Järgmine pooltund on ilusa legendi päralt. Sellised legendid leiavad elus koha vaid tänu sellele, et inimsaatuste teed on käänulised. Ometi pole see, mida nüüd kuuleme pelgalt ühe armastuse lugu, vaid ka oluline lõik meie eestlaste kultuuriloost. Luuletaja Alexis rannitist teab kodueestlane kahjuks vähe. 1976. aastal Eesti NSV-s ilmunud eesti kirjanduse biograafilises leksikonis meie ranniti nime ei leia. Miks see nii on, sellelegi võime saada vastuse järgnevast loost. Kõneleb proua Christian rekker. Vaadelnud ürittenbergist. Rottwaylist. See oli 1945. aasta suvel mõned kuud pärast teise ilmasõja lõppu, kui ma esimest korda kohtasin, Alexis rannitit venelaste sissemarss Berliini oli sundinud mu perekonna Põhja-Saksamaale põgenema Taani piiri lähedal Flensburgis linnas elasid mu vanemate sõbrad ja nemad võtsid meid oma majja elama. Toona Asus, Klensburg inglise okupatsioonitsoonis ning inglise sõjaväevalitsuse kaitse alla oli sattunud ka rühm põgenikke venelaste poolt okupeeritud Balti riikidest niinimetatud tyypiid ehk discleyst Pössens. Alexis rannit oli koos oma sõbra, eesti graafiku Eduard Wiiralti ka põgenenud juba 1944. aastal Vilniusest, kus ta oli õppinud kunstiajalugu. Kõigepealt saabusid nad Austriasse ja sealt edasi Saksamaale kus neile pakkus peavarju rutt. Siiber rilt. Kuulsa luuletaja Rainer Maria Rilke tütar, kes elas Hiinas. Siis aga sai selgeks, et õige pea on Jeenas Berliini ründavad Vene väed ning sõbrad otsustasid minna Flensburgis ootamaks sissesõiduviisat Rootsi, mida neile lubatud oli. Nii juhtuski, et mina, tollal 20 aastane tüdruk olin sattunud elama ühte linna endast 10 aastat vanema Alexis rannitiga ning peagi viisil kuus meid ka kokku. Nimelt hakkasime Flensburgis soovijatele inglise keelt õpetama ning ühel päeval pani ennast minu kursusele kirja Alexis rannik. See oli meie legendi algus, nagu Alexis seda hiljem ise kutsuma hakkas. Ja see legend jõudis lõpule tema surmaga viie aasta eest. Juba siis sain ma temalt teada, milline oli Eesti tema kaotatud kodumaa saatus. Oma kodumaad ei näinud ta enam kunagi. Et on olemas eesti rahvas. Sellest olin põgusalt kuulnud kooli geograafia tunnis. Nüüd aga õppisin tundma imeilusat eesti keelt, millest ta mulle ikka ja jälle oma luuletusi ette luges. Sõnade mõtet mõistmata tajusin ma nende sõnade kõla otsekui muusikat. Tol samal ajal õnnestus Alexis Ranytil leida üks sõjast puutumata Trükikoda Lübeckis kus ilmus tema väike luulekogu käesurve halval paberil köitmata vaid hädapäraselt kokku klammerdatud. Arvatavasti on väga vähe inimesi, kellel see luulekogu olemas on. Aasta hiljem ilmus Flensburgis Christian Wolfe'i kirjastuses Eduard Wiiralti 12 vaselõikega mat millele pikema saatesõna oli kirjutanud Alexis rannik. Pealkiri kõlas Eduard Wiiralt, geenius ja deemon. Vahepeal oli Wiiralt saanud Rootsi viisa ning lahkunud Flensburgis Stockholmi. 1946. aasta sügisel võis ta taas saabuda armastatud Pariisi ning kuni surmani 1954. aastal ei jätnud ta seda linna enam. See oli ebatavaline sõprus, mis ühendas Alexis rannitit ja temast 16 aastat vanemat Eduard Wiiralt. Minu tähelepanemise järgi oli see hingesugulus, mis rajanes sarnastel ja väga eestilikel loomujoontele. Nagu põhjamaine, sügav sisemine rahu endasse seedimise võime, üksinduse, armastuse sõltumatus, kinnisus, napisõnalisus, truudus ja tagasihoidlikkus. Kummalegi isiksusele omane loomistarve lõi nende vahele kooskõla, mis ei vajanud sõnu. Kannatlik ja väsimatu töö, mis viib lõpuks meisterlikkusele kujundivormi ja jooneotsingud. Sellisena tunnetas ka Alexis rannita oma teed luulekunstis, kui ta ikka jälle tundide viisi Wiiralti ateljees sõnatult oma sõbrapäevatööd vaatas. Wiiralti jäi rannid truuks oma elu lõpuni. Rahvusvahelise mainega kunstiteadlasena rõhutas ta alati Eduard Wiiralti tähtsust korraldas tema tööde näitusi ja publitseeris palju Wiiralti pühendatud luuletusi. Ka Alexis ronite jaoks avanes 1946. aastal võimalus lahkuda Flensburgis ja siirduda Lõuna-Saksamaale kus ta kuni 1950. aastani oli üldise kunstiajale Ta jõud Freiburgi kõrgemast tarbekunstikoolis. Samal ajal õppis ta Freiburgi Ülikoolis klassikalist arheoloogiat ja esteetikat ning habilit veerus kunstiajaloolasena. Selle töö kõrval organiseeris ta Saksamaal mitmeid Eesti, Leedu ja prantsuse graafikanäitusi. Fraiburg kuulus Sõerd Saksamaal prantsuse okupatsioonitsooni ja prantsuse sõjaväevalitsus. Otsus oli endale seadnud ülesande meid sakslasi iseäranis kujutud lavakunsti vallas järele harida. Moodne prantsuse kunst oli ju Hitleri diktatuuri ajal tembeldatud, väärdunud kunstiks ja keelatud. Nii et neid töid polnud meil keegi näinud. Nõnda siis sai Alexis rannit 1950. aastal Fraiburgis prantsuse kultuurikomitee teadustoimetajaks. Ta organiseeris esimesed prantsuse kunstinäitused sõjajärgsel Saksamaal. Siin aitasid kaasa oma isiklikud kontaktid Pariisi kunstnikega, keda ta juba varasemast ajast tundis ja keda ta taas Pariisi külastama sõitis. Nimetan näiteks anriimat tissi, kelle suur näitus purgikunstiealist teoks sai. Siis pikas sood, vraki bonaari. Loetelu võiks ka pikem olla. Nii-öelda kokkuvõtteks saksa maastatest ilmus seda küll alles 1960. aastal maadeni vaadenis Voldemar kline kirjastuses Alexis ranite väike luulekogu, mille oli saksa keelde tõlkinud tema kaasmaalane, kunagine õpetaja Tartu Ülikoolis professor Ants Oras. Professor rahvas oli juba 1949. aastal ühendriikidesse emigreerunud ning õpetas inglise keelt ja kirjandust Florida ülikoolis. Eeskujulik saksa keele oskus võimaldas professoreid varasel olla edukalt tegeleda eesti luule vahendamise vallas. Kõik see, mida ma praegu Alexis raniti elu ja tegevuse kohta Saksamaal jutustan, oli mulle toona täiesti teadmata. Kui meie teed 1946. aastal Flensburgis lahku läksid, ei saanud ma temast aastakümneid enam mingeid teateid. Ja nõnda ei teadnudki ma Alexis rannit. 1953. aastal pärast pikka põhklemist tundmatusse Ameerikasse siirduda otsustas alles 37 aastat hiljem 1982. aastal. Mais jõudis kätte taaskohtumise tund. Sellele oli eelnenud terve uskumatute juhuste ahel. Juhuslikult sattus mulle kätte lint raadiosaate ülesvõttega, mille oli teinud Ameerikas elav baltisaksa ajakirjanik Robert von Berg ja mis kõlas eetris Baieri raadio vahendusel. See oli saksakeelne intervjuu Alexis ranitiga. Alles siis sain ma teada, et Alexis oli alates 1960.-st aastast olnud Ida-Euroopa keelte ja kirjanduse kuraator ja iili ülikoolis New Havenis 100 kilomeetrit New Yorgist põhja pool. Ja siis saabus hetk, mil ta Pariisis lennukilt maha astus ja minu ees seisis nii endastmõistetavalt nagu poleks eales lahus olnud. Tema 32-st aastast Ühendriikide idarannikul tean ma rääkida vaid meie vestluste põhjal. Oma vaikival moel oli ta enda jaoks loonud maailma, milles seda igal ajal ka hulga inimeste keskel ja suurlinna kärast tõmbuda võis. Selline endasse seedimine oli vältimatu eeldus tema luuleloomingule olla luuletaja ning täiustada armastatud. Kahjuks nii tundmatut eesti keelt oli tema jaoks kutsumuse kohustus, millele ta pühendas kogu oma elu. Pagulus ja võimaluse puudumine oma töid Eestis avaldada kavandasid tema lugejaskonna väga väikeseks. Alles siis, kui ta luuletused Ameerika autorite vahendusel inglise keeles ilmusid, sai tema lüürika läänemaailmaski tuntumaks. Ennist ütlesin, et Alexis rannid pühendas oma elu luulekunstile. Sellega on seotud ka tõsiasi, et tema luuletustes puudub täielikult poliitika. Iga luuletus, mis pürib täiuslikkusele, pidi tema arvates seisma ajast kõrgemal. Seetõttu ei sõdinud ta poeesiaga punase katku vastu, nagu ta seda ise nimetas. Ta lihtsalt ignoreeris seda. Ometi ei takistanud selline veendumus teda kasutamast oma Literaadi võimeid, et igal võimalusel maailmale Eesti saatust meelde tuletada ja ebainimlikku Nõukogude süsteemi rünnata. Eesti PEN-klubi esindajana kuulustaga rahvusvahelise PEN organisatsiooni presiidiumi ning aasta kongressidel, mis toimuvad maailma erinevais paigus kõlas tema sõna alati Eesti kaitseks loovisiksuste kaitseks, kommunistlikest režiimidest aheldatud maades. Juba noore luuletajana sai Alexis rannid tuntuks vene poeetide seas. Teda tõlgiti üsna sageli vene keelde. Ka hiljem paguluses viibides püsis tema maine Pariisi ja Ühendriikide Vene emigrantide ringkonnas kõrge. Tema luuletusi avaldasid vene pagulasajakirjad eriline sõprus sidustada Aleksander solfiniitsoniga. Ning kui viimane Ameerikasse saabus, leidis ta tänu rannitile töökoha ja iili Ülikool, mis sul siin? Sügav huvi Eesti vastu sai alguse Moskva lubjanka eeluurimisvanglas 1945. aastal kus tema kambri kaaslaseks oli Alexis ranniti onu eesti advokaat Arnold Susi. Temalt kuulis Solziniitsen esimest korda Eesti ajaloost 20-st Iseseisvus aastast demokraatiast ja Eesti põhiseadusealustest. Ja sellest kirjutab ta ka Arhipellaaku laagi avaköites. Alexis Roneti lüürikat ei saa vaadelda lahus teistest kunstiliikidest ennekõike kujutavast kunstist, muidugi ka muusikast, teatrist, arhitektuurist. Ta püüdis saavutada luule ja kujutav kunsti, luule ja kõikide teiste kunstivormide sünteesi. Seejuures olid abiks tema suurepärased teadmised kunsti vallast. Tema kunstiteadlase ja kriitiku looming on ilmunud arvukates Tseedena paljudes keeltes. Peale selle püüdis ta igati toetada noori kunstiandeid. Kolm korda käis ta Jaapanis, avastas seal enda jaoks kalligraafia, mis ühendab sõnakunsti kujutavaga. Sest on ju jaapani luuletaja, enamasti ka kunstnik ja kalligraaf, tihti heliloojate. Kuid eriliselt võlus Alexis Rannetit Jaapanist vaikusekultuur. See on iga jaapanlase vaimlise eluhoiaku tingimust NATO alus, mida ta pideva harjutamisega alati täiustada püüab. Seda introvertse inimese sisemist vaikust ja kõigutamatu rahu, mida nii tajutavalt õhkus Kaleksis ranitist endast, on ta oma luuletuses allikas kirjeldanud nõnda. Väline vorm on kaljuseesmine allikas. Heli, südame yhe heietus, helijoonise tasane, sosin. Alexis rannid kuulub nende eestlaste hulka, kelle aastakümnete pikkune tegevus eksiilis oli pühendatud Eesti kultuuri ja eriti eesti keele kestmisele. Ta ei väsinud seejuures iial oma tundmatu rahva saatusest, andis ta teada, kel kehastades samaaegselt oma isikus eestlikul tuuri kõrgemat vaimutaset. Ometi olid tagasihoidlikkus ja halastamatu enesekriitika tema lahutamatult saatjat surmani. Oma autobiograafia koondas ta tavaliselt ühte lausesse. Sündinud ja surnud 20. sajandil. Tema elu kreedot väljendavad vahest kõige paremini helderlini sõnad. Meie ise ei ole midagi. See, mida me otsime, on kõik. 70 aastase Alexis roniti ootamatu surm. 1985. aastal ei lasknud tal näha, kuidas eestikirjanduselt langevad sovjetliku rezhiimi tsensuuriahelat. Kuid nüüdseks on käes aeg, mil tuleb täituda tema suurim soov jõuda oma loominguga tagasi kodumaale. Kõikide eestlaste juurde. Kuuldud saate autor oli proua Krista rekker Saksamaalt, rottwaylist taustaks kõlasid Alexis raniti lemmikhelilooja Franz Schuberti neli ekspromt.