See laul tuleb kaugest põhjast. Taevasõela seitsmest tähest asub üks siin riigipiiridele vaatamata. Need on saamid. Meil on saami eesti seltsi esimees Mikk Sarv, KUS ASUB saamima. Saamimaa asub kaugel põhjas, kui vähegi veel ta asuda saab Põhja-Jäämererannal. Ja see maa, mis on saamidele koduks olnud tuhandeid aastaid. On olnud läinud aegadel palju laiem ja palju ulatuslikum ulatunud Lõuna-Soomeni ja Lõuna-Rootsi ja Lõuna-norrani. Võib-olla on nende kultuurist jälgiga meie maal, kus nad on olnud esimeste asukate hulgas diale, jääaeg, praegu on saamimaa, nagu öeldud, Põhja-Jäämererannaaladel kusagil paarisaja kilomeetri laiune riba kaugemale lõunasse ulatub saamima Rootsi osas. Soome osas on. Saamimaa on praegu jagatud nelja riigi vahel. Saamimaa osasid on Norras, Rootsis, Soomes ja nõukogude liidus või Venemaal Koola poolsaarel, Koola poolsaarel ja ja saami veel on õige mitmete murretega võib eristada kuni 10 erinevat murret. Kuna territoorium on ääretult lai avar, siis on seal ka hõimud elanud ühes ja teises suunas küllaltki omaette ja ometigi kõik need 10 erinevat murret on omavahel kaugelt palju lähedasemad kui nende riikide keeled, kus kal saamimaa osad on kõige lähem keel. Saami keelele on soome keel nendest saamima riikidest. Kõige kurvema ajalooga on vist nende soomlaste elu, kes elavad Koola poolsaarel või on siin ka teisi näiteid mujalt tuua. Paraku peab küll ütlema nõnda, et Koola poolsaarel saamid on kõige rohkem vintsutatud saanud. Kuuekümnendatel aastatel koliti nad kohustuslikus korras oma koduküladest kõik paari kesksesse asulasse. Nendes kesksetes asulates ei ole nad mitte enamusrahvuseks moodustavad parimal juhul viiendiku. Ja kuni viimase ajani olid võimalused saami keeles haridust saada ja oma kultuuri arendada väga napid, nii et kui inimene tahtis Koola poolsaarel kultuurseks ja arenemisvõimeliseks saada, siis pidi ta paratamatult väga hästi oskama vene keelt ja ega selles osas ei tehtud küll takistusi, et rähklemiseks olid võimalused vabad ja laiad. Ja raske on olnud selle rahva saatus tõesti ka ülejäänud riikide aladel. See on läinud kuni viimase ajani aina raskemaks. Alates kusagil 18. sajandi keskpaigast, kui mitmetes põhja-riikides enam ei tunnistatud saamide õigust oma maale viimasena kadusse, õigus Soomes käesoleva sajandi algul. Ometigi on, võib öelda, et saamidel on nüüd tulemas veidi paremad ajad. Nii on Norras juba vastu võetud keeleseadus. Nii et saamimaa territooriumil peavad tulevikus ka kõik riigiametnikud oskama saami keelt. Nii et kui sa lähed arsti juurde või ta läheb postkontorisse või panka asju ajama, siis küll mitte praegu, aga lähemate aastate jooksul võita kõik asjad ära ajada ka oma emakeeles selle tõttu on seal tunduvalt suurenenud huvi saami keele vastu. Ka norralased õpivad saamikeelsed põhjas on ju töökohtadega raskusi ja riigiametis on võimalik tänu saami keele oskusele kergemini tulevikus leiba teenida. Soomes on saami keeleseadus praegu vastuvõtmisel. Sealne keeleseaduse variant on küll pehmem. Saamid on hästi huvitatud ka meie keeleseadusest ja Mati Hint on sel teemal nendega kõnelenud. Seal on ikka palju, mida ühes sobib arutada. Samuti on praegu ettevalmistamisel nii Norras kui ka Soomes saami seadus, mis sätestab saamide õiguse omale maale. Suuretäritu seal kaugel põhjas on praegu tunnistatud Norra või Soome riikide omandiks. Ja praegu arutatakse võimalus, kuidas nende uuesti saami külade käsutusse tagasi anda, kes ajalooliselt on nende maade omanikud olnud nii Rootsi riigiõiguse järgi ja kõigi varasemate riikide ajalooliste ühikute järgi. Nüüd on soomlastel oma ringhääling omad, saamikeelsed saated. Ja neil on olemas raadio ja need on olemas tõesti nüüd kõigis neljas riigis, kõige viimasena loodi saamikeelne raadiopunkt Koola poolsaare lobooserossed. Õige noor veel ei tea, kui see hakkas nüüd sellel kevadel või suvel tööle kaugemale, on see arenenud Soomes, Norras, Rootsis ja meil on ka omakeelset televisiooni saated, nad on väga heas sidemes omavahel, nii et saateid kantakse üle üle kogu saamima ja informatsiooni vahetus. Siin oleks asjalik märkida ka, et möödunud aasta oktoobrikuus toimus Eesti uuema aja teine maavõistlus, esimene maavõistlus jalgpallis toimus Lätiga ja teine maavõistlus toimus saamimaaga ja oktoobrikuus toimus ka otseülekanne siit Tallinnast saami raadiosse. Ja nendel ilmub oma ajaleht saami haigi või saami aeg. Selle ajalehe üks korrespondent on ka vanalinna päevadele tulemas ja ta Kalektoriks vanalinna seminaril seal lastekirjanik, kelle marjavars tema on ka saami lasteajakirja manaid Blada lasteleht, toimetaja. Saamidel on ka omad filmid. Mõned aastad tagasi valminud film teejuht offellaž on tunnistatud üheks Norra parimaks filmiks ja ta esitati Oscari kandidaadiks. Norralased on selle filmi üle uhked ja seda enam on uhked muidugi ikka saamid. Samal ajal Koola poolsaare saamide juures olles mõned head aastad tagasi, oli väga kurb, et seal elavaid saame, tutvustati kui eksponaate, põhjapõtradega sõidud ja muud atraktsioonid. Seda tegelikkus, soomlast ja tema kultuuri sealviibija ei näegi. Nii see paraku on, selleks, et sellest tegelikult skulptuurist aru saada, tuleb loobuda lappimaatia sõidus põnevale lapimaale, kus kohal on jõuluvanad ja päkapikud ja ja laplased ja tuleb sõita saamimaale ja olla saami kodus ja käia saamiga koos kõigis nendes tegemistes ja muredes töödes, kus ta on. See ei ole sugugi niisugune kauge ja eksootiline rahvas, kes elavad ainult kodades ja nad on ise tihtipeale üsnagi kibestunud sellest, et neid käsitletakse kui turisti vaatamisväärsust võiks nimetada siin tänavu aasta kultuurisündmust, kui Põhjamaade nõukogu tunnistas saami kirjaniku Nizzaslak, valge habe. Teosed päevake mu isa, rootsi ja norrakeelsed tõlked tänavuse aasta Põhjamaade parimaks kirjandusteoseks. Ka nendes on väga palju ehedat saami oma kultuurist lähtuvat. No no ahven, mõrke, pikal on ka jõelki laululauluna laulu luulud, pooloo koos abikaasa tõmmu ja no no no no no no no no no no no no no no no no no Marganid jäämarkanis ja laulu laulu ah temma võtke, võtke nõuetele, puueke kaadrimõõtja kaasas on jah, no no märg ka neis on koti laulu laulu. Tõlkes laulu laulu laululuulud no no no no no no no no no no no näete märke seal laius on ju Santav lõikole ikka Aneritjagandadele no no no no. Ring Põhjala rahvaste juures hakkab täis saama. On jäänud veel vanalinna päevad, kus seitsme rahvaesindajad kokku saavad praeguste ja varasemate vanalinna päevade mõte otsija ja leidja Ülo Vooglaid. Mis aastatega muutub? Vanalinna päevad tänavu on oma põhiideestikus jätkuks kõigel sellel, mis oli varem enese eks olemine, omaeneseteadvuse fikseerimine, teistega kontaktide rajamine, niisugune sõbralik mitteformaalne, intiimne kammerlik olek, kogu vanalinna kasutamine, nihukese, enneolematu kontserdi väljakuna, kus iga nurga taga on midagi ja nurga peal veel rohkemgi väljakutest rääkimata. See kõik peaks olema pidu suve hakul. Ühtlasi annab ka täiendava ajendi selleks, et vanalinn korda teha rohkem kui muidu iga päev seda tehtaks, aga igal aastal on tulnud juurde ka midagi niisugust, mida eelmistel aastatel ei olnud ja tänavu laiendusime põhjamaadele ning käsitleme Tallinna põhjamaalinnana olla ühe osana. Läbi aegade on ta seda olnud ja mõnikord on tekkinud augud vahele, kuid kultuur teatavasti on järjepidev protsess. Auk kultuuris võib tähendada selle katkemist, aga need lüngad, mis on sisse surutud, saavad täidetud, ehkki mitte muidugi mõne päevaga, aga nüüd võttama otsa ülesse ja konverentse, mis on kavandatud seekordsete kanalina päevade saame, mille pealkiri on Põhjala rahvaste maailmatunnetus on tegelikult ka ju alguseks ühele üsna suurele ettevõtmisele. Nimelt me loodame kõigi põhjamaa rahvaste osavõtul koostada programmid eri tasandi koolidele, kaasa arvatud kõrgkool ja lasteaed, töötada välja ka õppematerjalid nende programmide täiteks videofilmide komplektid ja luua ka muude graafiliste illustratiivsed materjali selleks, et mitte ainult põhjarahvad saaksid 11 paremini tundma ajaloolises perspektiivis ja tänapäevas vaid et selline võimalus põhjarahvaste kohta avaneks ka maailma teistel rahvastel, olenemata sellest, elavad seal idas, läänes, lõunas, mujal selliseid. Ega me nüüd alustame ja loodame selle lõpule viia umbes kolme aastaga. Usun, et sellest võtavad osa Eesti kultuuritegelased ja ka kõigi Põhjala rahvaste kultuuritegelast, sest õnnetus on ju see, et õppida võid ükskõik mida, ükskõik kus, aga haridust ei saanud laagi omandada, väljaspool kultuuri katsub neid nii korraldada, et igasugustes haridusteedes oleks õpe korraldatud tuuri kontekstis ja sel juhul avaneb võimalus omandada erialaga koos haridus ning toimida haritlasena nii oma rahva kui ka teiste rahvaste hüvanguks. Aga selle pärandi me peame kõigepealt teadvustama. Seejärel avastame selle põhjused ning alustama süstemaatilist koostööd nende põhjuste kõrvaldamiseks ja vanalinna päevad põnevad algusel seekord paika. Põhjamaa rahvaste maailmatunnetusest kõnelemiseks on valitud ka külalised. Olgu siis Taanist või saamide juurest Soomest või. Norrast neist kahte viimast tutvustavad Piret Saluri ja Eha Vain. Me oleme niisugused niga kangekaelsed põhjale, seminar tahab olla väga ajalooline ja see on väga lai seminar, ta tahab olla mõnesajast kuskilt peale läbikingitest vahepealt ja kuni tänapäevani välja. Nüüd me oleme leidnud, rääkides muidugi läbi Soome-poolsete esindajatega, et võib-olla praegu ajakohane on siiski päevapoliitika mis meis endis toimub ja meie teadvuses ja kuidas kujuneb meie poliitiline maailm ja meie enda mõtlemisest seal me oleme ikkagi üsna abitud. Ja selle tõttu soome kultuuripunkt on palunud sinna seminarile kaks inimest, üks neist on nüüd tõsiselt Soome igapäevases poliitikas tegev. Tema nimi on Karinal Tronberi ta Soome parlamendi Eduskunna Eesti sõprade rühma esinaine. Ja on ka europarlamentide koostöös tegev ja juhib Soome rühma sellelgi alal. Ja tema on äärmiselt rõõmus tulema, sest Eesti ja Soome parlamentide vahel üsna tihe niisugune läbi käinud ja koostöö ja tema kõneleks meile sellel seminaril parlamentidevahelisest koostööst ja ka erinevusest Põhjamaades. Vanad traditsioonid muidugi, aga kuna ta on väga pädev sel alal ja kogu aeg liigub, siis tema ettekanne puudutaks just nimelt seda. Ülejana on meie vana sõber sepatsetterveri keda ma loodan, et need, kes vähegi soome seal lähedal seisnud hästi tunnevad sepatsetel pere on Helsingi ülikooli dotsent. Tema ala on Baltimaade ajalugu, eriti on ta kiindunud Eestisse ja ta on olnud meile tõesti vahepeal lausa hindamatuks sõber nende tagumistel aastatel, kui oli raske Soome ajaloo, et materjal üldse läbi saada Eestisse ning me oleme koossepad sekretäriga teinud Soome ainelise loomingu 1988. aastal kus sepatseterberi innukalt tormas meie palve peale arhiividesse leidis sealt meile täiesti üllatavaid dokumente ja materjale seoses Eesti suursaatkonna sulgemisega Helsingis sel kriitilisel 1940. aastal. Kes viitsib loomingut vaadata ja siis ta näeb seal õigenitoosepatsetegoria artikleid Eesti ja Soome poliitilistest suhetest. Sepatseterberi nüüd seekord tema eriala nagu lähema ajalugu räägib Põhjamaade rahulepingutest, mida on olnud õige mitmeid seoses Eestiga, tähendab õieti tema ettekanne, on Eesti saatus Põhjamaade rahulepingutes. Meie üle on tihti otsustanud teised. Ja võib-olla tema ettekanne pakuks selles mõttes just huvi, et kuidas siis meiega manipuleerib, häiritud ja kuidas me oleme ikkagi sellest kõigest veel välja tulnud ja mis meist on saanud? Norra seltsi poolt oleme kutsunud Tallinna vanalinna päevade konverentsile esinema haaralt hambre vangerist angerjamuuseumi direktori, erialalt ajaloolase huvitava inimese, väga toreda isiksuse. See on inimene, kes on Tallinna Eesti ja tema ajaloo vastu huvi tundnud. Juba päris pikka aega on ta läbi töötanud Norras asuvad materjalid meie mineviku kohta ja, ja meie kunagiste sidemete kohta Norraga ja nüüd oma Tallinnasse tuleku aega. Ta planeerib ka selliselt, et peale konverentsi saaks ta mõned päevad ikka ta Tallinna Linnaarhiivis ja võib-olla mõnel päeval lausa Tartusse sõita, et tutvuda materjalidega, mille vastu ta eriti huvi tunneb. Tema ettekande teema on kultuuriidentiteet põhjamaa merelinnas õnnestav angerja tallinn mõlemat mereline. Me kõik oleme põhjamaa lapsed ja vanalinna päevade süüs tahame me seda kinnitada. Taani kuninga aias kohtuvad arheoloogid ja ajaloolased. Linnarahvaga kurtus. Meedikuse õuel võib linnakodanik teada saada vanades usundites astroloogiast ja oma tervisest. Endise Saksa tõru paigas saab neid raamatuid osta. Teatrioolia olevime õuel teevad teatrit meie näitlejad kui ka külalised. Mitmel pool vanalinnas loovad tuju tänavamuusikud olnud südames kandes otsime vetena ühist Taani, Islandi, Norra, Rootsi, Soome, saami ja eesti kultuuris. Aegade teed mööda on iga rahvas eri moodi jõudnud minevikust. Tänapäeva ühine on meile olnud põhjatäht, mis ikka teed on juhatanud. Ühine on ka inimeste töökus, ausus ja visadus ja sõna jõud, mida läbi ajalootormide ikka oleme kaasas kandnud. Üheksa aasta jooksul suve hakul oleme olnud Tallinna vanalinnas mõelnud minevikku ja tulevikku vahelisele sidemine. Homme südapäeval avatakse raekoja platsil kümnendad vanalinna päevad. Tallinn. Põhjala linn. Püüame nende päevade sees läbi minevikupärandi otsida ja kinnitada, et ka meie kodu on põhjalas, on põhjamaa?