Õhtu muusikastuudios. Täna on muusikastuudiokülaliseks lauljatar Paula Padrik. Aegade jooksul on ta meie fonoteeki laulnud ja hulga muusikat nii soololaule kui ka ooperiaariaid. Tuntud on ta aga meie muusikaajaloos eelkõige kui ooperilaulja ja sellepärast on vast kõige õigem, kui alustame just soololauludega näiteks Ants Sõbra laulutsükkel armust las laulab tsüklon linti lauldud juba üsna ammu, 1958. aastal. Praeguseks on ta restaureeritud. Sellest tsüklist on meil olemas kolm laulu, minu arm armustas, laulan ja salasõna. Mida võiks nende laulude juurde öelda? Need on väga ilusad laulud mu meelest tema lõpetas konservatooriumi 54.-na, selle 56. ta kirjutas, see oli vist tema esimene laululooming ka jääda, siis ta töötas juba kultuuriministeeriumis, kutsus mu sinna seal ministeeriumi saalis klaveri juures, tutvustas neid ja siis hiljem kandsime heliloojate liidus ette. Ja pärast siis lindistasime ära raadiomajas. Vaike Vahi saatis mulle neid. Te olete justkui mõlemad siis algajad jääle selles asjas, milline mälestus on niimoodi jäänud selles koostöös, kuidas selle klaveri juures olite? Ta ei hakka tubli, sealjuures tahtis kuulda, kuidas need laul reaks suust üldse välja kas tahavad. Ja siis neid sealt proovisime. Arvatavasti ta rahule tõietega ja jäi rahule, ma olin esimeheta kandja üldse nendel je kas nüüd avalikult ka kusagil laulsite ja laulsin armuslaslavlanesimest. Esimest laulu laulsid metsa, Estonia kontsertidel lauldud, kui käisime väljas kontserte andmas. Seal on vist väga raske saada. No igatahes ma konservatooriumi saate ütles, et tema peataga palju harjutama, kui sellega toime tuleb ja siis ma võtsin Vaike Vahi täis, saavutisid võtku Vaike Vahi, Vaike Vahi saatis nad kohe ära. Ja helilooja ise ütleb, et ei ole nii raske saada, et tundub, et väga paks saate tihend siuke. Edasi on meil siin terve hulk Harri Otsa laule. Harri Otsal on teatavasti lemmikluuletajaks Astrid Pirn ja siin ongi üks ballaad pealkirjaga aeg samuti Astrid pirni sõnadele. Ja seda me kandsime käe autori endaga ja heliloojate liidus ette ja seal siis küsiti, et kas ma hakkan seda laulma arvatavasti sellepärast, et ta on natuke madal, madalalt kirjutatud. Aga mõtlesin, et hakkan küll laulma ja siis jäädi rahule selleransiga. Muidu noh, tol ajal ei võinud nii väga kurba kirjutada, siis ta muutis seda natuke. Tundub jah, et ta nii väga ballaadi moodi kõlada Leic kõlagi ballaadiga. Aga kuidas nende madalate nootidega te kokkuleppele jõudsid, tarri otsaga, kas ta nii, noh, oli siiski veendunud, et, Ja arvatavasti küll tema usaldas mind ei, ja ongi kahju, et ei saanud kõiki mu kõrgusi siis teada, mis mul olid tema, olles kirjutanud hea meelega mul kõrgemaid asju ka õppisituudile. Ja viiekümnendad kolmandal aastal Taagi lõpetas konservatooriumi 56. ja 58. ta kirjutas vaheaegadega selle tsükli. No mina lõpetasin 55. aastal konservatooriumis, et ma olin siis olles lõpetanud just. Mida ta õpetas niisuguste madalate muutuda, oleks öelnud. Ei tea ma, õpetaja jutt ei läinud nende asjadega. Õpetaja soovitas mul üldse madalaid asju laulda, tema tundis, alles oli jõudu ja ja tugevast ja siis ta andis mulle näiteks ma laulsin Artur Kapi metsateel, seal ka madal asi. Laulsin ära küll, see on kasin lind isale või plaadis olemas, plaadis koguni. Aga kuulame siis, kuidas kõlab Harri Otsa ballaad aeg. Ja Harry otsast on veel lauldud tsükkel ühel suvel. Ja selle ta ise ütleb, jate õpetaja Villem Kapp on öelnud, et ta areneb nagu selle tsükli kirjutamisel. Ta kirjutas seda nii aegadega ka ja see viimane on kõige paremini õnnestunud. Minule andis ta selle pühendusega, see oli temal ka vist esimene laululooming üldse peale konservatooriumi ja pühendas siis minule kirjutatud noodi peale pühenduse. Murdus. Ja nähtavasti no ma üldse palju heliloojate liidus kandsin ette uut loomingut eesti heliloojate loomingut. No meie, kes me oleme nüüd heliloojatega ja muusikutega palju kokku puutunud, teame, et Harri Otsa on üldiselt väga terava keelega. Ei ole mina küll aru saanud siis ta pidi tõesti tööga rahul olema. Veljo Tormis tunneme eelkõige kui kooriheliloojat, kuid tal on ka sümfoonilisi, muusikat, lavamuusikat ja ka soololaule. Ja nüüd ma olen laulnud neid, tal on veel üks, kui ma ei eksi, oodates või oli veel üks, mis ma kunagi laulsin. Meie fonoteegis on teie esituses tema neli kildu. Need ta kirjutas Moskvas konservatooriumi lõpetamise diplomitööks 55. aastal kirjutas. Ja siis ta ütleb ise selle kohta, et tema selle tsükliga nagu tundis, et temast võib kui heliloojast asja saada ja ta on tõesti hästi tabanud nii lühikesed laulud, meloodia või see meeleolu on väga hästi tabatud. Minu meelest. Nii et jälle kord olete te sattunud kokku noore heliloojaga ja jällegi alustas. Ja siin on tegemist nelja aastaajaga, kevad, suvi, sügis, talv, ja kõik need neli aastaaega kokku kestavad soolo lauludena kolm ja pool minutit. Iha lühikesed. Sa oled kiiresti kohe tapatase Sizela. Nii et ta peab olema väga kontsentreeritud see aastaaeg aegne minuti sisse umbes ja see oli ka väga tülikas. Ei anna ta muide, ütles mina olin siin Eestis ka nende esimene ettekandja Moskvas, siis muidugi seal ka oli, kes kandis ette seda talle lõpetamisel ja siis ta ütles, et ma tuletan väga seda moskvalauljat meelde. No jõudsime siin täiesti veendumusele, et te olete olnud nii noore lauljana noorte heliloojate lemmik aga nüüd tuleb küll üks selline helilooja, kelle lemmik küll ei saanud olla, see on Konstantin Türnpu siin lauldud kaugel tema soololaul tööl mulla, väga ilusad laulud, nii koorilaulud kui ka soololaulud. Kuidas te sellise niukse äkki neile sellise eesti klassiku juurde sattusid? See oli mul konservatooriumis õppekavas õpetaja Linda Saul andis mulle selle laulmiseks ja siis sai ühtlasi lindistatud siin raadiomajas ka. Ma üldse esinesin järeli, lindistasin raadiomajas juba õppimise ajal juba esimestel konservatooriumi kursustel, kui ma õieti mäletan isegi juba musi, kooli päevil laulsid. Meie fonoteegis ei paista olevat teilt vanema põlve laule. Olete soololaulu klassikat ka laulnud? Ma olen olnud Artur Kapi ja Artur Kapi, sa oled mu südames huvi ja metsateel ja. Aga nüüd tuleb üks väga huvitav kimbukene soome helilooja Olavi Besoneni laule kuupaistel armastavaid silmil. Kevad, hardus ja kevadele. Need laulud on meie fonoteegis juba vähemalt 30 aastat. Selliseid vanu võtteid on meil reeglina restaureeritud. Kuid need laulud ei ole veel ette jõudnud. Kuidas teile sattusid soome helilooja laulud? Meie helilooja Boris Kõrver käid Soomes ja oli seal kontaktis nende tolleaegsete heliloojatega ja siis tema käest. Besonen andis talle need noodid ja ta tõi, andis mulle need laulmiseks pärast personali ise kuulanud raadiosaates neid laule, oli rahule jäänud. Oleme nüüd kuulanud terve hulga soololaule, me oleme teada saanud, milline on Paula Padrik kammerlauljana kuid tema juures ei saa kuidagi mööda ooperist. Just ooperites on Paula Padrik väga palju laulnud. Meie, kes me oleme varasematel aastakümnetel Estonia teatris käinud, oleme teda seal väga sageli ei näinud ja kuulnud. Valisime tänasesse saatesse ka mõned ooperiaariad. Millegipärast juhatab Nendes kõigis orkestrit Vallo Järvi. Teised Esson ja dirigendid nagu ei teinud nii palju lauljatega lindistusi raadiomajas ja sümfoonia ka Vallo Järvi. Tema oli selle koha pealt nii aktiivne. Ta kuidagi oli siis huvitatud, et Estonia lauljad saaksid säilitada ja mida te mäletate temast proovides ja etendustel. Tema oli väga nõudlik, kena ega ta kui juhtus niimoodi, et eksisid, ega ta siis armu ei andnud, sest et ma viisiga oma tahtmise läbi ja dirigeeris edasi. Läks koostöö ilusti, väga ilus. Palju kordi on meil Estonia laval olnud pisiooper Carmen. Sealt me tunneme eelkõige ikka peategelast Carmenit, seda energilist pealetükkivad ja isekat naisterahvast. Teine naispeategelane Mika Eela kipub tavaliselt ikka Karmini varju jääma. Tema on tagasihoidlik, õrn ja eks ta peagi andma mingi kontrasti Karmeliga tee laulsite selles ooperis just Mika elat. Kuidas te selle osaga toime tulite? Kui ma tuletan meelde, Leo Normet kirjutas Pääle seda konservatooriumi eksam oma selle etenduse korras tegin Estonias, ta kirjutas ka hea arvustuse, just nimetas, et jäi mulje, nagu oleks ühe suure osa teinud ära. Nii meeldejääv oli olnud see nüüd mul tuleb meelde, et vähemalt lõpueksamid tegime Püviga ja ma mäletan, et me laulsime, see duett, mis seal alguses on lauda, seega me laulsime istudes ja see oli pianos laulda ja aga siis sealne külgviil on ju kohutavalt tugev hääl. Jah, aga ta laulis ilusti pianos minuga ja pärast õpetaja ütles, et ta olevat tubli olnud, et lasksin dirigendile orkestriga tegeleda. Et ei jälginud dirigenti, ta oli nii iseseisev siis Mika Eila aaria väga pikad fraasid laulda ühe, ühe hingetõmbega. Ma olen kuulnud, hiljem ikka elasid, nad ikka kipuvad hingama fraasi keskel, aga mina siis püüdsin laulda ikka need pikad fraasid välja. Te olete kaasa teinud gammast Ni ooperis manuaal. Omal ajal oli see minu üks lemmikoopereid. Käisin seda mitu korda vaatamas, kui teie seal peaosa laulsite. Kuidas võiks Manooni võrrelda näiteks kaelaga? Need on täiesti erinevad, alguses muidugi ta tuleb, lavale on samasugune tütarlaps nagu Mika elaga ta kogu ooperi vältel areneb täiesti lõpuks ilma daamiks. Ja ta ju kus siis tuleb, lavale tuuakse ta kloostrisse, tahetakse teda viia. Ja siis ta laulab isal oma Maarja, et et ta elule on Ta rõõmu ei katseta hind ja siis ta näeb, seal daamisid, tahab, ta peatub oma sõiduvankri või tõlla juures ja ja see, tema onu või kes teda sinna toonud, see läheb kõrtsu ja sinna majja ja siis sealt õue pealt lähevad läbi daamid väga ehitud ja ohtlik ja siis ta laulab, et et kui kaunid nad on ja kuidas neid kauniks teeb jätta, teha soovib samasuguseks saada. Paula Padriku juures ei saa kuidagi mööda minna Mozarti ooperist Võluflööt. No seda ma olen rääkinud juba oma saadetes. See oli niimoodi, et ma olin Moskvas ja külastasin noodikauplust ja seal nooti sirvides leidsin selle kuninganna harjanoagi, vaatasin, et kõrge anda küll ja see muusika oli mul võõras, ma ei teadnud sellest ooperist midagi, aga ma vaatasin, et see peaks mulle välja tulema. Millegipärast ma siis otsustasin, murran, kõrgusid olemas. Ja siis ma kodus teda ise klaveri juures pesin ja saksa keeles ja tõlget ei olnud ja siis kui Vallo Järvi helistas, et et kas ma tahan midagi lindistada, siis ma andsin selle üles. Siis me tegime, ta ei uskunud, et see mul välja tuleb, tegime proovi Estonias klaveri juures enne ja läksimegi siis kohe lindistama raadiomajja Sümfooniaorkestriga. Kas seda laulud? Jah, olen see, ma läksin pärast seda lindistamise raadiomajas teatrisse, läksin, mis ma nägin, et valve Järvi käis Udo väljaotsa juures ja mina läksin pärast ka ja ütlesin Udo Välja sellelt kas ei võiks võtta nüüd seda võluflööt igavesse? Väljaots ütleb, aga kes meil need bassipartiid ära laulab? Ma ütlesin, miks nii vähe ube olime sina peal ja särad, miks sa nii vähe usaldada oma lauljaid? Ja tulin ta juurest siis ära ja võetigi see kavasse Estoniasse. Flööt võeti repertuaari ja siis ma laulsin kuningannat.