Teater on seatud olema neid kunstiliike, mis ei saa juba seesmiselt olemuselt olla ei materiaalne ega säili. Kui kirjanduse kujutava kunsti teos talletub aegadeks ka reaalselt esemeliselt just sellisena, nagu autori tahtel sündis siis teatrietendus tuleb publiku jaoks ilmale koos eesriide avanemisega. Ning õigupoolest kaob tollesama publiku jaoks selle sulgumisel. Tõsi vähegi arvestataval tasemel teos, lavastusi iga nähtud etendusegi jätab vaatajaskonda teatava püsijäljendi. Ning eks igaüks meist on jõudnud kogeda, et see võib mingi eripärase alateadlikult üldistusena detaile minetades ja kujundi piir meid omandades käia. Teinekord. Inimesega kaasas ka terve rida edasise elu. Niisuguseid püsijäljendi. See on Estonia lavalt Heldel kael oma publikule pakkunud ka Elsa Maasik säravalt teatraalne kunstnik, nagu teda kunagi on ülitabavalt iseloomustanud kolleeg samalt lavalt. Laulja ja režissöör Paul Mägi. Äsja tuli ajalehtedel taaskasutada leina raamistust. Üks kaunis hääl lähiminevikku aastakümnetest on muutunud ajalooks. 30. septembril lahkus Elsa Maasik. See hääl oli ühtaegu soojatooniline ja särav, imeväärselt varjundirikas tundeid kiirgav, suur päikeseline sopran. See kõlas ooperites ja operettides kolm aastakümmet jah, kolmes Eesti teatris. Eesti kutselise muusikateatri arenguloos kuulub Elsa maasikule koht juba lauljate, ooperisolistide, teises või isegi kolmandas põlvkonnas. Selles, mis ilmus pärast Olga Mikk Krulli ja Helmi Einari hoovõtuhooaegu ning Olga Torokov, Tiide Bergija, Ida-loo Talvari juba tõsiseltvõetavate saavutustega täidetud aastaid, mõnevõrra hiljem. Õpingud Tallinna konservatooriumis, osalt nende kõrvalt, kolm hooaega Pärnu Endlas ja kuus Tartu Vanemuises. Sõnalavastused vaheldumisi operetiga sekka ka mõned harvad ooperid olid talle otsekui hoolauaks nende kunsti kõrgusteni küünitamisel mis edaspidi rohkem kui kahe aastakümne vältel lauljatari Estonia teatris ootasid. Kuid algus. 30.-te aastate künnisel toimus Võru Kandle teatri ja seltsimajas noorukese lauljatari debüütkontsert kahasse omaaegse lauluõpetaja ja kontserdi solisti Tenno Vironiga. Vaevalt söandas siis keegi asjaosalistest publikust kõnelemata, kes oli uudishimust tulnud omakandi helehäälse tüdruku esinemist kuulama, arvata, et niiviisi ja sealsamas sündis eesti vokaalkunsti jaoks üks peatsetest tõhusamatest jõududest. Elsa Maasik oli küllap ise korraldanud nii, et teda on alati saatnud laulja muusika. Kodukohalähedases Võrus oli ta juba koolipõlvest tunnustatud solist, vähemalt sealsete mastaapide järgi ja veidike häälekoolitust saanud sedavõrd, et küünitas Bizet ooperist Carmen Mika eelia aaria esitamiseni ja isegi orkestri saatel. Juba siis oli Elsa Maasik kui elu siht, selgemast selge. Tuleb hakata laulmist õppima, olgu siis Tallinna konservatooriumis või esialgu mõnes erastuudios. Süstemaatiline töö algaski eraõpetaja käe all Tennov irooni juures ja leidis ootuspärase jätku juba konservatooriumis Aleksander Arderi klassis. Peretütre õpinguid maasikute Haanja maad popsi talukese neli hektarit põldu kanda ei jõudnud. Ja nii pidigi vastne laulutudeng tõsiselt mõtlema elatusvõimaluste hankimisele. Ehk seepärast tuligi ettevõtlik Tenno Virooni välja tolle võrus kahasse antava kontserdi ideega. Saal oli rahvast täis ja sissetulek kattis parajasti esimese aasta õppemaksu. Kuid elamisraha oli samuti vaja. Nii töötas noor lauljatar vabadel tundidel koristajana koduabilisena ja pidi üks vahede preteerima isegi pesunaise rollis. Too viimane olnud isegi kõige meeldivam, kuivõrd oli ühitatav laulu harjutamisega. Kui lugupeetud lauljatari poolsajandi juubelit tähistati, usutlesin teda piduliku etenduse vaheajal raadio otseülekandesse. See lindistati ja arhiveeriti ning nüüdse on kõneldud enam kui kolmandiksajandi ajanihkega. Taas reprodutseerida. Imelik on mõelda nii kaugele tagasi. Ent päris nagu täna on meeles. See on muidugi pärit lapsepõlvest vanimate juurest isa pillimängust, Calgasti. Isa armastas väga lõõtspilli mängida ja õpetas meid läksiku hel laulma. Et ma olin esimene. Siis hakkas minust pihta. Need laulukesed said meile nuhelda. Noh, eks siis hiljem kui hakkasin juba muutuma koliealiseks karjaealine, olin ma muidugi juba palju varem. Ja see oli koht või nii-öelda kõige soodsam harjutamise pind, oma võimete väike katsetamine metsas metsas, kaugel inimestest, see tähendab kuulajatest, kontrollijatest, mul polnud kellelgi midagi veel pakkuda, kuna ma ise alles katsetasin enda kallal. Ja vihmane ilm metsas oli väga harjutamiseks, teades, et nüüd ma võin proovida nii ja teisiti Kas seal, kus me muidugi juba hakkasin nii kooris esinema õpilaskoorides kui ikka väikselt juba solistina? Ka seal ma ootasin õhtupoolikuid, et pererahvas ja teised kaasõpilased korterist lahkuksid, ma siis nii-öelda hämarikus vaikselt võisin jälle proovida. Avalik suurem esinemine, ma jätan nimetamata väiksemad õpilasesinemised, mis kordusid aasta jooksul mitu korda. Ent see oli. Et ei ole kähklast järgmise aasta kõik keskkooli lõpetad, et sean sammud konservatooriumi suunas. Mina olengi siis jõudnud oma jutuga Tallinna, kus me praegu asume. Siinsamas hakkas siis minu tõeline. Hakata juba nii nagu tänapäeval, see on aga tihedaseks nähteks, et konservatooriumi õpilased on juba Estonia teatri koori liikmed. Veel otsustasime koos professor artneriga, et see ei ole kasuks hääleorganile, mis ei ole veel kujunenud. Ja nii ma püüdsin kõik teisi töid teha õpilaspõlves igasuguseid võimalusi hankides töötamiseks. Kuni nüüd selle esimese kutse tee Endla teatrisse ajani Siis võiks juba rääkida nendest kahest komponendist koos. Püsisin Endlas, mitte üksinda, ainult operetilauljana väit, seal tuli juurde ka sõnalavastus, mille üle mul on veel tänini hea meel, et selle moega sain suure praktika. Nii-öelda. Toolide iga kord jällegi uuesti ette seda voolida, selleks oli tarvis nyyd kogemusi saada ja ühtlasi lahti saada mõningatest harjumustest, mis meil iga inimesel on omased ja harjumustest lahti saamine. See on üks jällegi suurim vaenlane. Näitekunstis teatrikunstis, kellel see õnnestub, see on õnneseen. Ja ongi siis, et kolm aastat peale selle tuli väga rõõmustav etapp võimalust sõita nüüd juba paralleelselt konservatooriumi lõpetamisega rahvusvahelisel lauluvõistluse leviidid. Säält ei jõudnud rohkem ära tuua kui diplomi. Ent signaali midagi sellele järgnes kutse juba Vanemuise teatrisse. Vanemuise teatris ei pruukinud mängida sõnalavastustes, kuna ei jäänud selleks aega. Kent, operett ja ooper? Või õigemini ikka korteriorderid olid minu peamised tiivale. Ent kus me praegu oleme, see on Estonia lava, siia ma tulin 42. aastal vahepeal. Käisin ühe pikema reisi. See on õppereisi Itaaliasse. Kolme hooaega Endlas saab pidada noore lavajõu esialgse väljakujunemise perioodiks kindlama jalgealuse leidmiseks. Edasised kuus juba mõneti avaramad tegevus välja pakkuvas Vanemuises aitasid Elsa maasikut juba märgatavalt edasi kuigi seal ei lisandunud uusi osi. Niipalju kui Pärnu teatris tuli Tartust siiski kuus ooperirolli. Just need, millest sai repertuaari tuumik hilisemaks neda Eleon kavaloppajatsid Margarete Kuno Faust Violetta Verdi Rigolettot, tradiaata Tatjana Tšaikovski Jevgeni Oneginit. Kaasa lüüa sai ka mitmes operetis ja pisut isegi sõnalavastuses. Tõsi, laululise osaga Ibseni kriigi Beerjundis Solveigina. Tartu publiku ees sündis kolmekümnendail aastail esmakordselt Elsa maasikumade pater flai Ta hiilgeroll läbi mitmes Etme lavastuse nii meil kui rohketel külalisetendustel, Riia ooperiteatris. Kahju muidugi, et ajad ja olud ei lubanud tollal sellega kaugemale minna. Olga Mikk Krullilt meie kutselise ooperi kõige esimeselt primadonna, et on säilinud ammune raadio usutlus. Aastal 1927 nägi rambivalgust Estonias Madon patriarh, lai, teie olite nimiosas seltsimees kolmik. Aga nüüd, märksa hiljem oled Te te kaasa elanud nii mitmelegi pater, flai lavastusele, nendest mitu Elsa maasikuga nimiosas elanikuga ja kuidas iseloomustada Elsa maasiku Patheflai käsitlust? Pättersblee osa sobise maastikul ja väga hästi. Tähendab piraat selline üldse. Ja siis need väiksed tihedad liigutused ja tema kõnnak, kõik sobis nii väga hästi, ma tean. Loed tema kodus sagedasti, oli oma osa enne läbi mõelnud ja välja töötanud ja siis tuli proovides see ja siis kooskõlastasid seda näiteks juhiga. Ajalehes Postimees kirjutati tollest samast materjal flayst. Kui nüüd võtavad vaatluse alla selle suure armastuse hümni ettekannet Vanemuises siis ennekõike peab tunnustama Elsa maasikut kui haruldaselt peent ja arenenud kunstnikku, kes ühelt poolt on suuteline aru saama Putšiini suurtest jõulistest ideedest ning teiselt poolt on võimeline seda kõike üleval tema kuulajaskonnale. Pole võimatu, et pater flaid võib esitada veelgi suurema orientaalse õhulikkuse ja kergusega kuid me peame konstateerima fakti, et nimetatud etendusasutus paremaks saavutuseks meie kohapealses teatrielus. Esimesed 10 aastat kõneldakse, raske olema. Elsa Maasik kui esimene aastakümme laval möödus Endlas ja Vanemuises siis tuli nagu loomulikuks jätkuks kutse tulla Estonia teatrisse. Muide, sinna, kus sopranite kunagi erilist puudust ei ole. Tuntud. 10 esimest aastat loetakse raskeks. Kunagises intervjuus olen lauljatärilt küsinud, et kas 11. juba Estonias läks korrapealt kergemaks. Teie esimese aastakümne sisse kuulub Endla perioodi ja ka Vanemuise periood. Sellele järgnes töö Estonias. 10 aastat oli möödas, kas siis kõik läks kergeks? Selle üldsegi mitte esimene 10 aetakse, kõlab teatrivanemate teatriinimeste sugust ikka, et see on raske. Esimesed viis võib-olla on veel täis nisust, noorusuljust, entusiasmi, oh, et maailm on minu ees kõik lahti ja mina olen see jumalanna. Absoluutselt mitte peale viiendat aasta, võib-olla isegi Rõõm hakkad tunnetama, kui seal laval liigutad, oled täiesti käpard. Mitte midagi ei oska, mitte millegiga ei saa hakkama, veel hakkavad siis tasapisi koitma need nõuded mitte üksinda pedagoogide poolt, vaid juba tasapisi hakkab oma kriitika tööle. Ja hakkad aru saama, mida kõike peaksid oskama. Missugused res põlved on veel kuskilgi ammendamatu, võib puudutamata. Muusikateadlane Palma on tabavalt kirjutanud, et Elsa Maasik on saavutanud hea kontakti karakteritega. Ilmselt on lauljatari ka esitatavate osadega vedanud. Kuid kahtlemata on ta ka ise varmalt seda kontakti otsinud. Paljudki katsetanud ennast rolli ja rolli enesesse sobitanud tema kätkes sünnipärast talenti mitte ainult laulu, vaid ka lava jaoks. Raske on isegi analüüsida, kui palju võis Elsa maasiku näitlejaloomes olla spontaanselt sündinud ja millise osa sellest saame kirjutada kaine arvestuse eelanalüüsi ja katsete kontosse. Igatahes oli tulem alati ja igas rollis mõjus. Ooperilauljatega ka kõige väljapaistvamad tega on tihtipeale, niiet nad kas kõlavad või siis mängivad vaheldumisi. Elsa Maasik oli ühteaegu ja võrdväärselt nii laulev näitleja kui näitleja, laulja ei teagi tema rollide lavalahendustes tühikuid. Ta oskas Jumekalt mõtestada kõike ka pisipause ja näiliselt tegevusetult partneri kuulamist, tõustes selleski kvaliteedis oma häälekaaslaste sopranite hulgas kindlale juhtpositsioonile. Jah, ta oli pisut teatraalne, kuid samas polnud ta mängus üle pingutada just seda, mida tihti ooperlikuks sõnatakse. Eks Elsa Maasik osalemisel lavale toodu peamine edu tuli ennekõike just tema kunstikiirgusest. Üsna sageli täheldati, kuidas see nakatas teisigi osalisi tegevuslikus kaugemaltki, mitte ainult vahetut bar. Ükski teater ei saa elada ainult uhiuuest repertuaarist, korrata tuleb ka olnud. Paraku jäi Elsa Maasik osaks alatasa tagasi, pöörduda tehtu juurde omade rollide juurde läbi üsna mitme lavastuse. Kuigi selle kõrval oleks võinud ja tulnud pakkuda õudki ometi repertuaari paar, pole teatris üksiku solisti otsustada asi. Nii lauliski ta aastaid letat Neetaat, Margareeta, Tatjanat, pater, flaid. Samas oskas ta vältida rutiinsust, mis on kerge tulema kui hooajast. Hooaega tuleb taas ja taas varasemat korrata. Kuid selle kõrvalt tuli terava pilgulisel teatraalil suisa põnev jälgida, kuidas etendusest etendusse ilmusid, vaevumärgatavad vokaalsed ja mängulised detailid. Kuidas Elsa Maasik neid võrdles, kombineeris ja valis silme ees eesmärk jõuda Hedaima lava tõeni. Elsa naasiku kui ooperilauljatari tippaastad Estonias sattusid paraku aegadesse, kus sõda ja kõik sellele järgnenu ei kujundanud kuigi palju võimalusi oma ande igakülgseks avamiseks ega esinemisteks kaugemal. Ajastu asetas teatritele teatavas tüübis repertuaari malli. Ja kuigi tasapisi püüti mitte ainult säilitada, vaid salamisi ka edasi arendada senist kunsti vaimsust jäid tulemused siiski soovitus Tahtamateks. Õnneks püsisid laval klassikaliselt suurte sopranipartiid ooperid ja nendest tegi Elsa Maasik tõesti ilma. Meeleldi esines Elsa Maasik ka operetis ja andis oma tegelaskujude galeriis mõnegi hiilgava rollilahenduse ürkoomiliste hulgast. Proua Müller ova Padarit ooperis Vahva sõdur šveik kõigepealt. Ta on lavaelu kinkinud ka mitmele tegelasele eesti heliloojate ooperites usumite eksima, kui arvan, et Eugen Kapp on silmas pidanud just toda lauljatari, kui kirjutas tasuleike. Elsa Maasik, pani Saima laval kõlama eriliselt kodustes soojades värvitoonides looduslähedaselt, nagu olid ainese Ginatuur. Kui Elsa Maasik lavalt lahkus, kujunes kõige tehtu bilanss aukartust äratavaks. Ta oli meie teatrilukku kinnistunud 23 osatäitmist sõnalavastustes 17 operetis ja 25 ooperis. Lisaks veel 17 korduslavastustes. Kokku saaksime rolle 65 ja lavastusi vastavalt üle 80. Huvitav, et lavatöö kõrvalt ei leidnudki ta kunagi mahti täismõõdus kontsertideks. Need tulid päevakorda alles hiljem. Tõsi, kaasesinejana solistina, näiteks koori kontsertidel ka riikliku meeskooriga. Olime teda harjunud ühtepuhku kohtama, kuid nüüd avanes ta oma publikule hoopis uuelt tahult tervikkavades. Omal ajal kandsin Elsa Maasik ühe suure kontserdiga heliplaadile. Jani võime nüüdki sellest pisut osa saada. Muidugi eesti autoriga ja looduslauluga. Sest see valdkond oli tolle kunstniku jaoks alati kõige südamelähedasem. Kõige kaunimad, kõige haaravamad elamused muusikas seostuvad sageli lauluga inimhäälega selle kõikidest muusikariistadest, täiuslikema ja väljenduslikemaga. Kui suured heliloojad, sümfoonikud, eriti olulisi teemasid käsitasid, kõige üllamaide ülevamaid tundeid väljendasid, siis liitsid nad orkestriga inimhääle. Inimhääl see on hämmastav aim, loodus, anud laul, maagiline jõud ja lauljad on need, kes seda hämmastavat, loodusandi ja maagilist jõudu rakendavad. Selleks, et tuua põgus killuke päikest meie Iluianustesse hindadesse. Meiegi muusika ajalukku on sellised. Mitmed nimekad lauljad, kellele oleks õigupoolest pidanud osaks langema võrratult kaugemale ulatuv tunnustus hoopis kaarjam lend, kuid kes kunagistest ahistatud oludest johtuvalt pidid oma parimad loomeaastad mööda saatma ainult kohalikel lavadel. Üks sellistest suurlauljatest oli ka Elsa Maasik. Meie ooperi tõhusamaid alustugesid pika aja vältel. Ja nüüd sulgus temalegi eesriie lõplikult. Samas teame ja see lohutab, et mingi annus igat tõeliselt tähelepandava lavakunstniku elutööst jääb traditsioonina ja eeskujuna nooremate kolleeg kõikide töös ja mõtteis edasi elama. Ja Elsa maasikul oli rohkesti seda, mida eeskujuks tuleb seada. Eelkõige suurt ja sügavat austust omaenese ja teiste töö vastu laval selle raske töö vastu, mida tavapublik ei oska teispool trumpi ja lava eesriiet toimuma aimatagi. Äsja austasime Elsa maasikut viimsele teekonnale lähetamisel ja nüüdsest saame temaga kohtuda veel ainult mõtteis metsakalmistu mändide all. Ja laul kui nende põlispuude müha. Meie austatud Elsa maasikule oma viimset, igavesti kestvat viisi. Kuid kõige selle eest, mida ta on andnud Eesti ooperivokaalkunstile, võtku ta vastu meie viimne tänuavaldus.