Ega seda rõõmu meie õue teil nii väga palju viimasel ajal olegi ja kui ta siis ükskord tuleb, siis peab sellest ka kõva häälega kuulutama. Eriti kui on tegemist niisuguse suhteliselt tagasihoidliku rahvaga, nagu seda on meie rahvatantsijad. Me oleme küll kõik massipsühhoosid harjunud, kannad rakku jooksma ja ei tea mida kõike veel ette võtma, et saada ainult pileteid Kalevi keskstaadionile, suurtele rahvatantsupidudele. Aga tantsurühmade oma kontsertidel võib pool tühjades saalides plaksutamas näha ka ühtesid ja samu inimesi teistest tantsurühmadest. Vähemalt Tallinnas on seni. Aga mis teha, kui elu on juba kord asjad nii paika pannud, et rahvatantsule on osaks saanud ikka laulupidude saatja ja kaasas käia, roll? Küllap oma osa ka ajastul koorilaul, see kõlas võimsalt ja internatsionaalset terminid. Lenini partei, rahvaste vennalik, pere kostsid ka kõige ebamusikaalsema persooni kõrvu. Aga eesti rahvatants seda oli, on ikka liialt maadligi rahvuslikuks peetud. Ei aidanud siin ka vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik lavastus. Sest kuidas sa seda kommunismi ikka Muhu rahvariide triipudes või hiidlaste puusa rõhtudest välja loed? Ise see ju ei paista ega kusta ilma kõvahäälse hõiskamiseta. Ja mida pidid siis need vaesed otsustajad tegema? Parem oli leppida teadmisega, eestlased tantsivad kah. Ja küll siis on hea, kui kordki aastas tuleb rõõmu ja tunnustust ka rahvatantsijate õuele. Juba viiendat korda, tuleb see aastapäevana 14. septembril tõsimeelsed oma esivanemate päranduse, üht kaunimat aaret rahvatantsu austavad inimesed teavad, et see päev on meie auväärt tantsutaadi. Ullo Toomi sünnipäev. Nüüd juba kaheksa aastat sünniaastapäev. Au ja kiitus neile inimestele, kes pärast Ullo Toomi manalateele asumist suutsid meie tollaste kultuuri partokraatia teile selgeks teha, et ka Eesti rahvatantsijad on väärt omalast aastapreemiat. Ja et see preemia peab olema just tantsutaadi nimeline. Viimase Ullo Toomi nimelise rahvatantsuaastapreemia pälvis viis aastat tagasi Virumaa tantsujuht Maie Orav esimese Viru Säru eest. Teise preemia sai Heino Aassalu, kolmas anti Salme Ott Valgemäe hääle. Ja eelmisel aastal võttis preemia vastu Mulgimaa rahvatantsuhing lilleharraste. Sel aastal anti Ullo Toomi nimeline aastapreemia Tartumaa tantsumemmele Heliumikkelile. Seekordsel preemia üleandmisel 13. septembril puudusid akadeemiline pidulikus ja kõrge lennulised kõned. Komisjoni esimees Alfred Raadik vajab praegu ise kõigest kõige enam jõudu, et katsumustele, mida käest läinud tervis eluteele ette veeretab, vastu panna. Vastne laureaat Helju Mikkel ütles, et Tallinna tee on tema jaoks juba liiga pikk. Tervis ei luba nii pikka aega istuda ja kujuneski seekordne preemia üleandmine Tartumaal haldja talus preemia saajale omaselt koduseks ja südamlikuks. Helju Mikkeli andis Ullo Toomi nimelise aastapreemia üle Kultuuriministeeriumi esindaja Alar Oja loo, kelle kaudu ka kultuuriminister saatis tervitusi. Ma arvan, et me ei pea üles lugema ega meelde tuletama neid töid ja tegemisi, seda suurt elutööd. Ma arvan, et võiks piirduda täna selle olemisega olemisega Helju Mikkel olemisega tantsumemm olemisega, hea haldjas. Ja võib-olla on, oleks neid nimetusi vast veel öeldagi. Ja nüüd oleme siia tulnud pika maa taha siia armsasse loodusesse tooma Ullo Toomi nimelise tantsupreemia tunnistust ja au ja Eesti rahva täna. Ja olge nii armas ja võtke see vastu. Me oleme siia tulnud puhaste südamete parimate soovidega, palju õnne teile selle eest. Ja ka härra kultuuriminister soovib teile kõige paremat jaksu ja jõudu edaspidiseks. Aitäh teile. Aitäh teile. Sel nädalal üpris raske tulema, näitan, kes ei ole näinud, seda saab ka edaspidi vaadata. Panen ta siia pihku tagasi, soojendama natukene tööl aastapreemia diplom ja need lilled. Parimate soovidega vilja Toomi poolt, perekond traadist Otepäält isiklikult minu poolt. Kõik aitäh. Helju Mikkel on üks neid õpetajaid, keda tema õpilased iial ei unusta. Kristjan Torop on üks neist paljudest. Astub memm, mina kõigepealt õnnitlen sind kah Tomi preemia puhul ja ja sealpool paluti minul. Rääkida sinust. Aga ma arvan, et ma ei hakka sinule küll elulugu jutustama sest siis ma peaksin ehk ka sellest rääkima. Kuidas sa. Elujõulise naisena kõrvalt taia silmis meie harrastusrahvatantsueluvoolust kõrvale astusid, ühesõnaga enneaegselt pensionile jäid. Aga need on inimese sees ette tulevad kriisid. Ja need ei ole teistele alati nähtavad. Ja selle inimesel endal on sees. Sisemise kriis on teinekord raskemgi taluda, kui kui mõnda kõigile nähtavat välist vigastust Ullo Toomi preemia on sulle antud veel kõige päiksemaa ja mere eest tantsupeol. Tegelikult Ma mõtlesin, et sa selle võiduni ju juba 70. aastal. Ja sellesama kantaadiga päikema meri. Aga siis ei olnud veel Ullo Toomi preemiat jupiti, sest niimoodi vist minema. Et sinuga esitati tantsupeol ka siis, kui ollu Toomi preemia on olemas, et nad kokku saaksid. Rääkinud, kuidas sa algaja tantsujuhina kursustel imetlesid Ullo Toomit ja mõtlesid, et kas ja millal tuleb see aeg, kui Toomiga sind kättpidi teretab? Teatavasti on kõik siinolijad kogenud et ükski ebajumal, keda lähemalt tundma saad ei koosne ainuüksi jumaldatavatest külgedest. Et igal inimesel on mitu külge vähemalt kaks parem ja pahem. Liis kuna inimene oli ka Ullo Toomi ja niisugune oled ka sina. Aga täna sobiv siiski võib-olla mõnest paremast? Säästest paremast poolest rääkida. Preemiani tuleb ju jõuda. Ja mistahes preemia märgib ju tegelikult üht üht ainust punkti elu joonel. Enne seda on pidanud mõlema rohkesti ettevalmistavaid punkte. Ajalugu omakorda muudab pidevalt punktide suurust ja tähtsust. Ja ma arvan, et, Et see Ei ole kahtlemata sinu jaoks mingi eriti või ekstra kõrge täis aga kahtlemata homse tunnustusavaldus küll. Igal juhul. Anna Raudkats, kelle sõrmus on sinul. Tema oli meie harrastustantsus, suur algataja, sina oled olnud oma elu jooksul, kui sa aktiivselt tantsuga tegelesid, aga ka hiljem kõrvale siia erakuks tõmbumuna. Oled ka sina olnud algataja. Ma meenutaksin suvaliselt mõnda punkti kus sa oled ikka andnud võimaluse teistele. Ennast tähendab sind jäljendada. Tööteemalistest tantsudest kasvasid väga kiiresti välja ja üle. Aga tuletagem meelde niisuguseid momente nagu tantsutehniliselt väga keeruliste teoste periood mille sina algatasid ka. Viru väravad ja. Ja näärisokud. Koolikommete olid kommete lavastused ja neid tuli ka pärast seda robinal siis kui ülikooli ansambel sinuga koos olime Talgatanud. Kolimiseks torn, Orlamentaarset tantsud see on Heino Aassalu termin. Rahvuslikus laadis tantsud. Vanaisa polka ka sinu algatatud ja pärast on tulnud tublisti jäljendajaid. Aga selle väiksema mere eelkäijaks peaksin ma võib-olla voogavaid põld. Kui sa mäletad. Kunagi aga ma ütleksin pärast päikest, maad ja merd, mis oli 70. aastal juba. Tuli ju ka uus kvaliteet. Pikseloits. Sina tõid tantsupeo juurde Veljo Tormise mis on minu arvates väga väärtuslik tegu. Sa oskad ennast kõrvalt vaadata, see oskus on sul kogu aeg olnud. Ja selle oskuse najal Olen. Olen ka mina. Minule polnud sellest, kuidas sina ennast pidevalt ennast täiustada. Kõige suuremaks punktiks peaksin siiski üht. Üht sellist asja, mis ei ole otseselt sinu loominguga seotud, et noh, õpilased. Mõtlevad arutlevad õpilased. Ja neid oled siin, on nii kaua, kui sina oled, olid hulga õpetajate instituudis või ülikoolis. Neid on jagunud igale poole üle terve tema. Ja kui sina tulid ülikooli ansambli juurest ära siis ei tule sealt ka ju praktiliselt enam. Uusi tantsujuhte tantsude tuleku keskus on asetanud ümber Riia mäel. Tartus epast tuleb nüüd, aga seal on ju ka juhiks sinu õpilane end, ma arvan, et sinu. See, et sa oled nii palju, sa oled osanud niimoodi õpetada. Et et nii paljud on tahtnud tantsujuhiks saada, see on võib-olla ma peaksin sinu kõige suuremaks punktiks. Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi asutamisel oli Helju Mikkel, üks agaramaid, Kaasalööjaid ja toetajaid. Seltsi esimees Ülo Luht andis Helju Mikkel üle üle ka veel Tallinna tehnikaülikooli rahvatantsuansambli kuljus. Kingituse, mille ansambel on kõikidele Ullo Toomi nimelise preemia saajaile kinkinud. See on suur Kullo toomi portree. Haldjamaa talu perenaine Helju Mikkel. Sind tervitab selle. Vaatse ja ainukese preemia puhul, mis on osaks langenud pikkade aastakümnete vältel rahvatantsuinimestele, olgu tänatud need inimesed, kes selle välja ajasid. See on Ullo Toomi preemia rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi poolt sulle õnne sest sellesama seltsi seemne mulda viskamise juures ja selle sünnitusvaludes juures olid sina üks kõige aktiivsemaid. Nüüd on see ratas käima lükatud. Ja me ütleme seal ausalt, vaevaliselt, aga ta veereb, aitäh sulle. Täite veereid jaga. Kuna need rahvatantsuinimesed on ikka mitmepoolsed, et üheametiga justkui ei saaks hakkama, siis teevad mitut. Kui Toomi preemia käima hakkas, siis Tallinna tehnikaülikooli tantsuansambel kuljus võttis oma ülesandeks preemiale anda väike kaasnähtus Ullo Toomi suure raamitud foto näol. Ja pealekauba ja pealekauba tagasi, olgu siis kuljuse poolne Toomi preemia. Aitäh teile ja palju õnne. Äite. Minu head sõbrad. Ilusal sügispäeval. Kui pudeneb juba kaskede tulledukateid Ja eriti särav algemaid ja üliõpilasarmastus seesama kollane lill. Jõudsite te kenasti kohale läbi Gaudeamuse hobuväravate? Need on neid juba teised väravad mis on üles ehitatud. Esimesed toodi otse peopaigalt, palju aastaid tagasi algemale. Et nad ikka läheksid lahti. Võtaksid vastu häid inimesi ja annaksid jõudu mulle soovida kõikidele, kes siia oma head mõtted oma head jäljed jätavad, mida mööda mul üksi hetki hea käia annab, jõudu. Anna endaga olemise sügavust. Olge terved. Sest aeg kus teie astute, on niisugune aeg, kus sammud peavad olema kindlad, julged ja pikad. Ja ma tahaksin täna teie silmades näha seda. Mida te ükskord endast jätate? Et see on nii tugev ja võimas, et kõikidel, kes korter jälgi pidi tulevad on hea ja kindel tunne. Just teie kätes on palju seda head. Heart seemet, millest peaks kasvama küll niisugune tera mis omakorda uue vilja jälle kasvama. Ullo Toomi. Oli minu jaoks eeskuju. Pikki aastaid. Eeskuju just eelkõige. Oma ülimalt härrasmeheliku käitumisega. Tema kõrval oli julge olla. Kuigi ta jah, vahest oli karm ja selle tõttu meie iseloomud nagu hästi kokku ei sobinud. Sest ta oli liiga karm, aga see, mis tema tegi, oli vaja ära teha. Ta tegi oma ajale vastavalt ja ta armastas oma tööd. Ja ma arvan, et kui Ullo Toomi oleks elanud sellest ajast, mis praegu on koreas ka temast suurt rõõmu tundnud Ja kahtlemata on tema nimi niisugune nimi mis ei jää ainult mälestuseks sellele põlvkonnale, kes töötasid ja kasvasid temaga koos. Nii ei jäänud niisuguseks mälestuseks, mis kaob vaid just niisuguseks mälestuseks ikka meelde tuleb. Ja enamasti ikka heas mõttes. Vilja Toomile. Tahaks soovida. Et tema jõuaks ikka rõõmsameelselt Kanda kõiki raskusi. Ja ta ei oleks mitte liiga kurb. Vaid, et tal oleks Teid alati seltsiks nii nagu kogu elu jooksul näidanud. Aitäh, Tõnu ja pai teile. Ja ärge unustage Aldiama, vaid need jäävad ikka teile lahti, ükskõik millal te siit mööda ei sõidaks. Põiga otse kindla eesmärgiga siia sisse ei pööraks. Ja hallima tallu ei olnud tulnud mitte ainult Tallinna rahvas. Helju Mikkeli õnnitlema olid tulnud memmele õnnesoove tooma ka tema endised õpilased. Tiiu Madisson, millal teie tantsisite Helju Mikkeli käe? See oli aastatel 6967. Nii 1971, siis kui mõtlesin Tartu riiklikus ülikoolis veel tolleaegse nimetusega, härra, kas sellest on siis need 20 aastat juba möödas. Aga seda hallima talud ei ole mitte unustanud seda küll. Me oleme siin oma rühma kokkutulekuid korraldanud ikka suviti ja nüüd on meil külas käinud sellest ajast, kui tema siia kolis. Kuidas on, kas sellest ajast 20 aastat tagasi on memme juures toimunud väga palju muutusi kui ta nüüd on sellest aktiivsest rahvatantsuelust eemale jäänud ja noh, eks me muutume kõik vanemaks ja Tema suhtumine meisse on jäänud samaks. Ta ikka tuletab meid meelde uus aasta õnnitlustega ja ja muudel tähtpäevadel oli niisama südamlik ja heasoovlik, nagu ta oli, siis meie vastu on, selleks ei olnud ka praegu. Te olete nüüd sellest, et just Helju Mikkel sai viienda, Ullo Toomi nimelise aastapreemia Noh, arvestades tema elutöö, tuli see täiesti seaduspärane minu meelest ja väike maa ja meri see suur kantaat varitseda. Tänasel päeval tahakski küsida Helju Mikkeli käest et neid kallistusi ja häid soove on nii palju asju. Preemia tuli üllatusena? Jah, sellepärast et, et seda nii, et mina nagu ei oskanud või ei ootanud küll üldsegi sellepärast et mina tunnen, et keemia jaoks peab tegema väga palju rohkem, kui olen mina teinud. See töö, mis niisugust preemiat väärt on, peab olema tõepoolest haruldane. Suur, jaga, vitaalne ja särav, niisugune nagu oli hullu toomisse ja tema tööd, aga mina leian, et mina ei ole seda toomi preemiat praegu küll ära teeninud. Mul oli nagu mõttes, et ma kunagi tahaks teha niisuguse töö veel, aga noh, kuna ta on nüüd juba kätte tulnud, siis Est tuleb see mõte maha jätta. Kas see mõte saladus ei, saladus ei ole? Mis siis on veel kõigest sellest, mida te olete juba teinud, veel suurem ja säravam. Aga linnulaul kevadine kuldnokkade tulek? Nende pesa ehitamine kuidas nad otsivad oma kodu, kuidas nad leiavad oma kodu kuidas igas Eestimaa õues? On kuldnokka, oma maja kus kiigutatakse väikesi kuldnokki, et nad kasvaksid lennuvõimeliseks tuleks ikka sinna tagasi, kus nad kord sündisid. Vaat see mõte on tegemata veel. Ja minu meelest see on ilus mõte, mida oleks võinud tantsuks teha. Aga teil on aega veel küll ja küll jah, on tantsupeo peale ja tulemas. On küll jah, aga no ma nagu mõtlesin, et et ma oleks siis siis kuna Ullo Toomi ise mulle tuletas meelde kuldnokka, aga kui tema õpetas oma tantsu kosja tantsuseminaril, kus mina esimest korda olin äike? Kee tähendab sobigakene või alustaja ei juhtu õieti. Ja siis, kui tema täis loo peal Evilistasise viisi, vaat seda ma oleks tahtnud, siis et see just see tants oleks saanud. Kui see muidugi oleks hea tulnud, ega seda tea midagi ütelda, mis tast välja oleks tulnud. Et see oleks kokku sobinud, aga ma mõtlen seda, et kui ühel inimesel on niisugune idee nii pikki aastaid sees kasvanud kuidas siis ükskord välja tuleb, no siis ta ei saagi halvasti tulla, ei oska mitte midagi ütelda. Et ei oska midagi ennustada, sest kõik asjad, mida ma olen ette kilkad, need on läinud untsu või on nad siis õige kaua aega võtnud, nagu näiteks tütre mäng, mille peale ideest kuni valmissaamiseni läks viisteistkümnendat aastat kah ainult selle tõttu kilkasin tahan teid mängu teha ja vot siis tegimegi. No loodame, et see kuldnoka jutlejad ei olnud kilkamine. Ei, realiseeru, ikka tuleb ilus kevadine kuldnoka pesa, ehitamise tants, aiapeod on ees ja uusi tantse on vaja. Teil on siin muidugi niisugune püha rahu ja selline vaikus ja suured viljapõllud ümberringi ja oma laste kaasik, jah. Ma saan aru küll, kus te olete kõik nii palju ilusaid värve oma taltsudesse saanud, mina varem ei ole kahjuks siin haldjamaal käinud. Aga kas siit haldja ma puude rüpes sellest rahust kostavad läbi ka need meie Eestimaa tantsu tänaste tegijate muremõtted ja rõõmud. Aga need on kogu aeg olnud siin ka nendel aegadel, kus muremõtted jäidki ainud mure mõteteks puude ja, ja viljapõldude ja iseendaga rääkimiseks. Need on ikka olnud ja eks nad ole nüüd ka. Ainult et nüüd on seda kergem nagu kanda neid muremõtteid, sest on ikka loota, et ükskord nendest ka päris lahti saada. Ja et saab ikka täisrinnal hõisata ja ja, ja, ja teha seda, mis tõepoolest ise tahad. Ma mõtlen neid, kes tantse loovad. Pluss muidugi see, et me võime ju oma tantsu oma eesti tantsu praegu tantsida. Kui mina alustasin, siis oli see vastlakultuur, mida pandi pahaks mu mind ennastki kutsuti vastlakultuur nikuks mo tantsijaid, aga nüüd on see oma õiges au järjes ja säras. Ja nii ta peab olemagi põhis. Kevadise põhjatunnetus, see on kõige tähtsam ja selle pärast muret ei ole. Sest see on meil olemas, elab täisverelist sealt kenasti ja astub edasi oma uhked ja ainuomast teed. Meie Eesti rahvatantsumemm, Anna Raudkats, sõrmusekandja Ullo Toomi nimelise aastapreemia omanik Teie käest oleks vist praegu kõige õigem küsida, milline peaks olema meie rahvatantsu tulevik ja mida soovitate nendele tuleviku tõrvikukandjatele? Et nende tulevik saab olema hea kui nad väga tõsiselt mõtlevad, järelekestad on, mis asi on meie, Eesti rahvatants. Ja kuidas seda teha? Ja et me ei tooks võõrast elementi oma tantsude juurde ja et me ei oleks liiga aldid kõikidele nendele tuultele hoogutamiseks. Mis mujalt tulevad vest. Igale rahvale on ainuomane üks eriline joon. Üks eriline värv, üks eriline tunne. Ainuomane jääb elama ja särama. Soojendab hinge kõikidel teistel, kes seda vaatavad. Ja on mõistetav teistele ja tähelepandav rohkem kui võib-olla meile endile. Aga eesti rahvatantsu tulevikku mina usun sellepärast et ta on ju nii kaua aega neelanud. Läbi kõikide aegade küll nii ja naasuguste. Ainult on vaja arukaid tegijaid tasukuteks. Annaks distaevasse õudu, et meie tuuleks kes mõtlevad, kel mõte ja pea on õige koha peal ja süda ka õige koha. Meil kõigil, nii kunagistele kui praegustel ja tulevastel rahvatantsijatel ja selle kauni kunsti austajatele jääb üle Helju Mikkeli soovida õnne Ullo Toomi nimelise aastapreemia saamise puhul ning tugevat tervist jääd rõõmu jätkuks ikka alati tema õuele.