Te kuulete saadet mann kirjelduses. Täna on meil ees Paavo rindala raamat, mina küünewald. Ja selle on tõlkinud Mart Mäger ja Debora Vaarandi ilmselt pärast Mart mägra surma üle vaadanud. Aga stuudios on meil kolm meest. Ain Kaalep, Enriko Talvistu ja Hannes Varblane ning teemaks siis kunst ja kirjandus või kunstiinimese kunstniku kujutamine kirjelduses. Favoriitidena on soome kunstnik, kes on tuntud eelkõige sotsiaalse kirjanikuna. Ta sündinud aastal 1930 ja juba 25 aastaselt alustas ta just sotsiaalsetel poliitilise taustaga raamatute kirjutamist. Nüüd on ta jõudnud. Noh, ütleme siis viiekümnendates aastates mees kunstiraamatu, nii. Kas on tunda seda, et nüüd põhja inimene, testi voolu tagant pärit kirjanik vaatab Kesk-Euroopas, vaatab Saksamaale, Itaaliasse? Seal peaaegu nagu meie pilk, mis seal selles erilist? See ühesõnaga Lapimaa piirilt, soomlane kahekümnendas sajandis vaatab nüüd 16. sajandi Saksamaale, et see, see muidugi on vaatepunkt, mis meile on lähedane, kuigi me oleme küll tükk maad lõuna poolt pärit. Aga noh, niisamuti üks rahvas, keda nagu laplasija soomlasigi võib Euroopa indiaanlastega nimetada. Natuke Ecani pärisin eurooplase seisukohast midagi marginaalset. See annab niisuguse teatud distantsilt, aga teiselt poolt jällegi, mis väga lähedaseks meile asja teeb. Lähedasemaks kui näiteks itaallasele, võispaanlasele või kreeklasele on see ühine kultuuripärand just sellest samast ajast, see on see Saksamaal sündinud luterlased ja selle koha peal olekski üks väike etteheide sellele väljaandele minu poolt. Raamat on muidugi väga huvitav, aga et me talle paremini ligi pääseksime, oleks vaja rikk olnud mingi ees või järelsõna, mis oleks nendest asjadest natuke pikemalt rääkinud. Uuematel sugupõlvedel on nimelt see ana pärand võrdlemisi võõraks jäänud, soomlastel mitte soomlane teavad väga hästi, kes oli Martin Luther ja ja talle juba koolis on õpetavat küll usuõpetuses ja küll arvatavasti ka nii ajaloos ja kultuuriloost rõhutatud Luderluse arengujooni, aga meile on nad tundmatut tausta oleks pidanud kuskil natuke nimetama, kommentaarid on kah liiga napid ja peale selle ei ole nad isegi lehekülgedega täpsustatud. Nüüd on väga raske kasutada. Nii et ühesõnaga see punkt, mis meile antud juhul on lähedasem kui lõunaeurooplastele, seda oleks pidanud rohkem rõhutama, välja tooma ja, ja meenutama, nii et meile kui luterlastele on teos hästi vastuvõetav meile kui soome-ugri lastele on muidugi minagi võluvalt kauged. Mõlemad need elemendid mängivad meie elamusest kaasa, seda põnevama nähtusega on tegemist. THC raamat kommenteerib ennast iseenesest, see on küllaltki kirjutatud sisemaal auhinna või, või niinimetatud uue ajakirjanduse lainel. Inimene kirjutab adja. Nii nagu temagi asja näen, seal tegelikult on mõnes mõttes õige, sest tema näeb Euroopat rohudes, tähendab, ta kirjutab, alustab kirjutamist ajast, mil Euroopa, olgu ta siis Lapimaal, olgu ta Itaalia oli tegelikult rõhudes, tähendab ma ei mõtle ainult treestele varemeid. Ma mõtlen just nimelt tähendab mõttelistes rusudes ja ta hakkab üles ehitama sellest mingit teatud ellujäämisvõimalust, mingit humanismi printsiipi. Ja mingil soome poisil, kes tol ajal oli tulnud keskkoolist, oli sõjaväes. Ta leidis endale toetuse sellest samast kunstist ja tahtmisest aru saada, Euroopa jääb ellu. Aga samal ajal, mis mulle meeldib selles raamatus. No kõik me ütleme, et Vene sõdur on mõrtsukas või vägistaja ja ta on tööl ja kõik. Aga mind väga liigutas tema arusaam sellest, et need sama poisid, kes olid 17 kaheksateistaastased, saadetud sõtta 44. aastal kooneni privaanidesse. Et need, nähes neid pilte võtsid tõesti mütsi maha, tähendab tõenäoliselt kindral ei teinud seda kindralil. Seda kunagi, sest et jah ja mind huvitab just nimelt see, et see tähendab seda, et tegelikult Euroopa ühtsus algab siiski rusudest. Ja võib-olla nendest rusudest on võimalik Euroopa ühtsust üles ehitada, kuigi ma ei ole kindel seda vaja. Tegelikult kujutab analoogi nisugune kunstiromaan või ütleme, üldse ajalooline käsitlus nii kaugemalt kultuuride suhtes ka siitpoolt vaadates ütleme kas siis soomlase või eestlase vaatevinklist kujutab ühte rahvuskultuuri osa ja samamoodi nagu on tähtis, et eesti keeles oleks olemas Eesti astronoomia, Eesti tuumafüüsika või ma ei tea, mis muu teadus veel, et või et eesti keeles kirjutada näiteks maailmakirjanduse ajalugu, maailma kunstiajalugu, mitte ei tõlgitakse ta kusagilt. Et antaks käsitlused niisuguste, ütleme ajaloos põhialuste kohta just oma kultuuritaustalt vaadates ja sellega lisades sinna juurde ka niisuguseid vaatepunkti, mis ka meie lugejale tuleksid tuttavad ette, oleksid loetavamad aru saanud, jääksid paremini meelde. Et samavõrra tuleb ka teha niisuguseid kunstiromaane või ajaloolisi romaane just kaugematel teemadel ja võib-olla eestlased ongi selles suhtes kaunist tagasihoidlikud olnud, et see on niisugune kultuuri väiksuse ja, ja võib-olla allasurutuse tagasi osutusid küsimus olnud näiteks suured skulptuurid, olgu nad siis Venemaad või Ameerikat, nemad ju väga julgelt võtavad ka väga eksootilisi kultuuri, käsitella ja meie mõistes võib-olla isegi liiga palju, teinekord segavad kokku, olgu siis filmis, muusikalide raamatutes. Jaa jaa, pannakse isegi, ütleme eestlase poolt pahaks, näiteks et see või teine aines on nüüd aetud segamini nagu puder ja kapsad ja aetakse taga mingit ajaloolist, noh, niisugust õigusjärgset õiget tausta, et kõik oleks väga täpselt paigas just ajastukohaselt minu arvates see ei peagi olema niivõrd kindel, et kui keegi eestlane võtab mingisuguse, kas siis kunstniku või kellelegi eluloo või mingi ajastu või kauge maa, siis ta võib ju seda kultuuri täitsa suhteliselt vabalt isegi interpreteerida ja ma julgeks öelda, et see ongi kultuuri üks niisuguseid põhifenomene toimuks interpretatsioon, mitte sellesama kultuuritausta kopeerimine. Sest ega siis kultuur selles arenebki ta eelnevat kogu aeg jälle inter tsiteerib oma uues võtmes üle. Nii et kui eestlased võtaks kätte kirjutada meister matisest raamatuid, see oleks igati No väike suund sinnapoole on olemas, ega me päris seda sama mõtet, mida sa praegu siin arutasid ei ole juba varakult mitte kõrvale jätnud. Siin kasvõi Jaan Kross meile kõige tuntum tema Sittowi romaan on, ütleme, eestialaga seotud, aga siis noh, niisuguseid ajaloolisi hüppeid on tehtud küll Ristikiviromaanid Euroopa ajaloost või siis kõige uuemal ajal leo metsa oli nüüd juba kolmas osa, ilmus romaan sellest keiser Juljanusest. Muidugi jah, kultuuriloo alal võtsime ka, võta siis paugu rindala eeskujuks ja, ja ei, oleks ühesõnaga midagi imelikku. Eestlane kirjutaks romaani seal, ütleme Michelangelot või, või Felaskesest või või, või siis Victori koost või, või jumal teab tantest eesti autori romaan, väga põnev oleks. See on umbes nii nagu suurepärane oli ju professor Helmut Piirimäe raamat mis ei olnud niivõrd ajalooline ülevaade, vaid koli suisa see ilukirjanduslik teos, peaaegu tema niisugust stiil ja kõnepruuk alates suurest prantsuse revolutsioonist, mis on väga loetav Eriti kooliõpilastele, et täitsa põnevalt kirjutatud kooli õpilaspeaks tingimata lugema ja ja ei, see mõte on väga õige ja selles mõttes on see Nebavorinud ala meile meile nagu teenäitajaks, aga vot Paavo pindalast, et ma ei unustaks, tuleb kindlasti meenutada seda lugu mida tema puhul ikka eestlane peab väga tänulikult ära märkima. Omal ajal tekkis tal kirjavahetus meie kirjaniku Lennart Merega ja ta kutsus Lennart merd Soome külla. Nõukogude valitsus ei lubanud muidugi endast mõista. Lähete kahtlane küüditatud perekonnast ja siis rindala teatas, et tema loobub igasugusest suhtlemisest Nõukogude kultuuriga. Ta oli vist Soome Nõukogude sõprusühingu liige, astub välja, kui tema sõpra Lennart Meri soome ei lubata selle peale lubatigi ja sellega sai Lennart Meri esimese võimaluse välismaal käia nõukogude korra ajal. Sealt hakkasid hargnema ka hiljem Eesti Kirjanike võimalused ka nende kirjanikke, kes põllud, partei liikmed, nende nende võimalused siis käia kõigepealt Soomes kalist, teistel välismaadel ka ja see on just Paavo rindala isiklik teene, nii et tal on oma positsioon Eesti Eesti ajaloos on täiesti täiesti olemas ja väga tore, et, et nüüd ka tema loominguga viimasel ajal oleme hakanud tutvust jälgima üks esimese järgu soome kirjanikke. Siiamaani on olnud liigagi vähetuntud. Me kõik kogu aeg püüame tõestada oma eestlust ja olemasolu Euroopa ja kogu aeg, tundub, et no väljund on see, mis teeb neid eestlaseks tegelikult ei ole. Selleks et olla, tähendab maailmakodanik peab olema ka sisend samaväärne, peab olema, tähendab, me peame olema võimelised vastu võtma, tähendab vagu seda maailma elame ju lõppude lõpuks sellele samale ümmargusele planeedil kuskile minna. No ma ei usu, et me saaksime minna Alpha Centauri peale või jumal teab kuhu. Aga, ja see, et me anname ära, meil on vähe anda, olgu, metsa tähendab võib-olla maid, merd nii palju, kui meil on, tähendab oma vaimu kõike aga tegelikult selleks, et ellu jääda, sellega olemas olla, peame me täpselt sama ahnelt sama julma sama kindlalt vastu võtma seda, mis meile antakse. Ja see on see, mis meie küsimuseks on, väga tähtis. Lähendab mind kogu aeg, hämmastab see, et ei saada aru, et see, kui me midagi ka vastu võtame, on see tegelikult tähendab veretööst või sest maailm ei ole antud, tähendab väiklane ühine vaen mõttel ühe asja peale. Kogu aeg räägime, et armastame, kaks kallak jah, ma tean seda, tähendab jälle vahel võib olla väga müriseb kosk või vesi, tähendab aga me unustame kogu aeg ära. Armastus, oleme ühinud laevaks. Hannes Varblase kommentaari juurde võib-olla räägiks paar sõna siiski Paavo rindalast, sest et selle raamatu puhul on ta loojana meile andjana ka väga oluline. Tähendab, kuivõrd ikkagi tõesti lapimaalt päri inimene on vaadanud Kesk-Euroopasse ja kui rääkida testi samas võtmes, nagu sa siin alustasid saamisest, siis on tema puhul väga oluline see, mis tema oma elus saanud on. Tähendab, siin ongi, selle raamatu taustal võib öelda, et see raamat on omamoodi kokku, et tema varasemast mõtlemisest oma varasemast sotsiaalsest kirjanduse kuuekümnendatel aastatel Soomes oli väga tugev moraalne võitlus, väga selge selline sotsiaalne kihistumine siis kirjanikud olid need, kes ka omamoodi seisukohta võtsid samal tasemel või tasandil, kus kirjutas Paavo rindala võib tuua näiteks Arvo Salo toodangu. Tema mõjus väga palju üliõpilastele oma sotsiaalsusega. Tema näidend La puhas 66. aastal mõjutas Soome tolleaegset noorsugu ja see mõju on tunda praeguses soome küpses ühiskonnas. Samamoodi on iseloomulik see, et Paavo rindele, kes üldsegi Paavo rinda sõber Pentti Saarikoski kirjutab, samal ajal, mis toimub, tegelikult tähendab see sotsiaalsuse tugev sotsiaalsusel tähendus kogu kirjanduselus on ka siin raamatus tunda aga nüüd on see allasurutud. Nüüd on kunst kunst, kelle peale kunstinime. Aga siin ja ma tulen ikka tagasi selle juurde, et me oleme osa oma pärandist jõudnud Vene valitsuse alla kuulumise aastakümnetega küllaltki unustada. Ja siin tulen ma jällegi sellesama ajastu ja Grüne voldiga seoses loomulikult ka Martin Lutheri juurde tagasi. Asi, mida me väga vajame ja mida soomlased nii eriti ei vaja. Üks väga hea Martin Lutheri biograafia, küll see oleks vajalik omal ajal, mil kirjutas hiiemets natuke naiivse ja natukene pühapäeva kooliliselt kirikliku Martin Lutheri biograafia. Aga noh, neid on maailmas küll ja küll olemas, aga vot kui eesti autor kirjutaks, küll, oleks tore. Ja siis ma tunnen ennast ka natuke akadeemia toimetajana süüdi olevat. Me oleme püüdnud ju meie kultuurilukuga kiriklikust seisukohast valgustada nendes osades, mis meil unustatud on. Naga akadeemia lugeja tunneb isegi jesuiitide ordu loojat Ignaasiotelloyolad paremini kui Martin Luderit isiklikult ja see on juba akadeemia süüa. Ja väga tore, nüüd Paavo rindala tuleb meile seda meenutama nüüd võtta. Ma hüppaksin nüüd selle juurde, et samal ajal ilmus ju Natalie beer meister matis niisugune ka Saksamaalt. Meile toodud raamat ja samuti kõneleb Matthias Grüne valdist tõlkinud Vilma July salu, aga kirjastus on kunst ja huvitav, kas see kirjastus Eesti raamat Kirjastus kunst teadsid seda ühekorraga tutvustavad nad meile niisugust põnevat ja, ja natuke nagu tagaplaanil olnud kunstnikku, nagu nagu Mattiast küünavalt ühe koeraga. Muidugi seda paremas olla ühe korraga, seda paremini me õpime teda teda tundma, aga samal ajal siiski mõtlen, et rääkisime, et me ei tunne küllalt, Martin Lutheril, aga me ei tunne ka niisuguseid mehi nagu näiteks kas või tüür kes on nagu olulisem ja kes mõlemas teoses esineb, esineb jupgaa. Nii et ka teda on vaja põhjalikumalt tunda. Nii et üldse ükskõik, mis teosest hakkad rääkima kogu aeg ikka tuleb see motiiv, mida me veel peaksime tegema. Aga eks see ole omamoodi hea. Et me kõik arvame, et meil on vähe aga näiteks minu kujunemisaastatel ta oli vist, kui ma ülikoolis olin, ilmust son, Noosponey, inglase näidend, mille pealkiri lute. Ja väga naljakas näidend. Naljakas. Tähendab, see on seesama mees, kes kirjutas vaata raevus tagasi, tähendab ja, ja ometi ilmus, tähendab, samma andis välja Loomingu raamatust selle raamatu ja minu jaoks, kes ma tol ajal õppisin, ülikoolid olin läbi lugenud selle raamatuga, sina rääkisid luteri eestikeelse värgid ja noh, kuna ma ajalugu õppinud olin ma sunnitud lihtsalt neid lugema, müts sunnil tundub, mulle meeldib lugeda. Aga näiteks seesama luteri raamat andis minu jaoks midagi hoopis enamat. Ja muutis minu elu rohkem kui paljud teisedki raamatud. Ja seepärast ma tahangi veel kord rõhutada, et me kogu aeg arvame, tähendab, et see, mis väljast tuleb, ei muuda. See muudab meid väga palju, sellepärast me elame siiski ühises maailmas. Ja ma ei mõtle seda momendi maailma mõtlen üldse vaimselt maailma, mis on tulnud neis noh, kogu seda kultuuri, mis on tegelikult andnud maalne meile, olgu ta ükskõik milline olgu ta Hiina, Jaapan, Angola orient, olgu ta ida, olgu ta lääs, olgu ta ükskõik, kama kõik, mis ta on olnud, prantsuse, tähendab Hispaania peaasi jätab, et me selle kätte saanud. Sest meil on endal mõistus, et seda enda jaoks kohandada. Küsimus on praegu antud hetkel ka selles, et kuidas ühendada kirjanduses kunst ja kirjandus. Kas me saame Enriko näiteks seda? No ma kunstiajaloona üks tõsine kunstiajaloolane kuid kui teaduslikku üllitis on, neid raamatuid ei saaks käsitleda, aga ma juhiksin tähelepanu sellele, et noh, et kirjastus kunst on, on seda poliitikat, et anda siis välja kunstialbumite ja muude kunstiteaduslike käsitluste kõrval ka kunstnike biograafilisi romaane. Õige ammu juba alustanud kuuekümnendatel ja noh, mina mäletan omal ajal küll suhteliselt Krahomanlikuks kirjanikuks peetud Winstoni Michelangelot eriti elujanu, mis ka tänu filmile siin väga populaarne oli ja ka mitmeid teisi raamatuid, ainult et üks tendents siin siiski on olnud siiamaani hiljem hakati kima neid õhemaid ja ma ütleks niisuguseid köögiraamatuid rohkem nendest kunstnikest, mis olid noh, niisugused kergesti lohed, Itaalia kiired, Ida-Saksa variantidest, kas siin oli võib-olla mingisugune niisugune autoriõiguse küsimused sealt lihtsam kätte saada ja väga sageli on need raamatud olnud pööratud just nimelt keskaja poole. Tõsi, keskaeg on kaugem ja noh, isikuid on suuremad, ajalugu tundub õilsa ja nii edasi. Aga ma juhiks tähelepanu ka, et võib-olla isegi äriliselt tulusam ja lugejale omasem, jättes nüüd niukse valgustusliku momendi kõrval oleks ka see, et kindlasti oleks vaja nüüd niisuguste kunstnike elulugude puudutavat sarja täiendada just nimelt 20. sajandi autoritega, kellest on kirjutanud ikkagi nende kaasaegsed ja, ja nendega koos elanud ja see ajalugu on meile tuttavam ja, ja ütleme ka mitmed niuksed, poliitilised paralleelid lugejale ja kirjanduslikud noh, ütleme näiteks, kas või Salvador talist, kui palju on kirjutatud või nii edasi. Et oleks aeg ka ütleme, panna sinna sisse ka seda materjali, mis rohkem meie kaasaega puuduta, mis oleks lugejal võib-olla ka põnevam, eks oma paralleelide suhtus lugeda. Aga mis puutub nüüd keskraamatutesse, siis? Ma ütlen, et noh, täiesti puudu on siin kõrval ka, kui nüüd vaadata niukseid pool kunstiteaduslikud väljaanded, mis käsitlevad mitte nüüd romaanina, aga just enne mainitud ütleme, suure prantsuse revolutsioonini väga heas ilukirjanduses tekstis mingit ajalugu ütleme Michelangelo kohta on näiteks olemas, eks ju, see tähendab väga-väga ilus saksakeelne käsitlus Mihkel Ainsalu ja tema aeg eksakse tähendab just seal ja varustatud väga rikkalikult pildimaterjaliga, mis ei ole niisugune Intsüklopeediline teatmeteos, vaid, vaid just nimelt selles suhtes niisugune tausta kirjeldav ja sealjuures ka seda autorit. Aga muidugi, mida ei oska, ei mina ja ma ei tea, kas ka kirjastus kunst oskab öelda, et tegelikult neid Natali leeri või mõne teise välja antud raamatuid ilmub maailmas väga palju tõesti, neid biograafilisi sarju on, on igas igas riigis ja ma kipun arvama, et, et noh, et nüüd teha valikud, kas, kas nüüd seda või teist ja mis, võib-olla on parem, et selleks peab olema tõesti väga suur spetsialist. Palju lugenud. Ja Ma jagaksin selle žanri, kui seda võiks žanriks nimetada nagu kolmeks, et üks oleks noh, niisugune, mida saab ilukirjandusliku mõõdupuuga võtta ja siin on see suurim näide, mis mulle praegu äkki meelde tuli, oli Mereskovski romaan Leonardo da Vincist, jah, see on täitsa üks 20. sajandi vene kirjanduse, mitte nõukoguliku vene kirjanduse kahtlemata tippteoseid ja just kunstnikule pühendatud seal nüüd ei tea, nüüd kui ilmad on see mõõdupuuga, kui niisugune üldse olemas on, aga igatahes Paavo rindala teose mina Grünevalt puhul on ka tegemist ikkagi romaaniga, mis on hea romaan meie jaoks ikka täiesti loetav. Aga, aga sellesama suuna alla käivad ka. See oleks, ütleme üks aa, aga siis üks p oleksid kehvad romaanid, mis on kirjutatud nagu raha pärast. Mulle tuleb praegu meelde kah kirjastusel kunst välja antud lõpmata vilets teos, ma ei saanud üle 10 lehekülje lugeda, autorit ei mäleta, Ida-Saksamaalt oli keegi daam onoree Tomi eest, küll olime lihtsalt jamps. Otsene kõne härra Tomie kõneleb nii ja tema sõber kõneleb nii ja väga armetult välja mõeldud otsekõne. Iialgi ei usu, et härra Tomie oleks võinud niimoodi kõnelda Hans Holm valmistumisel ja vist ka ja seda ei olegi, ma üldiselt neid ei lugenud, aga siis see liik kaks, kus siis muidugi tuleks ka kõne olla, aga no üldiselt seda ei hakka harrastama nüüd kehv kirjanik, nii et see oleks õieti siis ütleme see kolmas jaotus ütleme, liik kaks, aga praktiliselt kolmas jaotus oleks siis esseistika ja siin on igasuguseid võimalusi, aga mul tuleb muidugi meelde see minu ja Asta Põldmäe koos tõlgitud. El Greco, st mis on vaimuka autori poolt parima Hispaania või sama laadi niuke Itaalias, Prantsusmaal tuntud romaani rahvastel, vaimukas essee või esseede sari, mis ei ole Omaan, aga sisaldab aeg-ajalt ka mõni ilukirjanduslikku killukese ja, ja kohati ligineb ka uurimusele, tsiteerib teisi uurimusi ja nii edasi, nii et niisugune essee on ka olemas ja siis pälvis kolmas suund, oleks nüüd muidugi päris uurimus. See on juba teaduse alla kuulub ja see ilukirjandusega võib kokkupuuteid olla ainult selles suhtes, et teadlane võib olla väga hea stilist humanitaarteaduste alal mõelda, teadlane, kes samal ajal tõesti kirjutab head ilukirjanduslikku stiili, nii et noh, nagu kolm alaliikidega jaotust leiaksin mina Igalühel Igalühel neist kolmest on muidugi oma osa kultuuriloos kahtlemata olemas. Üldse, mis puudutab kunsti, kunsti uurimusi, siis loomulikult enam sellist ütleme faktipuru nagu meie, kes me seal oleme harjunud saksa traditsiooniga, seda terves maailmas ei tehta enam ja ka kunstinäitusi, ütleme noh, niimoodi eraldi suur näitus Matias küünewaldist see ei olegi populaarne, vaid alati otsitakse nüüd mingisugune või seos millegiga ja selle puhul ilmuvad ka väga uhked kataloogid. Viimati nägin näiteks juba paar aastat siin mööda maailma ringi tuurinud suur uhke näitus impressionismi. Et millest ilmub korralik hea paks kataloog, kus on ka pildimaterjal seisaga, kus on ka tekst näituse koostaja kunstiteaduslikult väga ilusti kokkupandult tekst, milles ma peaks tunnistama, oli täitsa korraliku ilukirjandusliku kvaliteedi tihti näha, eks ju, see tähendab need on muidugi suured projektid pikalt ette võetud ja nii edasi ja mis andis just nimelt seda tausta, et noh, et kus impressionismi algas, eks ju, mitte konkreetne see veidi nautor ja vot seal oli täitsa lühendatud nüüd üks, üks teaduslik käsitlus võib-olla isegi esseistika ja ütleme hea juturaamat, eks see tähendab ka sel puhul ja antakse välja korraliku hea niukse Peiperbeck paksu raamatuna, mida on mõnus lugeda just nimelt, et ta ei ole ülekuhjatud, teadusliku vita aparatuuri ega millegi muuga, aga samal ajal on üldhariv ja põnev. Ja mulle tulid. Paar teost meelde, mis Eesti lugejatele on hästi tuttavad Feuchtwanger, ego ja see on jälle romaan, see kuulub sinna esimese liigi hea romaan kunstnikust ja, ja ka siis kuulub sinna kuhugi esseistika kanti, võib-olla kasse, koordi, müstifitseeritud päevik, kaalu kirme või see nagu kuuluks sinna esseistika laadi võib-olla ja see nagu ei kuulu panis ilukirjanduse alla ja räägime kaane kukest siis veel sinna juurde ja kaane kukaadingeelata kaanekukk oleks siis, ütleme et kuhu ta läheb, ikka vist pisem esseistika. Ta vist päris ilukirjanduspari ja ütleme, ta ei ole romaaniga, kuulub siiasinna esseistika alla ja ja nii, et ühesõnaga Eesti kultuuris on nii oma kirjanikke kui ka tõlgete kaudu mitmesugused võimalused tuttavad. Nii et materjalina kunsti ja kirjanduse võimalikult kunstipärane ja metafooriliselt lühendamine oleks tegelikult noh, nagu kui praegu rääkida üldse kunsti levitamisest, siis ta oleks ikkagi üks selline mitut. Ühinenud ajaloo teaduse ülesanne ongi see, et teha ajalugu võimalikult kättesaadavaks, arusaadavaks, loetavaks populaarseks ka selle nimel need ajaloolased ka arhiivides uurivad, et saada nüüd alusmaterjali selleks, et vot niisuguseid raamatuid kirjutada seal suuri ajaloolisi käsitlusi, sest ega üks korralik teaduslik tekst on mõeldud ikkagi teadlastele, aga noh, ülesanne, mida siis edasi, eks ju, see tähendab selle teadusliku materjaliga teha. Siis siis see ülesanne on ikkagi see, et rahvale tutvustada tema enda kultuuri minevikku ja teha talle kättesaadavaks, teha meeldivaks sellega suhtlemine, eks ju, see on ju põhieesmärk. Ja sellega On vistikaks ürgne inimese igatsus saada tagasi minevikku et võimalikult elavalt ise nagu olla seal minevikus. Et midagi sellist, nagu see Uuelsi fantaseeritud ajamasina, mille abil saab nii hästi mineviku minevikku lennata, see on ilmselt üks inimese ürgsed unistusi alati olnud. Küsimus on alati selles, kuidas kirjutatakse ründada, tähendab kui ta kirjutab oma raamatu küüner vahendist, tegelikult kirjutab ikkagi raamatut. Ja ta näeb ennast, et ta ütleb ka kuskil, et need, mille pildi tema emaati pilte veel need filmid vaatavad teda, nagu ta kirjutab enda olemusest, selles Soomes tolleaegses noore poisina esimest korda kokku puutus. Ta kirjutab neelesi, mis, mis seal tegelikult tähendab maali küll ma olen küsinud valvuri küsimus valguse värvi kirikus ja kui ta suudab kirjutada valgudest meelise, Nõukogude kirjutab selle raamaturidadel, tähendab, mina loen, ma loen teile ette. Valgus hakkas kasvama aprillikuus jaanipäeva paiku võis lugeda peaaegu öö läbi kui haldusoli, külm ja kalk turma valgust, kallavid deskirstu kaanel. Ja no mul pole elu pähe toonud ja ma olen näinud neid kallal isegi õhtukaanel, küllalt palju on nii laevad maalt moodustamine on küllalt palju käinud, aga esimest korda saame midagi arugi, mida see tähendab. Ja kui inimene saab lärile Cruyna kunsti elavdasid laulud või kuskil soosaam midagi inimese maks, tähendab, ütleme nii, ma ütlesin, humanism või jumal teab, mis tähendab need suured sa, ma tahan just öeldud, et saa minagi enamat peanna. Siin on kõik.