Hei-hei hüüab soomlane, kui head tuttavat näeb. Hey hey, harjutab eestlane kui soomlast kohtab Põhjala rahvaste teel. Oleme täna meile lähedase üle Soome lahe hõimurahva juures. Tema laulude ja pillilugude seltsis. Meenub vana habemega lugu soomlase iseloomust. Isa ja poeg sõidavad hommikul metsas palke tooma. Hobune astub rahulikult ja mehed mõtlevad oma mõtteid. Nende teele satub jänes. Isa ütleb pojale. Näe, jänes. Õhtul, kui mehed palgikoormaga koju lähevad, ütleb poeg selle sama koha peal. Jänes. Noh, ega kui ka välja ei mahu, iga. Öeldakse, et Soome on 1000 järve maa. Selsamal ajal teame, et järvi on seal vähemalt 10 korda rohkem. Soomlasi on üle viie korra enam, kui on eestlasi. Aastasadu ja tuhandeid, on just Soome laht meid ühendanud. Kumb kumma juurde tõmbab? Väike, suurema või suur väiksema juurde. Mida ütlevad ajaloolased. Soome ja Eesti suhteid on uurinud Toomas Püvi. Kui kaugeleulatuvad kirjalikud andmed üle lahe läbikäimisest. Tihedamad sidemed on pärit juba 12. 13.-st sajandist eriti aga siis, kui Eesti ja Soome kuulusid ühte kuningriiki Rootsi kuningriiki. Sel ajal algas küllaltki intensiivne soomlaste sisseränne Eestisse, sest Liivi sõja tulemusel oli Eestimaale jäänud väga palju tühje talusid ja tühje maakohti. Ja Rootsi valitsus, kes seni oli igati keelanud ka trahvide ähvardusel soomlaste ümberasumist Eestisse hakkas soodustama vastupidiselt seda püües siin luua sellist Soome kolonistide kihti, keda oleks võinud kasutada sõjalise jõuna idast ähvardava ohu vastu. See protsess jätkus üsna pikalt, kuni Rootsi aja lõpuni on teada väga palju, eriti just rannikualadele asunud roomlasi. Näitena võiks tuua, et põhjarannik kul kohati ulatus, soomlaste osakaal rannikukülades juba 50 ja enamgi protsendini nägi, siis minu arust väga ilmekalt kajastab seda olukorda Liivimaa kindralkuberneri Bengt oksenzerna kiri Rootsi kuninglikule majesteedile minu mäletamise järgi aastast 1640 kus ta kirjutab, et Soomes Lasteasumine Eestis ka tavaline aadlimees kasutab seda võtet omale ja tööjõu saamiseks. Ta paneb soomlasest sulase, paneb tallu elama, seejärel paneb ta abielluma talupojatütrega ja hakkab teda pidama omale pärustalupoja. Noh, seejärel siis lisada veel, et selline komme on väga tavaline Liivimaal, aga eestimaal olevat see nii laialdane, et seal olevat kogu maa täidetud soomlastega. Tekib siit küsimus, kes me siis tegelikult oleme? Kuigi see soomlaste ümberasumise protsessi Eestisse on olnud väga pikaajaline ja küllaltki intensiivne, siis soome eesti kultuuride lähedus ja keeleline lähedus põhjustasid selle. Soomlased sulasid võrdlemisi kiiresti kohaliku rahvastiku hulka praktiliselt jälgi jätmata, nad mõjutasid olulisel määral ranniku, külade kultuurielu-olu, kuid võrreldes teiste rahvustega see ühtesulamise protsess oli suhteliselt kiire. Aeg on siin ka tasandanud, neid vahekord. Ja võib arvata, et kui soomlaste sisseränne oleks jätkunud ka 19. sajandil, ma kujutan ette, et Soome kultuuri ja keele mõju Eestis oleks olnud märgatavalt tugevam sest just siis hakkasid ilmuma ajalehed, inimesed said lugemisoskuse ja selline inimestevaheline kommunikatiivsus laienes oluliselt soomlaste ümberasumise tõttu Eestisse säilusi tihedad sidemed Soome lahe põhjarannikuga ja selle otseseks järel, miks on nüüd viimase sajandi jooksul käidud väga tihe kaubavahetus Soome-Eesti rannikualade vahel? Nii et oli päris igapäevane, üle lahe paadiga sõit ja millest võime tänapäeval ainult unistada. Ja see kestis kuni 40. aastani. Täpsemini, see kestis 39. aastani kuni talvesõjani seepärast, et siis blokeeriti Soome sadamad ja Eestis täpselt samuti 40. aastal. Et siis pikaajaline sajanditepikkune traditsioon lakkas olemast, võiks öelda, et poole aastaga selline sõbrakaubanduse traditsioon see oli seotud ka mitte ainult kaubandusliku küljega vaid nimelt kultuurilise küljega ja reeglina tehti selliseid üle lahe sõita ikkagi varakevadel, räimepüügihooajal, enamasti sügisel, kui Eesti põllumehe oli vili koristatud ja tal oli võimalus, nagu siis tasuda soomlastelt saadud kala eest viljaga. See oli täiesti loomulik majanduslik protsess. Mis aga sai väga laiaulatusliku kultuurilised sidemed ja kultuurilised mõõtmed, eriti just Soome ja Eesti iseseisvumise järelturumajandusse tuleku järel. Märgatavalt enam hakkasid need kontaktid rahvapeod soomlaste eestlaste vahel toimuma nimelt kultuurilise suhtlemise tasandil. Mis te arvate, kas vana kaubandusvorm sõbrakaubandusrannikualade vahel võiks uuesti alata, on selleks meil tingimused olemas, tähendab, kas meil on vajadus selle järele? Ma leian, et selline suhete vorm rannikualade ja saarte vahel võiks hakata pihta kultuurivahetusest mitte ainult selliste ametlike delegatsioonide tasemel, vaid ka rahvatasemel lihtrahva tasemel sest saba kaubandus enamasti just oli konkreetsete perekondade vahel mingi konkreetsesse peresse ikkagi tooma silku teada üsna mitmed pered, kes on viimastel aastatel 11 leidnud sajandite tagant võiks öelda. Kaubateede ristumiskohal seal, kus Läänemere ja Botnia lahe veed, kui saavad asudeks omapärane paik. See on Ahvenamaa osakese ruumi kõigist, kus ametlikuks suhtlemiskeeleks on ainukesena rootsi keel. 6500-st saarest koosnev mereriik annab pildi sellest kuidas ühe suure riigi sees võib väike rahvas alles hoida oma kultuuri. Ahvenamaataludes veetis oma pagulassuved Friedebert Tuglas. Saarte vigu uuris ajaloolane Mats Treier, kelle sünnikodu on Saaremaal ja mööda vana mereteed Allarielhaleni lähemad naabrid Kärdla ja Kuressaare. Veidi pikemat teed pidi käis seal Tallinnast Katrin sabamegi. Ahvenamaa või Holland, nagu kohalikud elanikud ise ütlevad, ei olegi siit Eestist nii kaugel. Ja meie kontaktid nendega on juba väga ammuseid. Inimesi tasusid sinna juba üpris palju aega tagasi kusagil nii 5000 aastat. Ja need meelitas sinna tohutu kalade, veelindude ning hüljeste rohkus. Rohkem tuntuks said saared viikingi. Selle perioodi kohta öeldakse, et nad olid üks tihedamini asustatud kohtadest Skandinaavias. Asustust muidugi soodustas tihe kaubavahetus Sestite naist, vanad kaubateed Skandinaaviamaadest edasi Soome, Venemaale läksid üle Ahvenamaa saarte ja see oli ju hea võimalus puhata tormi eest varjupaika otsida. Ja küllap sealt tuldi mööda seda mereteed juba Eestisse. Kalurid kui ka kaupmehed ja isegi palverändurid ka need teed läksid üle. Eriti mis on seotud püha Olavi ka Põhjamaade tuntuma pühakuga kellede kirikud on ju siin nii Eestis kui ka Ahvenamaal rääkimata juba Skandinaaviast. Tänapäevani on võimalik näha äärmiselt kauneid kirikuid 12.-st sajandist. Mõnes mõttes Nad sarnased kirikutega Saaremaal võimsad kindluskirikud kaunite seinamaalingutega. See pole üldse olla ahela kaallane oma igapäevases elus, oma koduses elus, oma suhtumises lastesse. Elutempo on seal aeglane ja rahulik nagu ikka, saartel ja ahvenamaalane ise on niisugune rahulik, sest et praktiliselt mitmekorruselisi suuri elumaju kusagil polnud näha nii kõikidel saartel kui ka linnas, enamikus on nad kahekorruselised puumajad aedadesse uppunud, kõikidel on ka paadid praegu anda eelkõige muidugi turismi, ma aga nagu te ütlesite, ka mereriik küllap seal mingil määral säilinud ka kalastamine nagu vanasti ja selles mõttes peaks neile meiega siiski ühist olema. Ja ühist on palju ja nad on ka väga huvitatud meist ja meiega sidemete loomist siin. Viimase paari aasta jooksul on need kontaktid järjest tihedamaks läinud. Saared pakuvad päraseid võimalusi purjesportlastele ja on äärmiselt kasulik. Võib olla õppima minna sinna hotellindus turismimajandust, et kuidas võimalikult palju teenida tohutu turistihulkade pealt. Aga samal ajal säilitada oma saarte loodus ja omapära. Ja nagu ma tean, on praegu võimalusi välja pakutud just meie põllumajandust õppida tahtvatele, tudengitele, et praktiseerida ahvenema väikestes taludes. Ja ega ei teeks paga Meie poliitikutel natukene lähemalt võib-olla tundma õppida, kuidas on võimalik asju ajada suuremate riikidega, nii et oma rahvas ja oma maa saaks võimalikult rohkem kasu. Ja juunikuus peaks teele minema suurem delegatsioon Saaremaalt. Sest et loomulikult on nii Saaremaa kui Ahvenamaa huvitatud omavahelistest kontaktidest teks kahel saareriigil ole palju ühist. Üksi noori Mary. Ju olla siin ka ei ole, et miinundajal üdi Nadako. Minule jäi pääneeweet. Kõigil kaunil on omadus levida koduste seinte vahel ikka kaugemale. Kaunid kunstid, kirjandus, muusika, ent eriti rahva üldkultuur ei tunne riigipiire. Soome maa tundub meile nii tuttav, et me vaevu mõtlema, kui vähe me teda tunneme. Hammustele sidemetele vaatamata arutab Ülo Tuulik. Meie kui ühe sugulashõimurahvastevahelised suhted on loomulikult olnud algusest alates eriliselt intensiivsed ja tihedad, kõneleme mõlema maa kultuuritasemest, kultuuri, loomisest ja kultuurisuhetest. Teeme teinekord ühe väga sageli ette tuleva lihtsustuse või eksituse. Näiteks me kõneleme Eesti tippkultuurist, räägime Estonia teatrist, eriklassist Eesti graafikast, Jaan Krossist, Jaan Kaplinski, Viivi Luige eest või teisest küljest jälle kõneleme väina linnast Sibeeliusest Finlandia Talost ja nii edasi. Mina tahaksin küll öelda, et kultuur mõistena on oluliselt laiem ja kui mind Eesti-Soome suhete skulptuur kõige otsesemalt on puudutanud ja puudutab siis sellest aspektist, et kultuur on ennekõike see, kuidas me elame oma igapäevast elu, seda elu, mis algab igal hommikul kella kuue-seitsme ajal tõusmisega ja lõpeb õhtul, kui me sängi poeme kuskil kell 11 12 ja mina isiklikult hindan kultuuri taset kõigi nende sündmuste järgi, mis sellesse ajavahemikku mahutub. Aeg-ajalt me ütleme endale, et näiteks Eesti muusikakultuur ja eesti kirjandus ei jää mingil määral maha soome hammast. Olen täielikult sellega nõus. Meil ei ole absoluutselt vaja häbeneda oma Skandinaavia regioonis meie rahvusliku kultuuri taset mis on väikese rahva kohta isegi üllatavalt kõrge kõikidele katsumustele vaatamata. Mis aga puudutab igapäevaelamise kultuuri siis iga päevaga üha enam peame meie siin oma silmi maha lööma sinu oma regioonis, teisel pool lahte elab sinu oma sugulase hõim, kes mõistab, et kultuur ei ole ainult Väino Linna vei, Merja Sibeliuse vaid kultuur on inimese igapäevase äraelamise vormid. Ja ma peaksin ütlema, et maailmas suhteliselt palju ringi käinud inimesena saan ma Skandinaavia regioonis ennekõike sellelaadset kultuurilist lohutust, mis tähendust? Sisamad mulle, kõrge kunst, tipptasemel helilooming, kirjandus, maalikunst. Kui ma seda kasutan tunnikese päevas, siis lähen kauplusse, mis on jumala tühi. Seisan sabas, kui ma, kui ma üldse seisma jäänud, lasen enda poole pöörduda valimatult sõnadega joobnud inimesel trammis või trollis pöördun umbkeelse miilitsa poole või politseiniku poole. Kui ma saan sellist kultuuditust tunda praktiliselt igal päeval, mitte olles ära teeninud sellist suhtumist, siis ma mõistan, mida tähendab ühe rahvusega jõuda ühel pool lahke sellise kultuurikõrguseni, kus sellist asja ei toimu ja teisel pool lahte elada sellise kultuuri keskel, kus sa igal hetkel pead selleks valmis olema. Me kulutame oma sisemisi reserve ja saame stresse selle korraldamatus arvel, mis sisuliselt on otsene kultuuripuudus selle väga sooja tundega tal, mida mina iga soomlase puhul tunnen ja Soome maa suhtes tekib minus samaaegselt mingisugune kurb kadedus meie endi kui ajaloo poolt ilma jäätud suhtes. See on üks moment, mis, mis on minu paljude muude emotsioonidega, mida ma nendega kohtades tunne. Kuidas soomlane meisse suhtub. Soomlane on suhtunud meisse tõusude ja mõõnadega, ma olen 30 aasta jooksul väga tihti saanud Soomes käia ja tean seda, et ka tänase päevani kõige üldisemas joones. Soomlase suhtumine eestlastesse on heasoovlik, heatahtlik osa saab ja osavõtlik. Soome on hakanud aina rohkem teadma kõiges selles, mis Eestis toimub. Aga on viimaste aastate sündmused, kui me siin nimetaksime ainult meie aegust, minu meelest suisa ekspansiooni Soome, me ei lähe praegu enam üle lahe külla mõneks päevaks sugulasele või tuttavale ei lähe tavalise kultuurivahetuse korras õppima vaid paljud meist üritavad minna tööle, äri tegema, spekuleerima või selges eesti keeles välja öeldes litsi lööma. Kõik need niinimetatud uued ilmingud peavad ilmtingimata muutma soomlase suhtumist meisse see tähendab soomlasel on sündimas mitte illusoorne, vaid absoluutselt täpne realistlik ettekujutus, mida kujutab endast praeguse Eesti ühiskond. Ja millised selle ühiskonna liikmed on tulnud Soomemaale, mida neilt mitte ainult oodata peab, vaid mida nende poolt isegi katma pead. Soomlaste ja soovlikkus ja leplikkus sellele vaatamata on üllatanud. Ilmsesti sugulashõimutunne on midagi niivõrd olulist kestvat ja püha et mingit kardinaalset muutumist soomlaste suhetes meile mingil juhul ette näha ei ole. Kultuur peab olema meie sees, vaid see annab võimaluse mõista teisi. Soome kultuuripunkti esimesel sünnipäevapeol, kus peoperenaiseks oli loomulikult Piret Saluri. Selgus ootamatult, et kahe naabrikultuurile on hoopis püsivam alus. Eile oli niisugune meeleomamoodi liigutav õhtunk. Me olime palunud peokõneleja kaks või ettekandjaks Mihkel Veiderma Eesti Teaduste Akadeemia asepresident. Samal ajal on ta tuntud koolideks ja ei lase ja eestiaegse tuntud hõimuliikumise eestvedaja Aleksander Veiderma poeg. Ta oli leidnud oma isa arhiivist meile üsnagi põnev ja ma arvan, et ülepea eesti rahvale põnevaid materjale ta rääkiski hõimukontaktidest eesti ajal ta rääkis skulptuuri kongresse, mida korraldati Budapestis ja Helsingis ja, ja rääkis nendest üsnagi laiadest sidemetest, mis tol ajal olid ja mis praegu on nüüd uuesti elavnemas ja uuesti tulemusi, mis kogu aeg käivad, ju on. Aga seal oli niisuguseid pisikesi detaile, mis meile kuidagi mõjusid soodsalt ja soojalt. Näiteks selgus, et Eesti vabariigi ajal on Tallinnas tegutsenud Suomi büroo Soome büroo alati 26. mail. Ausalt öeldes, kõik see on veel koorelist, me ei tea, mis aastal see avati. Toome kultuuripunkt võib siis lugeda ennast noh, teatud tingimustel ja pisut naljaga pooleks selle Soome büroo järeltulijaks, igal juhul me püüame jätkata seda ühenduse pidamist. Kui nüüd rääkida üldse natukene laiemalt eesti kultuurist maailmas siis mulle tundub küll niimoodi, et tegelikult oleme me maailma pääsenud just talu Soomele, olgu see siis kirjandus või teadus või muusika ikka esialgu on olnud midagi Soomest ja sealt edasi on tulnud siis juba kutsed ka teiste poolt. See on just see usk, mida mina teenin. Ma olen üsna kindel selles, et Eesti aken Euroopasse On avanenud läbi Helsinki ja eriti möödunud aastatel, kui meil kuskile mujale eriti akent lahti teha ei olnudki. Kes siia pinna all ja poolsalaja ja seda on tegelikult korraldatud kogu aeg. Lõppude lõpuks täna hommikul, Jaan Kaplinski esines Soome hommikutelevisioonis tegelikult Soome kultuuripunkte, me kõik teame, et ta on teel Pariisi, kus toimub ka üks üsna tähtis rahvusvaheline seminar prantsuse ja Põhjamaade Eesti kultuurikoostööst, siis siin on olnud väga palju mäekirjanduse infokeskuse ja Soome prantsuse instituudi niisugust tuge, abi, et, et Jaan Kaplinski sinna kutsuti, ette sinna said ja nii on paljude teiste asjadega praegu näiteks kus see on minu meelest äärmiselt tähtis see, et meie noored saaksid õppima välismaale, on mitmed kümned noored inimesed minemas ja juba läinud eri maades Põhjamaadesse Skandinaaviasse saama. Lisa just nimelt majanduse ja ka humanitaaralaliselt humanitaaralal muidu kiratseb. Need on Põhjamaade nõukogude stipendiumid, aga nüüd on tulnud meile Soome kaudu ja asja aetakse läbi Soome. Nii et võib-olla, et minul on nüüd niisugune üsna kirglik kaitsekõne. Sa ei saa kultuuri, asjad võib mõjuda inimesele, kes tegeleb, ütleme, Itaalia alaga või, või hispaaniaalaga pisut veider või naeruväärne laste siis mõjub. Aga ma küll arvan, et mul on natuke õigus. Jälle on taevasõela seitsmest tähest üks Põhjala rahvastest lähedasel meelde tuletatud. Igaühel meist on aga omad suhted. Oma arvamus hõimurahvas soomlasest Kaleva munes part ilmatari põlvele seitse muna. Et kasvada seitsmeks rahvaks. Nii mõtleb soomlane oma pika meelega. Homme astume sammukese põhja poole, ostsime saamimaad veel ühte Põhjala rahvast.