Selle nädala nägu keele elus kujundas emakeelepäev. Emakeelepäev on teatavasti Kristian Jaak Petersoni sünnipäev päev, aga emakeelepäeva sünd on teistsugune kui teiste tähtsate riiklike pühadetulek. See algatus on tulnud rahva seas on olnud nõnda rohujuure tasandil tulek ja sellest me tahaksimegi täna rääkida emakeelepäevast, kas ta on ennast õigustanud ja vahetuid emakeelepäeva muljegi kuuleme. Täna stuudios Mari Tarand. Oi, selle päeva eel ja selle päeva ajal ja selle päeva ümbruses elan ja mõtlen ma väga teistmoodi. Ja see tuleb sellest, et inimestel on jäänud arvatavasti minu raadiotööst niisugune mulje, et ühel või teisel puhul võiksin ma olla mõne emakeelepäeva esineja. No kuidas ma ütlen, see on üks suur mure, aga üks suur rõõm ka, sest tõepoolest, kui ma ise olen olnud natukene selle päeva sünni juures ja tahtnud ja kahelnud ja kõhelnud, et kas sellest päevast asja saab ja kui sellest on nüüd siis nii väga asja saanud siis on ju minu kohus, kui mõni kooliõpetaja helistab ja palub, et tulge meie lastele rääkima ennast kokku võtta ja seda teha. Tõesti, nii oli ka seekord, et mulle tuli kutse tõrvast ja tuli kutse Suure-Jaanist. Aga enne neid oli juba tulnud kutse Narvast. Narva Eesti gümnaasium palus oma keelepäevale, mille teemaks oli eesti keele minevik, olevik ja tulevik ja ma olin selle lubaduse andnud ja sõitsin sinna ja seal oligi esimene ettekanne, see mineviku märgusõna all tuleb ettekanne puudutas juba seda minevikku, mis minu jaoks on peaaegu olevik puudutas seda keelepäeva rajamisse oli nende kooliõpilaste jaoks juba minevik, milles jutustati, jutustas Sonda raamatukogu juhataja Anne Valdru, kelle õpet Ta oli olnud Meinhard Laks. Sellest mehest Meinhard laksist, keda võiks pidada selle emakeelepäeva algatajaks ja, ja tõukejõuks. Ja nüüd ma siin seda tema huvitavat ja väga kirgast ja kirevat ettekannet ei jõua siin ümber jutustada, sest ka mina tundsin Meina flaxy ja mulle tuli kohe silma ette, kuidas ta seisis raadiomaja ukse pääl. Minu meelest juustes veel nagu lumeräitsakaid veidi tuli kaugelt raadiomajja seda asja ajama siis olid tal juba need algatused ja ettepanekud ja allkirjad oma kodukohast õpetajatelt kodurjatelt kaasa mõtled, et olid juba mapi vahel, näitas neid mappe P ja neid mõtteid, kuidas seda teha. No sellest on nüüd räägitud, rohkem ma sellest nii pikalt ei räägi, kuidas see rahvaalgatus ja vahepeal allkirjad ära kaotati ja, ja asjad seisma jäid, kuidas see kõik käis ja läks, nii et see riigikogus ja riigi seadusega lõpuks selleks päevaks kinnitati. Aga sellest seal Meinhard laksi elu kohta kuulata, kuuldes tema juttu, kuidas ta sealt padaoru väiksest vaesest metsade vahel olevast talust välja kasvas, kuidas kooli läks, kuidas keegi rikas sugulane terasele poisile võimaldas koolis käiku ja, ja kõik see tee läbi õpetajate seminari, siis õpetajaks ja andunud õpetajaks. Aga temast räägiti nagu umbes nagu renessansi inimesest, kes kõike tegi mitt mitte ainult, et ta hästi õpetas ja koolijuhataja oli ja lastele autoriteet oli ja ümbruskonna küünal oli laulukooris, käis rahvatantsus, käis, on fokstrotti, õpetas, maalis joonistas ja elu lõpul veel oma kätega oma ema pooleli jäänud kaltsuvaibad telgedel ära kodus. Ja see oli kõik kokku niisugune liigutav nagu kuskilt kaugest ajast, nagu see oleks see Kristjan Jaak Peterson ise ainult mingil teisel tasandil. Et ma elasin seda uuesti läbi paljud, mida ma selle asja kohta teadsin, aga need lapsed, kes seal istusid saalis või noored kooliõpilased, Need kuulasid täiesti keskendunult, oli näha, et see asi neil huvitas. Nii tähendab juba, et esimene ettekanne narra emakeelepäeval läks korda, aga siis tuli teine ja astus ette Vaivarast pärit naine. Hilja tartlane. Ja kas puhume juttu? Vaivara murrakus, aga teatavasti Vaivara murrak on väga kadunud ja väga hääbunud ja see keelepäev toimus kohal, kus tegelikult ju meid võttis vastu suur venekeelne in bussijaamast alates ja isegi koolisöökla õpilaslõuna kätteandjate kokkadeni oli see venekeelne lapsed, olid eestikeelsed seal koolis ja õpetajad. Ja nüüd see hilja tartlane hakkas pajatama, tal ei olnud mingit suurt kõrget kooliharidust nagu hiljem välja tuli jutus, aga ta oli niisuguse intelligentsi ja armastuse ja, ja südamlikkusega ja oskusega ja mälestusega selles oma kodukoha keeles pajatused teinud. Ta jutustas oma lapsepõlvest ja oma elust seal nendel maadel, kus elu teda hiljem oli muidugi ära viinud, kaugemale aga et Narva ümbrusesse kant, nagu me teame, on just see, mida sõda ja, ja kõik need ajaloo sündmused on kõige rohkem laastanud, et seal ei ole midagi. Minu kõrval istus emakeele seltsi liige ja Wiedemanni auhinnakomisjoni liige ja ajakirja keel ja kirjandustoimetaja ühesõnaga tuntud keeleteadlane Eevi Ross ja tema hakkas siis meenutama pärast, et tema 62. või kolmandal aastal käis veel nendes külades murret kogumas ja leidis sealt veel inimesi või mingeid jälgi. Aga need hilisemad rahvaliikumised ja tööstus ja. No ühesõnaga, me teame seda Narva ümbruse lugu niimoodi, et, et kas see teine ettekanne oli väga haarav ja oli ka kuidagi selle mineviku ja oleviku side oli seal jällegi olemas, sest siis tuli kolmas ettekanne, mille sa ise pidasid? Ei veel sugugi mitte. Nüüd tuli oleviku ettekanne ja selle pidas noormees Priit Kruus, ta on kirjandusajakirja värske rõhk, toimetaja ja selle ettekande teemaks oli släng. Ma olen varem seda mõelnud keelepäevadel, et need slängi ettekanded noh, kooli keelepäevadel eriti istuvad lastele kõige paremini, sest eks sealt saab neid saab neid imelikke ja natuke ebatsensuursed ja natuke rumalaid sõnu täiesti legaalselt kuulata ja nendest rääkida. Ja vahel ma olen mõelnud, et õpilaskeele uurimustes on võib-olla pisut liialdatult alatise slängi teemani esikohal aga selle keelepäeva ettekanne oli väga hästi tehtud, ta oli väga haarav ja ta kirjeldas seda slängi kui allkeelt oma muutumises ja näitas väga kuju kalt nendele kuulajatele. Kuidasmoodi see kunagine släng, mis on kõikides koolides olnud läbi aastakümnendite vaat et 100 aasta peale saaks selle venitada. Kuidas mingisugused sõnad, mis on seotud kooliga otseselt õppeainetega, kuidas need on nii püsivad ja jäävad ja isaajaja poja põlve kestavad. Aga kuidas teatud uued tulevad uutel aviinidele, kõige enne esitas kõneleja kuulajaile küsimused, et mis te arvate, kas slängiuurimine ja, ja miks längist ei ole räägitud ja miks slängi sõnaraamatud on suhteliselt nii uued meie ajas ja muidugi siis tuli sellele ka vastused ei olnud lubatud. Tähendab, see oli kõrval, näeb, mida ei peetud küllalt väärikaks, et uurida või sellega tegeleda niisugune allkeel või sotsiaalne murre, ütleme nii. Aga nüüd see Priit Kruus viis jutu praegusesse aega kuni Sass Henno raamatuni ja teiste noortele kirjutavate ja räige ja julge keelekasutusega kirjanikeni ja ta sõlmis need asjad niimoodi kokku, et see ei olnud mitte lihtsalt naljakate rumalate sõnade rida, vaid see sissevaade kõnekeelde, mis on ju praegu ka populaarne teema üldse keeles, emakeelest kõnelemisel ka ja millest keele kõrvaski väga huvitavat loengusarja peab Tiit Hennoste. Et see on niisugune ajakohane teema, see huvitas noori ja see ettekanne oli hea. Ja sellega veel asi ei lõppenud. Siis tuli veel Rakvereõpetaja Vaike Sinisalu, kes oma kogemuste najal rääkis noortele ohtudest küpsuskirjandi kirjutamisel või õrnadest kohtadest või juhtisin tähelepanu sellele, mida tuleks silmas pidada nii et nad said veel ühe kirjandiõpetuse loengu veel lisaks. Ja kui siis tagatipuks selgus, et kogu see keelepäev oli Ühe sealt koolist välja lennanud õpilase, kes praegu õpib kultuurikolledžis Viljandis. Diplomitöö see, et niisugune keele päev korraldada ja läbi viia, mille kohta tema nüüd omakorda läheb, annab aru, kaitseb seda oma tööd ja tegu, praktika tööd või ma ei tea, kuidas nad seda seal nimetavad. Siis tundus mulle, et, et see, see asi, kõik need, need juured, niidikesed, mul oli niisugune hea tunne. Ma olin rõõmus. Kuigi see päev Aga millest sa ise rääkisid, kas sa seda ei taha avada? Minul oli väga raske asi, ma pidin nii sellest asjast rääkima, mida ma tavaliselt ei räägi, mina pidin rääkima selle tuleviku teemal, see tähendab siis sellest missugune võiks olla Eesti keele tulevik. No siin oli mul toeks see, et olen oma silmaga saanud vaatamas käia, kuidas eesti keel võrdsena 25 keele hulgas Euroopa liidus toimib. Ma rääkisin noortele natuke sellest tõlkimise põllust, mis seal on, ja sellest, et see meie keele väärikus on sellega väga palju tõstetud, et see ei ole mitte selleks ei ole need tõlkemehhanismid seal välja mõeldud. Et siis on kergem nendel meestel ja naistel, kes sinna on valitud või saadetud töötada, vaid need on ikkagi ka tähtsad kõikide nende maade, nende riikide rahvastele, kes teavad, et ole sa sloveen või ole sa poolakas või ole sa lätlane või eestlane. Sinu keel on tunnistatud võrdseks õiguslikult võrdseks teiste euroopa keeltega. Loomulikult elu praktikas ei saa seda nüüd nii kujutleda, et iga minut iga tooli küljes on 25 kõrvaklapi. Natuke rääkisin, kuidas see tegelikult käib ja üks ja teine puudutasin veidi neid viimase aja noorsookeelehoiakute uurimusi, millest siin paaril viimasel aastal on räägitud, aga võib-olla uued noored jälle kõike seda ei tea. Mille kaudu siis mõõdetakse, kas noor eestlane on patrioot oma keele suhtes ka ja siis siis oligi ju kerge viia asi sinna, et öelda lihtsalt, et eesti keele tulevik on ainult Teie kätes. Nii ma ütlesingi, mitte meie kätes, kes meie siin räägime, näiteks sinuga saadet teeme või Eevi Rossiga keeli asja arutame või see on ikkagi nende kätes, kes seda keelt kasutavad, kirjutavad, kõnelevad tulevikus. Et ei ole ühti, et pead olema ainult nii andekas nagu Kristjan Jaak Peterson ja esitama selle küsimuse, ütleme, et kui kristjan jaagusuguseid poleks olnud neid küsimusi esitamas, kuidas selle keele lugu oleks siis võinud minna. Oskad sa fantaseerida, kas siis selle maa keel? Kas siis selle maa keel, see lause oli mul ka üsna mitu korda huulil. Päev enne käisin ma siin Tallinnas vanalinna koolis üsna väikestele õpilastele rääkimas ja sellest kohtumisest on mul ka midagi väga helget ja ilusat rääkida, nimelt päris väikestele rääkisin ikka seda muinasjuttu, et kuidas keelte võistlus oli rõhutades, et see on muinasjutt, et seda pole tegelikult olemas olnud ja üht-teist keelte keetmised ja ja natuke demonstreerisin murdekeelt ja üht ja teist nendele päris esimese, teise kolmanda klassi lastele. Pisut suurematele rääkisime Christian Jaagust ja rääkisin ka sellest, püüdsin seda neile silmad ette tuua, et kui niisugune, no ütleme, kahekümneaastane mees, täielik nooruk. Millegipärast selles ajas oli mingi tõuge, mingisugune meid, tea, mis põhjus oli, mis selle Riias sündinud poisi viis nende hariduse lätete ja nende suurte mõtete juurde. Aga, aga vot, tema oli ju tõeline tulevikku vaatav inimene siis kui ta seda ütles, aga seal oleks huvitav aspekt, seda püüdsin lastele ka rääkida, et Kristian Jaagu originaalis on ju kuulsas luuletuses kuu on need read, et kas siis selle maa keel laulutuules ei või igavust omale otsida, kõlab see lõõtsa originaalis ja siin on nüüd see, et see keele muutumine, ühesõnaga see 200 aastat või mis, mis võtta või natuke vähem, sel ajal oli siis meie maa keel niisugune, et filosoofilist mõistet igavik sellisena, nagu me praegu tunneme, ei olnud. Ja Kristian Jaak kasutas niisugust sõna, mis temale noorele filosoofile sobiv ja paras tundus oma maa keele päält muidugi. Aga see luuletus on loomulikult redigeeritud ja ma arvan, et seda esitati küll 14. märtsil ka sel aastal kümneid ja kümneid kordi koolisaalides ja rahvamajades raamatukogudes ja loomulikult on seal, kas siis selle maa keel ei või igavikku omale otsida. Aga siin selles igavuse ja igaviku sõnade juures, siis mõeldes, kui ma panin ka leinapäeva õhtul üksinda kodus olles küünlatule akna peale mõtlesin ma selle peale, et just teaduse keel, filosoofia sealhulgas on see, milles me ei tohi maha jääda, et me peame omaenda teaduse keelt ja kõiki neid abstraktseid mõisteid ja oskussõnavara arendama. Nii see on olnud siiamaani väga heal tasemel, et see, millest teadlased ja, ja keeleinimesed siin ka hiljutiste aastatel nii palju vaielnud on, et kuhu meie teadus, kuhu meie ülikool läheb, et kas on võimalik eestikeelset teadust teha, kas seda üldse on vaja, kui on vaja murda läbi rahvusvahelistesse konverentside skeemidesse ja väljaannetesse ja seal Ükskõik millises suures keeles siis aga et ikkagi see Kristjan Jaagu ees juba ütleb meile, et meie, meie ei saa siin poolel teele jääda. Ja veel siis, kui ma olin selle jutusele rääkinud nendele väikestele koolilastele, et kuidas Kristjani eaka päevaraamatut pidas, joonistas sinna pilte sisse ja niimoodi ja lõpetasin, jutulapsed läksid laiali, aga üks väike tüdruk tuli minu juurde ja ütles, et vabandage, et ma tahaksin, et kust saaks seda Kristian Jaak Petersoni päevikut vaadata ja mina esialgu ütlesin, et, et noh, et see on raamatuna ka nüüd uuel ajal välja antud, võib olla, hakkasin mõtlema, et koolilaudu, aga siis tuli mul meelde, et minul on neid kodus kaks tükki. Ja ma ütlesin sellele lapsele, et ma toon sulle, et ma saadan sulle selle raamatu, et siis sa saad. Ja järgmisel päeval läksingi kooli ja ma kirjelduses on sellepärast nii pikalt, et see andis mingit aimu ka koolist ja kooli vaimust ja õpetas niisugust soojust ja sära selle keskastme või põhikooli juhataja. Kellele ma siis selle raamatu andsin, ega ma rohkem ei teadnud, üks viienda klassi tüdruk Merilin avaldas soovi või tundis huvi, et ma tahan talle, et andke palun talle see raamat edasi. Aga koolijuhataja ei, ma viin teid ise sinna, kus klass praegu on. Läksime sinna, jaa, koolijateks, Merilin, sulle on külaline ja lapsed tulid, kõik jooksis minu ümber niisugust väikest tüdrukut ja mina ütlesin, et palun ma tõin seal seal raamatuid, sa tundsid huvi ja ta küsis minu käest, et millal ma tagasi pean tooma? Mina ütlesin, et ei, ma päriselt sulle selle, et, et ta on küll natuke päevinäinud, see ümbrispaber on veidikene, ei ole terve enam, aga et ja siis keegi kõrvaltoast, oh kui lahe. Laste silmad olid nii rõõmsad pärast ma mõtlesin, et kui palju neid see väike tüdrukuke sellest Kristjan Jaak Petersoni luulest, aga muide, selles väljaandes on ju ka need tema saksakeelsed luuletuste ülihead tõlked, Betti Alveri ja see on väga sisukas raamat ja kunagi, kui ta nüüd ka praegu viiendas klassis talle ei kõnele kunagi kõnelustel talle rohkem. Ja näiteks kui mina võtan välja raamatu, mille mina olen algkoolis saanud oma õpetad häält ja kui õpetaja kirjutas sisse las tantsivad su kergemeelsed jalad. Gustav Suitsu tsitaadi, millest ma tol ajal üldse aru ei saanud ja isegi natuke mõtlesin, miks õpetaja mulle niimoodi kirjutatud, kas mina olen kerge meele, aga nüüd hiljem ma võin selles näha, ühesõnaga õpetaja suhet tahtis parimat mingisugusele väiksele lapsele, kes tema meelest oli noh, rõõmus, väike laps, et et kirjutan talle midagi paremat sisse, mis hiljem teda võib-olla kõnetab. Need on hästi kaunid mõtted, mida sa rääkinud oled. Minul tuli emakeelepäeval siiski selline kurb mõte peale, ma mõtlesin, et näed. Täna on Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev ja suure mehe surmapäev, et kas sellega on nagu üks etapp läbi või kuidas selle keelegagi läheb, et äkki see ongi algus ja lõpp. Nii ei tohi mõelda, sest lein oli küll kõigil väga suur aga mina. Proovin nüüd siin väga ettevaatlikult sõnastada mida mina tundsin, kui ma kell kuus hommikul sõit oli ees Narva raadionupule vajutasin ja seda kuulsin siis. Mõne paarikümne minuti või poole tunni pärast raadioprogrammi edasi jälgides mõtlesin ma nii et. Suur lahkuja. Tegi meile veel ühe viimase Teo sellega. Muidugi on see luule ja kujutlus teadlikult inimene ei vali seda hetke, aga, aga mingil hetkel ma tahtsin mõelda, ma tundsin, et ta läks, nii et oli ette nähtud, et sel hommikul on meie raadios rahulik ja sügavam muusika, rahvuslik toon saadetel läbimõeldud keel kõikidel eetrisse astujatel. Igaüks tahab heas ilusas keeles kõnelda, sest on emakeelepäev. Lennart Meri lahkus nii. Ja teades, et selle emakeelepäeva üks suur toetaja oli tema oli ta otsekui veel siis surmapiirist üle tulles veel midagi meile sellesse kaasa andnud. Ja kui siis hiljem seal Narvas õpetaja seda keelepäeva avades ütles, et presidendipere soov on see, et emakeelepäev ikkagi peetakse kogu oma sisus, nii nagu mõeldud ja leinapäevaks saab järgmine siis oli selleski midagi väga tarka ja väga sooja ja väga suuremat kui ühe inimese elu või lahkumine. Ja tõesti, ma julgen siin veel seda mõtet korrata, sest ma vastutan selle mõttes, et ma nii mõtlen praegu, et kas tõesti vahel on vaja mõnda suurt sisse lööd või mingisugust erilist vapustust selleks, et inimesed võtaksid ennast kokku ja püüaksid olla kõige paremad. Ja ma pean siin silmas seda, et näiteks ühel aastal mõned head aastad tagasi näiteks üks saatejuhtidest siin minu oma koduraadios ütles kuidagi pool vabandamisi emakeelepäeva hommikul, et no et kuulajate arvatavasti ei pane pahaks, et täna meil on eestikeelsed laulud ja nii asi ei ole siin mitte ainult leinas ja pühalikkuses vaid selles, et mõne niisuguse suure vapustava sündmuse mõjul kõik inimesed püüavad oma kohustusi või neid väikseid töid ja asju, mida nemad ajavad paremini ja täpsemalt täita. Ja siin pean just silmas seda siis ei libise ühessegi raadiosaatesse ka labast või tühist väärikus sünnitab väärikust, siis jah, midagi niisugust aitäh Mari Tarandile ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes. Aga saate lõpetuseks kuulame, kuidas sisse Kristian Jaak Petersoni Kuu kõlada. Lood Mikk Mikiver. Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahvameeleks omad kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusa lõhnaga Mirdic ilusas kaljuorus ei või õitseda kaunisti? Kas siis meie maa keel, mis, kui tasa ojak, oma ilu, tundmata heinamaa läbi sinise taeva kullasest tulede rahugan jookslemas ehk toreda häälega oma rammu tundmatu taeva müristamisega, kui meri on hüüdmas? Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Siis ma võtan teid, selge, sinise taevatähed maa peal, kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates lauta. Siis ma laulan sind. See kuningas, kes pilvedes, kui pungasta Lillikel lõbusa valge palgega üles tõuseb taeva all, kust tuli see käed maha on langemas sinu eest musta pimeda udu, siis nõnda inimeste vaim. Oled sa udus ujumas? Kui su mõte on otsimas jumalat?