Nii kõlas siis vana tantsumuusikaansambel Kalev 13 Uudo Kaljulaidi juhatusel laupäeval, 27. aprillil pärastlõunal Tallinna matkamajas ja selles kollektiivis mängis kaasa ja mängib kaasa meie tänase saate kangelane Elmar Bert. Sõbrad tunnevad teid ja üldse suurem avalikkus tunneb teid, kui naeravad. Saksofon. Nojah, need, kes mäletavad öelduda kodanliku aega et siis siis hüüti mind, jah, nii, aga vahepeal on, see kadus ära üldsuse, saksofon kui niisugune, sellepärast et Staling laitis maha jää, üldse raadio ei saatnud üldse välditi lihtsalt saksofonisoolo siia kõiki niisuguseid asju üldiselt vilja nagu teame ju, mis, mis, mis, mis kord tol ajal valitses. Aga nüüd enne kontserdi, kui võtsite saksofoni kätega olid hiired teha, sisenenud. Ei, küll ei pääsenud ligi, aga oma oma tervislik seisukord, võid ütleme, huulte asend ja hambad ja need olid aja jooksul muutunud, nii et alguses ei, ei tahtnud midagi välja tulla sealt. Aga siis ma tegin natuke huulikud ümber ja ja noh, ikka kuidagi sai hääled sisse. Nii et pidite kõvasti harjutama. Et aga aega jäi väheks, sest ma olin oma peale kindel, et enne on ju eluaeg vahetatud klarneti saksofoni ja ja ma olen, olin sellega harjunud ja ei teadnud, mõtled seal midagi, võiks juhtuda, sest ma olin ju nüüd pidevalt puhunud Kalevi orkestris ja ma arvasin, et läheb niisamuti, et ainult et vaatad, et pillikeel oleks korras. Aga kui võtsin kätte ja ülemisi noote üldse kätte ei saanud, siis tuli välja, et hiljaks jäänud selle asjaga tolleks pidanud juba paar nädalat varem võtma ja et huuled oleks saanud kohaneda. Kuna tollal olgu ma viimati saksofoni mängisin 10 aastat tagasi umbes siis mul olid veel. D see on midagi muud, nende huulte asend ja kõikjal see hulk hoidmine on hoopis teine ja oleks pidanud varem võtma, et oleks korralikult musitseerida nii kuidas ise tahad, aga nüüd nüüd pidin leppima sellega, kuidas välja kukkuski, nii et väike pabin oli see kõva pabin oli sees, kõva pappi ei saanud õhtul und ei tulnud ka tükk aega peale, et kui seal mõni roll oli, nii et ma ütlen, et ma ei võtnud vareviga, igaks juhuks. Oleks võinud igaks juhuks vaadata, aga ma teadsin juba pill peab korras olema, sellepärast et siis kui ma uue fliri sain siin paar aastat tagasi. Ja siis ma proovisin, aga noh, rohkem ei proovinud, ainult niisama. Vaatasin, vaatasin, kas ta katab jaotlejatega padjad alt ära, päeval kuskil tulnud ja ja noh, selle pärast lihtsalt hooletus oma hooletus oli, muidu oleks saanud palju paremini mängida. Kuid teil olid teinegi tore moto, et raha paneb rattad käima, aga egade raha pärast ei ole küll eriti seda muusikat teinud. Midagi muud raha tuli mängima, no muusika iseenesest kutsub mängima ilma muusikata, ma ei kujuta ette, ma kohamäel töötab, mul on alati raadio, väike raadio on kaasas ka. Ja niisama kodus ka mängib naine vahest ütleb, et ära ei tüüta see asi, aga ma olen siis nii kui tühjuses, kui ma muusikat ei kuule. Aga see on ikka vist pillimehe hinge pillimehe süda ja olemus, mis ei luba loobuda sellest muusikast, mida eluaeg on tehtud ja te olete nii optimistlik oma 80. sünnipäeval, et te teate kindlasti seda vana pillimeeste väljendit, et piipu pilliama naisterannaga. Sõbraga jalgratast on, temaga juhtub õnnetus, on teil kogemusi? On küll. Aga ma ei teagi, kus mu jalgratas jäi Tartusse. See oli okupatsiooni ajal, pidime kõike ära viima. No ja pillid on alles ja klarnet tal vist esimene pilve. Klarnet põliga esimene, kõige esimene oli muidugi viiul oli, isal oli omatehtud viiul ja isa mängis viiulit oma kodus, talus olid omal ajal mänginud kolm vändanud oli ja ei julge, omatehtud ei julge. Iso veel, isal oli veel see kannel oli oma tehtut mängis seda ka sealt isa käest, ma sain esimese esimese tõuke. Nii muusikapea. Aga see muusika tuli kõik nii kergelt, nii et ka jumal on teile palju andnud. No ei tea öelda, kas, kui palju see jumala läksin oma töö, oma töö on ka, ma ise ei mäleta, aga aga kui nüüd isa ema juttu õigemini. Uskuma vaevalt tema valetas, siis mul õde, esimene, minu järgmine õde, kes suri ilma sõja esimese ilmasõja lõpus kolerasse. See, kui tema oli minust poolteist aastat noorem, aga kui me oleme jõulupojal näärivanal või jõuluvanal dolla laulu laulnud, siis oli vähk õppinud, kes seda siis seal väiksem minust olevat öelnud, et venna ära laula valesti. Kui ta ära suri, siis isa kirjutas üles ja tal oli üle 300 laulu, mida ta viiside peale heas teadis. Kõik liha iga õhta ei kaota, nii kui poe kinni pani, siis tuiskas voodisse pikali ja siis see õde istus seal kõhu peal, muudkui isa, laula, laula. Teist laulumeest ei saanud, sai hoopis pillimees, kes selle klarneti andis. Klarnet sattus mulle niimoodi kätte, et Lutheri vabriku juures tegutsev imka sinna pidi moodustatama puhkpilliorkester. Ja selle juhatajaks oli määratud meie kõrvalmajas elav. Ta on endine tsaariaegse orkestri laevu jahtlaeva orkestri kapellmeister Aleksander Osberg. Ja see oli, ta oli ühtlasi ka ennem, olid tulnud juba tuletõrjeorkestri juht ja tema pidi seal hakkama meid õpetama, siis aga tuli välja, et pille nii palju ei tulnud. Mina tahtsin baritoni hakata õppima, sellepärast et ma, mul oli juba võistluseksamid ära, olin juba reaalkooli sisse pääsenud, see oli just nii, et algkooli lõpetasin neljateistaastaselt ja ja siis sügisel oli kindel, et lähen ühtlasi ka sinna orkestrisse ja tahtsin baritoni hakata õppima. Sest ma olin karbi. Paul Karp oli mulle suureks eeskujuks. Lihtsalt meeldis tema mäng, kui ta liuväljal mänginud, ma kuulsin, käisin aia taga kuulamas ennem. Tol ajal ei olnud tantsuorkestreid, vaid puhkpilliorkestrit, käisite igal pool väljasõitudel kaasa mängimas või tantsuks mängimas ja siis oli reaalkoolis, oli tugev orkester ja mina käisin nüüd, kui tulevane juba Karealist käisin, nendega kaasas ja huvi muusika vastu, siis sõitsin paadiga, noosid puldi ta sinna Piritale. Õigemini kosele. See saal toimus jaanilaupäeva õhtul Kose. Chimmi sarnase ajakirjanike kodu oli seal tol ajal ja meie sisse koolipoisid mängisid orkester ja ma mäletan, kuidas karp mängis valts hommik Soomes. Nii kui nagu tsellupeol Specatutselgutes kaetud olid nii. Ja missugune toon oli, ütlevad nii kergelt ja ma olin kindel, et nüüd võtan, hakkan baritoni õppima. Ja läbi suveõhuga, seal jõe hääl kandus kaugele, see eriti meeldivalt kõlas. Aga juhtus just see Lutre orkestri asutamine ja, aga, aga et ma tahtsin kohe baritoni saada, palusime, mis pilli seadada. Baritoni no aga meil ei olegi, bariton tuleb välja isegi puhkpilliorkestrilt teha, Pille polegi nii palju ja tuleb ainult moodustame sümfonietta viiulilõikusega segaorkestreid, nii palju kui siin mõned trompetit on ja ja klarnetit ja puhkpilliorkestrist ei tule midagi välja ja mulle anti, pistis Rosberg pistis mulle pihku klarneti Saakad klarnetit mängima. Ja ma mul pisarsilmil kohe, et kuidas ma klarnetit hakanud seal. Siin on nii palju neid klappisid. Ja ma ei saa sellega hakkama. Seevastu vaidlemine ei olnud mingisugust tagajärgi, sellepärast et hospark ütles, et aga nüüd hakkasin, vastab, on midagi. Ma kuulen küll igav päev iga õhta, tähendab kui te seal oma aias mängida, ma mängisin, ma tulin ka ja siis seal vanemad poisid õhtu õhtuti hoovidal mängisime seal paar-kolm mandoliinid ja paar kitarr, tegime niisama oma lõbuks natuke muusikat ja ma kuulen küll, kuidas sul seal näpud käivad, küll sul hakkavad siin käima, aga no ja sellega oli jutt, lõpp pärast nime haridusminister Nikolai Kann. See ütles, ma tegin talle teiseks, et ma mul ei ole võimalik. Aga ma tahan kooliharidust saada. Ja kooliraha ei ole võimalik maksta. Aga kuna meil on õhtukoolid, need, kes päeval tööl käivad, saavad õhtukoolis käia, aga mina ka minu töö on jälle, niiet pakun selle, selles eas juba teenisin nii palju raha. Et ma teenisin rohkem kui isa ja võisin ainult öösiti restoranis mängides seda saada. Ja selle tõttu siis ma palusin, et kas ei oleks erand ei tehta, et ma käin hommikupoole kooli seal tonni naftaraha, no ja siis kannu ütles, et vaata, et sa ainult koolimütsid, Aivar. Meil on ju koolipoistest omagi ansambel, kus olid koostega sellised tuntud mehed nagu Priit veebel ja Gustav Ernesaks lõi trummidel. Jah, ja see oli meil viivu bänd oli, noh, me teenisime ka vanakoolipidudel käisime mängimas ja ja siis peale selle oli veel kindel. Niisugune ots, nagu nimetatakse, oli Insarovi tantsukursused Viru tänaval talluse teisel korrusel oli seal suursahal ja seal oli vaevuplokid, korraldati ka pühapäeval seal käisime mängimas. No meil oli tugev koosseis, oli juba siis tol ajal bändi nime all kõik olid peaaegu reaalkooli poisid, ainult trompet oli pahlase, oli humanitaargümnaasiumist. Kui ma tuletan neid esimesi aastaid meelde, et kuidas ma nii ruttu arenesin. Ärkasin ka esimene asi kohe pill sohu, ega siis polnud aega käia kuskil noh, jalgpallimängus või ula peal ja huvi oli ka ja no ikka nii. Viis tundi sai päevas kindlasti, kui mitte rohkem, saime kuuldud küll. Kõige esimene suvi oli muidugi Estonia lastega. Estonia orkestriga suvemuusikat mängisin täis klarneti kaasa Haapsalus. Ja see oli pärast, kui Simson väljastada sõitis. Simpson oli minu arvates üks kõige parem klarnetimängija, kes meil kunagi on siin konservatooriumi lõpetanud, kuna keegi ei ole julenud võtta Pärmani militaarkontserti omale lõpuprogrammi kaua. Sest see on nii, nii palju on seal stacatot ja kiiresti. Aga siin nagu herneid. Ja siis noh, aga ta läks Austraaliasse ja siis. Lukk tuli siia. Trupp mängis esimest, pärnardub mitte paljud segavad proua grupiga ära. Ja lukk tuli siia Estoniasse valges saalis, suvel Estonia aias oli muusikasalongorkester mängis ja siis mina pidin minema luks, kutsus mind sinna. Siis hakkas, see oli näitleja trapets, Paul Paul, veerand vravet tähistas oma nime varandi. Selle isa mängis siis ennem täis klannedes, see hakkas peale selle esimest mängima ja mina läksin sinna teise koertega. Nii et see oli 27. aastal seal esimene suvi, kus ma juba täiesti mehest väljas olnud. Siis ma olin kuueteistaastane. Nojaa, aga millal esimesed plaadistused? Tehti esimesed plaadistamised olid. See oli 20 kas seal 29. 30. või 29. aastal, kes tuli seal, sest 30. ma olin juba hakkasin aega teenima. Enne seda käisime Soomes sisse mängimas, sest poisi aparatuur toodi sinna ja tehti korraga. Plaadistati tuleb siis mind ei olnud plaadistati ja korraga olid siis seal tules Läti, Eesti ja Soome firmaga. Nailt esindas Esto-Muusika Neid. Sealt seal sai päris korraliku raha, nii et kolm. Ja me saame 30 EEK, saime plaadi pealt. Orkestrandid said 30 krooni, Arder seal sextetrolli laulis ka jõululaule ja meie Eesti eesti rahvalaule laulis sisse. Kuidas keegi oli Peberaaliga saanud välja kaubelda, arter sai 50 krooni plaadi pealt. Soolude eest kvartetis vist ta, ta sai ka 50 krooni. Benno Hansen alla sadat krooni, ühtegi õeldi, tuur, plaati käidud, temal oli kõige kõrgem tasu. No ja kui nüüd paralleeli tõmmata, siis ring on jälle täis saanud, eks ole, praegu käivad ka pillimehed Soomes ja saavad kolme päevateenistusest ka, ütleme meie 30 päeva. Ja selle kolme päeva jooksul jõudsime nii palju, et ma sain 540 krooni ja 320 krooni maksis mul. Siis ostsin uue saksofoni. 1937 eestlased tegid ühe suure tembu mängisid Estonia kontserdisaalis džässi ja selle orkestri ajas kokku Priit. Noh, enne seda jooksis praeguse seeliuses Rhapsody pihu, jah, ja seal see Paul Vaithani orkestriga oli sisse mängitud. Algas peale alguses kohe suur klarnet, terastruup tuli, terve ekraan oli täis, siis taganes tagasi ja siis tulid tagant tuli siis mees mees karvadega välja ja algas algselt triller ja siis kes Ando üleselt. Sellega algas film algusest peale. No siis ma võtsin lihavõttepühade ajal maitseme Estonia valges saalis ja siis on veel kolm vaba päeva. Suurel reedel ja laupäeval üheks päevaks lahti tehtud, esimene pea niikuinii olid restoranid suletud. Võtsin pilli koju kaasa ja hakkasin proovima kudamoodi, see on võimalik, on ühtemoodi ja teistmoodi. Aga siis leidsin, et kui natuke teistmoodi huuled lõdvaks lasta ja ja nii pikka mööda näppudele ta mitte järsku, vaid pikkamööda avada järjest augud ja uutel tulla. Teil tuleb eriline asend. Lasta nii lõdvaks lõdvemaks kuidagi ja sain otsa kätte ja siis trenni siin seda ja kui teisel pühal mängima tulin, siis juba ütlesin paistvale saaled. Mängisin kohe enne, kui, kui veel rabas sulle sisse tuld, mängisin juba Secrysi ära. Sealt Priit veebel sai kohe vaimustuse, et vot proovime siis me võime ka seda oma kampa võtta. Kontsert korraldada. Ja tõesti, köshini tuntud lugu, rapsudin kiusay tee leivanumbriks omal ajal ja on ainult meie arhiivis, on säilinud üks heliülesvõtte, kus Soome reporter on Tallinnas just sel ajal ringkäigul mööda Toompead ja kontserdisaali ja sealt on salvestatud üks pala seal küll on kurss troobel laulusolistiks. Aga meil on ka arhiivis, kurtis Toobal jutt, kus ta meenutab, et tema olla härra Elmar Bertide ostnud konjakit, kui enne esinemist. Mäletan, et ainuke reklarnetist, kes puhtalt seda kul kuulsad algus klis sandud üle terved Larineti registri võttis, oli Elmar Pärt. Võtsime tema käest sõna tema kõikide proovide ajal ja muidugi enne kontserti tilkagi viina ei võta. Pärast kontserti. Tehku mis tahab. Oleme juba kontsertsaali tagumises orkestrantide ruumis enne lavale minekut. Ma vaatasin veel järele, kas kõikidel smokingut lipsud korras on ja kas rukkilill on mööbaugus. Kui Elmar minu juurde tuli ja ütles, et tema muidu ei saa, segad lisandunud üldse puuda, kui ta mitte üks kõva kärakas teeb. Mis sa hädaga ikka teed. Jooksin kiiresti puhveti ja tõin temale pool pudelit konjakit. Võttis ühe lausega ära, sakuskaks Väib sidrunid. Ja tema pani üks niisugune ilus kli Sandu välja nagu ennem iialgi olnud. Oh, tema, tema oli üldse üks niisugune koi, ta vaatas ainult teiste, kättab nende rahameeste käest ja kaupmeeste käest ajad nende ajas jutte. Anekdoote rääkida, ikka muidu kuskilt saaks. Aga ma pole veel näinud, et isegi omale raatsiks osta, siis tema nüüd mulle veel Jaanson, lihtsalt ta on, noh, käibki sellega. Aga selle kuuldud aplausi järgi võis tunda. Publik võttis selle kontserdi hästi vastu. Ja publik võttis väga hästi, meie alguses ei tahetud lubada meile kontsertsaali tantsumuusika kontsertsaali. Tükk aega oli kauplemist selle Estonia juhatusega, tol ajal aga, aga viimaks tuldi vastaja ja pärast enam ei keelatud. Nojah, siin on üks vanakavadel, seda esimese kontserdikava ei ole, aga siin on järgmisel aastal ka teisel novembril 1938 toimunud jällegi jäts kontsert Priit peale juhatusel ja ja viimane pala on klarneti soolot haigel Räkis. Elmo Bergilt. No ja Priit veebel jälle huvitavalt tegi seal tige Räki ümber, sest minu jaoks klarneti peale, et oleks sellega üllatada, tahaks jälle rahvast, kui öeldakse, inimesel saatus on ette määratud ega sinna ise sa võid küll midagi tahta või, aga ikka kui on määratud, siis läheb ikka seda rada mööda. Ja, ja nii kui nüüd hiljem võtta minu elukäiku, siis klarnet on mind päästnud üldse muusika on pääsenud, nii et minul ei ole vormi selga tulnud panna üldja, kui Vanemuise teater enam ei päästnud, oli Ringhääling võlgu, totaalne mobilisatsioon, oli Hitler. Joaqueerusime siia Tallinnasse. Norra ringhäälingusse oli raske pääseda, Vardo Holm oli rääkinud minu koolivend tol ajal hektar vaat et üks mees veel Tartust tarvis ära päästa. No ja siis see jutt ei aidanud midagi ära päästa. Aga las ta näitab, kes ta on. Holm oli öelda, et Eesti parim saksofonimängija. See ei ütle midagi selle tolleaegsel direktorile, las näitab ennast. Ja oligi nii, et oli Sa Draamateatris oli siis järgmisel laupäeval oli. Saksa sõduritund. No kasvõi pill kaasas oma saksofon annaga klarnetit jäid, ma ei jõudnud enam tagasisides, Puurmani sild lasti õhku, pidime ühe koormaga veel tagasi tulema, Põltsamaalt. Aga seitsme seal näeb. Urm on, sild oli õhku lasknud, me ei saanud enam üle üle jõeni tartlane pääsenud ja. Nii et minu pildid aja p, klarneti põlesid Vanemuise vanavanemate maja koos. Aga siis mul õnnestus sõjaväe orkestrijuhi käest kulbi nimelise käest üks vana simmer manski klarnet osta. Ja noh siis sellega siis ma näitasin ennast, mängisin seda difarkta, klarnet, hullumeelne klarnet ja klarneti koomik, need olid ju peaaegu iga hommiku saksa sõduritunnis, raadiost tulid. Ja see oli nendel kõigil olid sõjaväelastele ülematel oli ju tuntud lood. Aga seal oli naeruselisest teises loos. No aga mina tegin jälle topelt naeru tihemalt, kui seal oli ja nii oligi, nii et aplaus oli suur, tugev lehes oli ka artikkel järgmine päev, Elmar Berti klarnetit imiteeritud naer kutsus tormilised naerupuhangud esile ja mängisin siis sellel saksa sõduri tonni ära. Läksin hommikul proovile. Võtan parajate pillikastist lahti ja Helmer Kruus, tolleaegne orkestri vanem, ütleb mulle nagu nägi, ta tuli alles, et kuule, ära võta pilli lahti, vana kutsub sind enda juurde. Seal selgus siis nii, et Toguma oma tabelit. Ja ainult, et rohkem pole vaja mul omal komandatuuri minna ega kuhugile tänati seal ilusa kontserdi eest. Te olete vastu võetud hakata mängima. Te olete selles mõttes unikaalne pillimees, et ei ole piirdunud ainult kergemuusika ja džässmuusikaga, vaid hulk aastaid olete töötanud ja mänginud sümfooniaorkestris fagotti. Nojaa, aga see tuli, see tuli jälle, mitte minust enesest olenevatel põhjustel. Me olime lepinguga seotud džässorkestriga, olime Narva-Jõesuus, mängisime suve Realis ja peremees oli tarne, Baum. Hadanebum pidas ja teater Vanemuise einelauda ja nii et lepingus on ette nähtud, et suvel mängime seal ja sügisel lähme Vanemuisesse, jätkame lepingut. No aga siis tuli see. Noh, kuidas öelda, need idanaabrid marssisid sisse ja kolisime Tartu, aga nagu tartu Tartu jõudsime, siis tulid turgan. Rääkida ja need tulid mulle auku pähe rääkima, tulge oma teatrisse. Seletasin küll, et ma olen lepinguga seotud, kuni esimese jaanuarini ei saa tulla. Et olgu siis vaata mis edaspidi saab. Ja ma ise mõtlesin, no ta, kelle, kelle tõsis sealt välja lööte, kas vana vana kuusiku seletatakse, kahjuks teist klarnetit mängib seal, sest ojasson advokaat oli advokaat, ojas on seal esimene pataljon Luki juures õppinud, Tallinna konservatooriumi lõpetanud, et kes seda ei hakka, loobub ta ise. Mulle öeldi ei, mõneti fagoti peale, neil on fagoti Tarlased naaber on see, hambaid tõuseb see mängija, kui ei jõua enam mängida ja hakkasin näärmed, mis fagotikunst fagoti ma pole proovinud. Tubin ütles, et aga, aga te ju mängite passi, võtit, tšellot, mängite passivõtet? Ma näen seinal passivõtja tenori võtit, öeldakse ka siis selge olema. Et mis siis on ja uurikonnid nokas, klarnet, saksofon, Jevgenil fagoti. Et see sellega harjub ära, tuultega oleks mõtet vaskpillimängijad. Mõtlesime haigla, kus pilli võtta, ikka Tartu muusikakoolis kapi otsas olevat niux fagoti küll vana Aabel näitab näpud ära ja ja teeb trossi peale või selle keele ka. Ja hakkate palka saama sellepärast et Venemaal on teatriartistidel on suuremad palgad kui restoranides. Nojah, no niimoodi tegid mulle selgeks selle asja ja siis lubasin selle pilli prooviks koju omale tuulaja toodi koju ja haben näitas puud ära ja kolme päeva pärast järgmine esmaspäev oli juba sümfooniakontserdi proov. Ma mäletan, Polowitzi tantsud olid, tähendab esimene asi, mis proovil klubil läbi võttis. Ja nii kui vaheaeg tuli, noh ma võin hakata siis niipalju, kui olin selle aja jooksul jõudnud õppida või tutvunedasele pilliga. Ma mõtlesin puhvetis, et käib. Et. Tänutäheks, et päästan välja, et kaks fagoti ei, ei läheb edasi puhvetiruumist seal kohe büroosse, mis me sinna läheb ütleme lepingu ära, et siis siis muidu kaob huvi ära, aga kui hakkab kohe palk jooksma, mõtlesin spalk jooksma käia, ma rääkisin, tähendab, ei ole tarviski, et meil on ooper, läheb ainult reedeti, läheb ooper ainult ooperis, teed kaasa ja see tarnepomm, restoran, see allub teatrile. Ja sellega me juba räägime ja et ta ei saa pidurdada või kinni pidada, peab lubama sind ooperit mängima ja nii tuled natukene tund-poolteist, akad hiljem, kui teised orkestrimehed hakkavad mängima ja midagi, et peaasi, et palk hakkaks jooksma ja niigi oli, kirjutasin siis alla ja palk hakkas jooksma ja ja niimoodi saigi must fagotimängija. Front tuli peale siis Eva, kõõrusime alguses Põltsamaale ja Põltsamaalt edasi. Tallinna siis niimoodi sellest ma rääkisin juba, kuidas siis õnnestus Tallinna raadiosse saata, sest teatrit enam ei päästnud, siis oli totaalne mobilisatsioon välja kuulutada ainult veel. Raadio Rump Vunk Raivale Ruthi päästis varsti peale selle juba vallutati vene vägede poolt või Nõukogude vägede poolt. Vabastati Tallinn, eks ole. Ja kuulutada anti välja igaüks oma töökohta ja siis kogusime Estonia teatri juurde ja seal tehti siis selgeks, et mind on juba määratud. Oravat mängis fagoti. Olav Roots on ära põgenenud siit välismaale ja karpi, peadirigendiks Prohhorov abidirigendiks ja mul tuli tulla fagoti peale. Teati, et ma Vanemuises fagotimängija ja tuli sümfoonia väärat, sümfooniaorkester, sellega oli mu estraadiorkestriga läbi. Sümfooniaorkestris ma olin kuni 67. aastal. Aga siis nojaa, aga vaatamata sellele sümfooniaorkestris olin pidevalt. Aga kui nüüd tagasi mõelda nende sümfoonia aastate peale milliste meeste helilooming kõige enam südamelähedane, keda kõige enam meeldis mängida? No neid on palju, mis väga mulle meeldinud, Tšaikovski, sümfooniad, köik, siis Beethoven, Brahms ja veel üks eriti on see, praegu on tehtud ka seda, neid väikseid niukseid katkeid võetud, tantsuorkestri ümber tehtud, see torsake uus maailm. See on, see läheb, see läheb nii kohe kui praegu kõrvus, tead, see piiskajadused võtab kohe südame hellaks või tuleb nii välja, et ma olen nii sentimentaalse kallakuga ka teatud määral meestel meloodilise omad asjad on mul südamelähedasemad, kui kui niisugused asjad. Aga kõige selle muusika, kui nii võib öelda, kirevuse juures olete isegi dirigent olnud. Seda tuli teha peale kostabi surma, kes oli Estonia teatri klarnetimängija ja ühtlasi ka kutsehariduskoolide Noh, ja siis ma läksin nii et ma seal töötasin 60 60.-st aastast peale Uuendu 67. aastal 66. ma olin juba teises keskkoolis ka, tuli kogu aeg pedagoogilist tööd teha selleks raskeks. Pääle selle maha olin võtnud 51. aastal mäele krundi ja seal seal tuli ka tööd teha. Nii et pärast lõpuks pidin loobuma sellest krundi, võtsin sellepärast, et tütar sündis keisrilõikega ja emal on piima ja siis tuli vaadata, et ühe sama lehmapiim on siis üle päeva, käisin sealt mäel. Talvust käisin ämbriga piima toomas enne kojutulekut. Tol ajal oli ju nii, see sellepärast oli veel raske, et ega siis bussiühendus, nüüd on bussiühendus mähene nahale, aga siis meil sõitsime merivälja bossiga kuni lenduri peatuseni sealt kolm kilomeetrit oli algselt sama õhta ka seal sõjaväeosaku, kuuled, kuulsime seal juba. Kell lõi 12, tuli kiirelt kiirelt hakata tulema, suvelduma sal hajutistada. Putkat ehitasin sinna, kuidas aedsakena siiamaani võib rahul olla, kõigega möödunud aasta oli sügis oli niivõrd kehv, et hakkas pidevalt sadama sadama ja neil on raske savine maa. Mulle esimest korda jäi maha ümber sügisel ümber pööramata. Et nüüd ootab raske töö praegu siiamaani oli veel märg ja mõned ütlevad sügavamalt poolt olevat veel, ma isegi külmunud pole veel täiesti üles sulanud. Kui me räägime pillime hingest ja pillimehe südamest, siis võib vist küll öelda Elmar Bertuna, eks paremaks näiteks. Miks ei ole tema vanuses veel veel mängida ja mis mind kõige rohkem üllatas? Mõned head aastad tagasi saida keegi tuttav või sugulane saatis talle Inglismaalt uue püüm süsteemis klarneti. Ta mängis eluaeg vana süsteemi klanetiga ja seal on väga oluline vahe sõrmestikul. Ja ta õppis veel ümber, mina õppisin 46. aastal ümber ja ma mäletan, kui raske see oli. Inimesel, kes on eluaeg mänginud teist süsteemi, seda entusiasmil peategi jätkuma, kui võtta kätte ja õppida veel selles eas ümber. Täiesti noh, meie džässmuusika üksi elavaid legende veel. Alter, aga millal sa esimest korda kohtusite? No ma arvan, et ma ootasin teda siis, kui ma mängisin juba Eesti Raadio alguses oli meil džässorkester 45. aastal ma tulin Eesti raadio džässorkestrisse ja, ja kui ma ei eksi, tema juba tol ajal mängis sümfooniaorkestris fagoti, ma tean seda, et kui mul oli mõnikord vaja kuskil ära käia või ma ei saanud millegipärast orkestri tööst osa võtta, siis ma küsisin Mer Kuulovi käest, et kas ma tohiksin endale asemiku panna. Ja olid kaks meest, keda ta alati lubas panna teiste vastu ta nagu hakkas, ei, see ei ole nagu see, aga Bert ja, ja sic Alfred. Need olid kaks meest, kellega veel kuulav oli alati nõus, et jah, nemad võivad tulla nii et tema tuntus oli 30.-test aastatest tund edasi ja on siiani, oli küll, muide, mul on üks väga meeldiv seik temaga meeles, mis nüüd umbes selle aja juurde hästi sobiv raadiopäev oli seitsmendal mail ja tollal pärastsõjaaegsetel aastatel pühitseti raadiopäeva erilise pidulikkusega, kuna siis ei olnud veel Estonia kontsertsaal taastatud sakslased alles töötasid seal kallas, siis tehti selles noh, me nimetame vanas tompis või mustapeade klubis või pikal tänaval olid siis seal saalis olid need kontserdid ja ja Felix Moor teadvustas. Ja Bert pidi mängima meie orkestriga ühte klarneti, soolot, klarnetikoomika või midagi, suured niuksed, naerud olid seal vahel ja väga efektne pala. Ja publik läks nii hasarti, et ei lasknud vertilomalt ära, aga ennem oli tehtud kategooriline korraldused, kuna tegemist otsesaatega, siis ei tohi keegi midagi korrata, et noh, ajalimiit ületatakse, kõik oli välja arvestatud. Aga muidugi, Bert oli niisugune artist, et no kuidas ma Lähen lavalt minema ja publik, eks ole, plaksutab, plaksutab ja nõuab tagasi, tema tuli lavale tagasi, mängime teist korda veel ja siis pärast Paul Uusman oli sel ajal meie kõige kõrgem juhtraadiokomitee esimees siis ta vist kuidagimoodi noomis veel Pärti, et ta rikkus seda, aga no mis sa teed, publik ei lase? Ei, öeldakse ikka, et kes on kunagi õppinud jalgrattaga sõitma, ega see seda ära ei unusta ja ja nagu teine niisugune. Ütlesin ka, et vana tsirkusehobune tunneb oma trikke kuni surmani ja ega seal teda aimud, aga riskida jääb ikka selleks, kes ta oli ele vaev. Ta oli niisugune omamoodi sädelev sädelev saksofonimängija. Eriti nüüd, võib-olla vanemas eas, nüüd olete hulk aastaid ju Kalevi Kalevi orkestriorkestriga seotud. Ei no miks ta ei võta, kui ikkagi soojaks võtab, muidugi kui, kui ka kõvasti tööd nagu puhkpilliorkestris klarnetit veel on ju nii nagu sümfooniaorkestri viiulipartiid, Salon rakistamist kõvast kui seal satakovitset mängida ja seal on nii ülevalt kõrged noodid ja tehnikalt kõvasti. Forte mäng käega kaheksa, siis võtab ikka soojaks küll. Ja mulle tundub ka, et ega te selline pillimees ei ole, kes armastab liugu lasta, kui on ikka vaja mängijat, tuleb mängida. Ei noh, seda ei saa, seda südametunnistus ei luba juba ja enesekriitika ja iseenese tahad ennast ületada juba, see on juba muidu. Järgmine kord ikka veel paremini teha. Ja ma ei tea, kas ma olen elu kas või praegu küll otseselt ei tea. Et oma allus korraga enesemänguga või esinemisega rahule jääda. Vist mitte kordlik. Iga kord ikka mingisugune oleks pidanud ikka paremini tegema. Mõni koht oli ikka, mis mulle ei meeldinud, ei tulnud nii välja, korras, kuidas oleks. Mõtlesin seda. Aitäh, et seda naeru jätkuks, seda nalja jätkuks ja et jätkuks kogu aeg seda rahulolematust, et ikka järgmine päev oleks parem kui eelmine. Peaasi, et tervist jätkuks. Tervist jätkub, siis, kõige muuga saab ikka hakkama.