Taevasõela seitsmest tähest on üks Islandi oma. Kõigele läänepoolsema. Põhjala rahva oma. Island lasi on ligi neli korda vähem kui eestlasi. Nad on üksikul saarel Atlandi ookeani ja Põhja-Jäämeri vahel tulnud siia 1125 aastat tagasi. Väga vähe on neid eestlasi, kes on Islandil käinud Islandlasega tema kodus kohtunud. Ent siiski vanugaal. Missugune on sema Island? See maa on teiste põhjamaadega võrreldes kõige rahulikum, nii palju, kui mina tean. Kui nüüd ühe lausega iseloomustada seda inimest, kes elab Islandil, siis seal väga töökas, karm, aga väga ilusas hingega inimene. Nende põhiline sissetuleku allikas, eks ole, on kala ja lambad, niisugused lambad ei ole ma kusagil näinud, niisugust suuri pakse villakerasid. Ja kahjuks ei õnnestunud neid pildistada, sest nad on nii arad, et nii kui natukene lähemale neil lähed, siis sa näed neid ainult tagantpoolt hakkavad suure kiiruga selle eest ära jooksma. Ja noh, Islandi kala on ju üle ilma tuntud. Nägime lõuna Islandit vestma laieri saart, vot just kus on see kuulus vulkaan Hekla, mille poolest, kes ta oli küll juba mõnda aega möödunud, aga jah, ta laava soojust oli, oli isegi siis seesama laava jällegi kasutatakse ära igas mõttes ka suveniirideks, mida näiteks kuskil mujal ei ole mitte kuskil mujal ei tehta ju mingisugust laavast, keraamikat või iluasjakesi ikka me ise peame austama seda, mis meil on, kes teine siis tuleb, tunneb sellest rõõmu või, või kes teeb meie omapära? Linnad on võitja või üldse mitte linnad, kui mingi 1000 elanikuga paika võib nimetada linnaks. Kui võõrastama on nii suur, mis mahutab võib-olla 15 20 inimest ja isegi meie grupist tuli osa inimesed paigutada peredesse ja ja miks ma üldse tean natuke sellest nende elurežiimist lihtsalt sellepärast, et ühest perest paar päeva elasin Islandi kuduja välja Islandi kodu kaunis. Väga palju on lilli, väga puhas on kõik. Kõik on ratsionaalne, aga samal ajal samal ajal kaunis õhkub nihukest soojust, mis puutub suhtumises lastesse, kuidas lastel riietamisesse või laste toitmisest või maast madalast juba tekitanud see niisugune inimarmastus. Kas islandi kodul perel on ka omad kindlad traditsioonid süüakse koos või mitte? Püütakse seda nii palju teha ja kui võimalik, mina olin seal kui ainult kaks päeva, üks nendest oligi pühapäev ja siis pühapäeva hommikune niisugune, vähemalt selles peres oli külvad hommikusöök oli niisugune pere kogunemine ja ja noh, võib-olla Nad ei saanud ennast sel ajal nii väga vabalt tunda, sest noh, paratamatult võõras inimene ja, ja mitte nende keeleoskaja oli lauas, eks neil ei olnud nii hea olla. Aga tundus, et jah, niisugune ühtekuuluvuspaistis seal olevat küll. Kas Island on teie jaoks kauge võhilähedane paik? Ma arvan, et pigem lähedane, see on üks nendest maadest, kuhu ma tahaksin kindlasti jälle tagasi minna. See inimene on jah, niisugune on meie jaoks väga mõistetav ja, ja ta ta mõjub hästi südamerahuga sellele kiirelt selline stressi niuke muhedus on seal selline põhjamaine, heas mõttes. Missugune võiks olla see ühine joon, mis võiks ühendada kõiki Põhjala rahvaid kes elavad suhteliselt karmides tingimustes? Ma arvan, ikkagi töökus ja armastus oma kodu ja oma lootsevast. Mitte kusagil pole ma tundnud ennast nii ohutult kui siin, ütles Ronald Reagan Reykjaviki politseiülemale 1986. aasta tippkohtumise lõpul. Rahu ja turvatunne on kodu, armastuse märke. Vladimir Beekman on seda ka ise tundnud. Kui kauge või lähedane võib Island meile eestlastele olla? Ta on ühelt poolt kauge geograafiliselt keeleliselt ja teiselt poolt on ta lähedane, sest ka Island on väike maa ja väike rahvas, meestel hoopis väikesem. Aga kirjutatakse ja loetakse raamatuid seal vaat et rohkem kui meilgi veel. Ja sidemed on meil ka, kui me vaatame kalevipojas, tema reis laeval lennuk maailma otsa, siis seal võib üht-teist ju tabada või seletada niimoodi, et see võis olla kuidagi manatud laulikute silme ettekujutus mingist kaugest maast, mis on väga islandi taoline. Ja kui võtta teiselt poolt Islandist siiapoole vaadates ma olen vaadanud vanu Islandi kaart, aitäh kus meie Läänemeri käib nime all eis tratsaltchel ja see on ida idasoola Merinid otsetõlkes, aga see ei, stra on hea, kui esimene kord ürikutes, kus ma olen näinud sõna, mis, mis Eestit meenutab puht foneetiliselt. Nii et kes teab, kus ei ole nemad meid ristinud kunagi? Üldiselt see on ka meresõitja rahvas ja kalapüüdja rahvas ja visalt põllu lapigi hariv rahvas selles mõttes on nähtavasti Islanlasel. No ja me võime seda jõuga Laksnessi raamatutest tabada, et tema rahvuslikud karakterid on midagi, mis meile äärmiselt tuttav tundub. Tundub isegi, et, et see Põhja-Norra ja Island oma tingimustega on, on meile millegi poolest lihtsam ja arusaadavam kui võib-olla mõned edenenumad Skandinaaviamaad nagu Rootsi või seal Taani. Ma olen seal paar korda käinud onju ja viibinud inimestega kohtunud kahel korral Laksnessil külas käinud olnud president ringis Filmuga Totteri juures vestelnud temaga ja need erinevatel tasanditel. Kontaktid on alati kuidagi viinud väga kergesti vastastikusele mõistmisele. Nagu poole sõna pealt saadakse aru meie probleemidest, väikeste rahvaste probleemid tänapäeva maailmas sarnaselt sega ühendab neid? Muidugi neil on lihtsam, neil on ümberringi ookeana. Juttu oli praegu, et väga kerge on kontakti leida ja nad on teiste rahvaste suhtes arusaavamad mõistvamad. Aga sisemuselt, mis on ta on anda temperamentne, rahulik, on ta teist inimest kuulav või sunnib ennast ise kuulama. Islandlane on muidugi kõigepealt on ta põhja, Ma olen viikingite järeltulija, Island asustati ikkagi norra viikingite poolt omal ajal. Ju see viikingiveri on selline vastuoluline. Ühelt poolt on ta muidugi pealtnäha blond ja rahulik ja pikaldane pika toimega, nagu, nagu meiegi maamees on olnud. Aga teiselt poolt on temas ka seikleja sädet sees ja vot see lööb vahel välja eriti kui islandlane, nagu nad ise ütlevad, et ega nemad just klaasi põhja ei sülita. Ja kliima On neil kohutavalt rõske ja külm ja sellepärast tuleb vahelises soojenda, kui nad siis natukene soojendanud ja seltskondlikud on siis ega nad jah meile alla jää, ma kardan, et nad on eestlastest mõne mõnede kramentsivad. Võib-olla on seal süüdiga iiri mungad, kes sinna omal ajal ristiusku tõid, sest ka islandi rahvas, kuigi ta on ju piisavalt homogeenne, on säälgi segu võõrmõjusid küllalt palju, sest ta on ka ikkagi natuke natuke maailma risttuulte peal, mereteede peal ja surma Jaan sadab, võõrastesse suhtub islandlane. No nähtavasti sellepärast, et see on väikerahvastele eluliselt tähtis, mõistvalt mõista püüdes ja väga heatahtliku temas sellist suurt kinnisust ei ole märgata ja võib-olla ka sellepärast, et see rahvas on liiga väike, kui ta oleks väga endassesulgunud, siis ta oleks juba olevat olnud, oleks endasse hääbunud, ehk harjumus päälegi elada võõra ülemvõimu all, sest Island sai iseseisvaks alles pärast sõda, seni enne seda oli ta pikka aega taani krooni all ja, ja veel varem oli ta allus ta Norra kuningatele, nii et tegelikult nende iseseisvuse aeg on ka Tüüringi tõsi küll, ta on nüüd juba pidevalt kestnud ikkagi ligi pool sajandit ja see on, mida. Islandi kirjandus kui palju seal tuntakse meid, meie kirjanikke, meie kirjandust tuleb öelda, ega, ega meil palju vist Islandi kirjandust ei tunta. Välja arvatud muidugi see kuulus kirjanik ja randi legend. Laksnes muidugi on see, kes tegi Islandi tuntuks maailma Islandi kirjandust varem ei tuntud, ma ütlesin juba, et seal palju kirjanikke, nad ise teevad nalja, et neil on iga teine on kirjanik. Igal juhul on see kirjandus üsna suur mahuldasani võrreldes elanikkonnaga. Oleme tõlkinud sealt peale Laksnessi veel paaria autoritega episoodiliselt ja õieti see Islandi novellivalimik, mis meil olemas on, siiski õnneks see nüüd on kõige representatiivsete, Islandi kirjanduse esitaja eesti keeles ja tänu sellele me võime öelda, et me natuke siiski tunneme. Nad teavad jah, võib-olla rohkem meist kui, kui meie nende ajaloost ja just minu meelest tänu sellele, et kõigepealt nad on teraselt jälgivad maailma, neil on selleks veel rahu ja aega. Ja teiseks ka sellepärast, et muidugi Islandil on igas teises-kolmandas peres on keegi meresõitja olnud või praegu, kes on külastanud kõiki maailmasadamaid ja seal oli lihtsalt juhuslikult kohtumisi inimestega. Saaja. Ma olen laevaga Tallinnasse eeskätt siis, kui me sõitsime laevaga, käisime Leningradis, meie sõitsime Tallinnast mööda ja nemad teevad Eestimaad küll väga hästi. Aas on sealsele Esto Saltšer, idakaldal. Islandist otse itta, üle Atlandi on tema emamaa Norra. Vana saaga jutustab Olav röögressonist, kes oli Norra kuningas aastail 995 kuni 1000. Ta sõitis lapsepõlves emaga Novgorodi. Jäi teel eestlaste kätte vangi. Eestlased pidid kuus aastat kõrget lunaraha ootama, kuni Olavi onu Sigurd väikese kuningapoja vabaks ostis ja jälle Norrasse tagasi tõi. Aga üks legend räägib nendest, kes elavad sealsetes mägedes jõgede ja metsade keskel. Nad on karvased ja metsikud, vahel pisut kiuslikud, aga enamasti mõnusalt kavalad vembumehed. Meie tunneme neid piltide ja raamatute järgi, aga norralased ise ütlevad, et vahel öösiti tulevad trollid oma metsakodust ära inimeste juurde. Sest tegelikult on Norras elavad inimesed väga nende moodi. Esmapilgul karmivõitu, tegelikult kavalad ja sooja südamega. Kas jagab seda arvamist ka Jaak Kangilaski, kes pool aastat nende keskel elas? Minu meelest on norra kultuuris nii nagu Norra looduses on rohkem monumentaalseid kirgi, rohkem dramatismi rohkem kontrasti, et on ju eesti looduski võrreldes Norra loodusega palju leebem, mahedam meie iseloomuga, võib-olla kokku sobivam. Aga norra kultuuris on ka väga palju niisugust jõuliselt rõõmsameelset, kas või visuaalses kunstis on väga palju värvirõõmu, julgeid värvikasutusi, norra kunsti ja kirjanduse kõrgaeg oli seotud muidugi norra rahvuse vabanemisega, tema rahvusliku eneseteadvuse kujunemisega. Nii nagu eestlastel geniga Norras ärkamisaeg mis möödunud sajandi lõpul selle sajandi alguses nagu kõrgpunkti saavutas selle aja kujutavas kunstis ja kirjanduses on ka just need nimed, kes on Norra maailma kuulsaks teinud. No need on kirjanduses ju kõigile teada olevat. Kujutavas kunstis on muidugi esikohal Edwakuuck, aga terve rida teisi kunstnikke, kes ka sajandivahetuse Euroopa kultuuris tähtsa koha omavad ja kes ka meie kujuneva rahvuskultuuri esindajatele suurt mõju avaldasid. Saade alguses. Kui te nüüd ütlesite, et norra kunst midagi värvikirevam kui meile meile isegi selles mõttes natuke ootamatu ja harjumatu siis tänaval näiteks on ka tunda seda, kuidas ma ütleksin, niisugust ja ei joonud, ma pean silmas näiteks praeguse arhitektuuri sobitumist sellega, mis on olnud enne, sest see on ühtepidi, esimesel momendil tundub võõras aga tegelikult väga ilusti kokku sobitatud. No siin on tegemist kogu läänemaailmale omasele vabadustundele, mis on kõikides inimestes, käitumises kui ka nende ettevõtmisel vabadusega koos tuleb ka julgus, tuleb julgus käituda nii, nagu ise õigeks pead, tuleb julgus ka muuta ümbritsevat keskkonda, nii nagu õigeks peetakse annab oma ilme nii nende tänavapildile kui ka nende iseloomule. Ja üks asi veel, mis kuulub täiesti tänavapildi juurde, minu meelest vähemalt õhtutunnil ja ilmselt ja siis iseloomustab neid inimesi on see, et kui jalutada tänaval, siis kõikide nende kohvikute ees põlevad küünlad, see tähendab norralased paluvad külalisi enda juurde sisse astuda ja see on kuidagi niisugune väga ilusa soe komme. Jah, see on tavaline ka siis, kui kuskil kodus oma majas külalisi oodatakse, ka siis süüdatakse tuled seal ukseesisel. Aga eks see on üks osa sellest vabadusest ja sellega kaasnevast niisugusest lahkusest ja loomulikkusest, mis minu meelest teeb ka norralasi vähemalt mulle kõige sümpaatsemad kõigi põhjamaa rahvaste hulgas, tähendab nendel on see vabadus ja sõbralikkus, ühendatud Aniseks, lihtsuse ja maalähedusega, neis puudub täiesti niisugune aristokraat Naatlik kõrkus, mida me võib-olla mõnikord mõne muu Euroopa rahva juures täheldame. Nad on ikkagi ju nii nagu meiegi talupoegade lapsed või lapselapsed ja see niisugune lihtsa kohelisus, kuid samal ajal siiras ja loomulik vaba inimese tunne on nendele kõige omasem. See vaba inimese tunne ehk ongi tõesti see, mis meid praegu veel norralastest kõige enam eristab. Sest siiski tundub ka nii, et meil kui põhjarahvastel ikkagi on palju ühist ja mind näiteks väga hämmastas see, kui ma Oslos astusin sisse ühte meenekauplusse. Kõigepealt hakkasid silma muidugi need vahvad ja suured trollid, siis tulid need tuntud ja teatud Norra imekaunites kirjades kampsunid. Ja siis ma nägin äkki käpikuid ja mul oli täiesti niisugune tunne, nagu ma oleksin sattunud. Kaupresse kahtlemata on Põhjamaade rahvaste kogu etnograafiline kultuur väga lähedane ornamendi motiivid on kohati väga sarnased ja see sarnasus on täiesti loomulikuna. Pika ajaloo vältel on meie saatus tihti olnud ju väga lähedane eluviisid, lähedased, mõtteviisid, lähedased, kuid muidugi see viimane osa meie ajaloost on meid paraku lahutanud nendest tublisti. Ja ainult sedamööda, kuidas meie oma lähimineviku koormast vabaneme võime ka täie kindlusega ennast põhjarahvaste hulka kuuluvaks lugeda. Me tahame Jenna astuda Põhjala teel koos teistega. Meile on appi tulnud eesti-norra selts ja tema väiksem õde, norra eesti selts. Viimase juhtimise on oma peale võtnud proua Tiiu Andersson. Norras elav eestlanna. Norras on eestlasi väga vähe, meil pole ju kõike teada, aga me kujutame ette, et neid on alla 50 igal juhul. Ja meil on eesti selts ja nende liikmeid on eestlasi seal ainult 29. Või siis on enamasti segaabielus, inimesed. Vanus varieerub. On niisuguseid, kes on tulnud Kanadast siia abiellunud norrakatega, mõningate perekonnad on tulnud Saksamaalt peale sõda otse siia. Kuna Norra oli ise sõja, siis ei ole siia suurel hulgal põgenikke tulnud. Mõningad nagu meie ise oleme tulnud, abikaasa on ka eestlane. Me oleme Stockholmi inimesed, meie lastena põgenesime Eestis ja siis oleme üles kasvanud Stockholmis ja tulin 15 aastat tagasi siia meie kaks suurt ettevõtet aastas. Ja see on Eesti vabariigi aastapäeval 24. paaril. Ja siis on meie oma seltsi aastapäev oktoobri alguses koos aastakoosolekuga, kus me siis tuleme, kui ja oleme kaks päeva koos kuskil hotellis ja samaaegselt peame ka pidu ja laulame, nagu eestlased alati teevad. Seltsi märk. Ent on veel teisigi ühendusi, kes ka endas eesti meelt kanda ja toeks olla tahavad. Algus 84. aastal, kui ma ei eksi, see on eesti-norra kultuuriselts, kultuuri juhik tüürib, pealegi on üks nädal lektor, kes on Helsingi, tema oli üks nendest algatajatest ja, ja tema kaudu siis on olnud siin rahvatantsijaid ja kirjandust ja tema ise tõlkija ja ja just nädal enne, kui meie oma seltsi asutasime, siis olid ju Kross ja Unt ja luik olid ju kõik siin. Ja siin oli üks raamatunäitus, siis see oli tema tehtud ja siis on veel üks organisatsioon ja see on ainult aasta vana mõrra eesti ühik. See on siis rohkem niisugune, kes tahab Eestiga ühendust pidada selles mõttes, et aidata aidata ökonoomselt aidata, ütleme tudengeid siia tulla ja väljavahetus välja õpetada inimesi ja niimoodi ja nüüd on norra riik annud raha Balti riikidele, see sündis alles eelmine kuu. Nii et nüüd on natuke, kui midagi konkreetset tehakse, siis on võimalik seda tasuda 12 meie väiksel seltsid, meil ei ole neid summasid, mille ees me midagi saaksime teha, me oleme ainult oma liikmemaksuga ja seal ainult mõni 1000 krooni kuus, mis meil kokku tuleb, sellega. Peamine siin elus pole kindlasti raha. Hoopis olulisem on teadmine, et uuel põhjala teel on keegi. Kes sulle on toeks? Mäletate, kuidas mõtiskles väike muumitroll. Idakaares hakkas taevas juba päikesetõusu ootel selginema. Päike oli valmis tulema. Mõne minuti pärast on lõpp ning kõik võib uuesti otsast alata. See oli uus värav, uskumatusse tollesse suurde võimalikku. Oli uus päev, mille jooksul võib juhtuda kõike. Kui sul endal ainult midagi selle vastu pole, et see juhtuks. Uuel päeval läheme üle vanade skandinaavia mägede järgmise Põhjala rahva juurde. Kui teil midagi selle vastu ei ole, mõtleb muumitroll.