Margus Saare jutusaade Saade tere, head vikerraadio kuulajad. Pühapäevasel jutu saatel on nüüd eetriaeg ja tänase 19. märtsi külaline on tänane sünnipäevalaps Rahvusooper Estonia balleti kunstiline juht ja lavastaja Tiit Härm. Tervist, tere päevast. Palju õnne nõndaks. Palju õnne. Reedel saadud Harjumaa teatripreemia eest. Suur tänu, Teil on suur tähelepanu ja aitäh teile. Laupäeval oli Estonias ka meeledaam ja teatripreemia tuli ka Camelia daami loomise ja lavastamise eest ja rahvusooperi balletitrupi ja repertuaari arendamise eest. Aga kas te olete ka meeletaromi esitusega ise rahul? Momendil veel mitte ja ma usun, et iga teos ikka küpseb ja ta vajab aega, ta vajab sissemängimist, ta vajab näitlejat nagu öelda maksimumi saavutamist, aga põhimõtteliselt ja just eriti selle koostööga härra Eldur Venteriga. Ja see kavandatud idee nagu leidis rahuldava igati jaoks resultaadi ja muidugi listi muusikat. Kas on nii, et te käite tõesti iga enda lavastatud etendust vaatamas saalist ka? No praktiliselt ma olen see viis aastat olnud 99 protsenti vist etendustel saalis, kui ma just ei ole välismaal tööülesande üle sajandil. See on ääretult vajalik, sellepärast juhtidest trupi teda jälgida, tema loomingulisi samme fikseerida, näha seda, mis on veidi õnnestunud või mis vajab kohest kohendamist. Ja see reageering ja see otsene kontakt tantsijatega ja vahetu kontakt on muidugi ääretult vajalik ja ma usun sellest palju kasu. Kas teete märkused kohe pärast etendust või järgmisel päeval? Eelkõige õnnitleme tantsijaid, kes saavad selle toreda vastuvõtu osaliseks, nagu viimased aastad on, aga muidugi sisulised asjad me lahendame saalis ja eelkõige. Me kohtume muidugi tantsijatega laval vahetult peale etendust, aga sellele järgneb ka väikene, nagu öelda, koosolemine juba repediitoritega nendega, kes tegelikult seda viimistlust ja seda igapäevaselt teevad. No teie elu on olnud uhke ja publikurohke ja särav, lugesin, et te kavatsete elada sajaaastaseks ja ei mõtle eriti vanusele ja, ja sünnipäevale. Ometi toob see vananemine ju kaasa selliseid füüsilisi muutusi ja ükskord tuleb balletiartistil lavalt lahkuda. Vanus ikka on olnud teile kunagi probleem. Noh, ei ole, ma olen selle asja endale kohe päris lapsepõlvest selgeks teinud, mida endas peidab siis ballett ja tema üks eripära ongi see, et see ei ole elukutse terveks eluks. Ja selle balleti eripärale paneb siis see vanusepiir vaieldamatult piiri ühel päeval ja nagu me oleme, nagu ma ütlen naljatades, et parim enne kahtekümmend lava-aastat. Ja see tähendab seda, et, et siin see on nagu loodusseadus siin ei ole erandeid. Ja käib meie kõigi kohta ja me teame seda. Ja loomulikult oleneb paljude inimeste juba individuaalsest mõttekäigust, et kas milleks ennast ette valmistada või jätkata selsamal teel juba siis on süleenda kogemusi või siis selle kultuuri või kunstivaldkonnaga edasi tegeleda, nii et see on meile teada ja ja elukutse on muidugi nii ränkrasket, lihtsalt ütleme selle veerandsajandi jooksul, mille jooksul ta siis tegeleb selle kava, me alustame kümneaastased 90 aastaselt siis lihtsalt sa võid ju tahta, sa võid ju mõelda, Sul võib olla entusiasmi, sa mõtled, et sa treenid nüüd võib-olla veel rohkem, aga tegelikult teening ju enam ei ole kasu, vaid ta kulutab sind. Ja see on lihtsalt loodusseadus, nii et me seda teame, vähemalt usanud meist teab seda ja, ja, ja meil ei ole kunagi probleeme olnud ja seda ei ole ka üle maailma. Maailmas on see asi juba läinud. Nii et loetakse 17 aastat. Tegevtantsijana on juba piir. Meie oleme harjunud 20 aasta. Mis see siis on, mis, mis kõige rohkem nagu kuluks, läheb liigestele või lihastes pole enam jõuna, vaadake esimest armastust ei saa muidugi neljakümneselt mängida. Ei, ei saab kõike, saab tantsida, saab ka, aga võib-olla vaadata ei saa. Kui huumoriga, et küsimus on muidugi see, et lihtsalt keha väsib. Ja see on, see on loodusseadus, ükskõik kuidas me ei taha. Me võime olla vormis midagi, ka keha enam ei ole selleks suuteline, milleks ta tegelikult on häälestatud harmoniseeritud juba aastakümnete jooksul, see on puhas loodusseadusi võtta kui paratamatust. Te ise olete lõpetanud nii-öelda päeva pealt. Jah, mina lõpetasin 90. aastal ja ma vist tulin Filipiinide kastrullilt turmeelt ja, ja ma tundsin tõesti, et mul oli rida etenduse järjest nagu ma nagu ei mõtle, etendus ma mõtlen, seiskus ära teha. Aga minu kriteerium Seitsmeste kriteeriumite järgi see oli see piir, et ma tõesti päevapealt lõpetasin. Aga mul oli ka muidugi sel momendil juba väga aktiivselt töös, ma lavastasin esimest korda Prokofjevi Romeot ja Juliat ja loomulikult nii mõtte käigud ja kõik olid juba seotud, ühesõnaga hoopis teise elukutsega ja, ja, ja mul ei olnud see kusjuures ma seesmiselt tahan veel öelda, et loomulikult olin ma selleks valmistuma juba paar aastat ennem seda, aga lihtsalt ma ilmselt ahvatlus veel tuurist ja vorm oli väga hea ja, ja aga aga see tunnetus lihtsalt, et enam ei ole, see, aga see on, oleneb muidugi individuaalselt inimese. Just jaa, jaa, muidugi on suur asi väärikalt lõpetada. Missugused on need kehalised eeldused, mis ühel balletiartistil peavad olema, kuigi need lapsed viiakse katsetele kooli, eksju, siis praagitakse suuruse kohe välja, aga kas need pikad jalad või tugevad käe või mis asjad need siis on, mis, mis teevad ühe balletiartisti kohe? Kogenud silm kohe ütleb, temast võib midagi tulla. No vaevalt, et need kohe, eks me kõigest loodame midagi tulla, no eelkõige jah, loomulikult. Aga vast kõige elementaarsem on see proportsioon keha käte, jalgade vahel, ütleme lastus, paindlikkus, labajalasirutuse aste, aga see, paljud on kõik välja töötav, tähtis on ikka, see oleks loomulik areng ja ei oleks mingisuguseid defekte või mis võivad tõesti tulla tulevikus raskusest, aga kõik on välja töötatud. Kui palju oleneb balletiartisti esituses sellest kui palju ta teeb tööd oma jalgadega ja kui palju ta peast läbi lasknud. No vaadake, peas peab kõik läbi laskma, jalg ja keha, see tegelikult on ainult üks instrument. Et see ei ole lõppeesmärk. Lõppeesmärk on ikka see, et läbi oma selle harmoniseeritud täiuslikkuseni viidud kehaga tegelikult jõuda selleni, et avada hingeseisund laval. Nii et, et. See töö on, noh kui me võtame nüüd meie elukutsest, me alustame üheksa aastased, see on meeletu 10 aastat praktilist treeningut, et olla, et sul oleks üldse õigus kõigil luba tulla kuskile lavale professionaalsele lavale ja, ja see on juba ühesõnaga suurtehase põhiinstrument on juba selleks valmistab ja siis algab töö eelkõige juba loominguline töö mis on siis juba aastakümneid pikk või kuidas kellelegi. Aga loomulikult nii muusikalise kui, kui ütleme, ideede ja dramaturgi, selle omistamine endast läbi laskmisel on väga suur ja pidev protsess üldse. Ballett on väga keeruline asi. Kas see õigel balletiartistil on need, kuidas ülesvõtteid ja sammud nii selged, et ta põhimõtteliselt lavale ei pea väga palju mõtlema, mitu sammu masina, lava ääreni saan üldse teha vaid, et ta nagu tegutseb unenäos. No kindlasti mitte unenäos, aga küsimus on puht professionaalsuse asi on selles, et, et ütleme tänapäeva koreograafiliselt partituurid etendustele nõnda keerukad, et see on nagu autopiloodist töötama. Tähendab, see on siiski juba juba see staadium, see viimistluse staadion, kus enam ei mõelda, kas siin on kaks ees, ei ole võimalik see selles kohe trauma järgi, sellepärast et see on, seni on niisugused mikrosekundit, mis, mis toimub, ütleme, ühe kehaasendi trajektooris või, või seda, see, see ei ole võimalik, see kõik kõik omistatakse just nimelt selles pikaajalises raskes töös ära. Niiet et ma ei ütleks, et tantsi, mõtleb, et ma ei, ma ei usu üldse, et keegi mõtleb, et kas siin on see käsi või see jalg, seda ei ole võimalik, lihtsalt partituurid on nii keerulised, tuleb automaat, see tuleb automaatselt, see on siiski siiski juba omistatud, nüüd on vajadus lihtsalt endale nagu öeldud, täieliku pühendumisega ja alluvusega, sellele ideele või sellele muusikale või sellele seisundile. Sa oled ja teed juba siis nagu öelda, see, mis sa oled sellest partituuris omistanud, aga otseselt niisugust noh, nagu öelda sammustiku õppimas või Lätitamist seda laval kunagi ei toimu. Mõnes mõttes nagu siis kuidas öeldakse nagu kaifis või unenäos on tantsimine ikkagi selles mõttes, et sa oled ära unustanud oma need detailid, et sa nüüd nagu oledki siis mingisugusesse seisundisse. Nojah, eks ma ütlesingi, et see ideaalis on see, kus sa pead unustama oma keha alluma just selle seisundi väljatoomisele, aga loomulikult on siin ka töötab see pidev kontroll seal alateadvuses ja see on, see on väga täpne, nii et mida meisterliku tantsija, seda, seda peenemalt on see süsteem välja töötada. Te olete öelnud kunagi, et teadsite juba viieaastasena tahete saada balletiartistiks. Raudki nii, kuidas üks viieaastane poiss teab, mis teda ees ootab või mis, mis oli see balletielamus, mis viis teid sellele mõttele vaatasite televiisorist või ema, viis televiisorid vahe? Seejuures või, või käisite teatris või kust te teadsite, et selline asi olemas on? Jah, teatris ma käisin tõesti kolmeaastaselt alates, mu isa töötas teatris ja ta oli tehniline töötaja, ta töötas dekoratsioonide ja ja see oli just nagu öelda peale sõja periood, aeg Estonias iso ja noh, kõik, kus seda last ikka pannakse, siis ma istusin esimese rõduastmete peal ja ma kuule, mul on ka puuduselt antud väga hea visuaalne mälu. Siis ma võin teile praegu rääkida 50. aasta alguses kõiki lavastusi, peaaegu täpselt stseenide kaupa, kõik meie kuulsused Karl otsadest ja hilisematest superlauljatest tähendab nende tegevust, siis ma vaatasin nii balleti kooperida neli nunn mäletada selliseid asju. Jah, ja see on seotud Eesti võib olla visuaalse mäluga, ma võib-olla ei oska nüüd öelda seda, seda materjali kõike, mida, aga mis seal toimus, kuhu mindi, mis tehti, see on jäädvustanud väga ja loomulikult oli ka balletietendused ja ja nendest on mul suur mälestusi. Et on neid osatäitjaid alates Artur koidust ja äike juhasust ja ja väga selgelt nende ilmet jälle seda, see on imelik mõelda, aga nii see on, nii et siit ilmselt tuli see impulsi ja ilmselt see, et noh, mis on individuaalne, igal lapsel. Ja sel ajal valves seal pika perioodi näiteks Hiiumaal vanaema juures, siis siis ma kogu aeg kahe pliiatsiga muudkui dirigeerisid väiks raadios ja ma olin jumala veendunud, et ennem kui ma veel teadsin, ma mõtlesin, et ka need rahad siis on väike orkestri, et ma saan seda siis nii et siit ka siis see teine elukutse, mis mul oli oli, oli, et ma pean saama dirigent. Ja kolmas oli veel ka saada tuledele. Kindlasti seotud väga-väga elukohaga, ma elasin Kivimäel ja Hiiu ja Kivi või vahel on üks tuletõrjetreeningu plats. No mida siis veel võis põnevam olla, kui näha neid treeninguid ja neid katustele ja vanadele ronimise. Ja loomulikult me siis õega seda ka siis, nagu öelda, kordasime oma koduõues ja see, see soov, aga ilmselt just seesama osavus või nagu öelda teatud vihje juba siin sellele kehaplastika kasutamiseks või vajadusele kasutada. Et see oli üks tõuke impuls nendele asjadele, nii et minuga ei ole probleeme olnud ja vanemateni ma seda teadvustasin. Et see soov mul väga on, aga kui siis asi õudus nagu öelda juba, et mu pealekäimine on nii suur, siis selgus, et seda, neid koole on väga vähe või olnud kaugel ja sel ajal oli küllaltki keeruline kivimelt iga päev linnas käia, aga noh, ikka ma taotlesin oma nagu ma olen ikka elus ikka püüdnud taotleda seda, mis vaja. Ja, ja ma sattusin ka siis oli Aia tänaval pioneerid see maja või pioneeride palee ja seal oli tantsuring. Kahjuks, ma olin küll see õnnetu pois selles mõttes, et ma olin 46 tüdrukut oli temani alati üksi ja lehte Heino tüdrukud alati hiljaks on vaja, riietusruum oli üksi, mina oma väikse ohvrikese valgete sokkidega, siis seisin seal ukse taga, kuni viimane neiusi silmuse tundi sai, aga sealt ma sain noh, väga palju kasu ja, ja seal Tšernjovskaja nimeline proua oli seal selle kooli omad, need olid vanad vanad veel. Eesti-aegset siin oli väga palju plastilisi stuudios balletistuudios enne sõda ja stuudioteni need õppejõud veel andsid kanisustes ja kes siis nagu öelda neid ringe ja see huvi oli väga suur ja pärast ka poiste osakaal kasvas seal. Ja siis tuli balletikooli astumise aeg, aga siis selle, et, et ma ei olnud nõus kohe kolmandasse klassi seks Adma ekstunud, mis oli sellel kooli direktor, ütles, et noh, me, meil ei ole vastuvõttu sel aastal. Te olete nii juba küpsete kuskil tegelenud, siis ta sai teada, et ma olen balletiga juba nagu kokkupuudet omanud. Aga ma ütlesin, et ei, et seda, seda asja nad on ikka päris algust õppis ja ma ei läinud nii, et ma jäin nagu öelda. Ma veel kord ja, ja siis see algas. Tüdherme unistus kunagi saada tuletõrjujaks, see on hoopis midagi muud, kui saada meheks sukkpükstes. Kas see on teid kuidagi ebameeldivasse situatsiooniga pannud, et see pole nagu päris päris meeste töö tantsida laval kratsiliste liigutustega? Ei ole ka mitte kunagi ja ma ei ole isegi sellest mõelnud ja on ta seal sukkpükse püksi tekkis, ütleme, tõid koome nimetame trikood tekkisid ju alles kuskil kolmekümnendatel aastatel, kui nii žinski esimest korda ja see oli suur šokk publikule, ennem olid niuksed suured püksid peal ja, ja saapad jalas või või niisugused kitsenahast saapad ja aga puhtalt, aga mina olen lähtunud selle balletikunstnikuna, ballett on üldse plassiliste kujundite süsteem, siis, mis tähtsust on sellel riidel või seal noh, ta võib aidata mind teatud konkreetse süzee puhul, et ma olen seotud või olustikuga või tegelaskujuga, et mul on vajadus sellise kostüümi järele, aga, aga tegelikult mind huvitab ju see, mida on suuteline inimkeha väljendama. Tigarjäär teil algas ilmselt seal 1967.-st aastast. Kas oli nii, et 21 aastasena saite Moskva koreograafia ansambli noor ballett solistiks ja seal olid need kõige suuremad aplausid, mis elus seniajani olnud olid. Minu tantsijaga üldsealhulgas Mariinski teatris, kuna ma õppisin vene tantsuakadeemiasse Peterburis ja, ja ma võtsin osa, kuna ma olin noh, ilmselt üks andekamaid õpilasi ja meie kursust enamus kolm, neli olime pidevalt seos õppepraktikal, nagu tänapäeval öeldakse, aga me olime lihtsalt hõivatud etendustes. Meil olid partiid, tegime kaasa etenduses kuni suurte, suuremate, juba esinemiste nimel, ema tegelikult lõpetasin 66. aastal ja ennem kui ma veel olin Estonias solistiks võetud. Sel suvel tantsisin Tiiu Randviirpuu, vist kui ma ei eksi, oli see Armeenias ja Gruusias peaasi, Luikede järve salongis, vaata siis ma ei olnud veel ühtegi päeva nii-öelda tööraamatuga veel töölegi kuskile võetud. Ja peale seda siis tuli see niisugune tol ajal Nõukogude liidus selline muutused otsustati teha, noh nagu te teate, ideoloogiline relv oli ballett ja ja, ja, ja kõik soodustused ja tema arenguks ja tema nagu öelda heaks käekäiguks oli tehtud. Otsustati teha selline Kompanii selline trupp, noor ballett siis Moskvas ja siis selle kaudu ühesõnaga tutvustada maailmale siis, et noh, kuna me olime nagu öelda eespool tervet planeeti, nagu selle laul käis siis oli ka vähe tutvustada kaasaegset koreograafiat, ütleme öelda uuemat, mitte ainult ütleme selle klassikalise tantsupärandit, mis on selle eelmisest sajandist jäänud ja mida te väga hästi tehti. Ja selleks siis mobiliseeriti suured jõud eesotsas siis Igromoisheviga ja kes siis kutsus läbivaatusele ja seal midagi paar nädalat kestsid, see, see oli üle liidu niisugune valik ja lõpuks moodustasin sinna esitantsijaks ja kutsus mind sinna, muuseas, muisi sai sel aastal 100 aastat vanaks. Algaski see minul üks vana balletisõber ütles, kui ta kuulis, et ma saan siit härmingu kokku. Elita Erki Tiit Härm olid need, kes siis, kui näiteks Eesti esindada kuskil siis kuskil kongresside kontserdil, siis esiteks oli Georg Ots ja teiseks on Tiit Härm Eli Terkina alpinjoni ata-ata. Nojah, aga see oli jah, juba juba hilisemas hilisem periood oli seal ei olnud super super esitus, et inimesed räägivad senimaani sellest. Noh, eks midagi on ära tehtud muidugi. Aga ma just ütleks selle esimese selle perioodi kohta. Tähendab, mul oli tõesti õnn, ütleme kunstnikuna tagasi vaadates, et ma ühest küljest seal veneakadeemias see oli ju 60. 50.-te lõpp aastat, kui mina õppisin ja seal veel töötasid need ühesõnaga see põlvkond, kes oli oma maailmavaatelt veidi teine, kõik enne revolutsiooni sündinud ja õngevenelane leiu nii-öelda ja just nimelt ja, ja nende tähelepanuväärse töö kokkupuudete tõttu loomulikult ma sain seda, mida, mida lihtsalt tahaks soovida kõigile. Aga see on parandanud seda kõike ei saa enam. Aga seesama kokkupuude läbi Moskva, aga nüüd selle noore balletiga see, et olid ka noored korrograhvid siin naeratate minu jaoks muidugi erakordne isiksus, kes me mängis ka minu loome nagu kujunemisele teel rolli on võib-olla kas jänkule chowski, tema oli koreograaf, kes oli tegelikult noh, sama põlvkonna nagu George balansi balanssi, vaatse, tema emigreerus, showski jäine, mõlemad nad olid nagu öeldes siis juba Nõukogude algusaastal põlu all ja aga siis tema saatus oli selline, aga minul õnnestus see üliandekas inimene ja ka temaga enne tema lahkumist nagu öelda, teha päris mitu originaalteost lavastatud, tema lavastatud. Ja just see koostöö ja just see impulsse inimesena kunstnikuna, mida ta suutis anda meile noortele, sel fantastiline rääkimata muidugi ütleme sedasama massiivi enda isiksus tähendab lihtsalt isiksusega kokkupuude on mind kõige rohkem rikastanud. Millal te olete olnud kõige õnnelikum pärast, missuguseid esinemisi? Oi jumal, kui nüüd, esimestest esinemistest rääkides, ma arvan, neid on üle 2000 ja iga etendus on, meil on, ma olen väga pühendunud inimene ja, ja ja nagu ma ütlen, et minu jaoks ei ole tähtsalt kunagi, kui palju on mul on ka mitmekümnetuhandelise auditooriumis või on seal tõesti kolm inimest, kui nagu ei, ei, ei tohi, ei saudi üks kunstnik endale teha, aga välja tuua, et see on parim, ennem ütleksin üks turnee raskemalt kui teine, aga mis, mis nüüd parim on, parimaid hetki on raske kindlasti nagu öelda, eraldi välja tuua. Aga kindlasti see rõõm laval, et mul on olnud võimalusi olla peaaegu 100. riigis ja tantsida 100. riigis ja esineda nii kuningatele kui, kui kõikvõimalikel, nagu öelda demokraatlikel platsidel. See on andnud selle niisuguse tohutu elamuse ja niisuguse kindluse rikkuse ei oska öelda, aga eraldi välja tuua on raske, selleks on kindlasti kunstis nagu ikka on, on. Ühe kõnest on oma tööd ja paremini läinud asjad. Ja siin on muidugi mul neid nimetada päris palju, kui ma hakkaks üle lugema. Aga kas on ka tähtis, et, et missuguse ooperimaja lava seal? Kellelegi vaim nii-öelda vaatab teid seal kõige raskem. Esineda kodupublikule, nii imelik kui see ei olnud, on ja see on jah, vist see on, see on vist ka see, et tekib mingisugune eriline vastutus heliline tundmus, kas siin sellest teatakse ja lihtsalt nagu iga kunstnik, ta peab igal õhtul ennast teostama, ta peab tõestama, et ma olen täna see, ma olen tari ja kuna kodupublik teab sust rohkem, siis juba see võtab ja seda ütlevad kõik artistid, üks riik, kus ei ole kodu, see on see kõige armsam ja see kõige rask. Mis olid, ärme arvata, kas te olete kuulsusejanuga endale liigoga teinud või selles mõttes, et kas lavamelu on teile pähe ka kunagi löönud nooruses niukseid asju juhtunud. Et oma vitsad pärast peksnud on olnud Raske öelda, ma, eks me kõik ole edevad, aga, aga ma ei ole nagu seda ütleme, inimesed, ma ei ole kunagi varem niisugust avalikku tähelepanu. Aga kunstnikuna kindlasti ja see auahnus on igale kontserdile lausa vajalik, ilma selleta ei olegi võimalus nagu olla parim. Aga ma ei usu, mul on võib-olla õnnelik ei olnud, et mul on tõesti kunstniku tegevuses, ma ei ole pidanud võitlema. Võib-olla kuskil perioodis algperioodiliselt mind sõjaväkke võetakse ja, ja, ja aga tegelikult nad on kõik mööda läinud ja ma tean, kui palju ränki üleelamisi on kolleegid üle elanud. Te teate, kui raske oli sel ajal ka välja saada ja kuidas meid lennujaamas, sulle vahetult ka 20 minutit enne selle passikontrolli üldse pass näpu vahele Talle anti ja ja kui siis kellelegi seda ei antud, siis võime ette kujutada, mida see tähendas ühele või teisele kunstnikule. Aga mul on õnneks läinud need asjad kõik nagu mööda ja, ja mul on olnud tohutuid võimalusi ennast teostada laval ja see on minu õnn olnud. Mingil hetkel ta nagu kadusite Eestist ära, eks ju. Magan. Käisite. Kuulsin Estoniast novembri lõpus 91. Ja 92. Jaanuarist ma töötasin juba Itaalias, nii et läks kuu aega aega mu nagu öelda elu- ja töökoha vahetuseks. Ja siis juba ma olin alguses Arina tiga Roomas kuulsas kompaniis ja kohe juba augustist oli mul leping. Ja ma seal kokku selle 10 ajajooks aasta jooksul, kui hüppa 2001 tulin tagasi Eestisse. Siis ma olin seal vist pideva lepinguga, ma olin seitse ja pool aastat ja siis vahepeal ma olin ära kani Rooma ooperis. San Carlo teatris, Napolis, vahepeal olin Inglismaal inglise rahvusballetiga töötasin ja Müncheni ja siis Müncheni suures ooperis Baieri nii sõnul peale ja siis maalin tegelesin lavastustega, mul tuli välja ka seesama ruumi tuli Sloveenias välja bordoos-Prantsusmaal Grand teatrisse bordooja, nad valmistusin Naritega milleeniumi tuuriks Ameerikas, sama Moromio läks seal midagi vist oli peaaegu 50 860 korda, nii et tulen New Yorgist Los Angelese, nii et no see periood oli kõik väga tihe, aga põhitöö oli mul, las ka siia, see on eraldi periood mu elus nüüd. Kuna ma 92. aastal ma siis olin noh, ametliku nimetusega metallide palee professuur, noh siis ballettmeister ja esimene ballettmeister ja, ja. Õppejõud või, või noh, ma ei tea, kuidas on Eestis siin, räägime isegi tea. Ballettmeistri. Noh, need asjad olid mulle ka endale väga loomulikult sellepärast alustades sellest, et ma esimesed kaks aastat õpetasin laske algkoolis olin ka õppejõuks paralleelselt siis teatri käia ja ma võin päris uhke olla, et mu õpilane näiteks praegu on siiski maailma juhtiv tantsija Roberta Polle. Jaa, jaa. 13 lõpetades on praegu üks random päras ja teised kaks priimabaleriin nad laskalast, nii et küllaltki edukas periood mulle väga-väga kasulik. Ma toonitaksin võib-olla sellest perioodist just seda kokkupuudet noh, maailma või eelmise sajandi suurte koreograafidega ja nende töödega, et mul oli võimalik neid Assisteerida neid välja tuua. Siin noh. Ütleme veel, oli, riivi lavastustega, puutusin kokku Friedrich Ashtoni lavastame miljoni lavastusega, assisteeriksin Roland tiin lavastust, nii et lavastusi siin tutvusin unika reaalsuse mehega, tron Battler, kes on Ameerika korra, kas need on muidugi juba surnud. Viimane lavastus, mis ta üldse tegigi õide teisele avas, mis ta oli lavastanud selli, Carolorfi karmi, nagu rannajaga tuli karmine. Selle tegin just siis esimesel, 92. aastal see oli mulle täiesti nagu leheküljel pööramine. Ja selliste unikaalsete loomeisiksuste kokkupuutel, noh see sellest sellest peaks kunagi vist isegi endale mingisuguse jälje maha kirjutama. Te olete olnud, ma ei tea pikemat lühemat aega oma elu jooksul olnud, eks ju, siis Venemaal, Rootsis, Itaalias, Saksamaal, Suurbritannias, kus, kus on teie nagu see kodupaik või pelgupaik neil aegadel olnud? Ja ikka ikka kodu ja, ja tahaks väga olla Hiiumaal, mul on emapoolsed. Sünnikoht on Hiiumaal ja ma olen seotud kogu oma elu olnud Hiiumaaga ja nüüd on mul ka mu maja seal, aga, aga ma lihtsalt ei jõua sinna või õigemini ma Itaalias siiski jõudsin, ma olin alati uuel aastal ühel päeval oma majas Hiiumaalt, lendasin järgmisel esimesel või teisel Google tagasi Milase. Nii et, aga siin need elu on siin veel keerulisem, nii et ei jõua enam. Aga kodu on kindlasti siin. Te olete ju kuulus filminäitleja ka, aga see oli rohkem niisugune kapriis või hukkunud alpinisti hotell ja mõned filmid veel. Seal oleks olnud järsku äge edu või kas ei tundnud nii ahvatlev? Jah, vaadake kino, aga mul on eriline suhe, tähendab kinos asi oli selles, et ma tegin, võtsin osa väga paljudest balletti, filmidest tegemist, seda tehti siis Peterburis või Moskvas ja, ja nad olid edukad. Kahjuks mul ei ole ühtegi säilinud ja ei kujuta ette, kas nad arhiivi sky on. Seal me slaidis inimene päikse järgi oli väga huvitav. Fransisco theremini oli üks ja peale selle siis, kui kroonoviga sai alpinisti hotellist, noh, see oli väga tore, huvitav vaheldus. Siis tuli ja osa veel sädeleva maailmas. Ja siis sees, kui kuulus Anna pavlova Emil Tjanovilmis seal madest inimene ühte Anna pavlova partnerit valida. Ja see oli muidugi ääretult tore ja sümpaatne, et ma sain seal kuni Martin Scorsese koos mängida ja, ja poksiga ja eks me olime New Yorgis kaua viinud, mis siin ja seal. Aga ma pean ütlema, et, Ma võib-olla teistsugune eriline selles mõttes inimene, et ma, ma ei, ma ei taha ennast kindlustada kunagi. Ja kui ma alles näiteks kas sealsamas paramondi seal kompanii poolt kutsutud New Yorgis filmimisel mul selle kuu aja jooksul kolm Euroopa esinemist ja ma lendasin ja see tähendab seda, et ma öösel kell neli tõusin yles hotellis Tim treeningud, siis mul on kahe päeva pärast Saksamaal etendus Saksamaal tagasi, vaat vaadake, see killustas mind. Aga minu jaoks on tähtsam öeldes palet ja see pole plastiline moel. Aga, aga kino oli noh, lihtsalt kerge vaheldus, aga muidugi pakkumisi oli meeletult palju, aga no ma ei usu, tähendaks seda, et ma ei ole nendele allunud, noh, nendele kutsetele ja nii edasi meelitati igas igas mõttes, aga huvitav oleks olnud see kindlasti puht kui näitlejatööna. Jutusaate külaline on täna Estonia balletijuht. Tiit Öelge Tiit kui tuleb üks noh, kuidas öelda, paleti austajaskond on ikkagi Eestis spetsiifiliselt kitsas või väikesearvuline, eks ju, et nagu justkui väljavalitutele vaatamiseks kuidas panna inimesi balletti mõistma, mis on see, mis võiks teda. Seal on eelkõige me loodame, et ta leiab, ta saab elamuse. Vaata, inimene tulebki teatrisse eksam, elamuse kas ta on seal ennem käinud, selge see, et balletikunsti loetakse tihti elitaarses, noh, ütleme selles mõttes, et ta nõuab teatud mingisugust arenenud, ütleme, kunstimaitset või mingil määral eelteadmisi või vähemalt meelestatus. Aga, aga Ma usun, et see ei ole takistuseks ka tulla esimest korda ja see on siiski küsimus. Millega näiteks meie tegeleme oma praegu, tööorgan, saime neli aastat tagasi, käivitasime projekti balleti vahel, see puudutab noori ütleme, kooli lõpuklassides ja ja loomulikult on nende laste seas ka need, kes tulevad esimest korda. Nad tulevad etendusel, näeb me tutvustamise, toimub jumal, see on umbes 200 last või õpilast on siis selles ja nad tulevad sellelsamal nädalal, siis me teeme soodustusi neile poole hinnaga, vaatavad etendust kirjutades. Ja teate, kui te seda loete, seda, seda muljet, seda, seda, mida vot just nimelt selle elamuse, mida nad saavad siin vahel muidugi ka seinast seina ja, ja väga individuaalne, aga lõpulõpp, summana võin öelda, et, et see on fantastiline mõju, mida avaldab siiski inimesele teater, seks, inimene tuleb teatrisse mingisugust ime nautima või osa saama. Ja, ja see, see on paratamatus ja kui te kohtate aastakümnete pärast näiteks kedagi, kes kunagi käis sind, hämmastab see, mida ta on näinud, millise vapustuse või millise elamuse ja kui sügava on see talle jätnud. Nii et. Ta tahab veel aastakümnete pärast jagada seda Muljet täpselt ja, ja ma usun, et see, et me oleme väljavalitud, see ei ole õige. Näiteks praegu me tõesti balleti külastades on väga kõrge ja viimased kolm aastat juba üle 89 protsendi olnud, noh, see on, see on praktiliselt täismaja. Jajah, soomlased, eks ju seal kui soomlasi on balletis väga rohkem ooperis on sellest, et meil on teatud koostöölepingud Teitur vanniga, kes, kes toob jah, gruppe ja ooperisõpru ja rohkema balletis ja vähem puudutab. Nii et meil on ikka kohalik publik, ma pean ütlema, vähemalt viimase kahe-kolme aasta jooksul on tunduvalt publiku vanuseline piir läinud, nooremaks tunduvad. Ja, ja see on väga hea nähe on hakanud olema ka kuskil 30 manuse piiris noored juba edasijõudnud ka inimesed ja, ja nad leiavad seda oma prestiižikas, et üldse tulla teatrisse. Ja, ja muidugi vastukaja publiku hulgas on lausa tormiliseks läinud praktiliselt juba mitu aastat, nii et kui te täna õhtul teate, siis vast on see pilt, siis võite oma silma käia. Öelge mulle veel nendest inimestest, kes, keda me näeme laval kui hea peab see klapp lavapartneriga olema või on need tõelised meistrid, suudavad ka vihavaenlasega hea duetti tantsida? No teate kolleegide vahel balletis on alati väga väga ma ütleksin, niisugused head suhted olnud, see on väga-väga-väga suured erandid. Siks vaadake, meie töö on siiski kollektiivne ja, ja me oleme väga üksteisest sõltuvad väga usaldama, rääkimata siis juba partnerist, võitjate kujutas tehnika virvarri ja kui siia hakkab mingisugune emotsioon vahele sekkuma ütleme, niisugust isiklikku laadi, siis sa lihtsalt sa võid varbad alla, kui ta lihtsalt kõige, siis on ju mikrosekund, mis võib-olla seda, seda ei saa endale keegi lubada ja tegelikult ma pean ütlema, et seda, seda lihtsalt ei ole. Loomulikult ütleme eraelus on inimesed, kes on rohkem omavahel seotud või kontakteeruvad, et neil võivad olla mingisugused vahest pingeid või need. Ei, ei sugugi. Ta lihtsalt ei ole, see ei ole võimalik, ütleme ausalt ja ma ei, ma ei tea ühtegi situatsiooni, kus oleks noh, ütleme niimoodi, nagu siin vaenujalal keegi olnud saalis tööprotsessis välistatud. Kui intiimne on üks balletipartner ses mõttes, et inimeste inimesega ollakse ju nii lähedastki koos, eksju, tehakse trenni ja proove ja vihastatakse ja on õnnestumise ajad ja ollakse higised ja ollakse roosides, et inimesed saavad nii lähedaseks, et ka kas siis see läheduse mõiste saab teistsuguse sisu ka või et nagu piirid on langenud vä? Noh, võib-olla see on väga individuaalne, selge on see, et ütleme, peab mingisugune seesmine ühine häälestatus olema, kui sa teed mingisugust tööd ja ütleme avaldusena usaldus kindlasti, aga ka väga isiklik võib-olla, ja väga paljud leiavad selle niisuguse vastastikuse lähenemise ja millega siis päädis, olgu siis igaühe enda asi, aga, aga, aga tegelikult on, see tähendab, sa pead tundma partnerid, sa pead tema maailma tundma, sa pead tema tema käitumist nagu öelda arvama või ütleme, aga see tähendab, et see on lihtsalt väga hästi tunned oma partnerit ja kõik head koostööd ja head partnerid, mis on ka tunnetad vindise publikule või äratuntav publikule, on ikka see, kui on olemas vähemalt pikaajaline, vähemalt niisugune püsib partnerlus ja see on andnud ka kõige paremaid resultaate koos, nii heas kui halvas. Kindlasti jah, jah, jaa, jaa. Tervikuna, ütleme truppides siiski ma ütlen, et valitseb ikka väga hea õhkkond. Lapsepõlvest alates mäletame, mitte kunagi ei olnud siis seda on võimatu töölile kanda, tähendab see on siiski loomeprotsess ja seda kõike eristuvat nagu, nagu öelda oma mingisuguste individuaalsete muredega või kunstiväliste muredega jäädakse ikka. No ikka sinna oma garderoobi nagu öelda, sealt välja ei tulda sellega. On ikka üldine tendents, on ma veel kord ütlen, kuna me alates hommikustes treeningtundidest ja, ja ettevalmistustest häälestatuse protsessist, see on kollektiivselt, eks ole, ja, ja siin me oleme nagu ühele asjale allutatud ja see eemaldab päevamured ja need ja siis sa laskud sellesse nagu öelda loomeprotsessis siis ükskõik milline raskus, tal ei ole seal füüsiline trupitantsu väljatöötamine või mingisuguse monoloogi seisundi otsimine, noh see on juba, aga see on see loomeprotsess, kuhu ei tooda sisse seda isikliku nagu öelda värvi. Teie abikaasa töötab ka Estonias ja kas, kas temal koreoloog olemas selline ametinimetus mulle õnnest hooliastel tema oskab lugeda. Koreograafia partituuri. Oskab küll lugeda selleks, ta lõpetas la skaalas pediitrite ballettmeistrite kooli siin kolm aastat ja ta lõpetas selle ja noh, meil seda ei ole käsutuses käsutuses olnud, aga ütleme, maailmas on praegu juhtivates kompaniides kuninglikest balletis on tavaliselt üks eriline koht. Corioloog fikseerib jäädvustama kakk maailmas kaks sellist süsteemi Peemišiia labani süsteem, mida on võimalik siis fikseerida absoluutse täpsusega. Nii nagu muusikaline partituur, korra kärsse pardid või üliränk, töö ülikaua, aeganõudev ja muidugi tänapäeval kaasajal on nüüd nagu juurde tulnud see võimalused, teatud fiktsioon saab toimuda ju läbi video, mida vanasti ei olnud. Ja muidugi täpsem on ta ütleme, partituuri fikseeritud kui videos, eks lõbus etendused on kõik erinevad. Võikasin. Täpselt ja ta on fikseeritav, täpsemini korrektsemalt. Aga jah, aga, aga see Maviga Corioloogimiseks meil ei olegi sellist kohta tan repetiitor ballettmeister meie trupis, niiet ta teeb igapäevast tööd juhtivate ja ja ansambliga, nii et see on tema pärusmaa. Praegu. Kui isepäine peab olema eduka teatrijuht. Kui palju peab olema nii-öelda teatri üldsusega sedasama teatri sees või, või ka teatri ümber, eks ju. Arvestav olete te valgustatud. Autokraat. No ma ei tea, no siin loomulikult sa elad ju elu, mis ei ole ainult balletisaalis ja arvestama peab kõigiga. Aga, aga teine küsimus on ka ütleme nagu öeldakse, et kas on võimalik armees demokraatia orkestrisse, see ei ole võimalik, siin otsustab keegi. Ja keegi peab vastutama, nii et, et siin on see niisugune öelda sõnakõlks, mille kallal võib nagu öelda ühele ja teisele poole minna, aga selge, see peab olema selgus, peab olema siht eesmärk ja kui need on olemas, siis lihtsalt tuleb teha tingimused ja vastavad nagu luu atmosfäär, et seda oleks teostatav. Meil on kõik läinud nii nagu te olete tahtnud nende aastate jooksul, kui te olete nüüd Estonia balletiosa juhtinud Noh, eks kui ma nüüd tagasi tulin, ehk siis oli vaja neid ümber ümberkorraldusi, võib-olla mitte ainult repertuaaris ja värskendada ja nagu ma ütlen ikka, et me oleme avatud, me peame olema avatud, see on tegelikult balletikunsti. Arenguperspektiiv seisneb ju selles, et vaata maksimaalselt Lovisikusi, et oleks võimalik erinevate nähtuste ilmingute vaba eksistents mitte lähtudes ütleme isiklike maitse külge kleepimist seksis vastasel juhul, kuna ükskõik milline kõnelus kunstist muutub mõttetuks. Aga oli väga palju vaja muuta mentaliteeti mõtteviisi tähendab nii üldse oma pühendumisest tööst. Sest kunsti ja nii edasi, tähendab see võtab aega ja ma teadsin, et see esimesed kolm aastat jäävad musta tööd ja see kolm aastat on läbi. Ja nüüd juba ma usun, need kapsast, Nad on saanud teha, on juba tekkinud repertuaar, on tekkinud inimene, inimeste täiesti uus suhe, loominguline suhe, väga aktiivne, tahtmine midagi teha, puudu ja praegu veel veel sellest, et me motivatsioonist rahaliselt peame ennast, tähendab Eesti riik peab jõudma nii kaugel, kas ta on suuteline eelitaar kunsti üleval hoidmas, eks meie meie tasustamine, motivatsioon, materiaalne motivatsioon, nõnda väike, et see paneb lihtsalt mõtlema. Ja ja selle tõttu me kaotame ka noori, sest nad lihtsalt tundes, et tiivad juba kannavad, ta läheb, ta läheb proovima, ta teab, et tal on viie viie-kuuekordne kõrgem palk, kui ta saab sedasi siin lihtsalt see on, noh, see on see paratamatus Eesti vabariigis praegu. Järelkasvu muidu oleks või kui, kui, kui, kui on niimoodi, et 17 kuni 20 aastat on see aktiivne tantsija periood, eks ju, et kas, kas, kas meil on niimoodi, et vanad ei taha eest ära tulla või, või, või on pigem see, et noori ei tule peale? Nojah, vot praegu viimased aastad on neidudega olnud, et ei ole lõpetaja koolist tulnud ja nii kui ma tulin siia 2000 kui ka nüüd oli ju ka kai kõrvi lõpetada praktiliselt ühtegi lõpetaja teod. Paradoks, aga, aga mul ei olnud kedagi võtta. Ja, ja praegu me asendasime, kesin kaks, jaapanlanna Don tulid praegu trupi tööle ja, ja see on täiesti loomulik, sellepärast et loomulik juurdekasv peab toimuma igal hooajal, aga seest enne poistega on imelik, on alati, need puud on praegu palju parem, ütleme siis nii eelmisel aastal, üle-eelmisel kui ka nüüd sellel aastal, nii et. Trupi arengu seisukohalt on muidugi väga tervitatav, kui omame kõiki tantsijaid ainult meie koolist, meil on hea kool ja, ja traditsioonidega kool ja hea süsteem, mis seal eksisteerib. Loomulikult tuleb seal teha ka uuendusi, aga tuleviku küsimus aga igati, ta kindlustab meile praegusele järeldusi. Kuule, järsku ma kardan, ühte küsimust ootavad kindlasti. Mis puudutab Teie kuuleksite lavapartnerid ka Kaie Kõrbi, et lugesin Lauri Leesi balletisõbra retsensiooni ja temal oli kuidagi väga toredasti öeldud see, et Eesti balleti lähimineviku õnnetus on olgugi, et selles on kaks väga tugevat andekat artisti. Kaie Kõrbi, Tiit Härm. Neil mõlemal on oma austajaskond, toetajad ja protoseerijad. Et millal te siis ära lepita? Siin ei ole mingit tüli ega midagi, see on ma põhimõtteliselt selle tantsijana nagu enda tegevust ei kommenteeri, aga ma võin täiesti kindlasti öelda siin tegemist absoluutselt mitte loomingulise küsimusega absoluutselt nagu öelda kunstimaailmaga, see on puhas öelda võimu küsimus ja ilmselt noh, nagu säramine meilegi näitas, et lihtsalt mõnel mõnel kunstnikul on see väga valuline raske ja ma arvan, et lihtsalt aeg paneb need asjad väga ilusti paika. Aga kas Eesti balletis on siis nagu kaks sõpruskonda või et ühed, kes on Kaie Kõrbi ümber ja teised, kes on Tiit Härmi? Ei oska näius, see, kes on tõeline kunstisõber, leiti just nimelt, aga mitte härmi või? Kuidas te oma head vormi hoiate pahesid, kõik on. Oioi kindlasti maja, 15 aastaselt hakkasin suitsetama siiamaale, et, et see on, see on suurim vahe ja ja kindlasti on ka muid pahesid, aga, aga ma usun, et aitab liikumine ja nagu ma olen jälginud ka oma vanemaid kolleege või nagu sedasama massiivid, kes sel aastal sai 100, siis mis on, kui mina teda mäletan kõik, siis ta oli apsust päevade viisi Salisi ta ju tänase päevani näitab isegi ettetants. Liikumine, liikumine, kas ei ole see, et me teeme oma elu kõikjal tänapäeval väga mugavaks? Väga-väga kompartei. Meil me, me, me ei tegele iseendaga iseendaga, aga liikumine on ju kõik. Mõnes mõttes olete te juba ju. Mis siis on 15 aastat vähemalt pensionil olnud, eks ju, noor pensionär, nägu, balletitantsijad, kõik on aga, aga päris pensionile leida kavatsete veel minna niipeagi? Kui ei mõtle sellest ja kindlasti mitte, mis tähendab noh, minna kännud, kaua sa seal lihtsalt nagu ma ütlesin? Ei ole kavaste. Mis me siis 70. Lithermi sünnipäeval räägime, mis järgmised 10 aastat toovad? No ma usun kindlasti uusi lavastusi ja ma usun näha neid vilju, millega me tegeleme, et saada paremaks, saada täiuslikumaks jõmme, püüd. Tiit Härm kahjuks jutusaateaeg saab otsa, aga mul on hirmus hea meel, et oma 60. sünnipäeva ajal said tulla siia vikerraadio kuulajatega kohtuma ja ma soovin teile palju edu ja Estonia Leedu, sest et see Estonia nagu meie kõigi teater ikkagi ja ballett võiks seal sees õitseda ja uusi austajaid juurde võita. Suur tänu teile, aitäh.