Täna on saates maailma kirjanduses meil laual apoleiuse kuldne inisel ehk metamorfoosi ja teema. Kuna see on tõesti klassikaline filoloogiline, siis on meil stuudios Jaan Unt, Ain Kaalep ja Kajar Pruul. Kõigepealt seda, et teos, millest tuleb juttu, ilmus eesti keeles alles eelmise aasta algul. Niisiis teos, mis tegelikult Euroopa kirjanduses on, ütleme üks juuri No tema juured, kui mõelda nüüd apoleiuse juurtele, siis hapu leiusa juured, teasen kirjutatud ladina keeles, aga juured on muidugi Kreekas, me teame, et on mitmed teosed, mida me kirjandusvormina või žanrina iseloomustame kui kreeka romaani, tõsi küll. Sõnaromaan selle kohta tuleb kasutusele alles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus. Romaan tuleb sellest, et selle sõnaga hakati tähistama romaani keeltes kirjutatud teoseid esialgu luuleteoseid, aga hiljem ka proosateoseid ja siis termin kanti üle ka antiikajale. Antiikajal ise nimetati selliseid teoseid kas sõnaga mida tänapäeval võiks tõlkida fiktsioonid või siis sõnaga, mida tänapäeval võiks telkida draamas või siis öeldi, et need on lihtsalt erootilised jutustused või erootilised lood. Ehti erootilised lood on ka veel pealegi omaette žanr, me tunneme juba teisest sajandist enne Kristust selliseid lugusid meieni ei ole nad jõuda ka nende kohta on andmeid nagu Miletase lood mis olid siis ilmselt erootilised jutustused, nagu neid leiab ka Apuleerija seal laia Rooma sõduritele pandi. Väga tahaks. Kui pärast Bartlastelt lüüasaamist mitme Rooma sõduri nii-öelda seljakotis letti neid erootilisi jutukogumikke, siis sellega iseloomustati roomlaste moraali. Aga nad olid hästi levinud ja sama levinuks said siis kaja, romaanid. Napoleoni see romaan on mõnevõrra hilisem, ta kuulub nende hulka, mida tihtipeale nimetatakse nii-öelda realistlikuks või realistlikku olustikuliseks romaani tüübiks. Ja temal on ka muidugi eeskujud. Me teame, et Luciano seal kreeka keeles Luciano käsikirjades on olemas selline teos nagu luukios ehk eesel. Ja arvatakse, et nii apoleius kui Lucyyanos, kui suli, siis Lukjjalas, kes selle tõepoolest kirja panid. Mõlemal teosel võib olla ühine allikas, see on muidugi jälle jälle Kreekas. Muidugi on ka Apulaiutel järel lugu ainult ühe asja nii-öelda, et ütlen selle peale jutt nagunii läheb veel 16. seitsmeteistkümnendal sajandil. Kreeka romaan seati julgesti ühte ritta, Homerose järgiilusega iseloomustas seda tavaliselt seda kreeka romaani eelkõige siis Ljodoras. Aga kreeka romaani õieti öeldes samal tasemel olevat sama palju lugemist väärivaks kui Homerose Vergi teosed. Aeg, millal see romaan on kirjutatud, ütleme, teine aastasada meie aja järgi milline oli kirjanduse elu kunstielu sellel ajal, mis on sellest sellist teada, mis oleks selle raamatu omaaegseks taustaks selle, nagu me siirdume kujutluses ajaloos nii palju tagasi, et millise keskkonna me sealt eest leiame. Kes seda lugesid? See kuuluks ehk kirjanduse hulka, mida me tänapäeval nimetame triviaalne kirjanduseks. Ma Ma usun, roopakad sopakaria, aga seda lugesid kõik. Mina loen ka mõnikord hea meelega sopakaid nihet, sõltumata haridusest, ma usun, sõltumata tegevusalast. See oli romaan, mida tõesti loeti ja see ilmselt andis talle ka selle nimetuse, mille olme teda tänapäeval kõige rohkem tunneme ta tavaliselt käivis nime all metamorfoosi. Aga juba Augustinus oma oma teoses jumala riigist nimetab teda kuldseks eestliks kuldne, seetõttu tuntud kooslus paljulaator. Ain Kaalep, kas on võimalik seda näha ka nii-öelda mingisuguse metamorfoosi, te üldse kirjandusloo mingi muutumiste ümber kehastumiste teisenenud sarja alguses. See muutumiste meto, Molhooside kui isegi žanri ajalugu on tegelikult pikem. Meil on ülihästi tuntud igaüks, kes on ladina keelt õppinud, natukenegi kaugemad, on lugenud hoidiuse metamorfoosi, aga hoidis metamorfoosi, on niisuguste väikeste eetiliste poeemide sari ja seal on alati tegemist millegi muutumisega, noh neiu muutub loorberipuuks või, või nii edasi, talupojad muutuvad konnadeks ja Ikarus taevast alla ja, ja tema nime järgi ristitakse Ikaruse Meri nii-öelda, nagu tema muutuks mereks ja selliseid mütoloogilisi motiive, nii et see muutumine seda võiks nimetada ja niisuguseid kunstiliseks võtteks. Jaa, huvidlusel on ta ütleme no mütoloogiline mingil määral ikkagi kuidagi sakraalse elemendiga seotud, aga aga Apuleerijusel on tegemist jah, millegi väga proosalisega, kuigi see muutumine, noormehe muutumine eeslit ei ole ju realistlik, aga, aga ta laseb ennast kasutada täiesti Holmelisel plaane, mida kõik see Jesel näeb ja kuuleb, see on, on, on väga põnev. Apuleerijaksel on see muutunud muidugi nii piinlikuks kunstiliseks Ja nüüd ongi, kes antiikkirjandust õpib, talle tekitab teatud segadust, et on hoidluse metamorfoosi joon nüüd Apuleerijuse medamulhoosid. Aga jaa, meile kõlab muidugi praeguse sõnani pidulik uhkelt ja, aga me ei tohi unustada, tapuleerimise puhul on tõesti tegemist omaaegse triviaal kirjandusega, mida me nüüd loeme küll hoopis teistmoodi pilguga ja praegu pakub meile täitsa kummaliselt palju teistsuguseid elamusi kui oma selle lugejale. Aga selle üle on Kajar Pruul palju mõtelnud. Ma pean küll tunnistama, et mind väga-väga tegelikult huvitab ka Apuleiuse aeg see, see, kes Apuleius oli, mida tema mõtles, aga ma tõtt-öelda ma ei suutnud seda eestikeelset tõlget üldse, nagu läbi selle klassika prisma lugeda. Tähendab, minu arust on tegemist selle metamorfoosi Siuke näol ühe sellise unikaalse juhtumiga mida eriti antiikkirjanduse puhul vist nii nii väga palju meil ei ole olnudki kus, kus mingi tõlge täiesti silmanähtavalt nagu murrab, murrab läbi selle selle barjääri klassika ja kaasaegse kirjanduse vahel nende täiesti erinevate lugemisstrateegiate vahel noh, näiteks juba kusagil poole poole raamatu peal tabasin ennast mõtlemast, et huvitav, et et millised oleksid olnud need metamorfoosid, kui selle raamatu oleks kirjutanud näiteks Porches või, või, või koguni Kundera või ütleme, Mihkel Mutt, eks sellepärast et noh, siin on jah, kummalisel kombel koos mitmeid-mitmeid selliseid jooni, millest nagu ainult mõned märksõnad võib, võib nimetada ütleme näiteks kogu selle kultuurikeskkonna selline väärtus, turalistlikus, paljude usundite üksteise kõrval kooseksisteerimine ja kaasamängimine ja samal ajal mingi mingit kosmopoliitiline tunnetus selle kohal siis selline märksõna ütleme noh, nagu Immoralism, vähemasti üksiku loo piires ma ei hakka siin praegu nüüd lahkama, ütleme selle hapuleiuse teose nagu sellist tervik, terviksõnumit. Ja, ja, ja siis, kui me läheme nagu edasi, noh, nagu siis öeldakse vormi ja, ja poeetika pinnale siis näiteks paroodia ja autoparoodia tähtsus kogu kogu tekstis ja ja väga erinevatel tasanditel, noh siis metamorfoosi stiili, nagu ma aru saan, on läbivalt nimetatud ka kirjandusloolaste poolt mõne ristlikuks ja seda on ka jõudumööda püüdlit püütud eesti keeles edasi anda. Siis selle teose selline müstiliselt peaaegu kollaaslikult ebasümmeetriline kompositsioon ja mitte ainult ebasümmeetriline, vaid ka ütleme, heterogeenne või noh, tähendab noh, meil ei ole ju tegemist sellise päris päris tüüpilise sellise ahel kompositsioonis, jutu jutukogumikuga, siin on erinevate jutt, tõde, juttude nagu niisugune suhe raamiga on täiesti erinev, ütleme noh, näiteks see, kui palju neid mängi praam või või, või jutustaja kõne kaasa ütleme näiteks huumoriga psühholoos ja kui palju ta räägib kaasa mingisugusest väiksest lühemas loosse on noh, täiesti nagu kardinaalselt erinev. Või noh, siis noh, kuidas seda nagu niimoodi sellise kirjandusteadusliku stereotüüp sõnaga öeldakse see mäng võõraste tekstidega või noh, suhe suhe teiste tekstidega ja iga sõna iga sõna väljamängimine noh, nagu niimoodi läbi mitme müüdi. Siis noh, näiteks selline peaaegu et nagu modernism, religioon nagu see vaatepunkti komplitseeritust siin ja samal ajal ka tundub nagu autori jutustaja teadlik mäng sellega aeg-ajalt ju paljastatakse kui erinevad vaatepunktid. Nii et kokkuvõttes postmodernism ei ole nii ja Hitler siit muidugi tahaks oma seda nii-öelda ümber interpretatsiooni või, või, või loovat valesti lugemist veel edasi lõpmatuseni vedada ja et Jaan siin mainis ka enne augu stiinust, et kas ei ole omamoodi selline naljakas kokkusattumus, et 93. aastal ilmus meil siis nagu ühe ühe põhja aafriklase august hiinlase pihtimused ja ja 94. teise Põhja-Aafrikasse Apuleiuse metamorfoosi tähendab oma tegelikus ajas, eks ole, siis Augustiinsoli paar sajandit Apuleiusest hilisem. Kui me vaatame nende asukohti kirjanduse ajaloos, kas või noh, niimoodi õpikute järgi siis me näeme, et Apuleius paigutatakse, saan aru, tavaliselt naguniimoodi Rooma kirjanduse langusperioodi ja, ja samal ajal August kiinuse pihtimused kuigi kuulub juveel ladinakirjandusse, võiks siiski olla vaadeldav nagu ühte ühte teist hoopis uut aastat sissejuhatava teosena, kui me vastandame, kas või nende sellised sellised jooned nagu mätta, morfooside mäng kultusega seal lõpus ja jaagu stiinsem, suhe kristlusega, noh, siis võiks püstitada sellise sellise spekulatsiooni, et noh, et meie kaasajas siis meta morfoosid võiks siis olla jah, see postmodernistlik teos ja Augustinus siis esindab seda uut keskaega. Aga siin ma pean muidugi tunnistama, et minu sümpaatiat nagu kuuluvat sellisel juhul sellele vanemale poolele või ma tunnen tunduvalt suuremat lähedust apoleiusega kui Augustinus Jaa, aga vaimsuses on mõlemal nii imelik, kui see ka ei ole väga palju ühist, sest mida tahab Augustinus kui kristlane, leida jumalat ja rahuneda selles leidmises, mis vapuleerijusi, kangelase õnnetuseks tema uudishimu, see, mida Aristoteles veel nimetas öelda filosoofia sünniks filosoofia alguseks kõigile kreeklastele igiomaseks, ehkki juba Aristoteles aja jaoks päris tõsi ei olnud. Aga populaiuse vaheline kangelane, Uudishimulik nooruslikult ohjeldamatu võiks öelda, ta pole inimese seisukohalt, ta nii-öelda inimesena käitub nagu eesel. Ja siis enne tänu oma uudishimule, tähendab, patustab oma uudishimust temast saatki eesel, teda saab välimuse, mis vastab tema tõelisele olemusele. Ja nüüd siis hakkab toimuma vaevaline ümbersünd, see kannatuste teekond nii-öelda märtriteekond, kuni siis vabanemisele jälle selle hingerahu selle lahenduse leidmiseni, kus siis see uudishimu saab lõplikult maha surutud, nii et ma näen selles kristlikus sündimas vaimus ja antikaia languse vaimuske teatud ühiseid jooni. Mina võrdlesin seda, kui ma esmakordselt lugesin, olin lugenud mõlemad saksa keeles pokatsude Cameroni ja siis mõni aasta vahet sedasama Apuleerijust ja sel ajal ma tikkusi nagu neid võrdlema. Ja see võrdlusaluseks oli nagu see minu. Ma ei tea, mis ajast pärit olev kontseptsioon, see oli mul väga noorena juba omane, et ikka kirjandused, tõeline kõrgajakirjandus, parim kirjand värssides ja kui juba proosat hakatakse kirjutama, on tegemist langusega ja nii et Apuleerijus kajastab antiikkultuuri langust. Jaa, pokatsudeegaameroon tavaliselt öeldakse, et see on uue ajakirjanduse algus, see, seda võib võtta ka väga hästi keskajakirjanduse lõpuna väga hästi, sest lõppude lõpuks Pukatsu kirjeldab ju keskaja inimesi, aga ta kirjeldab seda juba uue aja moodi ja nupukatsust algas Euroopa poodsa roosa areng õige mitmes mõttes. Aga kas me saame öelda tapuleiusest algas järgmise ajast, ütleme keskajakirjanduse arengu. Vaat seda on nüüd kuidagi raske öelda, Puleesi on ikkagi lõpp, aga pokatsioon nii hästi, lõpp kui algus korraga, aga sellest hoolimata on midagi ühist. Teatud niisugune ebatõsisus, mõlemad on algselt ikka mõeldud ajaviitekirjandusena, nad ei taotle üldse tõsisemaid eesmärke ja, ja selles mõttes on mõlemad täitsa triviaalne kiri, on siin, on loetavad ka praegu täiesti ilma igasuguste kirjanduslike süvauuringute huvita inimene täiesti tavaline keskmine lugeja, väheharitud lugeja võib mõnuga lugeda. Neid pokatsu vallatuid jutte. Täpselt sama mõnuga võib ta lugeda ka seda Apuleerijuse kuldset reeglit, see on täitsa kihvt jutt, kus saab palju nalja ja üht-teist ropu ka. Nii et täitsa triaal kirjandusena käidita siiamaani ja sellisena ta oli minu meelest isegi kirjutatudki, et meil ei olegi tarvis, kes teab, mis sügavusi sealt otsida. Seda on lausa lausa vest nagu apoleiuse sissejuhatuse lõpu lõpulauses ka nimetatud, aga iseasi on nüüd jälle see, kui tõsiselt minu arust, kuivõrd Apuleiusele kuuluvalt saab siin ühte või teist teist lauset ikkagi. Sest see vaatepunktidega mängimine Eestilt inimesele ulatub minu arvates siiski üsna silmanähtavalt ju ka ehtsa üldse kirjutaja vaatepunktiga mängimiseni. Kui nüüd siit veel natukene edasi spekuleerida, siis Jaan Unt oskaks kindlasti täpsemalt öelda, kas on tegemist antud ajastu kirjanduse kohta mingi stereotüüpse kujundiga, aga aga siin hakkab silma vähemasti neljas kohas. Selline koomiline kujundimäng nagu Pegasuse võrdlemineesliga. Tähendab, minu arust mängib see üsna-üsna hästi-hästi kokku, kuhu selle kogu selle raamatu raamatustiiliga, kus ka kirjutaja ise oma oma sõnu siiski nüüd nii tõsiselt ei võta, et sellest midagi midagi lausa üksüheselt järeldada saaks. Ja nii palju, kui ma aru olen saanud, on, on ka kirjandusteadlased ikka noh, nagu siiamaani siiamaani koledasti hädas populeiuse interpreteerimise ka vähemasti vähemasti üheksandas vikerkaares ilmunud Marju Lepajõe arvustuse restoratiivsest osast eemale. Selline mulje. Ja ega see kerge ei ole otseselt pegasuse reaalselt. See läheb minu arust samasse liini, kus suhtumine muudessegi mütoloogiliste olendite kas või jumalatest jumalanna desse. Vaatame kas või seda kuulsat kesksed punkt ja nii-öelda veel ühte lühidalt samasugust, nii-öelda sümboolselt arengulugu, kokkuvõtvat lugu, mida kujutab endast kogu see Eesti lugu, seal sees on veel sõprus. Veenusest algab, aga veenus on antud üsna iroonildustes toonides, nüüd ei mingit austust nuhelda jumalannad jumalate suhtes, aga päris kindel siiski ei ole, kas Apulaius üldse ei püüdnud siia natukene nii öelda sügavamat ehk sellist sümbolistliku või filosoofilist siis panna, muidugi ta polnud mingi filosoof, ehkki tal oli preestri ja suurepärase kõnemehe kuulsusega. Ta oli nagu kõik selle teise sofistika aegsed kõnemehed nii-öelda. RKT reisida pole justkui kogu aeg epateerib, epateerisid oma teadmistega ja ütlesid seda, mis need nii-öelda varasemast ja oma haridusest siis ammutasid. Aga see ei ole minu arust ka nii-öelda tõsiselt läbi mõeldud. Filosoofia ehk Epuleeris püüaksid muidugi mängidega sümbolitega, sest pere seiklusloo peale selle nii-öelda pealispinnal loetava siiski hapu leiuse jaoks on ka see mõnes mõttes siiski hari. Parim lugu nii-öelda võiks öelda kujunemis romaani kannatuste romaani inimeseks sündimise romaan selle sees ka sama samasele psühhe loos, aga see ei ole minu arust peamine siiski peamine leidis enda jaoks tundub mulle lihtsalt jutustamis mõnuga. Kas praegu pähe niisugune paralleel meie Toomas Nipernaadi, kes rändab, kas läbi maa igasugused seiklused, igasugused lookesed sinna sisse põimitud ja, ja nii edasi, lõbus lugu ja, aga siis hakkad mõtlema, et kas Gailiti mõtest, kas sellega midagi muud ja on võimalusi leida küll kallis oli haritud inimene juba kirjandusliku kogemusega mees, aga temal võisid mingid sümboolsed taustad siin ja seal kaasa mängida, aga peamiselt kirjutas ta toreda jutu ja ma arvan, et Apuleerimist kad peamiselt kirjutas selle. Aga ikkagi inimesena muidugi tekkisid tika oma sügavikud siin asjal. Aga kokkuvõttes filosoofilise romaanina ma seda ikkagi ei võtad. Aga siiski, väga huvitav on siin asi, näiteks kui me rääkisime akustiiniuste pihtimustest siin samasel paar kuud tagasi, siis oli küsimus subjektist. Kui vaadata seda teost, siis on võib-olla see veel teravam, sest subjekt muu dub. Linnart Mäll väitis, et Augusti inimesel puudus tugev subjekti tunnetus, kuidas on näiteks tapoleiuse puhul. See on kaunis keeruline küsimus, tähendab muutus toimub, toimub väline, väline muutus ees läks, kusjuures subjekti identiteet säilib samal ajal, aga samas on see ka kujunemisromaan, milles me läheme siis ainult üksikuid öelda. Etapp, me näeme seda, õnnetud loarvest Luutses nihelduste juba tol ajal mitte olev Lucius nii-öelda algul, milline ta oli siis nii-öelda omandas ta oma olemusele vastava ja väliskujuga ja siis tema nii-öelda ümber sündmis. Minu arust ei ole eriti veenev ja ma ei ole kindel, kas APU leidmise jaoks ka väga veenev oli. Väga veenev oli, aga siiski kujunemisromaanina võib seda vaadata, sellest on kõige rohkem kirjutanud ju eriti sellele pühendanud oma kirjutise Mihhail bahtin, tõlkija Anne Lill viited ka inglisekeelsele tööde kogumikule, ilmselt on seal siis seesama artikkel, kus ta põhjalikult vaatleb just nimelt seda Apuleerivuse romaanis on aja ja kronotüübi vormid romaanis usaldust pühendatud, siis sele. Aga kui vaadata just seda aega, seda teost, siis mis te arvate, millised on selle aja iseloomulikud sümbolid, mille puhul ütleme, apoleius, ironiseerid, mis on need nii-öelda inimlikud probleemid näiteks see, kui ta eeslit seal ei muutunud ja sai elada inimeste keskkonnas, siis tekkis tal väga palju selliseid nii-öelda tegelikult see on, võib-olla tänapäeval räägitakse psühhoanalüüsist, viidakse, konflikt viidaks inimese sisemusse, mis siin on nii-öelda sotsiaalses keskkonnas kõrvalt vaatamisele. Raske öelda, mis ma oskaksin öelda, eks need on nii-öelda inimesed subspeetse eterniit alati öelda igaviku seisukohalt tühised kui naljakad, kui rumalad inimesed. Muidugi, seda oleks võinud teha ka jutustades, eks ole, lihtsalt jutustada nendest inimestest juures punktini hurite, kui tülli. Kui naljakad rumalad, aga just nimelt kui huvi ja kui huvitav on seda, ühesõnaga ühelegi inimesele oleks antud sellist, vaat mis võimalust see oli tal tegelikult ta sai rakendada oma uudishimu suurepäraselt, see oli tal erakordne võimalus õppida testi tundma inimest sest keegi ei kahtlustanud ja tema Siimets Platsil annabki palju juurde sööta Puleiuse juhtust, otse nendest inimestest tuleb eesli silmadele. Ja sellisena nagu on siit tõenäoliselt vähemalt meile säilinud kirjanduses esimene teost, kus inimest vaatleb loom ja muidugi kirjanik kirjutab, siis inimese kirjelduse annab jah, looma aspektist, need on maailmakiri on siis ju küll ja küll elikke uuemal ajal, aga ega varasemast ajast vist küll midagi sellist ei ole olnud. Et täitsa, et aspekt. Inimene eesli seisukohast sitleme. Leida pigem jätkaksime omasta vana ana rida, me võiksime leida kaasaja kriitikat näiteks näiteks kogu see röövlilugude pidev kaskaad ja, ja kogu olemise ebakindlus. Kindlasti võiks tänapäeva Eestis niimoodi pakkuda hoopis lihtsale lugejale sellist kaasaelamisvõimalust. Ma arvan, et seal on väga palju paralleelid lausa, Ausaltöelda sadistlikust ja hävitamise kire kirjeldamist on siin tõesti. Tõend selle kohta, et inimese põhiloomus on alati üks ja see sama ja põhimõtteliselt midagi selles maailmas ei olegi. Jah, just ma napiksin sellega seoses välja veel selle eelmise motiivi, mis siin läbi vilksas, see tähendab metamorfoosi kui, kui sapakas, kui metamorfoosi, kui triviaalne kirjandus tähendab, nagu ma aru olen saanud üks selliseid noh, käibima või, või siis peaks ütlema triviaalsemaid triviaal kirjanduse määratlusi põhineb ajale vastupidamatuse mõistel. Ja samal ajal, nagu ma aru saan, nüüd ütleme näiteks seda võib lugeda kaapuleiusimeta Polhooside eestikeelse tõlke järelsõnast on tegemist peaaegu et selles mõttes antiikkirjanduse ainsa teosega, mis nii pidevalt 2000 aastat on praktiliselt praktiliselt igal kultuuri ajastul kuigi eri nurga alt olnud olnud aktuaalne. Jaa, aga seda veel tänu ühele asjaolule, triviaalne kirjandus küll väga palju praegu leiame sopakaid, mis oleks tõesti kirjutatud väga stiilis haritud, haritud stiilis inimese poolt, kes oskab stiilidega erinevate stiilidega mängida kasutada nii-öelda vabalt erinevaid Sõnavara kihistuse. Nii et meil on tegemist ikka väga haritud tõepoolest retoorilise suurepärasena retoorilise hariduse saanud mehega kes ei kirjutanud mitte nii-öelda noh, nii nagu enamasti sopaga kirjutatud. Umberto Eco muidugi ja tema, võib-olla võiks ehk võrrelda ka väga haritud mees, kes kasutab kõiki neid supaka võtteid väga osavalt. Et midagi sellist on tänapäeva kirjanduses SK olemas. Millegipärast selle raamatu lugemisel just nendest üleminekutest ühe loo lõpust raamivõtmised. Teisel ülemikud on kohati tunne, nagu oleks tegemist, ütleme näitekirjandusega ta väga hästi sobib ka nii-öelda etenduseks etenduseks, milles või see on juba mäng on eelsel muutunud, teisel, siis ka lugeja, tähendab see, kellele see on kirjutatud kõik, kes seda loeb. Seegi on omamoodi nagu mängus kaasas. Film film, suurepärase filmi saaks sellest, kas itaallased äkki ei olegi teinud. Just itaallased kujutan ette, tõesti saaks toreda filmi? Tead sellest on siin tehtud küll vähemalt üks ma olen näinud ja minu arust grusiinidel oli Maire ka telerivaataja, ka grusiinide oli üks multifilm lastele mõeldud. Just nimelt tappa. Peaks nagu tõlkest rääkima, minu arust tõlke keel on lahe, võin mani, mitte latinistina ja. Ilma võimaluseta originaaliga võrrelda ajal on tõlke tuntumaid spetsialiste andikelt varal klassikalise romaani keelte kateedri juhataja professor Anne Lill. Ja pange tähele, daam on tõlkinud niisuguse kahtlase teose ja suurepäraselt ja sees on, ma kujutan ette, et see on tõepoolest daamile üsna raske raske tõlkida. Mees oleks seda lihtsam teha, aga ka mehe käsi on mängus olnud ja ma ei tahaks, ei tahaks unustada märkida seda raamatut toimetajad, toimetajad, Hyydellid. Tegemist on tõesti äärmiselt täpse, äärmiselt asjatundliku toimetajaga. Kas on see raamat meie kirjandusse, meie kirjanduse pilti natuke hiljaks jäänud, sest nõukogude ajal ta ei oleks saanud muidugi ilmuda seal seitse selges luuleri poolne? Oleks küll vene tõlge ilmus, oleksid, oleks küll. Ja muuseas, Ülo Torpatsi oli plaan siia tõlkida küll ta oleks ilmunud. Antiikkirjandust ikka anti välja. Tsensor ei viitsinud lugedagi. Selles mõttes on natuke kahju, et ta praegu jääb aega, kus tuleb umbes samasugust samasuguse nii-öelda kui võtta seda tõesti, seda frivoolsed kanti teoseid niivõrd palju peale, aga omal ajal oleks märgatud muud ennekõike. No ta mõjub paremini kui teised frivoolsed lugeja, hea raamat ei jää kunagi hiljaks.