Tere päevast, ütleb toimetaja maris Johannes. Jätkame vestlust keeleteadlase, Tiit Hennostega. Ja Meie saatesarja teema on suuline eesti keel ja saame teada ka seda, kuidas seda suulist keelt uuritakse ja mida kujutab endast suulise kõne korpus. Selle jututeema nüüd on suuline ja kirjalik keel, täpsemalt siis suuline keel üksi, aga tema põhijooned tulevad välja võrdluses sellise kirjaliku keelega ja eelkõige muidugi kirjakeelega, mis on meie jaoks niisugune kirjaliku keele kõige tavalisem vorm. Ja nüüd tuleb alguses öelda seda, et loomulikult suuline keel ehk siis suuliste situatsioonide keel ei ole midagi ühtset on ikka väga erinev mingisuguse loengukeel ja argikeel, kui ma sõpradega õlut juues lobisen. Loomulikult nad on väga erinevad. Üks on ette valmistatud, üks on pähe õpitud, võib-olla mõni tekst, mõni sünnib, samas erinev on dialoogi ja monoloogi keel monoloogis. Noh ütleme ma pean ise pikka juttu rääkima, aga samas muidugi noh, keegi ei saa vahele segada. Ma võin vabalt põrutada. Dialoogis on niimoodi, et ma võin ükskõik kui peene plaani välja mõelda, mida ma kõik ajanud, aga painer vussi repliigiga selle kõik nässu ajada, eks ole. Ja ma pean hakkama spontaanselt kohe mõtlema. Nii et siin on nagu väga erinevad variandid sees, aga on terve rida jooni, mis ühendavad kõiki neid suulise kõne variante, mis on olemas kõikides Nendes variantides olenemata sellest, kas see on dialoog või monoloog avaliku ja argine ette valmistatud või spontaanne jätame siin kõrvale paberilt maha loetud tekstid, see on midagi muud, ta on kõikides neis olemas ja samal ajal on need jooned, mis erinevad kirjalikust tekstist kirjalikus tekstis selliseid jooni tavaliselt ei ole. Või kui on siis ilukirjanduses mingisuguste niisuguste markeritena, et ma nüüd markeerin, et see on suuline kõne või ma nüüd markeerib midagi selle abil mingite trikkidega. Et nad ühendavad selle suulise kõne kõik kokku ja et nad eristavad seda kirjalikust tekstist ja vot sellest hakkame nüüd rääkima. Praegusel hetkel. Ja kõige esimene asi ja kõige olulisem eristaja on parandamine, parandamine kõige lihtsamas mõttes ükskõik millist teksti me ka ei teeks, kirjalikku või suulist selle ära, kaotamatu joon on parandamine, me tõmbame maha. Me kustutame, me viskame terve faili arvutist minema, me viskame paberi prügikasti ja nii edasi ja nii edasi. Ja nüüd siin tuleb välja väga oluline suulise ja kirjaliku kõne erinevus, mida ei saa ära kaotada. Ma rõhutan seda, see ei ole mitte suulise kõne kasutajate või kõnelejate noh, niisugune omalt poolt välja mõeldud nipp või midagi sellist, nimelt suuline kõne on pööramatu. Tähendab, me ei saa maha kustutada see, mis on välja öeldud, see jõuab kuulajani. Ja kui ma midagi tahan parandada, siis kirjas, ma tõmban selle eelneva lihtsalt maha ja see ei jõua lugejani, aga nüüd ta lugejani jõudnud ja ma saan selle ainult välja vahetada. See on üks asi ja teine oluline asi on see, et suuline kõne on lineaarne, see tähendab lihtsat asja sõnad tulevad suust välja ühe teise järel. Kirja tekstis ma saan kirjutada, noh, ütleme, arvutis me nii ei tee, aga kes mäletab veel, kuidas paberi peal kirjutati, see teab, et seal sai maha tõmmata ja kirjutada selle kohale uue variandi. Ja siis ma nii teha ei saa. Ma saan ainult tema järele panna selle asja. Ja nii tekib selline olukord, et paranduse lõigud nii-öelda paranduse tükid vahelduvad siis nende tavalise lausetükkidega. Ehk siis tegelikkuses tekib selline olukord, kus üksteisele järgnevad sõnad, eks ole, on üks sõna, kuulub sellesse lausesse, mis ma öelda tahan, on see info ja teine seal kõrval see on siis paranduse osa ja need paigutuvad niimoodi üksteise järele. Ja nüüd võib öelda, et aga sellest sünnib segadusse kaos. Aga nii ei ole, lihtsalt sellepärast ei ole, et kuna ma pean parandama suulises kõnes, ma ei saa teisiti. Ja samal ajal ega ma nii kaisa kõnelda, et ma ütlen lause ära siis ütlen, parandatud lause siis jälle lause, siis parandatud lause, nii ei saa keegi midagi aru. Tegelikult proovige nii rääkida, lihtsalt saate aru, et keegi ei saa aru, ta, ma ei mäleta enam, mis oli see eelmine, parandatud lause pärast kõiki neid parandusi, siis on Väljakujunenud parandusmehhanism, et teatud reeglid põhimõtete kogu, mille abil neid parandusi tehakse. Me ei tee neid spontaanselt suvaliselt, see on reeglite kokku ja see on universaalne ehk vähemalt Euroopa keeltes ja minule tuntud keeltes ka jaapani keeles näiteks ka hiina keeles, see on samasugune see mehhanism, kuidas seda asja tehakse. Erinevad on ainult need sõnad mille abil seda tehakse, need, need tead, mille abil tehakse sõnad või häälitsused või muud asjad. Ka natukene on erinevusi vastavalt sellele, missugune on süntaks või lause. Mõnes keeles on lause sõnajärge hästi jäik nagu inglise keeles, et, et seal on veidi teised reeglid, teises keeles on see vaba nagu eesti keeles, seal on veidi teised riigid, aga see masin on ühesugune. Ja nüüd milles parandamine siis seisneb, tähendab, seal võiks öelda, on nagu kõigepealt see, mis on see enese parandamine. Et milles parandamine siis seisneb? Seal on üks variant, on see, et. Ma pean edasi lükkama seda, mida ma öelda kavatsen, tähendab, ma lihtsalt ei jõua nii kiiresti kui vaja. Ütleme, kõige kõige lihtsam on mõte, ei jõua järele. No võib nii öelda, et mõte ei jõua järele, mõnikord on seal mitmeid muid põhjusi, miks ei jõua järele. No võib öelda, et ma võin vait jääda, lihtsalt muidugi võib, aga ei tee tavaliselt minut aega vait. Saade käib, ükskõik, kas saade käib või muu käib. Teine asi on on selles, et mõisaga pikki pause lihtsalt pidada selle sees. Sellepärast, et siis tuleb selline hakitud kõne ja seda on väga raske jälgida. Kui. Ma nüüd hakkan laule laie ja teile seda rääkima, mis olid esimesed sõna, ei mäleta enam enne kui lause lõpuni jõuab, on kõige ajust kadunud. Nii et inimene ei saa oma kõnetempot eriti nagu niimoodi allapoole viia, me kõneleme keskmiselt kolm sõna sekundis argielus ja avalikus elus ütleme diktorit tavaliselt kuni kaks sõna sekundis. Ja siis me peame kogu aeg edasi põrutama ja siis me lükkame edasi. Mis me võime siis teha, no pidada selle väikse pausi variant üks tõesti lühikesed pausid. Kaks kõige tavalisem asi, mis seal vahepeal on, on tüneemid või siis need niisugused Anderdaallase hääled, sellised vahepeal, need on muidu olemas kõikides keeltes ja erinevates keeltes on neid enamasti kaks, kolm eesti keele, siis ta tuleb siit kurgust, siis on teatud hulk parti, kleid ehk väikseid sõnakesi kõige tuntum eesti keeles. See on üsna universaalne. Sellele lisaks on veel mitmesuguseid nagu ja see ja ükskõik erinevatel inimestel on veel niuksed individuaalseid võtteid ja ma mäletan, üks mu tuttav ütles kunagi jah, ja siis oli küll üsna raske jälgida, ei saanud aru, mis jah nüüd seal sees oli parajasti pidada, silmas pidas selle asjaga. Ja on osa sõnu, mis on teatud põlvkonniti. Ma tean, et on jo põlvkond, mina sinna on ju põlvkonda ei kuula ja siis on hästi kuumastav neid. Nii nagu on ja need vahetuvad, nad vahetuvad moe järgi ja neid võib endal ka vahetada. Ma olen täiesti ise ka katsetanud, et et ütleme, mul on kõrini sellest oma nagust ja ma otsustan, et ma võtan selle asemele näiteks noh, mis asjake. Ja ma hakkan ütlema alguses teadlikult. Nonii, tunne nagu tuleb, ütlen. Ja natukese aja pärast on mul uus sõna paigas ja ma kasutan seda vaja mingit niisugust asja. Siis on väikesed kordused, et ja, ja siis siis eriti niisugused sidesõnad. Siis on sõnalõppude venitused, tulen, mine ära. Muidu peaaegu kõiki häälikuid saab venitada klusiil ega toob pikka aega vaikust. Sellised. Need on niisugused asjad, mida, mida me kasutame edasilükkamiseks. Siis traditsioonilised rubriigid nendest eesti hädadest, mis on olnud Mureks vabariigi presidendil nende aastat sees, need olid kajastamist leidnud. Vaat aga ma pean veel kord ütlema, et ma saan seda praegu täiesti rahulikult kommenteerida, sest ma tõesti vaatamata õhtulehe osutusele, ma ei ole sellega seotud olnud ja ma pole üldse viimasel ajal Olnud seotud vabariigi presidendi aitamisega retoorilisele pinnale. Niimoodi käibki sisse mõtlemine ja parandamine. See oli näide vikerraadio Rahva teenrite saatest, aga jätkame juba Tiit Hennostega. See on nüüd üks asi, teine asi on see, et kui midagi on juba läinud viltu siis meil on tavaliselt nagu kaks asja, mida me võiksime selle lausega teha. Üks on see, et me muudame selle ümber ja siis me peame signaalima sellele kuulajale, et nüüd algab parandus, nüüd algab muudatus. Ja seal on jälle mitmed kindlad signaalid, kõige tavalisemad sõna katkestamine, hobu, niisugune hobu ja siis tuleb see parandus ja me kuuleme täpselt ära, see niuke natuke naksatuses sõna katkeb, nüüd algab siis ümbertegemine või mingi millegi asja asendamine siis on või, või kusjuures võid kasutatakse siis, kui ma midagi millegi vastu välja vahetada. Ja väga tihti on siis nii, et mõlemad alternatiivid jäävad kehtima. Vahetatakse näiteks stiililiselt mingi parema sõna järgijates, eelmine ei olnud nagu vale päris otseselt siis on näiteks ei seal lause sees, see vahetab välja niimoodi, et kas ma viskan terve eelmise lause minema, jätan pooleli või sisse, vana alternatiiv mingil juhul kehtima ei jää, nii et ma olen midagi valesti. Tubli kustutamine, see on puhas kustutamine. Lihtsalt. Et noh, niisugused näiteks. Ja neid on veel selliseid, selliseid väikseid sõnu. Aga see, mis ma tahan rõhutada, on just see, et Need ei ole mitte nii, et ma vahetan, nagu tahan neid asju, neid vahede, vaid neil on oma üsna noh, niisugused kindlad funktsioonid, Need ei ole nii ranged, siis need ei ole reeglid nagu kirjakeeles. Aga see on täiesti välja kujunenud, kui ma järjekindlalt ja hakkaksin näiteks ei abil asendama, lihtsalt või variante pakkuma, ei tule, kommunikatsiooni ei tule, teine ei saa aru, absoluutselt ei saa aru, need on meisse sisse ehitatud uurimisega tulevad nad välja, see on üks asi ja siis teine selline ümbertegemise variant on see, et me lisame midagi juurde sinna vahele ja kõige tavalisem juurde lisamine on mingi täiend hobusega punase hobusega, midagi niisugust sinna vahele ja seal on jälle kõige tavalisem selline katsetamine ja niisu katkestamine ja sellised asjad. See on selline põhiline sisse paranduse mehhanism, mis seal sees on. Ja nüüd sellised paranduse lõigud tulevad sellesse sellesse teksti. Sisse parandusmehhanism meie suulises keeles teooriale kinnitust praktikast, rahvateenrite saatest. Küll ei tunne selline ülevoolav õnnetunne vist eestlastele ei ole päris, nad elavad kuidagi sissepoole ja ma olen lugenud ühe oma kolleegi tööd, kes on pühendanud sellest eestlaste nõndanimetatud ühtsusest, mis kuskilt ei paista välja. Tegelikult kogu aeg käib, üks suur nügimine üksteisele ära panemine, aga ta minu meelest üsna hästi veenvalt osutab sellele, et see on niisugune juurte Salama salamisi toimiv ühtsus, mis ei ei paista lihtsalt välja, aga ta on olemas mingisugune sügav hinges hinge sees olev ühtsus võib olla õnnetunne, on samamoodi. Kui need reeglid on sellised noh, kinnistunud ja samas samas loogikapidi, et, et kuidas on inimestega, kelle jaoks näiteks eesti keel on võõrkeel, et kuidas nemad hakkavad parandama? Alguses nad kasutavad põhiliselt siis sellist vaikimist või niisugust asja, et nad jäävad vait või kordavad või või ütlevad, alustavad uuesti otsast peale läinud, alles pikapeale tuleb see see parandusmehhanism sinna sisse. Ja ikka sellega keele loogikat pidi, mida nad kõnelevad siis võõrkeeli. Niimoodi, et teatud asjad on universaalsed näiteks ütleme, tüdeemid või häälitsused on universaalsed ja alguses on need tal emakeelsed ja siis lähevad üle võõrkeelseks, see on nagu hästi tavaline muide, et kui keegi on kakskeelne, siis saab väga hästi uurida, mis keeles ta tegelikult mõtleb. Nende järgi, kas ta, kui, kui ta on näiteks inglise-eesti kakskeelne, siis kas ta ütleb vahepeal võidelda nagu kreeklane, sellest saab kohe aru, mis keeles ta tegelikult mõtleb selles sügavate mõtlemisprotsessidega seotud seal sees. Aga see, mis on oluline, on just see, et need ei ole mingid parasiitsõnad. Alati, kui ma ülikoolis loen loengut, siis üks minu lause, kes kirjutab eksamil nende kohta parasiit sõnase saab puuduliku rohkem tööd edasi ei loe. Kui kui keegi miski on parasiit, siis see on meie terve tekst, mida me räägime, mis parasiteerib nende peal ilma nendeta. Ta oleks suhtlemine füüsiliselt puimatu. Nüüd tavaliselt ma saan selle peale kaks vastust, esimene vastus on see, et mina küll nii ei räägi. Vale, vastan kohe vale ja ilma igasuguse kahtluseta. Üten, vale. Võtke pange magnet rofon kõrvale söögilaua kõrvale, õhtul rääkige kodus juttu ja. Ma käisin eile just suurel sellisel seminaril loengut rääkimas ise ja kuulasin enne seda ära kaks tunni pikkust loengut ja pärast seda veel ühe tunni pikkuse loengu. Nad kõik olid täis selliseid parandusi, seal rääkisid kõik kirja- ja kõneoskajad, inimesed, ma ennast ka loen nende hulka ikkagi paarkümmend aastat õppejõud olnud. Ja, ja nad kõik on täis selliseid asju nüüd, mille poolest nad erinevad mõnikord neid on jah, natukene vähem. See on üks vahe avalikus elus, miks on vähem? Vaat üks on üks on muidugi natuke, me tahame nagu olla korrektsemad või niimoodi, aga see ei ole tähtis, sellepärast et see ei ole eriti tähtis, sellepärast et me ei saa midagi teha, kui meil on vaja, parandades parandame see, mis vähendab neid, on osalt see, et avaliku esinemise me valmistame enam ette. Me mõtleme isegi lause tasandini läbi, noh ütleme, kõnemees õpib selle ju pähegi mõnikord selle asja ja omandab muide kõrvalepõikena väga suured kõnemehed ja väga suured kõned õpivad ka vigu, õpivad, neile koostatakse, tähendab noh, ütleme näiteks neile kirjutatakse need vead sisse kõnedesse, et olla inimlikum, olla spontaansem ja näidata, et see geniaalne mõte sündis just siin ja praegu siis takerdunud, eks ole, sellest oot ütleme veel kuskil ja siis tuleb see mõte, eks ole. Ja see näitab seda, et esiteks ta sündis siin ja praeguse näitab, et mina olen tark inimene ja teiseks osadega ja just see tõstab väga kuule, tasas meie ees, meie aitasime, eks ole, või ta võib isegi öelda Totte viisite mind praegusele teleeks ole ja ma tunne, oh, mina olin osaline suures hetkes kirjutatakse sinna sisse ja kolmas asi siis oleks see avalik suhtlus on väga paljus rutiinne. Tähendab, kui me lähme kauplusesse, me ütleme päevast päeva samu fraasi, kaks piima, kolm õlut, kilo liha ja nii edasi ja nii edasi, loomulikult Mei takerdus seal edasi. Mis sa ikka takerdub selle kahe sõna juures. Järgmine asi on see, et avalik suhtlus on väga tihti nagu monoloog ja monoloog on ise, ta võimaldab mul natuke rahulikumalt kõnelda kui dialoog ja loomulikult mingisugune kogus avaliku suhtlemise inimestest on ka spetsialistid, nii nagu raadioreporterid või poliitpidin ütlema poliitikud, praegu tulid eesti poliitikud meelde, ma ei ütle seda, aga ütleme, välismaa poliitikud siis niimoodi, et nad on spetsialistid. Nad on õppinud teatud moel kõne, aga nendel on ka need asjad sees. Rahulikult. Nüüd võiks küsida, et kas ma ei peaks ikkagi proovima neist kuidagi vabaneda või veel vähem seda mulle nad ei meeldi, lihtsalt seal sees jumala eest mitte iialgi. Esiteks see on peaaegu võimatu, teiseks mõttetu ajakulu. Sest nagunii lahti ei saa, asendan vaid üheteistega. Kolmandaks inimene, kes argielus ja igapäevaelus kõneleb ja püüab kõnelda ilma parandusteta tema kõnesse tulevad pikad pausid sisse paratamatult ja tema kõne muutub monotoonseks ühetooniline. Seda võib igaüks proovida järele ja selliste inimest, seda psühholoogid uurinud selliste inimest peetakse külmaks emotsioonituks ebameeldivaks tüübiks. Nii et kui te soovite olla inimest silmis ebameeldiv tüüp, siis palun. Aga samas loomulikult, kui te lähete pidama ettekannet, siis on selge, et te valmistate selle ette ja püüate nii teha, et teil oleks neid takerdusi siiski vähem, sest muidu näitate te vastupidist üles. Te näitate, et ei ole ette valmistanud midagi ja see on lihtsalt ülbus, üleolek, üritamine publiku suhtes. Kui mul on ikka üks hoiumees siia, ma olen tema pooletunnisest jutus teinud vähemalt ma ei tea, 200 on ju väljalõiget pärast tundub, et tema jutt on päris tark ja oi kui hästi ma rääkisin, aga kõik need minu 200, ainult prügikastile natuke võib, võib olla raske kätte saada, täitsa arvatavasti. Mingi närvilisus võib ju suurendada ka inimesel natukene seda aga kõige rohkem suurendab tegelikult see, kui me peame mõtlema keerulistele asjadele spontaanselt, siin ja praegu ja tegelikult on olemas ka muidugi teatud piir, millest edasi, et kui need liiga palju siis kaob arusaamine ära, aga üldjuhul üldjuhul neid piire ei ületa üldjuhul me neid piire. Kui me hakkame juba ületama, siis inimene tajub seda üsna hästi ja siis töödemodot maaka nüüd otsast pääle. Siis ma ikkagi võtan tagasi, hakkan otsast pääle ja teen teistmoodi. Üldjuhul me püsime nende piiride sees. Seda näitab juba see, et me alustame väga vähe niimoodi otsast peale, et me saame hakkama, et meist saadakse enam-vähem aru suhtlemises, nii et see on üks selline ja kõige olulisem asi, mis määrab suulise kõne erinevuse kirjalikust. Kõnest. Jah ja ma ütlen, et see kõne oli nii-öelda proportsioonides oli korrektselt kokku pandud midagi ajakirjanduses kommentaatorid ja siis ka Päevaleht ja Postimees. Tõsi muidugi, seal oldi ka ka lehetoimetustes, ajakirjanikud olid ka mõnevõrra kriitilised. Tänase saate suulise keele näited olen valinud ise Eesti raadio arhiivist. Aga kuidas toimub suulise kõne uurimine, millised on uurijate andmebaasid? Kommenteerib Tiit Hennoste. Tähendab, suuline kõne on ju selline kõne, mis sünnib aja obeks hajub ja ainus võimalus on koguda seda kõnet, nii et see, mille pealt kõik minu jutt käib, nüüd koosneb siis kahest asjast, üks need on rahvusvaheliselt erinevad teooriad, sest eri maades neid uuritakse ja keskseks uurimise meetodiks. Tänapäeval on asi, mida nimetatakse konversatsioonianalüüsiks või vestlusanalüüsiks. See on niisugune meetod, keeleb kõne mikroanalüüsiga ehk siis kõne lindistatakse Litereeritakse ja siis väga täpselt ja detailselt analüüsitakse, mida need erinevad vahendid sellest kõnest teevad. Ja sealt pärinevad ka niisugused üldistused või põhimõttelised seadused, mis on universaalsed või mingid reeglid või masinad, mis on universaalsed, see on selle meetodiga leitud asjad. Selle teine pool on siis eesti keel ja pärineb siis Tartu Ülikooli Eesti suulise kõne korpusest, seda korpus me hakkasime korjama. 1997, kui ma õigesti mäletan, siis ma sain esimese projekti just selle korpuse korjamiseks. Siis see projekt lõppes vahepeal me korjasime seda koos andriela rääbise ka ilma rahata ja, ja nüüd me oleme saanud jälle natukene toetust, esimene kord saime teadusfondilt, nüüd saame siis eesti riigilt toetusraha selle korpuse kogumiseks täiendamiseks. Selle korpuse praegune suurus on umbes miljon sõna umbes üks miljon sõna, mis on siis litereeritud ja mille abil me töötame, see on umbes nii fifty-fifty, võib öelda, et seal on siis osa argivestlusi ja osa siis erinevaid ametivestlusi ja seda on korjanud kõigepealt need suulise kõne rühma inimesed eelkõige andriela rääbis, kes oli selle korpuse administraator, aga ka teised Kristastranson, Riina Kasterpalu, Olga Gerassimovi enko sisandrielale lisaks minule lisaks kellega me oleme reitzis analüüsinud koos ja koostanud seda korpust koos suurema osa korpusest on kokku kandnud tegelikult Tartu ülikooli üliõpilased, mul olid seal suulise kõnekursus ja selle kursuse ühe osana oli siis neil kohustus lindistada üks väikene textialitereerida, seda mõnikord ka analüüsida, seda tegelikult tänu siis nendele üliõpilastele meile üldse saame sellest eesti keele suulisest keelest kõnelda siis sinna juurde võib öelda asju, mida siin näha ei ole, see, et see tuleb ära transkribeerin rida, selleks on omaette transkriptsioon, erinevad märgid, milleks seda kasutatakse. Ja teine asi selle juurde, siis kogutakse ka erinevaid taustaandmeid, noh, et kes need inimesed on, missuguse haridusega, kust pärit ja nii edasi ja nii edasi. Kui need transkriptsioonis kirja pannakse, siis seal nende inimeste nimed omakorda varjatakse, need asendatakse tähtedega, kui tekstis keegi nimetab seda, et vaat Juhan või niimoodi siis sinna asendatakse kase ära transkriptsioonist teise nimega. Ühesõnaga kõik sellised faktid, mille abil võiks identifitseerida neid inimesi, need asendatakse ära, välja arvatud juhtudel, kui on tegemist avalikkusest võetud lintidega, et kui ma olen lindistanud raadiosaadet, noh, seal on nagunii teada, kes, kes räägib ja see on juba kassi ja nende tekstide põhjal siis neid analüüsime. Aga kuidas need füüsiliselt nagu ikkagi kokku kogutakse, on seal mingi metoodika. Niimoodi neile üliõpilastele, et sel aastal näiteks meil oleks vaja noh, ütleme argivestlusi, aga palun noortevestlusi vaid vanade vahelisi vestlusi või sel aastal meil oleks vaja noh, näiteks siin raadiosaateid, selliseid selliseid mõnikord raadiosaadete puhul isegi võin ära jagada, et sina võtad selle, sina selle, sina selle vaatan saatekavast järele. Aga noh, argivestluse puhul ütlen lihtsalt, et palumite noori tahaks meesterahvaid vanemat sorti näiteks ja siis igaüks ise ise vastavalt sellele siis lindistab ja need taustaandmed paneb kirja nii palju kui võimalik. Noh, alati ei ole võimalik kõiki andmeid saada mõnikord media, isegi inimese nime võib-olla, aga me teame näiteks, mis rollis ta seal on või mida ta teeb ja. Et see on siiski natuke teine, kui omal ajal käidi nagu rahvaluulet kogumas ja, ja see on täiesti Teine selles mõttes, et kui sa lähed murret koguma näiteks siis murdekogumine on niimoodi, et mul on kindlad küsimused, ma lähen sinna ja siis püüan saada sellelt inimeselt, esiteks nagu kindlatüübilisi vastuseid kasutan igasuguseid nippe, näiteks, et saada kätte, et kuidas nüüd on mitmuse omastavas käändes sõna hobune. Sest mul on vaja seda näiteks tahan saadeta võimalikult pikalt, räägiks, see on teatud kunstlik situatsioon. Aga meie korjame naturaalseid loomulikke situatsioone, ütlen, et panete kodus selle makki käima, tasakene viie minuti pärast unustavad inimesed ära, et see maksjal käib ja lobisevad nii nagu nad lobisevad. Loomulikult kui neil peale tuleb mingisuguseid selliseid asju, mille kohta nad ütlevad, seda ma ei tahaks, et teised üldse näeksid. No siis nad seda ei anna mulle seda osa, lihtsalt noh, osadel juhtudel on niisuguseid materjale küll ka, mida meie ei tahaks, et teised näeksid. Ega me neid siis kellelegi ei anna. Nad on seal sees, me kasutame neid teaduslikeks uuringuteks ja see on maailmas niisugune hästi-hästi tavaline asi, me ei ole uurinud, aga näiteks uuritakse arsti ja patsiendi vestlusi hästi palju, see on spetsiifiline uurimisteema kohe siis on tavaline, et need lindid pärast hävitatakse, see on nii sensitiivne, see on nii tundlik teema. Loomulikult küsitakse enne luba sellisel juhul ja nii edasi ja need lindid hävitatakse pärast ja kui kirjutatakse, siis saab kirjutada ainult lühikesi lõike, ainult võib-olla üks kaks vooru seal sees selliseid pikki tekste välja kirjutada ja üleüldse ei saagi nendes asi nii, et need on väga erinevad. Kuna need on tundlikud asjad siis, ega neid ei riputada kusagile võrku üles nagu kirjalikke korpusi. Neid kasutame meie teaduse, kes otstarbeks, kui tuleb keegi väljastpoolt uurija, kes tahab kasutada, siis temaga sõlmitakse eraldi leping milles ta võtab kohustused ja millised õigused on tal nende asjade kasutamiseks, kas ta saab ainult transkriptsiooni või saab lindiga, mismoodi ta võib seda kasutada ja nii edasi ja nii edasi, ainult teaduslikuks. Otsusta. Ja teine oluline erinevus murdekogumisest näiteks on see murde puhul oli klassikaline, otsiti nii-öelda puhast murret, otsiti teatud omadustega inimesi, kes räägivad võimalikult puhtalt seda vanagi me sellist asja ei otsi. Ma ei lähe otsima, ma ei ütle, et lindistage mulle seda või teist kõne tüüpi. Ma võin ainult öelda, et meil puuduvad korpustes niisuguste omadustega inimesed praegu ega see, missugust keeles nad räägivad, seda mina ette ei tea ega ei hakka prognoosima, siin on põhimõtteline vahe. Ma lihtsalt eeldan, et me tahaks, et meil oleks võimalikult mitmekesine oleks võimalikult palju erinevaid asju, sest see võimaldab siis uurida, mismoodi need inimesed tegelikult räägivad. Mitte ainult, missugused on nende ühised jooned, vaid noh, siis ka seda, millest me siin üldse ei räägi. Mis need erinevused rühmadega. Kuulsite teist saadet Tiit Hennoste vestlussarjast suuline eesti keel. Kuulmiseni järgmisel nädalal ütleb toimetaja maris Johannes.