnikule meist maha. Aga, ja juba samal päeval hiljem, siis me saame teada. Samal päeval oli siis raudtee milliste üles korjanud, eks ole, ja kui nad nägid, millises olukorras ta oli, olid Ta on toimetanud siis tolleaegsesse Kingissepa haiglasse, meie Šveitsis, Läks, edasi Leningradi poole. Ühel hommikul, kui me oleme seal kaubavaguni põrandal üles, ärkasime meie vagunit kaks vagunit seisid Raamat tupikus. Ja kui me tulime asja välja uurima, siis nägime, et eemal seisis selline väikene laohoone Jaama laohoone, eks ole, selle peal oli kiri Narva. Ja tunne oli jälle, me olime kodumaal jälle omale kodumaal, eks ole. Ja, ja ei oskanud arvata, mis meist nüüd saab või kuhu meid edasi viiakse ja meil ei olnudki saanudki ringi vaadata, kui meie juurde tulid juba kolm, kolm või neli nõukogude ohvitseri ütelda poisid rivisse ja hakkate marssima, tulete kaasa ja soomees, kes meiega kaasas oli, kes kelle käes meie nimekirjad ja dokumendid. Anti seal ohvitseride üles ja meid löödi rivisse ja siis Me marssisime läbi Narva varemete Narvast nii palju, et oma selle sõjakäigu jooksul ma olen näinud kahte varemeis linna. Üks oli, kui me marssisime läbi Narva linna või tolleaegse, mitte Jelgava linna Lätis, eks ole, see oli ka täiesti varemeis, kus tänavate rusud olid niivõrd kitsalt, koosneb keskel, oli ainult jalgu rada. Sedasama lugu oli ka Narvas ainult seal suurt kupliga kirik, mis seisab seal katedraal, mis seisab raudtee ääres, selle, see oli täies hiilguses terve. Ja selle kuppel hiilgas päikese käes. Ja me sammusime siis sena Narva varemete vahel. Ja selle Põlva jaamas oli ülevel nagu tol ajal jaamades ikka olise reproduktor, raadiovaljuhääldi ülevel. Ja see toimus, meie minek toimus täpselt sel päeval, kui selles raadios sel hetkel teatati, kui me seal läksime. Et täna suri Johannes Vares, Barbarus. See oli täpselt sellel päeval. Me saabusime Narva 46 46. Jah, see oli siis september 46, kuupäeva täpselt praegu ei mäleta. Ja meid viidi restor vali tänavale, seal oli ainukese hoonena säilinud tolleaegne ohvitseride kasiinohoone hoonesse meid siis paigutati ära ja meist mäge läksime sauna. Viidi sauna kohe. Muidugi olukord oli seal kaunis viletsas saunas oli ka, vett oli vähesest, Narvas oli veega, oli tõelisi probleeme, mingit veevärki polnud, see oli lõhutud. Kaela ei olnud vett, toodi sinna sauna, siis autodelt Systerniga toodi. Ja seal me siis andsime mõned tudinkis saadud ilusad Ameerika nööride nöörsaapad ära ja tööriided ka. Ja selga saime uhiuue halli nõukogudevormi. Sineli hall ja gümnast York ja püksid ja tanksaapad muidugi pindadega, tamp, tanksaapad. Ja mis kõige huvitavam oli see ja isegi tundsime uhkust, jutumärkides muidugi meie õlad, kuid ehtisid sinipunased, pagunid NKVD meeste pagunid just nende, nende samasugused, nagu olid kandnud meie vangivalvurid, kes meid olid narinski laagris valvanud. Mida see kõik tähendas? Tähendas ilmselt mingit suurt eksitust, sellepärast et juba paari päeva pärast see eksitus likvideeriti. Kibekiiresti korjata nüüd paguneid kokku ja jaga anti meile välja, siis süsimustad pataljoni paguneid. Nii pilt oli selge, mis. Pilt oli mehed, nüüd rida olime selge, tähendab et me olime, Tal oli mehed, see oligi siis NKVD seitsmenda kombinaadi kombinaadi alluvuses oli, moodustati nendest Venemaal laagrites vabastatud vangidest kolm tööpataljoni, need olid kuues ja seitsmes numbri järgi tööpataljoni, mis allusid sellele seitsmendale NKVD kombinaadile, kes oli muide ka siis selle Sillamäe, Sillamäe linna ja muidugi olid tehase ehitushallus selle kombinaadile kõik, miks see kõik toimus, tähendab, see alguse sai see kõik sellest teatavasti 45. aastal ju geoloogid avastasid, et Sillamäe, sellest diktüoneemakihis on olemas ju uraanimaaki. Ja tol ajal Nõukogude liidus otsiti kohta, kust leida uraani, et seda ümber tööd töötleda aatompommimaterjalideks, eks ole. 45. aastal toimus Moskvas nõupidamine, millest võttis osa aga Stahlil ja palju akadeemikuid ja kõrgeid kõrgeid seal valitsuse juhte kuhu oli toodud siis ka Narvas juba selles diktüoneemasse valmistatud kontsentraati. Seal pandigi maha otsus siis, et luua Narva esialgu see ümbertöötlust või töötlustehas ja mis põhjusel see hiljem Sillamäele ümber otsustati, see muidugi on teadmata, kuna ka selle ehituseks oli vaja tööjõudu. Ja selle tõttu ilmuski Moskva kõrgema juhtkonna korraldus vabastada vangilaagritest balti rahvaste eestlaste, lätlaste teatud aastakäigud ja seda nooremad aastakäigud ja transportida need siis Narva, eks ole, selle ehitatava tehase ehitusele. See oli tegelikult meie pääsemine. Sest et kui seda ei oleks toimunud, siis oleks meid. Me oleksime jäänud sõna Norris, kes ei tea, kui kauaks veel. Sest need vanemad lastekäigud jäid ju kõik sinna, kes meid seal olid, lätlased. Ja hiljem juba 91. aastal, kui ma teist korda käisin seal memoriaali ehitamas, siis ma sain kokku seal läti ohvitseriga, kes oli samal ajal seal ja kes oli ka olnud hiljem kokku puutunud minu brigadiri major Schmitiga. Ja tema rääkis, et major Schmidt lasti maha terve rida, need lätlased, ohvitserid seal hiljem mitte ohvitserid, vaid ka lihtsõdurid, kes seal brigaadis olid olnud, kellega ma koos olin olnud. Need olid, paljud olid neist hukkunud, surnud, kuna seal möllas kopsuhaigus väga tugevasti. Aga meile oli see pääsemine just selle tõttu, et meid, Narva tuur. Te räägite nüüd kõige teadena. Oli teil tollel aimu? Tol hetkel veel kindlasti mitte. Kuigi olime ju kuulnud, mis oli toimunud Jaapanis, tähendab iroshimale nakassaktile heidetud aatomipommid pommidest aga et meie nüüd oleme seotud selle Nonii rikastamise vabriku ehitamisega, seda me tol hetkel küll ei osanud aimata. Ka hiljem kui me juba olime seal juba mõnda aega olnud, siis muidugi muidugi nende insenertehniliste töötajate jutust kaudselt hakkasime aimama nimetatud, ütlesid nii, et toorained siia tehasesse, mis me ehitame siia tuuakse rongidega, aga seda toodangut hakatakse rinnataskus välja viima.